April 2011

Kuidas takistada kahest pead katki kratsimast?

Ma olen hädas. Plikal olid mäletatavasti jaanuari teises pooles tuulerõuged, mille villidele lõpuks teatavasti kärnad peale tulevad. Kõik sai ilusti korda, ainult pealael on kõrvuti kaks kärna, mida ta miskipärast järjekindlalt ära kratsib. Nüüd on juba aprill ja lihtsalt ei parane – nii, kui miski peale jõuab tekkida, kisub ta selle maha ja kõik algab otsast peale.

Ma olen talle tuhat korda rääkinud, et ei tohi. Kusjuures aeg-ajalt jääb tunne, et ta teeb seda pigem alateadlikult – poolunes või sügavalt magades. No näiteks ärkab lõunaunest või hommikul ja küüned ning pea on jälle verised. Täiesti masendav.

Panin talle üksvahe ööseks mütsi pähe ja kindad kätte, aga müts tuli voodis vähkremisega peast ära, kindaid terve päeva ju käes ei hoia… Ma ei tea, ta vist ikka kratsib päeval ka. Ma ei suuda tal iga minut silma peal hoida, et keelata. Iga päev on ikka mitu juhust, kui ma näen, et jälle on sõrmed juustes ja pean talle ütlema, et võtku ära.

Armid jäävad nagunii, aga sellest pole häda, juuste sees ju. Tahaks lihtsalt korda saada selle lõpuks, vastik on. Ma ei oska mitte midagi tarka välja mõelda…

Õigemini – ainus asi, millele tulin, on see, et peaks muretsema mütsi, millel on paelad, selle talle pähe panema ja nii kõvasti umbsõlme siduma, et ta seda ise ära ei saa. Ja siis lihtsalt käigugi nädal aega selle mütsiga ringi. Või on kellelgi mõni parem idee? Abikaasa mõte pea selle koha pealt paljaks ajada ja plaaster peale panna ei tundu just eriti asjalik – esiteks muidugi juuste kallal vägivallatsemise mõttes (sihuke auk on kole ju), teiseks poleks seda plaastrit olulisemalt raskem ära kakkuda kui kärna ennast…

Oeh.

Moest, meigist, naisteajakirjadest

Ma siin jäin taaskord mõttesse selle üle, et minu jaoks on ikka täiesti arusaamatu, MIKS ma peaks moodi järgima või ennast igapäevaselt krohvima või…

Mood otsustatakse teatavasti mingi grupi inimeste poolt ette ära ja söödetakse lihtsalt massile ette. Ja lambukesed järgivad taltsalt. Sest on ju MOES. No aga miks… MIKS ma seda tegema peaks?

Tõsi, ma olen moest mõjutatud. Nii palju, et kui mul parasjagu poest mingit riidetükki vaja on, siis suurema osa valikust moodustavad enamasti parasjagu moes olevad asjad. Ja oh häda siis, kui gladiaatorisandaalid ei meeldi (no see oli lihtsalt suvaline näide, eks). Ja tõsi on ka see, et mingite asjade comeback on pannud need mullegi meeldima, ehkki olen enne nende üle avalikult irvitanud ja lubanud mitte elu seeski kanda – no näiteks alt kitsenevad teksad, skinny jeans. Praegu näevad need paremad välja ja on lisaks äärmiselt praktilised – seda vähemalt meie kliimas, kus pika säärega saabas või kummik väga tihti asjakohane on. Eelduseks on muidugi see, et püksid pole liiga kitsad (mul ühed on ja neid on küll vastik jalga kiskuda).

Mulle väga meeldib hea välja näha. Naiselik… Isegi seksikas, kui soovite (see pole küll eesmärk omaette, aga mul pole midagi selle vastu, kui mulle järele vaadatakse). Ja seksikas ei tähenda minu jaoks võimalikult palju tissi ja tussi näitamist, eks, on ka tagasihoidlikumaid viise… Hm, vbla oleks siiski kohasem seda lihtsalt naiselikkuseks nimetada.

