April 2011

Kuidas takistada kahest pead katki kratsimast?

Ma olen hĂ€das. Plikal olid mĂ€letatavasti jaanuari teises pooles tuulerĂ”uged, mille villidele lĂ”puks teatavasti kĂ€rnad peale tulevad. KĂ”ik sai ilusti korda, ainult pealael on kĂ”rvuti kaks kĂ€rna, mida ta miskipĂ€rast jĂ€rjekindlalt Ă€ra kratsib. NĂŒĂŒd on juba aprill ja lihtsalt ei parane – nii, kui miski peale jĂ”uab tekkida, kisub ta selle maha ja kĂ”ik algab otsast peale.

Ma olen talle tuhat korda rÀÀkinud, et ei tohi. Kusjuures aeg-ajalt jÀÀb tunne, et ta teeb seda pigem alateadlikult – poolunes vĂ”i sĂŒgavalt magades. No nĂ€iteks Ă€rkab lĂ”unaunest vĂ”i hommikul ja kĂŒĂŒned ning pea on jĂ€lle verised. TĂ€iesti masendav.

Panin talle ĂŒksvahe ööseks mĂŒtsi pĂ€he ja kindad kĂ€tte, aga mĂŒts tuli voodis vĂ€hkremisega peast Ă€ra, kindaid terve pĂ€eva ju kĂ€es ei hoia… Ma ei tea, ta vist ikka kratsib pĂ€eval ka. Ma ei suuda tal iga minut silma peal hoida, et keelata. Iga pĂ€ev on ikka mitu juhust, kui ma nĂ€en, et jĂ€lle on sĂ”rmed juustes ja pean talle ĂŒtlema, et vĂ”tku Ă€ra.

Armid jÀÀvad nagunii, aga sellest pole hĂ€da, juuste sees ju. Tahaks lihtsalt korda saada selle lĂ”puks, vastik on. Ma ei oska mitte midagi tarka vĂ€lja mĂ”elda…

Õigemini – ainus asi, millele tulin, on see, et peaks muretsema mĂŒtsi, millel on paelad, selle talle pĂ€he panema ja nii kĂ”vasti umbsĂ”lme siduma, et ta seda ise Ă€ra ei saa. Ja siis lihtsalt kĂ€igugi nĂ€dal aega selle mĂŒtsiga ringi. VĂ”i on kellelgi mĂ”ni parem idee? Abikaasa mĂ”te pea selle koha pealt paljaks ajada ja plaaster peale panna ei tundu just eriti asjalik – esiteks muidugi juuste kallal vĂ€givallatsemise mĂ”ttes (sihuke auk on kole ju), teiseks poleks seda plaastrit olulisemalt raskem Ă€ra kakkuda kui kĂ€rna ennast…

Oeh.

Moest, meigist, naisteajakirjadest

Ma siin jĂ€in taaskord mĂ”ttesse selle ĂŒle, et minu jaoks on ikka tĂ€iesti arusaamatu, MIKS ma peaks moodi jĂ€rgima vĂ”i ennast igapĂ€evaselt krohvima vĂ”i…

Mood otsustatakse teatavasti mingi grupi inimeste poolt ette Ă€ra ja söödetakse lihtsalt massile ette. Ja lambukesed jĂ€rgivad taltsalt. Sest on ju MOES. No aga miks… MIKS ma seda tegema peaks?

TĂ”si, ma olen moest mĂ”jutatud. Nii palju, et kui mul parasjagu poest mingit riidetĂŒkki vaja on, siis suurema osa valikust moodustavad enamasti parasjagu moes olevad asjad. Ja oh hĂ€da siis, kui gladiaatorisandaalid ei meeldi (no see oli lihtsalt suvaline nĂ€ide, eks). Ja tĂ”si on ka see, et mingite asjade comeback on pannud need mullegi meeldima, ehkki olen enne nende ĂŒle avalikult irvitanud ja lubanud mitte elu seeski kanda – no nĂ€iteks alt kitsenevad teksad, skinny jeans. Praegu nĂ€evad need paremad vĂ€lja ja on lisaks ÀÀrmiselt praktilised – seda vĂ€hemalt meie kliimas, kus pika sÀÀrega saabas vĂ”i kummik vĂ€ga tihti asjakohane on. Eelduseks on muidugi see, et pĂŒksid pole liiga kitsad (mul ĂŒhed on ja neid on kĂŒll vastik jalga kiskuda).

