2011

Valimistele mõeldes

Vastasin minagi Valijakompassi küsimustele. Raske oli, sest ma olen ju poliitikavõhik, uudiseid kah suuremat lugeda ei viitsi. Paljude küsimuste kohta lihtsalt puudus igasugune arvamus, üritasin ikka võimalikult ausalt vastata.

See ei üllata vist kedagi, et esimeseks jäid rohelised, keskkonnateemad on pea ainsad, mille suhtes mul arvamus on. Teiseks jäid sotsid, mis mind kah ei üllata. Väikeste lastega pere ju, see on minu jaoks teine kõige olulisem teema, otse loomulikult ma arvan, et lastetoetused peaks olema paremad ja kõigile.

Nojah, astmelise tulumaksu vastane olen muidugi ka 😛 Nipet-näpet oli veel, mille kohta pikemalt mõtlemata mingit arvamust omasin, enamik ülejäänust jättis aga külmaks või tegi suisa nõutuks.

Ma ei suuda isegi meenutada kõiki erakondi, kelle poolt ma minevikus hääletanud olen. Isamaliit ja rohelised kindlasti, aga on keegi veel? Valimisi on selja taga kindlasti rohkem kui kaks, samas ELi valimistel polnud erakondadega miskit pistmist, europarlamendi valimistel otsustasin üksikkandidaadi kasuks…

No igal juhul, milleni ma jõuda tahtsingi. Sattusin täna Blogtree kaudu lugema üht toredat arvamust, millest osa ma tahaks kohe siin tsiteerida:

Oht selle kompassiga on neil, kes võtavad tulemust kui lõplikku vastust, a la kui mu vaated selle erakonnaga kattuvad, ju ma siis peangi nende poolt hääletama. Ei pea ja ei tohikski sellisel moel toimida.

Üks asi on erakonna programm, teine asi reaalne elu; kas see erakond, selline programm ja suunad üldse elujõulised ja jätkusuutlikud on. Rahu ja õnne lubavad paljud, ent vaid vähesed suudavad seda ka reaalselt ellu viia. Oluliseks saab metoodika, juhid ning nende meeskonnad. Kui ikka juht on jobu, meeskond tainapea ja metoodika puhas populism, siis pole sealt midagi võtta.

Bold on minu poolt.

Nii ma kukalt kratsingi. Lubadused on ju kõigil ilusad, roheline maailmavaade on mul tugev. Aga rohelised on viimasel ajal kohutavalt vastumeelseks muutunud (ohPuu linkis FB-s just üht sellesse teemasse minevat postitust), üks suuri lemmikuid Isamaaliit pärast Res Publicaga liitumist enam nii suur lemmik ei ole, Reform kah ei meeldi, kristlikud ei saa mu häält juba sellepärast, et samasooliste abielude vastu on (arvaku nad siis muudest asjadest, mis tahavad), Rahvaliidust olen nagu ka viimasel ajal igast jama kuulnud, Keski ei ole vaja siin listis vist üldse mainidagi.

Lisaks tahaks, et mu häälest ka mingigi kasu oleks. Üksikkandidaadi valimisel läheks see lihtsalt musta auku.

Et siis… Seekord äkki sotsid?

Üldiselt on ikka kõikehõlmav tunne, et poliitika on p*rses ja valida pole kedagi. Aga valimata ju kah jääda ei saa. Ja isegi kui mitte mingit otsust ei suuda langetada, võib alati lähtuda ühest ja ainsast kuldreeglist, mis toimib alati ühtviisi efektiivselt: iga hääl, mille sa annad Keski VASTU, on juba kordaläinud hääl.

Internetireformist

Sattusin täna lugema üht mitme nädala vanust idiootuudist zombie-domeenidest, mille kommentaarid olid vastupidiselt Eesti keskmisele interneti peldikuseinale hämmastavalt ühtsed.

Mõtlesin, et võiks oma tähtsusetu arvamuse ka kirja panna.

Mul on juba pikka aega olnud unistus kolida see blogi omaette. Peamine põhjus, miks ma seda senimaani teinud pole, on lihtlabane: ma pole suutnud leida ühtki WP kujundust, mis mind nii visuaalselt kui tehniliste võimaluste poole pealt piisavalt rahuldaks, ikka on midagi olulist vajaka jäänud. Aga pärast “toredat” Eesti internetireformi on nüüd veel üks sama oluline põhjus.

