2011

Plika käis lasteaias üle-eelmise nädala neli esimest päeva (reede jäi puhkepäevaks) ja eelmise nädala esmaspäeval – siis läks väike köha suuremaks ja otsustasime ta mõneks ajaks koju jätta.

Nüüdseks on köha-nohu juba taandumas ja kasvatajaga arutades ütles too ka, et muidugi too. Ma siis täna viisin.

Eelnevad päevad oli korduv probleem see, et Plika oli rühmas rõõmus ja mängis rahulikult, aga kui oli kuskile minek – laulutundi, õue või halvema ilmaga teise saali jooksma, siis oli kohe nutt lahti ja ei tahtnud. Mõtlesin, et äkki sellepärast, kuna meie Abikaasaga olime temaga ainult rühmas, aga mujal mitte. Et kui ma temaga nood teised kohad ka läbi käin, siis ehk edaspidi pole enam jama.

Sai tänaseks ilusti emaga kokku lepitud, et ta hoiab Poissi, nii et mina saan Plika lasteaeda viia – mõtlesin rühmaruumis olemise ajal riietusruumis raamatut lugeda ja mujal kaasas käia.

Ema helistas hommikul kell seitse, et tal on palavik, ei saa tulla. Saime kombineeritud, et alguses tuli Poisi juurde ema mees ja siis Abikaasa ema. Viisin Plika lasteaeda – tee peal oli igati rõõmus, rühma jooksis ka naeru ja heameelega. Hommikuputru sõi vaid paar lusikatäit, siis läks mängima. Jälgisin teda natuke, huvi mu vastu ei tuntud – ütlesin, et lähen eesruumi oma asju tegema. Kümme minutit ehk sain raamatut lugeda, siis kuulsin Plika nuttu. Läksin tagasi ja rahustasin ta maha, mängis edasi… Korra küsisin, kas võin nüüd oma asju tegema minna, ta ei tahtnud… Jäin siis sinna, rohkem enam ei küsinud ka.

Mängis omaette, minuga väga ei olnud, kõik oli tore. Kui kasvataja mainis, et korjame asjad kokku ja läheme laulutundi, siis hakkas Plika nutma ja ütles, et ei taha. Ei aidanud mu jutt, et pidid ju näitama, kus te laulate, emme tuleb ju kaasa – tema ei taha. Alles siis, kui kasvataja oli lastega ära läinud ja abiline viimased kaks järele viis, muutis Plika järsku meelt – kui ütlesin, et läheme piilume, mis nad teevad, jäi rõõmsalt nõusse.

Istusime algul veidi eemal tooli peal, hiljem juba teiste kõrvale – Plika mu süles, mina laulsin kaasa ja tegin liigutusi, tema lihtsalt vaatas. Pool aega pidas vastu, siis läks jälle nutuseks ja ütles, et tema ei taha – viisin ta siis rühma tagasi, kus jälle rõõmsalt mängis.

Kui mainiti õue või saali jooksma minekut, oli samamoodi nutt ja “mina tahan koju magama”. Ja jällegi – rahustasin üsna kiirelt maha ning kui kõik olid saali minemas, oli nõus minuga rõõmsalt piiluma tulema. Ja kord juba saalis, jooksis alguses tükk aega rõõmsalt ringi, häda ei kedagist. Siis muutus vahepeal nii virilaks, et istus mul tükk aega süles… Siis läks jälle mängima ja liugu laskma.

Kui tagasi rühma minek oli, et lõunat süüa, siis oli jälle nutt – tema ei taha süüa, tema tahab koju magama. Kui kõik potile läksid, siis algul nuttis, et ei taha, siis läks aga omal algatusel ja istus ise potile. Söögist alguses keeldus, aga kui kuulis, et on makaronid, läks laua taha ja paar lusikatäit sõi. Kui enam ei tahtnud ja hakkasime juba ära minema, siis öeldi, et magustoit on ju ka – stritslitüki sõi kohe ära ja oleks veelgi tahtnud.

