Ma nüüd kirjutan natuke pikemalt teemal, mida ma olen endale lubanud siin blogis mitte kunagi käsitleda, sest mulle ei meeldi kirjutada asjadest, millest ma midagi ei tea. Kuna ma aga natuke juba kirjutasin ja tekitasin paaris lugejas küsimusi naiivse väitega, et mulle meeldivad madalad maksud ja kõrged toetused 😀 Siis paraku läks mu vastus liiga pikaks ja ei mahtunud kommentaarivormi ära. Ma siis võtan julguse kokku ja avaldan selle eraldi postitusena. Piinlik on küll, sest ma olen maailma suurim poliitikavõhik ja ei valda isegi neid teemasid, millest järgnevalt kirjutada kavatsen, pea üldse mitte. Ärge siis väga kõva häälega naerge 😛
Ma leian, et lastetoetus on praegu ilmselgelt naeruväärne. Tundub, et lastetoetuste teema juurde peaks kohe kindlasti käsitlema ka vanemahüvitist, mida ju isegi praegu saan ja mis maksurahadest palju neelavat. Süsteemi kui üleüldise üle ma ei hakka kohe kindlasti targutama, sest mulle antud oludes juhtumisi sobib väga hästi (igaüks vaatab ikka oma mätta otsast, eks). Alammäär võiks mu meelest madalam olla küll – nt 20 000 vms. Ma olen seda meelt, et kui inimene juba nii palju teenib, siis võiks tal ka juba nii palju oidu olla, et natuke kõrvale panna, mitte ennast 30a laenudega nii kinni nöörida, et kui 25 000 asemel 1,5 aastat 20 000 saab, siis jääb laps tegemata, kuna muidu kasvaks võlad üle pea. Minu meelest on see lihtsalt idiootlik suutmatus raha planeerida. Ja lapsi tehakse ju ikkagi laste saamise soovi, mitte riigi toetuse pärast – kui kellelgi sellepärast tegemata jääb, et riik suvatseb teda 1,5 aasta jooksul vaid 20 000-ga toetada, aga palk oli kõrgem, siis ilmselt ongi parem, et see laps tegemata jääb. Iseasi on see, kui palju vanemahüvitise ülempiiri alandamine üldse aitaks, ma pole sugugi kindel, et sealt mingeid meeletuid summasid sel moel kokku hoitaks. Ma tõesti ei tea.
Ühesõnaga põhipoint on see, et lastetoetus peaks mu meelest igal juhul suurem olema – kõigil, olenemata sissetulekust. Ja lasteaiakohti rohkem. Ja töökohad väikeste laste vanemate graafiku puhul paindlikumad. Ja nii edasi. Et vanemahüvitis on küll hea ja tore asi ja kindlasti tõstab iivet ka, aga kui see 1,5 aastat möödas on, siis ei tunne lapsevanemana ennast küll enam riigi poolt väga soosituna. Vähemalt selline mulje on mulle jäänud, mul endal on ju lapsed alles väikesed.
Ja ma näiteks leian, et hambaarst ei tohiks olla tasuline. Kas just täitsa tasuta, aga no see 150 kr hüvitis oli ka naeruväärne, isegi 450 kr, mida mina hetkel saan, on naeruväärne. Mis ei tähendaks, et ma selle taotlemata jätaks, eks, ühe augu saab selle eest ju ikkagi parandatud 😛 Ülejäänud meditsiini koha pealt ma otseselt nuriseda ei oska, sest ma olen üsna terve inimene ja perearst on kah tore sattunud.
Ühesõnaga umbes selliste soovide peale ma leiangi, et mulle meeldivad kõrged toetused, mis on vist jah üsna ebatäpne väljend, ilmselt oleks õigem öelda sotsiaalsed hüved. Ma loodan, et ma ennast väga valesti ei väljendanud.