Ma olen alati tahtnud, et mu blogi oleks pri.ee lõpuga. ee, sest ma olen eestlane ja selle üle uhke. Pri, sest blogi on minu eraasi – jah, ma võin küll avameelselt kirjutada, jah, mu anonüümsus on näiline, aga see on siiski minu isiklik internetikodu ja ma ei jaga selle aadressi avalikult isegi nt FB-s. Ma ei häbene oma blogi, mind ei häiri, et igaüks saab tulla ja lugeda, aga mulle meeldib säilitada nii palju anonüümsust, et minu täisnime googeldades siia ei jõuta ning ise jagan ma aadressi vaid nendele, kellele soovin – jagan üsna vabalt, lihtsalt mulle meeldib selle üle teatud kontrolli omada. Kolida lihtsalt ee lõpuga aadressi alla oleks minu jaoks umbes sama, mis reklaamida seda blogi oma täisnimega postimehe bänneril. No okei, see oli ilmselge kunstiline liialdus, aga usun, et saate mu mõttest sellegipoolest aru.

Ka igasugused muud lõpud – net, eu, com jm – pole minu jaoks kunagi vähimalgi määral ihaldusväärsed olnud. Pri.ee oleks just see õige.

Ja asi pole ju tõepoolest sugugi selles, et ma ei jaksaks maksta 300 krooni aastas. Jaksaks ka 600 (serveriruumi jm kulu tuleks nagunii lisaks). Asi on suhtumises. Ma lihtsalt ei leia, et ma peaks nii palju maksma. Ma ei leia, et minu pisike absoluutselt mitte kasumile orienteeritud veebikodu, millele ma tahaksin patriootilikult tagasihoidlikku pri.ee lõppu, peaks maksma 300 krooni aastas. Minu meelest on täiesti õiglane, et need aadressid olid tasuta – või hea küll, kui tõesti oli vaja mingi tasu panna, siis 50 krooni aastas oleks näiteks suht mõistlik.

Minusuguseid on ju teisigi, enamik pri.ee lehti pole kasumile orienteeritud. Minu blogi siin on tõesti vaid omaenda lõbustus, aga on tunduvalt kasulikumaid lehti, millest inimestele reaalselt abi on, mis jooksevad puhtalt omanike entusiasmist, samuti ilma mingi kasumita.

Saan aru, et firmadele pole selle summa maksmine mingi probleem – nendele on olulisem kättesaadavus oma klientidele. Siiski on mul hea meel, et nii paljud avaldavad ühiselt protesti ja kolivad ee domeenidelt ära. See tähendab – mul on hea meel suhtumise üle. Ee domeenide kadumine iseenesest on vägagi nukker.

Mul pole õrna aimugi, kas midagi kunagi muutub ja ma ei välista, et ükskord, kui mul piss pähe lööb, hakkangi ehk põhimõttest hoolimata seda 300 krooni aastas maksma… Praegu aga küll veel sellist isu pole.

Nii ma siis olengi edasi Bloggeris. Välimusel pole ju viga, kõik on lihtne ja kena, igasugu häkkerite mõttes on ka hea ja turvaline, istu nagu vanajumala selja taga. Blogger on kindlasti oma turvamisse rohkem investeerinud, omaette aadressiga ula peal olles oleks juhuründed tõenäolisemad. Kui siia veel parooli võimalus ka tuleks, olekski ju peaaegu ideaalne… Mis sest omaette kolimisest ikka taga ajada.

Mh, tuli meelde, et ühes kommentaaris iriseti rahaahnuse üle ning toodi võrdluseks, et .de lõpuga domeenid on ee-st isegi veidi kallimad, aga sellegipoolest on need pärast com lõppu pea kõige levinumad. Noh, esiteks võiks võrrelda Saksamaa ja Eesti suurust ja rahvaarvu. Teiseks – ma ei tea, mis on Saksa keskmine palk, aga mul on tugevad kahtlused, et see on Eesti omast mõnevõrra erinev. Firmad on iseasi, aga eraisikute puhul võiks selliste võrdluste puhul võtta arvesse mitte ainult konkreetseid hindu, vaid ka sissetulekuid…

Räägitakse ju küll Eesti riigi, keele ja rahvuse säilimise tähtsusest, rõhutatakse Eesti kui e-riigi edukust. Siis aga lajatatakse oma internetireformiga mõnusasti näkku kõigile eestlastele, kes ennast mingil viisil internetis esitleda tahavad. Mis seal ikka…

Rõõm isemagavatest lastest

Lõuna ajal teab Plika täpselt, et kui on söödud ja potil käidud, tuleb voodisse minna. Läheb vannitoast otsemat teed pidi magamistuppa ja ronib ise oma voodisse. Mina panen teki peale ja lähen minema. Ongi kõik. Magab!