Ühesõnaga… Rühmas oli suur osa ajast rahul ja rõõmus. Teistesse kohtadesse ei tahtnud üldse minna, aga lõpuks tuli üsna rõõmsalt, pool ajast oli seal rõõmus, pool ajast viril. Eriti ei söönud… No ühesõnaga enamik ajast oli kõik okei, aga iga teatud aja tagant pikkisid seda nutused virinad.

Minu sisetunne ütleb, et tal pole veel piisavalt turvatunnet. Et ma võiks temaga veel mõni aeg koos käia, eriti just nonde tegevuste puhul, mis toimuvad rühmaruumist väljaspool. Too vanem kasvataja arvas, et ma ei peaks üldse juures olema, et tema meelest on Plika siiski üsna tubli ja kõik vajavad harjumist. Et ma umbes peaks otsustama, kas tal on üldse vaja praegu aias käia ja kui on, siis hakkama ikka konkreetselt harjutama. Et teistel lastel läks ka harjumiseks pool aastat.

Ema on mul teine äärmus, tema leiab iga pisimagi asja peale, et pole veel valmis, ära vii.

No ja mida MINA siis tegema pean? Aru saama, kuidas on õige? Sest ausalt, minu meelest on ema veidike LIIGA hoolitsev ja kasvataja LIIGA konkreetne.

Tähendab, ideaalis on kõik ema teooriad muidugi head, aga reaalsus on see, et ma pean paari kuu pärast siiski tööle minema, vastasel korral pole enam elamiseks piisavalt raha. Kasvataja praktiline lähenemine on ka muidugi tõsi – et on ju varsti vaja tööle minna, peab harjuma… Aga samas mul kuu-kaks vast siiski veel on aega, ei pea ju kohe julmalt harjutama.

Mulle tundub, et kui ma ta nüüd lihtsalt sinna jätaks, et harjub ära ja saab hakkama, siis  tuleks sealt jälle neli päeva nuttu iga rühmavälise tegevuse puhul ja siis ta jääks vastumeelsusest haigeks. Siis peaks jälle vähemalt nädala kodus istuma. No ja ema tõuseb selle plaani peale tagajalgadele, seda nagunii.

Aga ma pole nõus ka lihtsalt iga nutu peale teda koju jätma või juures passima. Oleks vaja mingi kuldne kesktee leida. Harjutada vaikselt, järjepidevalt.

Probleem on veel see, et mul on üsna raske Poisile hommikupoolikuteks hoidjat leida, seega ma ei saa iga päev Plikaga nagunii seal koha peal olla. Aga tänaseid kogemusi arvestades tundub mulle, et homme veel PEAKS keegi temaga seal olema. Samas ema pole Pärnuski, Abikaasa peab töötama, ma nagunii EI SAA sinna jääda. Kasvataja kah arvas, et ma ei peaks. No temaga jäi jutt, et Abikaasa viib Plika hommikul aeda ja ma helistan hiljem, et küsida, kas nad lähevad õue või saali – kui õue, siis tulen Poisiga ka sinna, et nendega koos mängida. Homme pole muid rühmaväliseid tegevusi, ma usun, et rühmaruumis saab Plika üsna hästi hakkama ja kui ka vahepeal veidi kurvastab, siis on kasvatajatel lihtne teda rahustada. Aga arvan ka seda, et pole vahet, kas minek on õue või teise saali jooksma – kui Plika sellest kuuleb, siis on kohe nutt lahti. Ja ma tõesti ei arva, et sel juhul oleks õige teda nii harjutada, et las nutab, kuni ära harjub. Ei arva, et oleks õige ka teda siis üldse mitte sinna viia. Ah, ma ei tea isegi, mis ma arvan.

Teate, kui mul oleks võimalus kodus olla, siis ma oleks küll. Võtaks seda lasteaia värki hästi aeglaselt ja lebolt. Aga reaalsus on paraku midagi muud. Ja Plika siiski on juba kolm täis, pole enam mingi titt. Nii et… Ta peab harjuma. Kuidas seda Poisi kõrvalt võimalikult valutult teha, selles on küsimus.

See kõik on nii väsitav…