May 2011

Üheksakuuse Poisi tegemistest

Üheksa kuud sai täis küll juba üheksa päeva tagasi, aga kuldne ütlus on teadagi see, et parem hilja, kui mitte kunagi 😛

Poiss polnud kahe kuu jooksul terakestki kasvanud, on endiselt 70 cm pikk. Kaalu ikka paarsada grammi juurde tuli, kaalub nüüd 9,4 kg. Hambaid on seitse ja ilmselt tuleb varsti juurde, sest ila voolab ojadena ja igemeid katsudes on muhukesi tunda.

IMG_4719

Istuda ise ei oska. Käputab harva, 99% juhtudest siis, kui tal mähet all pole. Roomates liigub igale poole hullult kiiresti ja lemmiktegevus on enda toe najal püsti ajamine – selles muutub ta järjest osavamaks ja kindlamaks. Ühtlasi õppis ta üllatavalt kiiresti ära õige kukkumise ja tagasi alla laskumise. Eks vahel juhtub ikka õnnetumaid kopse ka, aga enamasti kukub nii, et paneb käed ette. Kui motivatsiooni on, teeb toe najal mõned sammud ka.

IMG_4720

Päevaplaani koha pealt ma polegi päris kindel, mis toimub. Vanasti ärkas ta kuuest ja läks magama kaheksast, magas päeva jooksul kaks und, kokku umbes 4h (3+1 või 2+2). Siis oli vahepeal üsna lühike ja ärritav periood, kus ta magas 3x1h, ei saanud ennast korralikult välja puhata ja oli pidevalt viril. Kaks päeva ärkas kuue asemel poole kaheksast, aga nüüd on jälle eriti varajane linnuke. Viimased päevad on olnud üsna harjumuspärane ja mugav: ärkab 6-6.30, jääb esimesse unne 8.30-9 paiku, magab 2-3h, jääb teise unne 15-16 paiku, magab 1-2h, läheb voodisse 20 paiku.

Ööunne jääb oma voodis ise, päeval uinub ainult kärus ja kõigutades – varajasemast ise jäämisest pole enam midagi alles. Ma ei viitsi hetkel midagi muutma ka hakata, sest kõigutamine on suhteliselt kiire ja valutu viis teda magama saada, õhtul toas jääb ju ise. Kui kunagi ainult üks uni alles on, eks siis harjutame nii ümber, et see saab olema toas ja hakkab ise jääma.

IMG_4722

Kümme päeva tagasi alustasin lisatoiduaktsiooniga ja nüüdseks võib öelda, et see on olnud küllaltki edukas. Algne eesmärk oli anda talle süüa neli korda päevas, iga kord vähemalt pool purki, ca 65 g. Nüüdseks on kogused juba suuremad, mille üle mul on väga hea meel.

Hommikul 7 paiku sööb tatrajahust tehtud putru – kui on heas tujus, siis sööb kõik ära, halvas tujuga (vahel on ta hommikuti viril) pea üldse mitte. Kui veidi puuviljapüreed sisse segada, tundub paremini minevat. Kohe pärast esimesest unest ärkamist (11-13 vahel) sööb soolast püreed, enamasti 100-150 g. Kohe pärast teisest unest ärkamist (16-17 paiku) sööb magusat püreed, ka 100-150 g. Õhtul 19.30-20 vahel sööb hirsiputru, millele ka vahel magusat püreed sisse paneme, et paremini läheks, siis sööb terve 135-grammise purgitäie ära.

IMG_4723

Tissi saab nii, kuidas juhtub. Vahel kohe pärast lisatoitu, vahel hiljem. Enamasti enne kõiki unesid, aga vahel mitte. Öösel ka, kui häält teeb – pärast lisatoidu koguste suurenemist tundub olukord õnneks veidi parem, vahepeal oli juba tunne, et ta vigiseb iga tunni tagant, nüüd on ikka 3h vahed – 12, 3, 6 vms. Ilmselgelt on see lihtsalt halb harjumus, mitte nälg ja õige pea on plaanis öine tissivõõrutus ette võtta. Tahtsin oodata seni, kuni lisatoidu kogused on piisavad, nüüd juba tegelikult ongi. Peab ainult sobiva aja leidma, mina kolin siis paariks päevaks elutoa diivanile, et mitte piima lõhnaga segadusse ajada, Abikaasa saab Poisi rahustamise au endale. Mida kiiremini sellega ühele poole saame, seda kergem on.