Mulle vĂ€ga meeldib hea vĂ€lja nĂ€ha. Naiselik… Isegi seksikas, kui soovite (see pole kĂŒll eesmĂ€rk omaette, aga mul pole midagi selle vastu, kui mulle jĂ€rele vaadatakse). Ja seksikas ei tĂ€henda minu jaoks vĂ”imalikult palju tissi ja tussi nĂ€itamist, eks, on ka tagasihoidlikumaid viise… Hm, vbla oleks siiski kohasem seda lihtsalt naiselikkuseks nimetada.

Viimasel ajal on hĂ€da pigem selles, et kodust laste kĂ”rvalt ei viitsi ennast piisavalt ĂŒles lĂŒĂŒa (st see on nĂŒĂŒd konkreetselt minu, mitte automaatselt kĂ”igi teiste emade mure) – ma pĂ€ris suvalistes kottides ei kĂ€i ja vĂ€lja minnes ĂŒritan veidi rohkem peeglisse vaadata, aga mugavus on siiski kĂ”ige olulisem. Samas mul kĂ€ivad peal helgemad perioodid, kus ma ennast ka rohkem ĂŒles löön. Siis ma olen vĂ€ga kena ja naiselik – hoolimata sellest, et ei ole ma ilmselt eriti moodne, ei ole mul miniseelikut ega nabapluusi ega suurt dekolteed ei meeldi mulle ka liigselt paljast ihu nĂ€idata ega paksu meigikihti anda.

Meikimine, jumala pĂ€rast. No tegelikult ma saan aru, ma olen liiga laisk. Minu meik, kui ma seda ĂŒldse teha viitsin, piirdub puudriga ja paremal juhul huulelĂ€ikega. Silmameiki ma ise teha ei oska, kui on mĂ”ni pidulikum ĂŒritus, siis lasen vajadusel oskajal sĂ”bral vĂ”i kosmeetikul teha. Enamik ĂŒritusi pole aga nii pidulikud, et ma silmameigi jĂ€rele vajadust tunneks, siis piirdungi puudri ja huulelĂ€ikega. Ja no jĂ€llegi… Ei saaks öelda, et ma olen ilma meigita kole. Mul on muidugi tumedad kulmud ja ripsmed, see aitab kaasa – loomuliku blondina see ilmselt nii lihtne poleks.

No ja juuste vĂ€rvimine. Olen seda isegi teinud ja oli lahe. Samas pole mu suhteliselt igaval pruunil mitte midagi viga ja tohutult palju vabastavam on olla loomulike juustega – kĂ€in juuksuris nii harva, kui soovi on, ei pea muretsema vĂ€ljakasvu pĂ€rast. Mulle meeldivad kĂŒll lĂŒhikesed juuksed ja vĂ€rske soeng on alati mĂ”nus, aga kui ma ei viitsi seda iga kuu lĂ”igata, ei juhtu ka mitte midagi. Jajaa, ma tean, nĂŒĂŒd te ĂŒtlete “aga mul on nii jubedat kartulikoorevĂ€rvi juuksed, et vĂ€rvimine on absoluutne must be” – mĂ”nel puhul vĂ”ib see isegi tĂ”si olla, aga enamasti pigem mitte.

Naisteajakirjadest kah. LĂ€hevad siia teema alla sellepĂ€rast, et need ju moe- ja meigisĂ”ltlasi kasvatavad. Jajaa, seal on mĂ”istlikke artikleid ka, ei vaidle vastu. Minu kogemus igasuguste ajakirjadega piirdub kord kuus kosmeetiku ukse taga ootamisega (vahatamine on ainus iluteenus, mille eest igakuiselt maksmise mĂ”tet nĂ€en, sest karvane olla on mu meelest rĂ”ve, raseerimine mĂ”ttetu ja epileerida ei viitsi) – siis saab mĂ”ned lĂ€bi lehitsetud. Loen Susani ja Justini kolumne, mĂ”nd huvitavamat probleemipĂŒstitust ja persoonilugu… Aga no kĂ”ik need “sel kuul eriti in“, uued meigitooted (pĂ”himĂ”tteliselt sama, mis reklaam, ehkki jĂ€tavad mulje, nagu ajakirjast keegi oleks metsikult testinud ja soovitanud – ega ma ei vĂ€listagi, et toimetusele jagati tasuta nĂ€nni, mille nood rÔÔmsalt Ă€ra kasutasid ja vastutasuks tootja kirjutatud nupukese “oma” soovituste alla torkasid) no ja minu jaoks konkurentsitult kĂ”ige igavam ja mĂ”ttetum osa (peale otsese reklaami) on moelehekĂŒljed – suvalised mĂ”ttetud pildid… VĂ”i siis need soovitused riiete kohta, selle hooaja lemmikud, mis on alati ikka tunduvalt kallimad, kui keskmine hinnaklass – no pluusid liginevad tuhandele ja nii edasi. No… Milleks see kĂ”ik?