Viimasel ajal on häda pigem selles, et kodust laste kõrvalt ei viitsi ennast piisavalt üles lüüa (st see on nüüd konkreetselt minu, mitte automaatselt kõigi teiste emade mure) – ma päris suvalistes kottides ei käi ja välja minnes üritan veidi rohkem peeglisse vaadata, aga mugavus on siiski kõige olulisem. Samas mul käivad peal helgemad perioodid, kus ma ennast ka rohkem üles löön. Siis ma olen väga kena ja naiselik – hoolimata sellest, et ei ole ma ilmselt eriti moodne, ei ole mul miniseelikut ega nabapluusi ega suurt dekolteed ei meeldi mulle ka liigselt paljast ihu näidata ega paksu meigikihti anda.

Meikimine, jumala pärast. No tegelikult ma saan aru, ma olen liiga laisk. Minu meik, kui ma seda üldse teha viitsin, piirdub puudriga ja paremal juhul huuleläikega. Silmameiki ma ise teha ei oska, kui on mõni pidulikum üritus, siis lasen vajadusel oskajal sõbral või kosmeetikul teha. Enamik üritusi pole aga nii pidulikud, et ma silmameigi järele vajadust tunneks, siis piirdungi puudri ja huuleläikega. Ja no jällegi… Ei saaks öelda, et ma olen ilma meigita kole. Mul on muidugi tumedad kulmud ja ripsmed, see aitab kaasa – loomuliku blondina see ilmselt nii lihtne poleks.

No ja juuste värvimine. Olen seda isegi teinud ja oli lahe. Samas pole mu suhteliselt igaval pruunil mitte midagi viga ja tohutult palju vabastavam on olla loomulike juustega – käin juuksuris nii harva, kui soovi on, ei pea muretsema väljakasvu pärast. Mulle meeldivad küll lühikesed juuksed ja värske soeng on alati mõnus, aga kui ma ei viitsi seda iga kuu lõigata, ei juhtu ka mitte midagi. Jajaa, ma tean, nüüd te ütlete “aga mul on nii jubedat kartulikoorevärvi juuksed, et värvimine on absoluutne must be” – mõnel puhul võib see isegi tõsi olla, aga enamasti pigem mitte.

Naisteajakirjadest kah. Lähevad siia teema alla sellepärast, et need ju moe- ja meigisõltlasi kasvatavad. Jajaa, seal on mõistlikke artikleid ka, ei vaidle vastu. Minu kogemus igasuguste ajakirjadega piirdub kord kuus kosmeetiku ukse taga ootamisega (vahatamine on ainus iluteenus, mille eest igakuiselt maksmise mõtet näen, sest karvane olla on mu meelest rõve, raseerimine mõttetu ja epileerida ei viitsi) – siis saab mõned läbi lehitsetud. Loen Susani ja Justini kolumne, mõnd huvitavamat probleemipüstitust ja persoonilugu… Aga no kõik need “sel kuul eriti in“, uued meigitooted (põhimõtteliselt sama, mis reklaam, ehkki jätavad mulje, nagu ajakirjast keegi oleks metsikult testinud ja soovitanud – ega ma ei välistagi, et toimetusele jagati tasuta nänni, mille nood rõõmsalt ära kasutasid ja vastutasuks tootja kirjutatud nupukese “oma” soovituste alla torkasid) no ja minu jaoks konkurentsitult kõige igavam ja mõttetum osa (peale otsese reklaami) on moeleheküljed – suvalised mõttetud pildid… Või siis need soovitused riiete kohta, selle hooaja lemmikud, mis on alati ikka tunduvalt kallimad, kui keskmine hinnaklass – no pluusid liginevad tuhandele ja nii edasi. No… Milleks see kõik?