IMG_4724

Tahaks tissitamistesse veidi rohkem korda luua, aga ei tea, kuidas kergem oleks. Kõige arukam oleks ilmselt need siiski rangelt lisatoiduga siduda – kohe pärast lisa tiss peale. Ja siis enne und mitte anda, mis teeb asja alguses ilmselt veidi raskemaks, sest seni on ju kogu aeg saanud. Aga kõigutan ju käru nagunii, vast ei raskenda väga uinumist. Ja õhtuse tissi peaks ka ettepoole nihutama – kohe pärast putru, enne tudukombe selga panemist. Kuna meie õhtune rutiin on aga siiani olnud tiss hämaras vaikses magamistoas, pärast mida ta oma voodis ise magama jääb, siis ma olen natuke mures, kuidas ilma tissita olema saab. Aga ma kangesti tahaks, et uinumine enam tissiga ei seostuks, see annaks mulle palju rohkem vabadust. Saaksin vajadusel nt hommikul tissi anda ja siis terve päeva ära käia või näiteks õhtul välja minna, kui Poiss oleks nõus ilma tissita ka magama jääma. Mitte et mul oleks nii kanget vajadust pikalt ära käia või õhtul välja minna 😛 No eks näis, sisetunde järgi – nii, et kõik oleks rahul.

IMG_4725

Aga üldiselt on Poiss muidugi maailmaparim. Plika kah 🙂

Kõik vahvad pildid on Siiri tehtud.

Fantoompostitused on tagasi!

Avastasin just oma postituste hulgas viis drafti kahest postitusest – kolm tollest Humana postitusest, mis kaduma läks, kaks ühest teisest postitusest, mis ära ei kadunudki, on kogu aeg olemas olnud. Ma nüüd ei teagi, mida teha, ilmselt lihtsalt kustutan need ära. Humana oma kirjutasin ju uuesti, ega see vana millegi poolest parem pole 🙂

Igatahes tore, et Blogger oma lubaduse täitis ja kadunud postitus tagasi on. Tookord, kui see probleem reaalselt oli, ei saanud ma sellest arugi ja ei jõudnud seega õnneks närvi minna.

Üle pikkade aastate ratta seljas

Mul pole kunagi midagi rattasõidu vastu olnud, aga samas pole mul ka kunagi oma ratast olnud. Keskkooli ajal käisime iga suvi Kaidiga sõitmas – tal oli ratas ja minul rulluisud. Vahel vahetasime ka, aga harva. Ühesõnaga idee rattast on alati olnud sümpaatne, aga pole kunagi olnud mõtetki seda osta, pole olnud nii konkreetset vajadust ja raha on olnud vaja muudele tähtsamatele asjadele kulutada.

Abikaasale meeldib väga rattaga sõita. Londonis käis ta vahepeal rattaga tööl, nüüd Pärnus käib ka, lisaks vahel sugulasega niisama sõitmas. Ta sai oma õe käest ratta laenuks ja 30. sünnipäevaks sellesama ratta päriselt endale.

Millalgi tuli jutuks, et ma sõidaks meelsasti rattaga, kui mul see oleks, aga osta küll ei raatsi. Ja nüüd juhtus nii, et Abikaasa vanaonu naise ratas seisis Abikaasa vanaema keldris kasutuseta, sest naisel on nüüd jalad haiged vms. Ja siis oli vaja keldrisse ruumi ja nii sain ma endale ka ratta. Ma ei teagi, on see laenuks või päriseks, aga absoluutselt vahet pole 😀

Abikaasa ütles, et see on palju parem ratas, kui tema oma ja hakkas hoopis sellega tööl käima, sest kui ma üksi kodus olen, siis ma ju nagunii rattaga sõitma ei saa.