Ma saan aru, et ma maksan kvaliteedi eest. Mina maksaks (noh, teoreetiliselt, kui mul oleks rohkem raha :D) meelsasti ka eetilisuse eest. Ma maksan mulle meeldiva vĂ€limuse eest. Aga…. MĂ€rgi eest? VĂ”i puhtalt selle eest, et mingi asi on kellegi arvates parasjagu moes? TÄIESTI arusaamatu. MIDA see mĂ€rk mulle annab? MIDA see mood mulle annab? Pean tunnistama, et mida mĂ€rgitum riideese, seda meelsamini selle ostan. Suured firmamĂ€rgid pole absoluutselt minu teema.

ÜhesĂ”naga mulle meeldib olla ilus. Mulle meeldib osta riideid, mis on kvaliteetsed, ilusad, sobivad mulle. Mulle meeldiks, kui ma oskaks endale (silma)meiki teha, see oskus tuleks vahel kasuks – aga see pole mu jaoks kaugeltki nii oluline, et ma viitsiks seda Ă”ppida. Mulle meeldivad inimesed, kes on omapĂ€rased ja viitsivad oma vĂ€limusega vaeva nĂ€ha (nĂ€iteks Mormelar). Ja mulle meeldib kohutavalt lugeda Mari blogisid – nii tavalist kui ilu oma. Nojah, muidugi ma isiklikult ostaks ainult ökotooteid ja nii vĂ€he, et suudaks kĂ”ik Ă€ra kasutada, samas ma saan aru, et oma hobile kulub ikka rohkem raha, kui ehk mĂ”istlik oleks (mĂ”ni ostab rohkem huulelĂ€ikeid ja kĂŒĂŒnelakke, kui Ă€ra kasutada jĂ”uab, mina tellin albumisse arutult palju fotosid, millest iga aasta pooled vĂ€lja viskan 😀 – pĂ”himĂ”tteliselt sama asi ju). Ja mulle meeldib lugeda sellest, kuidas teised inimesed asju ostavad ja neid valivad. Ja nĂ€iteks ilusad kĂŒĂŒned (eeldusel, et need on OMA, mitte jĂ”ledad pikad kunstkĂŒĂŒned) on mulle alati vĂ€ga meeldinud – kunagi lakkisin pidevalt, nĂŒĂŒd enam ĂŒldse mitte. Nii elangi oma endisele hobile Mari loomingu kaudu kaasa (no mina muidugi lihtsalt lakkisin, mitte ei osanud lillekesi peale maalida, nii hightech pole ma kunagi olnud).

Nii et ei saaks öelda, et ma olen enese eest hoolitsemise, ilusate riiete ja meigi vastane. Oo ei, seda kindlasti mitte. Aga lugedes keskmist naisteajakirja ja vaadates inimesi enda ĂŒmber, siis ikkagi tekib kĂŒsimus, MIKS nad seda kĂ”ike teevad. Miks on oluline jĂ€rgida moodi, osta meeletult kalleid riideid, panna kunstkĂŒĂŒsi, teha igal hommikul tĂ€ismeik… No ei saa mina aru.

Natukene muretsen sellepĂ€rast ka, kuidas oma lapsed ĂŒles kasvatada suudan. Kas minu vÀÀrtushinnangud mĂ”jutavad Plikat nii palju, et temast ei saaks ĂŒks neid teismelisi, kelle jaoks Cosmo on piibel? TĂ€napĂ€eval vist on ju ikka normaalseid noori ka? VĂ”i kui just on vaja mingit ÀÀrmust, siis pigem gootitĆĄikk blondi tibi asemel, seda ma taluks paremini (olen seda siin vist ka korduvalt varem öelnud) 😀 Peale keeleneedi, intiimpiirkondade augustamise ja kĂ”rvaaukude suureks venitamise ma ilmselt lubaks suht vabalt muid asju… Juuste lillaks vĂ€rvimist ja kulmurĂ”ngast ja… Seda ma vĂ€hemalt praegu arvan. Eks nĂ€is, kuidas kĂŒmne aasta pĂ€rast on, vĂ”ib-olla olen siis vana rangus ise 😀