Samas meeldivad mulle madalad maksud. Sellepärast, et ma olen vägagi optimistlik ja edasipüüdlik inimene ja loodan tulevikus pigem rohkem teenima hakata. Ja mulle ei meeldi mõte sellest, et mida rohkem ma teenin, seda rohkem riik sellest ära võtab 😀 Ja ma ei tea astmelisest süsteemist praktiliselt midagi – tean vaid seda, et mu pikalt Rootsis elanud õde ei ole olnud mu meelest üldse mingite meeletult suurte palkadega kohtadel, aga makse on maksnud, nii et tolmab. Vähemalt selline mulje on jäänud 😛 Ja ma üldse ei pretendeeri absoluutsele tõele. Mulle on jäänud mulje, et Rootsi taolistes riikides, kus sotsiaalsed hüved on üsna suured, maksavad kõige suuremate palkadega inimesed ka umbes pool oma palgast maksudeks.
Et noh… Minu meelest siin ongi vastuolu. Ma loodan küll tulevikus normaalset palka saada ja ei ole huvitatud sellest kolmandiku kuni poole maksudeks maksmisest (viiendik on mu meelest enam kui küllalt), aga sama siiralt arvan ma seda, et normaalsed lastetoetused, (vähemalt mingil mõistlikul määral) tasuta hambaravi jmt peaks olema kõigi iseenesestmõistetavad hüved – ja seda hoolimata sissetulekust.
Ja siis veel kõik see, et haridus-, meditsiini- ja julgeoleku/päästeteenistuse töötajad jne peaksid normaalselt palka saama, eks. Mida nad Eestis ei saa.
ÜHESÕNAGA. Ma ei tea. Mulle tundub, et ma soovin kõiki neid hüvesid, mis põhjamaades nii iseeenesestmõistetavad on… Aga ilma nende maksukoormuseta.
Ja ma jumala eest tõesti ei tea, mis maksud on nt Ameerikas (pakun, et pigem madalad?), aga sealne tervishoiusüsteem ja 6-nädalaste laste kõrvalt tööle minemine on ju õudusunenägu.
Mulle on jäänud mulje, et kahte head asja ei saa – kas on palju sotsiaalseid hüvesid või palganumbriga võrdelised maksud (st mida suurem number, seda rohkem ära annad). Võib-olla kuidagi saaks ka. Kordan – ma olen MEELETU poliitikavõhik. Ma vaevu teen vahet vasakul ja paremal 😛
Ja mul pole olnud siiani piisavalt motivatsiooni endale seda kõike selgeks teha. Keegi võiks tulla ja hästi lihtsalt seletada, nii et ma ka aru saaks – kuulaks huviga. Aga omal käel pole ennast siiani harida suutnud, sest mulle tundub, et Eesti poliitika on nii p*rses enivei, et otseselt valida kedagi nagu ei tahagi (ei ole hetkel seda usku, et ükski partei oma ilusaid lubadusi suudaks eriti ellu viia). Seega lähtun oma ainsast sügavast veendumusest: tuleb anda hääl keski vastu, et kõik veel rohkem p*rse ei läheks. Sest valimisõigus mul on ja valida on püha kohus – olgu ma siis nii poliitikavõhik kui olen.
Ma rohkem ei viitsi jahuda, miskit tarka siit enam nagunii ei tule. Loodan, et ma kogu oma mõttekäiguga väga puusse ei pannud ja selle eest labidatega mööda päid ja jalgu ei saa.
Ja ilmselgelt puudutasin ma ainult 0,1% kõigist hirmolulistest teemadest ja mul pole vähimatki tahtmist hakata argumenteerima kõigil neil teistel, mis minusse hetkel nii otseselt ei puutu. Mina ka ei tea, kuidas peaks olema või kuidas tuleks teha. Mulle küll tundub, et kõik on praegu suht p*rses, et oleks saanud paremini ja tulevikus PEAKS saama paremini, aga samas tunnen ma poliitiku töö vastu tohutut aukartust, sest mina seda teemat ei jaga ja seda tööd teha ei tahaks ega oskaks. Ja kui ma teemat ei jaga, siis ma väga kergekäeliselt ei tahaks ka kritiseerida – pärast olen lihtsalt see ahv, kes muudkui möliseb, kui halb kõik on, ehkki teised pingutavad, veri ninast väljas, et asja paremaks teha… Ja et paremaks tegemine lihtsalt ongi aeganõudev protsess.
Ühesõnaga – ma ei tea poliitikast mitte muffigi 🙂 Aga valimas käin ikka, teisiti ei saa!