Eile õhtul sõitsin siis üle peaaegu kümne aasta rattaga. Alguses oli väga ebakindel tunne, aga siis läks paremaks. Käisin poes, no nii mõnus ja kiire oli. Täna oleks tahtnud kaugemasse poodi minna, ema oli külas, oleks saanud ära käia… Aga hea ratas oli Abikaasaga tööl, jäi seekord käimata 😛

Igatahes mulle väga meeldis ja poes käia on tõesti sel kombel hoopis parem ja kiirem. Rattal on korv ka ja puha, väga praktiline. Nii tore, et sellised juhused tekivad ja rattad iseenesest meieni jõuavad!

Põnevaim modellide finaal läbi aegade

Kuusteist hooaega modelle on purgis ja ausalt, ma ei mäleta teist nii põnevat finaali, kui see, mille vaatamise just lõpetasin. Ma üritan küll hästi üldist juttu rääkida, aga mingil määral on see ikkagi spoiler, nii et kui vihjeid ei taha, ärge edasi lugege.

Mul oli sel hooajal kolm lemmikut. Kõige lemmikum jäi kolmandaks. teine lemmik, ainus plus size, jõudis ka üsna kaugele, jäi vist viiendaks. Ja kolmas lemmik – alguses, enne makeoverit meeldis ta mulle kohe hirmsasti, uue soenguga veidi vähem, aga siiski palju. No ja kui see kõige lemmikum eelmises osas välja läks, siis finalistidest teine ei meeldinud mulle üldse, nii et polnud küsimustki, kellele pöialt hoida.

Oo, seda pole varem juhtunud, et keegi final walkis kukuks. Täna juhtus 😛 Ja seda pole ka varem juhtunud, et enne viimast kohtunike ette tulekut tehakse VEEL üks makeover, mõlemal lõigati juuksed maha. Ja teate mis, minu lemmikule sobis see poisipea võrratult, palju paremini kui eelmine soeng. Teine seevastu tehti mu meelest koledamaks.

Ja otse loomulikult minu lemmik võitis. Jee!

Ma olen siin kurtnud, et modellid lähevad järjest igavamaks, aga see hooaeg oli üsna mõnus. Vaatan ikka järgmist ka, ei ole veel valmis loobuma 🙂

Mis on hea komposteerimise saladused?

Kui me siia kolisime, oli november. Abikaasa kaevas kuskile aeda augu, kattis selle puidust plaadiga ja kuni praeguseni oleme kõik oma bioprügi sinna visanud. Selge on aga see, et nii me jätkata ei saa, tuleks miski parem süsteem välja mõelda.

Viimati ehituspoodides käies hakkasid silma igasugu komposterid, erineva suurusega, disainiga ja meeletute hinnavahedega. Mingi suuremat sorti rohelisest plastist ja püramiidikujuline oli kuskil veel soodushinnaga, €30 ringis vist. Mõtlesime, et sinna peaks küll kõik kenasti ära mahtuma, nii aiast kui köögist tekkinud jäägid.

Aga siis ma muidugi tulin koju ja googeldasin ja lugesin, et selline komposter, mida me vaatasime, sobib ainult aiaprügi jaoks ning köögijäätmete komposteerimissoovi korral tuleks osta mingi soojustatud ja maiteamis variant, mis siis aastaringselt muudkui komposteeriks ja ühtlasi igasugu elukad sealt eemal hoiaks.

Nojaa, ega minagi ei taha, et mu kompostihunnik aianurgas haiseks ja rotte-kasse-tigusid-mis iganes muid elukaid ligi meelitaks, aga… Tahaks siiski mingit odavamat varianti. Mingi korralik suurem korralikult suletava kaanega kast äkki, kuhu elukad teoreetiliselt sisse pääseda ei tohiks? Ma ei saa päris täpselt aru, miks seda soojustust nii kangesti vaja on, las biojäätmed olla külmal ajal külmunud ja las nad komposteeruda siis, kui jälle soojaks läheb…

Ühesõnaga jagage kogemusi. Kas peaks midagi ehituspoest ostma või midagi ise kokku klopsima või veel midagi muud, mille peale me ise pole tulnud? Peaasi, et nii aia- kui köögijäätmed ära mahuks ning võrdlemisi haisu- ja elukatekindel oleks 😛

Scroll to Top