2011

Kodutunne, vol 2

/ rõõm, TV/sarjad / 4 Comments

vol 1

Teine hooaeg sai just vaadatud. Hea küll, kokkuvõtvaid osi veel netis pole, nendega peab natuke kannatust varuma.

Ei oska enam nii pikalt kirjutada, kui esimesel korral. Emotsioon on sama – üle mõistuse positiivne. Nii palju suuri muresid, millega ise ei pea kokku puutuma. Nii palju toredaid peresid, kes said nii palju abi… Nii palju toredaid firmasid ja tegijaid, kes oma käed külge lõid. Võrratud Belluse esindajad ja ka kõik muud – neid on nii tohutult palju, et ei suudaks siin üles lugeda. Ei oska ka sõnades väljendada seda ääretut tänutunnet, et on nii palju neid, kel on võimalust ja tahtmist aidata nii suurte asjadega.

Jajaa, ma tean, meedias on olnud igasuguseid negatiivseid asju. Jajaa, ma natuke nägin Kodutunde FB lehel toimunut ka. Jah, kindlasti võis kuskil ka mingeid jamasid tekkida, jah, kindlasti oleks võinud oma emotsioone avalikul lehel veidi enam kontrollida, aga… See kõik ei kahanda grammivõrragi minu usku sellesse, et tegu on suurepärase saatega, mis on paljude inimeste eludes imesid teinud.

Minu jaoks on endiselt arusaamatu, kuidas saab keegi arvata, et tehtust pole nagunii kasu või keegi pole seda ära teeninud. Vanemad vanemateks, aga lapsed! ALATI on ju LAPSED! Ja no tegelikult ka, NEMAD on ju selle ometi ära teeninud, kui kitsarinnaline vaatenurk ka edasi ei ulatu? Ja kas tõesti arvab keegi, et hoolimata sellest ilusast kingitusest, tänu millele lapsed paremast elust aimu saavad, ei juhtu nende elus sellegipoolest midagi? Olge nüüd… Selline positiivne emotsioon, mis on nende jaoks nüüd igapäevane, nad ju elavad oma uues ja ilusas kodus – kindlasti muudab see elusid paremuse suunas

Rohkem mõistmist inimesed, rohkem mõistmist. Ja rohkem usku headusesse.

Hoolimata sellest, et meil on armas vana maja, mis vajab tohutult remonti ja meil pole õrna aimugi, kust see raha tulema peaks – meil on siiski kõik nii hästi. Peaaegu juba tundub, nagu oleksimegi sündinud, hõbelusikas suus – mis siis, et see kaugeltki nii pole. Me oleme kõvasti pingutanud ja on palju asju, mida endale veel lubada ei saa… Aga kõik sõltub taustsüsteemist. Võrreldes paljudega on meie elu imeline.

Lugesin just, et Kirsti Timmer ei jõua enam oma väikeste laste kõrvalt nii pingelist saadet teha, nii et teine hooaeg jäi tema viimaseks. Saan sellest igati aru, aga nii kahju on! Igal juhul ma loodan siiralt ja kõigest südamest, et saade siiski jätkub, uue juhiga. Ja vastupidiselt paljudele loodan elupõlise optimistina, et küll leitakse sama hea saatejuht. Kirsti oli super, aga toredaid inimesi on maailmas ju veel.

Imeline saade. Oleks selliseid vaid rohkem!

Toit on oluline

/ öko, puhas toit, toitumine / 2 Comments

Leidsin Katarina mõttekodust väga mõjuva video. Jamie Oliveri teavad vist küll kõik, ta on äärmiselt hea kõneleja ja teema puudutab meid kõiki, nii et soovitan soojalt vaadata (isegi eestikeelsed subtiitrid on olemas, nii et sobib ka neile, kes inglise keelt nii hästi ei jaga).

Õnneks ei ole Eesti olukord veel kaugeltki nii hull, kui Ameerikas või Inglismaal, aga siiski on siingi tavapoodidest müüdavast enamik mõttetu jama.

Muidugi ei saa ega pole mõtetki tänapäeva tingimustes 100% puhtalt toituda, aga sellegipoolest kavatsen anda oma parima, et minu kodus valmistatav ja söödav toit oleks puhas. Ma tahan õppida ise rohkem süüa tegema (väikesed edusammud juba on), ma tahan rohkem koos perega kokata – ühised söögivalmistamised ja ühe laua taga söömised peavad saama meie peretraditsiooniks. Plika aitab meid praegu laua katmise ja muu taolisega, varsti saab ta juba koos meiega süüa teha.