Ma saan aru, et ma maksan kvaliteedi eest. Mina maksaks (noh, teoreetiliselt, kui mul oleks rohkem raha :D) meelsasti ka eetilisuse eest. Ma maksan mulle meeldiva välimuse eest. Aga…. Märgi eest? Või puhtalt selle eest, et mingi asi on kellegi arvates parasjagu moes? TÄIESTI arusaamatu. MIDA see märk mulle annab? MIDA see mood mulle annab? Pean tunnistama, et mida märgitum riideese, seda meelsamini selle ostan. Suured firmamärgid pole absoluutselt minu teema.

Ühesõnaga mulle meeldib olla ilus. Mulle meeldib osta riideid, mis on kvaliteetsed, ilusad, sobivad mulle. Mulle meeldiks, kui ma oskaks endale (silma)meiki teha, see oskus tuleks vahel kasuks – aga see pole mu jaoks kaugeltki nii oluline, et ma viitsiks seda õppida. Mulle meeldivad inimesed, kes on omapärased ja viitsivad oma välimusega vaeva näha (näiteks Mormelar). Ja mulle meeldib kohutavalt lugeda Mari blogisid – nii tavalist kui ilu oma. Nojah, muidugi ma isiklikult ostaks ainult ökotooteid ja nii vähe, et suudaks kõik ära kasutada, samas ma saan aru, et oma hobile kulub ikka rohkem raha, kui ehk mõistlik oleks (mõni ostab rohkem huuleläikeid ja küünelakke, kui ära kasutada jõuab, mina tellin albumisse arutult palju fotosid, millest iga aasta pooled välja viskan 😀 – põhimõtteliselt sama asi ju). Ja mulle meeldib lugeda sellest, kuidas teised inimesed asju ostavad ja neid valivad. Ja näiteks ilusad küüned (eeldusel, et need on OMA, mitte jõledad pikad kunstküüned) on mulle alati väga meeldinud – kunagi lakkisin pidevalt, nüüd enam üldse mitte. Nii elangi oma endisele hobile Mari loomingu kaudu kaasa (no mina muidugi lihtsalt lakkisin, mitte ei osanud lillekesi peale maalida, nii hightech pole ma kunagi olnud).

Nii et ei saaks öelda, et ma olen enese eest hoolitsemise, ilusate riiete ja meigi vastane. Oo ei, seda kindlasti mitte. Aga lugedes keskmist naisteajakirja ja vaadates inimesi enda ümber, siis ikkagi tekib küsimus, MIKS nad seda kõike teevad. Miks on oluline järgida moodi, osta meeletult kalleid riideid, panna kunstküüsi, teha igal hommikul täismeik… No ei saa mina aru.

Natukene muretsen sellepärast ka, kuidas oma lapsed üles kasvatada suudan. Kas minu väärtushinnangud mõjutavad Plikat nii palju, et temast ei saaks üks neid teismelisi, kelle jaoks Cosmo on piibel? Tänapäeval vist on ju ikka normaalseid noori ka? Või kui just on vaja mingit äärmust, siis pigem gootitšikk blondi tibi asemel, seda ma taluks paremini (olen seda siin vist ka korduvalt varem öelnud) 😀 Peale keeleneedi, intiimpiirkondade augustamise ja kõrvaaukude suureks venitamise ma ilmselt lubaks suht vabalt muid asju… Juuste lillaks värvimist ja kulmurõngast ja… Seda ma vähemalt praegu arvan. Eks näis, kuidas kümne aasta pärast on, võib-olla olen siis vana rangus ise 😀

Imeline päev

Olen viimasel ajal olnud liiga kannatamatu. Vihastanud liiga kergelt Plika lollitamiste peale, läinud igasugu pisiasjade pärast liiga kergelt närvi. Mõtlesin just eile õhtul, et kehv on sedaviisi olla. Et oleks vaja uut jõudu, uut energiat – olemaks heas tujus, sellest tulenevalt ka kannatlikum ja rõõmsam.