Imeline pÀev

Olen viimasel ajal olnud liiga kannatamatu. Vihastanud liiga kergelt Plika lollitamiste peale, lĂ€inud igasugu pisiasjade pĂ€rast liiga kergelt nĂ€rvi. MĂ”tlesin just eile Ă”htul, et kehv on sedaviisi olla. Et oleks vaja uut jĂ”udu, uut energiat – olemaks heas tujus, sellest tulenevalt ka kannatlikum ja rÔÔmsam.

Noo, mu soove vĂ”eti kuulda, tĂ€na just nii lĂ€kski. Hommikust saati oli hinges selline Ă”nn ja rÔÔm, et hoia ja keela. Miks? Ei tea, otsest pĂ”hjust nagu polegi. Raske oli tĂ”usta, olin unine. Aga Plika oli nii armas, vaatasin tema mĂ€ngimist. JĂ”in kohvi ja sĂ”in vĂ”ileibu, kĂ€isime pikalt Ă”ues. Kutsusime Tage ja Annu mĂ€nguvĂ€ljakukohtingule, hiljem kĂ€isid nad meil kĂŒlas. Plika jĂ€i pĂ€rast seda ilusasti lĂ”unaunne (viimasel ajal on sellega probleeme olnud, aga kui eelnevalt korralikult vĂ€sitada ja kahest voodisse panna, siis enamasti ikka jÀÀb).

Õhtupoolikul kĂ€isin hambaarsti juures, hakkasime mu esihammastega pihta. Üks sai korda, kolm veel. Kaks neist kolmest on surnud ja vajavad valgendamist. Ühele pandi tĂ€na valgendaja sisse, aga teisele, kĂ”ige tumedamale, ei jĂ”udnudki panna, nĂ€dala pĂ€rast siis. JĂ€rgmisel esmaspĂ€eval tehakse teine hammas korda ja pannakse tumedasse valgendaja ja… Siis on rÔÔmus ootus, kas seespidine valgendamine mĂ”jub vĂ”i ei. Nagu ma aru sain, siis mĂ”ni kĂ€ib kuu aega ja vist vahepeal pannakse juurde vms. No loodame parimat, et ikka mĂ”jub. Jube tĂŒĂŒtu on see vĂ€rk kĂŒll, hamba ĂŒlesehitamine vĂ”tab kohutavalt aega. Aga see ĂŒks, mis tĂ€na korda sai, on kĂŒll parem kui enne. Varem oli augu ja plommi vaheline ala tumedam, nĂŒĂŒd on kĂ”ik ĂŒhtlaselt hele, nagu pĂ€ris 😀

Ja kogu selle pĂ€eva jooksul oli lihtsalt vĂ”rratult hea tunne. Tunne, et kĂ”ik on Ă”ige ja hea. Et kĂ”ik on nii hĂ€sti lĂ€inud, et paremat ei oskaks tahtagi. TĂ€hendab, tahaks muidugi veel ĂŒht, teist ja kolmandat (lĂŒhidalt palju raha ja kutsumust, kĂ”igi muude asjadega saaks ise hakkama), aga kĂŒll kĂ”ik vajalik tuleb ajaga. Mulle meeldib unistada sellest, kuidas asjad olla vĂ”iksid – ma usun, et oma mĂ”tetega loome reaalsust. Ehk et halbade mĂ”tetega meelitamegi endale s*tta ligi, aga kui mĂ”elda sellest, mis on hea ja mida tahaks, siis nii lĂ€hebki.

Niisiis ma muudkui rÔÔmustasin. Selle ĂŒle, et me elame nii ideaalses kohas. Et remondi tegemine on nii pĂ”nev. Et talv hakkab ĂŒmber saama ning lumi muudkui sulab. Et mĂ€nguvĂ€ljak on kodule nii vĂ”rratult lĂ€hedal. Et ilmad on sellised, mis lubavad seal olemist nautida. Et Tage elab nii lĂ€hedal, et me saame kergelt kohtuda ja jutustada, kuni lapsed mĂ€ngivad. Et noh… Et kĂ”ik on nii hĂ€sti 😀