Ma ei ole sellist tüüpi ema, kes haaraks ahastavalt karjudes lapsel käest lutsukommi, mille heatahtlik memmeke sinna luba küsimata pistis – seda ei juhtu praktiliselt kunagi, see üks komm ei tapa. Ikka vahel söövad lapsed külas kommi ja muud… Aga jah – koju ma sellist kraami ei osta. Kodus on magusat küll – rosinad, minu küpsetatud koogid, ise tehtud jäätis, kissell, mis iganes. Vahel mõni kohuke, vahel toovad külalised muidugi poest ostetud kooki ja seda sööme muidugi kõik koos, ka lapsed. Ma ei ole ekstremist ja ma tahan, et mu lapsed kasvaksid üles tundmata, et neile kogu aeg midagi keelatakse. Usun, et praegu nad seda ei tunne. Sest tõesti, nad ei jää millestki ilma, ma teen nende jaoks lihtsalt tervislikumaid valikuid. Ootan juba aega, mil nad jagaksid piisavalt, et saaksin neile juba seletada, miks üks toit on teisest kasulikum. Plikale juba räägin ka hästi lihtsate sõnadega – vaevalt, et ta suurt aru saab, aga algus on tehtud.

Kindlasti söövad ka nemad kunagi oma taskuraha eest ostetud rämpsu ja vaevalt et nad oma elu peale minnes iga päev kodus kokkama hakkavad… Aga sama kindel on ka see, et teatud põhimõtted jäävad neile külge, need saavad nad kodust kaasa. Ja selle võrra on nende elu kergem.

Elust kuivainepurgis

/ kodumajandus / 22 Comments

Mul pole kunagi varem jahus mutukaid olnud… Nüüd paar kuud tagasi avastasin kutsumata külalised liiga kauaks seisma jäänud jahupakist. Ma olen vägagi teadlik, et mahekuivained on nende sellide meelispaik, et suuri varusid seega osta ei tohiks. No toona sai jahu elimineeritud, muu üle vaadatud, õnneks oli puutumata – tõstsin kapi tühjaks, puhastasin äädikalahusega, lugesin teema lõpetatuks.

Aga me siin oleme kogu aeg imestanud, et miks köögikapist koid välja lendavad 😀 Kuni Abikaasa nüüd ükspäev tahtis mulgi putru teha ja kruubikotist elu avastas. Üks mutukas lendas välja ja usse oli ka.

Ma nüüd ei saagi aru, kas see ongi nii mitmekesine eluvorm? Ussist saavad liblikad jah, aga mingid putuka moodi siblivad mitte lendavad olendid olid eelmine kord, seekord ma ei teagi, ei hakanud lähemalt uurima, Abikaasa tegeles sellega.

Tõstsin just kogu kapi tühjaks, vaatasin kõik ekstra hoolikalt üle, ei leidnud ühtki elukat. Aga enne oli just keegi kapist välja lennanud. No kust siis??

Mul on kaks kappi, see oli alumine, kus on poolikud pakid, ülemises on varud ja klaaspurgid. Varusid ma jahude poole pealt eriti ei soeta, aga näiteks lahtist riisi ostsin septembri lõpus Mahemarketist, see oli õhukindlalt suletavas klaaspurgis ja Abikaasa avastas sellest ka ussid :S Ma tõesti ei tea, pole hästi võimalik, et nood kruupide omad alumisest kapist üles hästisuletud riisipurki rändasid? Et siis riisis olid KA? Grh. Seda ma nii kergelt riknevaks kraamiks ei pidanud :S Üle kilo riisi läks raisku.

Alumise kapi tõmbasin äädikalahusega üle, ülemist pole veel puutunud. Ma suisa kardan sinna vaadata – no mul on seal ikka paar pakki rukkijahu ka varuks, ehkki need pole seal väga kaua olnud. Ja eelmine kord ju läks õnneks. Ma ei tea, kas ma täna enam viitsin, homme ehk teen seal korda.

Ja netis inimesed kirjutavad, et on neid usse makaronidest ja rosinatest ka leidnud, et igasugusesse toidukraami siis ronivad??

Kuskilt lugesin, et kinnised plekk-karbid on soodne keskkond nonde elukate paljunemiseks. Samas ka soovitust, et ained tuleb eraldi kindlalt suletavatesse anumatesse panna, et putukad ei saaks levida. No minu meelest käivad need kaks väidet üksteisele veidi vastu. Milline on nii kindlalt suletud anum, et nood mutukad sisse ei pääseks? Ainult nood, mis õhukindalt? Sest pekkpurgid ju tegelikult ei ole küll…

Ahjaa, ja viimaks selline küsimus ka – ma olen ikka vahel tähele pannud igasugu peenemat sorti kuivainete koti või purgi siseküljel niidikesi, mille küljes seda jahu vms ka natuke on. Kas see on normaalne või ma peaks kartma, et need niidikesed ongi mingid tulevased ussipesad? Sinepipulbri ja riivsaia paki ning jahupurgi siseküljel näiteks nägin, aga mingeid elukaid küll kuskil pole. Äkki need niidikesed on täiesti normaalne nähtus ja ma paanitsen ilmaasjata. Aga no ma varem ei inspekteerinud kunagi jahukoti sisu lähedalt, hakkasin seda tegema alles pärast esimest kokkupuudet nonde mutukatega ja nüüd näengi igal pool niidikesi ja kujutan igasugu asju ette.