Noo, mu soove võeti kuulda, täna just nii läkski. Hommikust saati oli hinges selline õnn ja rõõm, et hoia ja keela. Miks? Ei tea, otsest põhjust nagu polegi. Raske oli tõusta, olin unine. Aga Plika oli nii armas, vaatasin tema mängimist. Jõin kohvi ja sõin võileibu, käisime pikalt õues. Kutsusime Tage ja Annu mänguväljakukohtingule, hiljem käisid nad meil külas. Plika jäi pärast seda ilusasti lõunaunne (viimasel ajal on sellega probleeme olnud, aga kui eelnevalt korralikult väsitada ja kahest voodisse panna, siis enamasti ikka jääb).

Õhtupoolikul käisin hambaarsti juures, hakkasime mu esihammastega pihta. Üks sai korda, kolm veel. Kaks neist kolmest on surnud ja vajavad valgendamist. Ühele pandi täna valgendaja sisse, aga teisele, kõige tumedamale, ei jõudnudki panna, nädala pärast siis. Järgmisel esmaspäeval tehakse teine hammas korda ja pannakse tumedasse valgendaja ja… Siis on rõõmus ootus, kas seespidine valgendamine mõjub või ei. Nagu ma aru sain, siis mõni käib kuu aega ja vist vahepeal pannakse juurde vms. No loodame parimat, et ikka mõjub. Jube tüütu on see värk küll, hamba ülesehitamine võtab kohutavalt aega. Aga see üks, mis täna korda sai, on küll parem kui enne. Varem oli augu ja plommi vaheline ala tumedam, nüüd on kõik ühtlaselt hele, nagu päris 😀

Ja kogu selle päeva jooksul oli lihtsalt võrratult hea tunne. Tunne, et kõik on õige ja hea. Et kõik on nii hästi läinud, et paremat ei oskaks tahtagi. Tähendab, tahaks muidugi veel üht, teist ja kolmandat (lühidalt palju raha ja kutsumust, kõigi muude asjadega saaks ise hakkama), aga küll kõik vajalik tuleb ajaga. Mulle meeldib unistada sellest, kuidas asjad olla võiksid – ma usun, et oma mõtetega loome reaalsust. Ehk et halbade mõtetega meelitamegi endale s*tta ligi, aga kui mõelda sellest, mis on hea ja mida tahaks, siis nii lähebki.

Niisiis ma muudkui rõõmustasin. Selle üle, et me elame nii ideaalses kohas. Et remondi tegemine on nii põnev. Et talv hakkab ümber saama ning lumi muudkui sulab. Et mänguväljak on kodule nii võrratult lähedal. Et ilmad on sellised, mis lubavad seal olemist nautida. Et Tage elab nii lähedal, et me saame kergelt kohtuda ja jutustada, kuni lapsed mängivad. Et noh… Et kõik on nii hästi 😀

Plika peale vihastasin täna kõigest mõned korrad – suutsin ennast tagasi hoida ja ei karjunud üldse. Kurjemat häält tegin paar korda küll – see hääl oleks võinud veidi vähem kuri ja veidi rohkem lihtsalt konkreetne olla, aga no pole hullu 🙂 Ei tekkinud kordagi tahtmist teda nt tuppa luku taha panna, sest ta ei teinud kordagi mingit sellist lollust. Sest mina olin paremas tujus ja temaga rahulikum ja tegelesin temaga rohkem 🙂 See kõik on nii tihedalt seotud, ma ju tean. Aga ometigi olid viimased nädalad jälle sellised, kus ma ei suutnud sellest teadmisest hoolimata rahulikuks jääda. Asi polnud õnneks nii hull, kui eelmise aasta lõpus, aga ma ei olnud nii hea ema, kui oleksin tahtnud olla. Tänasega võib juba täitsa rahule jääda, loodetavasti jätkub samas vaimus.

