Lõuna ajal teab Plika täpselt, et kui on söödud ja potil käidud, tuleb voodisse minna. Läheb vannitoast otsemat teed pidi magamistuppa ja ronib ise oma voodisse. Mina panen teki peale ja lähen minema. Ongi kõik. Magab!
Õhtused une-eelsed toimingud ei pea enam tingimata minutilise täpsuse ja sama järjekorraga olema. Isegi arvutid on nende ajal nüüd enamasti lahti (mingit muusikat sealt muidugi siis ei tule, ekraanil näha vaid desktop), enne magamistuppa jõudmist suured tuled ka igal pool põlevad (sest väikseid lihtsalt mujal ruumides pole). Korjame ikka mänguasjad kokku, käime pesus (vahel vannis), paneme lastele öömähkmed ja -riided selga ning siis teise tuppa, kus on õhtu mõnusaim osa kõigile – oleme koos soolalambi valgel suures voodis, Poiss sööb tissi, Abikaasa jutustab Plikale ühe muinasjutu, siis laulame Plikale tema tellimise järgi. Tavaliselt ta nõuab, et me koos laulaks 😛
Kui Poiss on söönud, paneme ta oma voodisse ära ja laulame koos Plikale viimase laulu: selleks on alati tolle raadio unejutu eelse laulu viimane salm: väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään… Siis teeme Plikale KOOS suure grupikalli ja KOOS musi ja kiigutame teda KOOS käte peal – see kõige koos tegemine Plikale hirmsasti meeldib, igasugune protest on kadunud. Ja siis paneme Plika oma voodisse, tekk peale ja võibki minema minna.
Vahel Plika kutsub korra veel tagasi, nüüd pole enam vaja nii rangelt reeglitest kinni pidada, võib minna küll. Siis tuleb lihtsalt tekk uuesti peale panna, pai teha ja head ööd soovida. Ongi kõik. 99% ajast jäävad mõlemad lapsed omaette rahulikult magama. Vahel eelneb sellele kuni tund aega sahmerdamist, aga nuttu ega voodist välja tulemist ei ole, meie saame teises toas rahus omi asju teha.
Muidugi ei ole kõik alati ideaalne. Olen täheldanud, et lõunaunne minekuga on rohkem probleeme siis, kui Abikaasa kodus on – enamasti oleme Plikaga kahekesi (Poiss magab sel ajal), rutiin on sees. Viimasel nädalavahetusel eelnes ühele lõunaunele suur jebla, aga see oli suuremalt jaolt sellepärast, et Plika sai oma lõunasöögi varem ja siis veel mängis, rutiin ühesõnaga oli häiritud ja issiga on üldse ikka põnev vanu trikke proovida. Aga no see näitab vaid, kui oluline väike rutiin ikkagi on – ei midagi enamat kui söök-potile-tuttu, sellest päeval piisab.
Kui Abikaasat õhtuti kodus pole, siis lähevad õhtud ehk isegi veel vaiksemalt – issi järele enam ei nuteta, teeme kõik tavapärased toimingud ära ja jäävad samamoodi ilusti tuttu.
Ma ise arvan ka teadvat, milles põhjus on – no esiteks muidugi see, et minuga ollakse rohkem harjunud, mina olen ju kogu aeg kodus. Pluss see, et Plika teab – mina järele ei anna. Ma töötasin need unekooli põhimõtted väga põhjalikult läbi ja need on mul peas nii kinni, et suudan reegleid pimesi järgida, igasuguseid Plika jamamisi ignoreerida. Ja rutiin on minuga alati sama, kellaajad ka hoolikalt paigas (ehkki kui söök või õhtul vann tavalisest pikemaks venivad, võivad reaalsed voodisse jõudmise ajad ka sellevõrra kuni 15 min edasi nihkuda, seda vahel ikka juhtub). Ühesõnaga on teada, et minuga ei toimi ükski trikk, seega neid üldse ei katsetatagi.
Abikaasa on paar harva korda natuke järele andnud (ükskord lasi näiteks Plikal pärast voodisse minekut kakahäda kurtmise peale veerand tundi poti peal istuda – ega Plika sealt siis enam vabatahtlikult lahkunud, ehkki häda ka ilmselgelt polnud), temaga on seega põhjust veel aeg-ajalt vanu tempe proovida. Samuti ei ole rutiin talle nii iseenesestmõistetav, vahel natuke unustab. Aga edaspidi käitub ta konkreetsemalt ja ma usun, et igasugused trikid kaovad varsti üldse lõplikult. Minu jaoks on väga oluline, et lapsed jääksid mõlema vanemaga koos ja eraldi probleemideta magama.
Kui Poiss kella 11 paiku (see aeg vahel kõigub 15 min siia-sinna) kärusse panna, jääb ta seal samuti 99% ajast ise magama, ei vaja mingit kõigutamist. Enamasti ei vaja ta kõigutamist ka oma 4-tunnise une jooksul. Une pikkust olen lasknud tal nüüd kogu aeg endal reguleerida – enamasti ärkab kolme paiku, vahel veidi varem, ükspäev oli pool neli ka…
Õhtuse toaunega on endiselt probleeme, sellele eelneb tihti jorinat või pikemat nuttu. Öösel ärkab ka kolm-neli korda – viimasel ajal pole 10 minuti reeglit enam katsetanud, jorin tundub hammaste või krt teab mille pärast ägedam olevat. Hoian süles, kuni rahuneb, siis panen voodisse kõhuli (õhtul pärast öötissi jääb rahulikult selili magama, öösel pärast süles jorisemisi aga enam mitte) ja magab edasi. Peale kella kahte saab jorina peale kohe tissi ja peale kella viite saab jorina peale kohe suurde voodisse tissi otsa. Ma rohkem ei viitsi praegu teda koolitada – kuni ta öösel liiga tihti ei söö, vaid niisama süles rahuneb, ei tohiks halba harjumust tekkida ja mingi hetk loksub kõik ise paika.
Hommikuti ärkab enamasti poole kaheksa paiku, täna üllataval kombel isegi pool üheksa. Oleks edaspidigi nii – täna oli ta terve hommiku heas tujus, ei jõudnud enne kärru tuttu minemist liialt väsida.
Ühesõnaga olukord pole veel ideaalne, aga kunagisega võrreldes nii palju parem, et iga päev on suur rõõm. Võib vist öelda, et unekooli ma enam eriti ei tee – olen tulemustega rahul ja ei ürita enam midagi väga muuta (ehkki jah, Poisiga lähevad õhtusse toaunne jäämine ja öised ärkamised loodetavasti aja jooksul paremaks). Aga nipid ja reeglid on pealuu sees, neid alateadlikult ikka enam-vähem järgin ja vajadusel jälle kasutan. Puhta huvi pärast võtsin raamatukogust teised uneraamatud ka, et neid lugeda – reaalset vajadust pole, aga mul on väike hasart ja meeldiks sel teemal veel paremini informeeritud olla, siis tean tulevikus teistele hädas olijatele vajadusel paremini soovitada.
Ühesõnaga ma arvan/loodan, et edaspidi ma vast unest enam eriti ei kirjuta… Pole põhjust 🙂