Plika peale vihastasin tĂ€na kĂ”igest mĂ”ned korrad – suutsin ennast tagasi hoida ja ei karjunud ĂŒldse. Kurjemat hÀÀlt tegin paar korda kĂŒll – see hÀÀl oleks vĂ”inud veidi vĂ€hem kuri ja veidi rohkem lihtsalt konkreetne olla, aga no pole hullu 🙂 Ei tekkinud kordagi tahtmist teda nt tuppa luku taha panna, sest ta ei teinud kordagi mingit sellist lollust. Sest mina olin paremas tujus ja temaga rahulikum ja tegelesin temaga rohkem 🙂 See kĂ”ik on nii tihedalt seotud, ma ju tean. Aga ometigi olid viimased nĂ€dalad jĂ€lle sellised, kus ma ei suutnud sellest teadmisest hoolimata rahulikuks jÀÀda. Asi polnud Ă”nneks nii hull, kui eelmise aasta lĂ”pus, aga ma ei olnud nii hea ema, kui oleksin tahtnud olla. TĂ€nasega vĂ”ib juba tĂ€itsa rahule jÀÀda, loodetavasti jĂ€tkub samas vaimus.

Aga mis saakski halvasti olla, kui kevad tuleb sellise hooga. Hing hÔiskab sees!

TĂ€nase lammutamise tulemused

CIMG3358

CIMG3359

CIMG3363

CIMG3366

(teisel pool on peaaegu sama kĂŒlm kui Ă”ues, sestap toppisin Plika veidi pikemaks seal hĂ€ngimiseks soojalt riidesse)

MĂ€letatavasti jĂ€i sisekujundajaga jutt, et enne pĂ”hjalikumate plaanide tegemist tuleks konsulteerida ehitajaga seina lammutamise ja pĂ”randate renoveerimise asjus, et saada aimu, mis seis tĂ€pselt on ja palju see lĂ”bu meile maksma lĂ€heb. Ehitaja kĂ€is Ă€ra, vaatas kĂ”ik ĂŒle ja andis Abikaasale juhtnöörid kĂ€tte, kui palju kust Ă€ra lammutada, et ta saaks siis hiljem tulla olukorda hindama. Sest milleks, eks, maksta ehitajale lammutamise eest, kui see on Abikaasa lemmiktegevus 😀 ÜleĂŒldse on plaanis ise ja sĂ”prade abiga vĂ”imalikult palju Ă€ra teha, et rahalises mĂ”ttes vĂ”imalikult soodne tuleks, aga tĂ€itsa ise ja ilma asjatundja abita ei tuleks nii ulatuslikud tööd kĂ”ne allagi (tuleks siis, kui me oleks kuldsete kĂ€tega ja mĂ”ningate kogemustega, mida me paraku veel aga pole).

Igal juhul kiskus Abikaasa tĂ€na ĂŒhest toast saepuruplaati Ă€ra – natuke seinalt ja poolelt pĂ”randalt. PĂ”randalauad tuleb muidugi ka ĂŒles vĂ”tta ja seina veel teha, aga no tĂ€na polnud palju aega, eks nĂ€dala sees Ă”htuti nokitseb edasi.

Me muidugi lootsime, et saepuruplaadi all olevad lauad on ehk heas seisus, saab ĂŒles vĂ”tta, alt Ă€ra soojustada ja tagasi panna. No vĂ€hemalt selles toas, tundub, ikka ei saa kĂŒll – seda on korra juba tehtud 😛 Nagu pildilt nĂ€ha, on lauad ilusti nummerdatud, vanade naelte augud ka sees ja ĂŒleĂŒldiselt ĂŒsna pehmed. Mitu kulunud vĂ€rvikihti ka peal – ilmselt oligi alguses ainult laudpĂ”rand, mida vĂ€rviti, hiljem vĂ”eti ĂŒles, tehti seal all midagi (ilmselt natuke soojustati ja see on ajaga haihtunud), pandi lauad tagasi ja saepuruplaat peale.

On muidugi teoreetiline vĂ”imalus, et Ă€kki teiste tubade lauad on paremas seisus, aga ega ma ĂŒlearu suuri lootusi ei hellita. Seega tuleb nĂŒĂŒd mĂ”elda pigem selles suunas, kuidas kĂ”ige odavamalt uue pĂ”randa materjal saada (ja ma saan suurepĂ€raselt aru, et odavat pole siin midagi :D).