Aga mis saakski halvasti olla, kui kevad tuleb sellise hooga. Hing hõiskab sees!

Tänase lammutamise tulemused

CIMG3358

CIMG3359

CIMG3363

CIMG3366

(teisel pool on peaaegu sama külm kui õues, sestap toppisin Plika veidi pikemaks seal hängimiseks soojalt riidesse)

Mäletatavasti jäi sisekujundajaga jutt, et enne põhjalikumate plaanide tegemist tuleks konsulteerida ehitajaga seina lammutamise ja põrandate renoveerimise asjus, et saada aimu, mis seis täpselt on ja palju see lõbu meile maksma läheb. Ehitaja käis ära, vaatas kõik üle ja andis Abikaasale juhtnöörid kätte, kui palju kust ära lammutada, et ta saaks siis hiljem tulla olukorda hindama. Sest milleks, eks, maksta ehitajale lammutamise eest, kui see on Abikaasa lemmiktegevus 😀 Üleüldse on plaanis ise ja sõprade abiga võimalikult palju ära teha, et rahalises mõttes võimalikult soodne tuleks, aga täitsa ise ja ilma asjatundja abita ei tuleks nii ulatuslikud tööd kõne allagi (tuleks siis, kui me oleks kuldsete kätega ja mõningate kogemustega, mida me paraku veel aga pole).

Igal juhul kiskus Abikaasa täna ühest toast saepuruplaati ära – natuke seinalt ja poolelt põrandalt. Põrandalauad tuleb muidugi ka üles võtta ja seina veel teha, aga no täna polnud palju aega, eks nädala sees õhtuti nokitseb edasi.

Me muidugi lootsime, et saepuruplaadi all olevad lauad on ehk heas seisus, saab üles võtta, alt ära soojustada ja tagasi panna. No vähemalt selles toas, tundub, ikka ei saa küll – seda on korra juba tehtud 😛 Nagu pildilt näha, on lauad ilusti nummerdatud, vanade naelte augud ka sees ja üleüldiselt üsna pehmed. Mitu kulunud värvikihti ka peal – ilmselt oligi alguses ainult laudpõrand, mida värviti, hiljem võeti üles, tehti seal all midagi (ilmselt natuke soojustati ja see on ajaga haihtunud), pandi lauad tagasi ja saepuruplaat peale.

On muidugi teoreetiline võimalus, et äkki teiste tubade lauad on paremas seisus, aga ega ma ülearu suuri lootusi ei hellita. Seega tuleb nüüd mõelda pigem selles suunas, kuidas kõige odavamalt uue põranda materjal saada (ja ma saan suurepäraselt aru, et odavat pole siin midagi :D).

Ma oma aruga mõtlen, et kui jätta kõrvale laminaat ja muu taoline, siis looduslikest materjalidest midagi laudpõrandast odavamat ei ole… Ju? Parkett tuleks raudselt kallim ja tubadesse ju linoleumi ei pane. Kusjuures mul pole absoluutselt midagi linoleumi vastu, muidugi eeldusel, et see on looduslik, mitte PVC, kaalun seda täiesti tõsiselt kööki – hea mugav puhastada, laudpõrandat poleks nii mugav. Kivi oleks külm või peaks alla põrandakütte panema, mis ka ei vaimusta, rohkem variante ei oskagi esimese hooga välja mõelda. Eee… Korkpõrand on vist ka olemas? Ka raudselt kallim. No ja tõesti, ei tule rohkem variante praegu pähe.

Ideaalne oleks leida kuskilt lähedusest keegi, kes kah remonti teeb ja oma korralikud põrandalauad välja viskab, et need siis endale kahmata 😀 Aga minu meelest pole see tõenäosus just eriti suur. Nii oleks vist odavam, kui osta hööveldamata lauad ja seda siis ise teha… Või midagi taolist. No igatahes mõtlemisainet on. Looduslik materjal peab kindlasti olema, eelarve on väike ja isetegemistahe sellest tulenevalt suur.