Vuih ühesõnaga. Aga te võite kogemusi jagada. Kui kellegi miskit tarka öelda on.

Idüll

/ igapäevaelu, rõõm / Leave a Comment

Tänane päev läks võrdlemisi üle kivide ja kändude – üles tõusta ei viitsinud, midagi tehtud ei jõudnud, Abikaasa läks kaheks tööle, nii et olin ülejäänud päeva lastega üksinda…

Aga õhtul oli mõnus. Kuni ma Poissi magama panin, mängis Plika vaikselt elutoas. Kui ma tema juurde jõudsin, siis rõõmustas, et oli puslest ise kaks tükki kokku saanud. Tahtis, et mina edasi paneks, sest tema ei oska, aga nokitses siis kohe veel kaks tükki kokku, siis veel ja veel… Ja saigi täitsa ise, minimaalse minupoolse suunamisega. 12 hästi suure tükiga pusle, Marko ja Marge kunagi kinkisid. Siiani olin ikka mina seda kokku pannud, nüüd saab juba ise. Mina olin uhke ja Plika ise ka – jätsime pusle põrandale, et kui issi koju jõuab, siis ma saan talle kohe näidata – Plika ISE pani.

Olime kokku leppinud, et kui pusle koos, läheme hambaid pesema ja magama. Ilusasti saigi pestud, potil käidud… Pidžaama selga panemisel tuli veidi veenda, et sobib ka tavaline pluus (kõik “päris” pidžaamad käisid täna pesus ja polnud veel ära kuivanud, ainult ühed püksid olid) – aga sain sellega ilusti hakkama.

Läks ühegi protestita voodisse. Kui Poiss nihelema ja läbi une häälitsema hakkas, siis küsisin, kas võin natukeseks ära minna ja alles siis laulma tulla, kui Poiss jälle magab – lahkelt lubati. Muidugi juba minuti pärast hüüdis, et venna nüüd magab. Ma siis küsisin tasakesi vastu, kas ma seekord ukse pealt võin laulda – no igaks juhuks. Poiss nimelt hakkab ärgates virisema ainult siis, kui ma toas olen, kui ei näe, siis pole probleemi. Laulsingi kaks laulu ukse tagant ära, siis nõudis Plika nukku kaissu, viisin talle selle, panin teki peale ja sinna nad minust jäid. Toast välja minnes kuulsin Plika haigutust, natuke ta veel jutustas midagi nukuga, praegu on vaikus majas. Usun, et ta veel päris ei maga, aga küllap kohe jääb.

Ei mäletagi, millal viimati nii mõnus ja rahulik õhtu oli. Veerand kümneks vaikus majas. Õnnis! Iga päev peaks nii olema.

Hirmus põnev

/ top model, TV/sarjad / Leave a Comment

Vaatasin just modellide eelviimase osa ära, järgmisel neljapäeval on finaal. Neli tükki oli alles, kellest kolm meeldisid mulle peaaegu võrdselt. Neljas ei meeldinud, aga tal läks täna nii hästi, et polnud kahtlustki – saab finaali. Ja kahest viimasest jäi alles vist tõesti see, kes seda tibake rohkem vääris, mis siis, et teine oli ka hullult lahe.

Nii et finaalis on kolm tüdrukut, kellest kaks mulle meeldivad, aga jättes kõrvale isiklikud meeldimised ja üritades analüüsida nende modellioskusi, siis üks on minu meelest teistest ikkagi üle, kohe peajagu. On olnud terve hooaja. Kui ta esimest korda modellides oli, siis tõmbas ebasobiva käitumisega ise endale vee peale, aga ta on muutunud ja ennast parandanud. Ja tõesti meeldib mulle. Nii et loodan, et ta võidab. Või kui mitte tema, siis vähemalt mu teine lemmik.

Ehk pannakse finaaliosa kiirelt üles – kui varem oli kogu aeg raudne laks, et neljapäeval sai juba uue osa ära tõmmata, siis eelmise nädala osa jõudis netti pea nädalase hilinemisega, selle nädala osa vist reedel… No finaal vast pannakse ikka kiirelt üles, kõigil ju põnev 😀

Scroll to Top