Ma oma aruga mĂ”tlen, et kui jĂ€tta kĂ”rvale laminaat ja muu taoline, siis looduslikest materjalidest midagi laudpĂ”randast odavamat ei ole… Ju? Parkett tuleks raudselt kallim ja tubadesse ju linoleumi ei pane. Kusjuures mul pole absoluutselt midagi linoleumi vastu, muidugi eeldusel, et see on looduslik, mitte PVC, kaalun seda tĂ€iesti tĂ”siselt kööki – hea mugav puhastada, laudpĂ”randat poleks nii mugav. Kivi oleks kĂŒlm vĂ”i peaks alla pĂ”randakĂŒtte panema, mis ka ei vaimusta, rohkem variante ei oskagi esimese hooga vĂ€lja mĂ”elda. Eee… KorkpĂ”rand on vist ka olemas? Ka raudselt kallim. No ja tĂ”esti, ei tule rohkem variante praegu pĂ€he.

Ideaalne oleks leida kuskilt lĂ€hedusest keegi, kes kah remonti teeb ja oma korralikud pĂ”randalauad vĂ€lja viskab, et need siis endale kahmata 😀 Aga minu meelest pole see tĂ”enĂ€osus just eriti suur. Nii oleks vist odavam, kui osta hööveldamata lauad ja seda siis ise teha… VĂ”i midagi taolist. No igatahes mĂ”tlemisainet on. Looduslik materjal peab kindlasti olema, eelarve on vĂ€ike ja isetegemistahe sellest tulenevalt suur.

Lisaks uurisin eile pĂ”gusalt alternatiive kipsplaadile – seina sirgeks saamiseks. Savikrohv on iseenesest nummi – Geily kodus meeldib vĂ€ga ja isegi sai kunagi ökoehitust Ă”ppides veidi katsetatud (oli, olgem ausad, paras möksimine), aga miskipĂ€rast ma ei tunne, et seda oma koju vĂ€ga tahaks. No pudiseb ja nii edasi. Eelistaks traditsioonilisemat varianti, vĂ€rvitud seina vĂ”i tapeeti. VĂ”i noh, paljas palkidest/punastest tellistest sein oleks ka vĂ€ga viis, paraku on meie palgid suht koledad, pĂ€ris paljaks ei jĂ€ta.

Ainus, mis ma kiire googeldamise ja ehitusfoorumite abiga vÀlja peilisin, oli Fermacelli kipskiudplaat, hinnast saab aimu nÀiteks siit. Khm, jah. Ma ei oskagi kohe rohkem midagi öelda.

Aga kindlasti on nii pĂ”randate kui seinte jaoks veel tuhandeid nutikaid ja odavamaid vĂ”imalusi, millele ma oma remondi koha pealt vĂ”rdlemisi piiratud aruga pole veel lihtsalt tulnud. Tuleb need vĂ”imalused ĂŒles otsida!

Esimene leivategu

MiskipĂ€rast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kĂ”ik on kindlasti midagi keerulist ja aeganĂ”udvat. Ja kui ma siis lĂ”puks viitsin natuke teema kohta pĂ€riselt mĂ”ttega lugeda ja proovida, siis avastan, et hĂ€bivÀÀrselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jÀÀtist… NĂŒĂŒd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nĂ”uandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, jĂ€rgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud TĂ”rvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ĂŒhe pĂ€tsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele ĂŒsna pehme, et Ă”hulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpĂ€eva – mille tulemusena, ĂŒllatus-ĂŒllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. JĂ€rgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kĂ”rgemaks see kĂŒll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ÀÀreni. PĂ€rast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pĂ€rast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin Ă€ra, mis kell ma ĂŒldse leiva ahju panin, seega ei osanud tĂ€pselt arvata, millal vĂ€lja vĂ”tta 😀 Kuna kĂŒpsetamine jĂ€i öösse (halva ajastuse tulemus), siis vĂ”tsime lihtsalt vĂ€lja ja lĂ€ksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega lĂ€ks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ĂŒtleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krĂ”beda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli tĂ€itsa mĂ”nus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise kĂŒpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sĂ”tkumise asemel segamine ja pehmem tainas on vÀÀrt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sĂ”tkuda ja eelistan iga kell selliseid kĂŒpsetisi, kus tainast nĂ€ppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun nĂ€iteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab mĂŒstiliselt kiiresti vĂ”i ja kuivained segi nĂ€pitud.

Igal juhul Ă€ge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse 😀

Scroll to Top