Lisaks uurisin eile põgusalt alternatiive kipsplaadile – seina sirgeks saamiseks. Savikrohv on iseenesest nummi – Geily kodus meeldib väga ja isegi sai kunagi ökoehitust õppides veidi katsetatud (oli, olgem ausad, paras möksimine), aga miskipärast ma ei tunne, et seda oma koju väga tahaks. No pudiseb ja nii edasi. Eelistaks traditsioonilisemat varianti, värvitud seina või tapeeti. Või noh, paljas palkidest/punastest tellistest sein oleks ka väga viis, paraku on meie palgid suht koledad, päris paljaks ei jäta.

Ainus, mis ma kiire googeldamise ja ehitusfoorumite abiga välja peilisin, oli Fermacelli kipskiudplaat, hinnast saab aimu näiteks siit. Khm, jah. Ma ei oskagi kohe rohkem midagi öelda.

Aga kindlasti on nii põrandate kui seinte jaoks veel tuhandeid nutikaid ja odavamaid võimalusi, millele ma oma remondi koha pealt võrdlemisi piiratud aruga pole veel lihtsalt tulnud. Tuleb need võimalused üles otsida!

Esimene leivategu

Miskipärast on mul olnud igasuguste isetegemistega raudpoltkindel eelarvamus, et see kõik on kindlasti midagi keerulist ja aeganõudvat. Ja kui ma siis lõpuks viitsin natuke teema kohta päriselt mõttega lugeda ja proovida, siis avastan, et häbiväärselt lihtne. Teha jogurtit, toorjuustu, kohupiima, kondenspiima, jäätist… Nüüd siis leiba.

Juuretise sain ema mehelt, Mrs G jagas MSNis nõuandeid, netist eriti lugeda ei viitsinud, järgisin siinseid juhtnööre. Jahuks oli Pihlaka maheringilt saadud Tõrvaaugu talu mahe rukki lihtjahu, tainast tegin ainult ühe pätsi jagu (poolest liitrist veest) ja vastavalt soovitusele üsna pehme, et õhulisem tuleks.

Lasin liiga kaua hapneda, peaaegu ööpäeva – mille tulemusena, üllatus-üllatus, sai leib meie maitsele veidi liiga hapu. Järgmine kord proovin traditsioonilise 16 tunniga. Poole kõrgemaks see küll ei kerkinud – mul sai tainast kolmveerand vormi ja kerkis ääreni. Pärast ahju panemist unustasin esiteks veerand tunni pärast temperatuuri madalamaks keerata, tegin seda ehk umbes pool tundi hiljem. Teiseks unustasin ära, mis kell ma üldse leiva ahju panin, seega ei osanud täpselt arvata, millal välja võtta 😀 Kuna küpsetamine jäi öösse (halva ajastuse tulemus), siis võtsime lihtsalt välja ja läksime magama – hommikul avastasime, et alt veidi tainas, seega läks ahju tagasi.

Aga esimese leivateo kohta igati hea, ütleks ma. Veidi liiga hapu ja veidi liiga krõbeda koorikuga, maitseainete ja seemnetega peab ka veel katsetama, aga muidu oli täitsa mõnus leib. Õhulisem, kui paljud teised ise küpsetatud leivad, mida proovinud olen, nii et see sõtkumise asemel segamine ja pehmem tainas on väärt soovitused. Igati tervitatav mu jaoks, ma ei viitsigi sõtkuda ja eelistan iga kell selliseid küpsetisi, kus tainast näppudega tegemise asemel kausis segada saab. Muretaigna jaoks palun näiteks alati Abikaasa appi, tal on mingi nipp, saab müstiliselt kiiresti või ja kuivained segi näpitud.

Igal juhul äge. Ootan juba uut katsetamist. Poest enam leiba osta ei kavatse 😀

Scroll to Top