Õhtused une-eelsed toimingud ei pea enam tingimata minutilise täpsuse ja sama järjekorraga olema. Isegi arvutid on nende ajal nüüd enamasti lahti (mingit muusikat sealt muidugi siis ei tule, ekraanil näha vaid desktop), enne magamistuppa jõudmist suured tuled ka igal pool põlevad (sest väikseid lihtsalt mujal ruumides pole). Korjame ikka mänguasjad kokku, käime pesus (vahel vannis), paneme lastele öömähkmed ja -riided selga ning siis teise tuppa, kus on õhtu mõnusaim osa kõigile – oleme koos soolalambi valgel suures voodis, Poiss sööb tissi, Abikaasa jutustab Plikale ühe muinasjutu, siis laulame Plikale tema tellimise järgi. Tavaliselt ta nõuab, et me koos laulaks 😛

Kui Poiss on söönud, paneme ta oma voodisse ära ja laulame koos Plikale viimase laulu: selleks on alati tolle raadio unejutu eelse laulu viimane salm: väikesed lapsed kõik magavad juba, minagi magama jään… Siis teeme Plikale KOOS suure grupikalli ja KOOS musi ja kiigutame teda KOOS käte peal – see kõige koos tegemine Plikale hirmsasti meeldib, igasugune protest on kadunud. Ja siis paneme Plika oma voodisse, tekk peale ja võibki minema minna.

Vahel Plika kutsub korra veel tagasi, nüüd pole enam vaja nii rangelt reeglitest kinni pidada, võib minna küll. Siis tuleb lihtsalt tekk uuesti peale panna, pai teha ja head ööd soovida. Ongi kõik. 99% ajast jäävad mõlemad lapsed omaette rahulikult magama. Vahel eelneb sellele kuni tund aega sahmerdamist, aga nuttu ega voodist välja tulemist ei ole, meie saame teises toas rahus omi asju teha.

Muidugi ei ole kõik alati ideaalne. Olen täheldanud, et lõunaunne minekuga on rohkem probleeme siis, kui Abikaasa kodus on – enamasti oleme Plikaga kahekesi (Poiss magab sel ajal), rutiin on sees. Viimasel nädalavahetusel eelnes ühele lõunaunele suur jebla, aga see oli suuremalt jaolt sellepärast, et Plika sai oma lõunasöögi varem ja siis veel mängis, rutiin ühesõnaga oli häiritud ja issiga on üldse ikka põnev vanu trikke proovida. Aga no see näitab vaid, kui oluline väike rutiin ikkagi on – ei midagi enamat kui söök-potile-tuttu, sellest päeval piisab.

Kui Abikaasat õhtuti kodus pole, siis lähevad õhtud ehk isegi veel vaiksemalt – issi järele enam ei nuteta, teeme kõik tavapärased toimingud ära ja jäävad samamoodi ilusti tuttu.

Ma ise arvan ka teadvat, milles põhjus on – no esiteks muidugi see, et minuga ollakse rohkem harjunud, mina olen ju kogu aeg kodus. Pluss see, et Plika teab – mina järele ei anna. Ma töötasin need unekooli põhimõtted väga põhjalikult läbi ja need on mul peas nii kinni, et suudan reegleid pimesi järgida, igasuguseid Plika jamamisi ignoreerida. Ja rutiin on minuga alati sama, kellaajad ka hoolikalt paigas (ehkki kui söök või õhtul vann tavalisest pikemaks venivad, võivad reaalsed voodisse jõudmise ajad ka sellevõrra kuni 15 min edasi nihkuda, seda vahel ikka juhtub). Ühesõnaga on teada, et minuga ei toimi ükski trikk, seega neid üldse ei katsetatagi.

Abikaasa on paar harva korda natuke järele andnud (ükskord lasi näiteks Plikal pärast voodisse minekut kakahäda kurtmise peale veerand tundi poti peal istuda – ega Plika sealt siis enam vabatahtlikult lahkunud, ehkki häda ka ilmselgelt polnud), temaga on seega põhjust veel aeg-ajalt vanu tempe proovida. Samuti ei ole rutiin talle nii iseenesestmõistetav, vahel natuke unustab. Aga edaspidi käitub ta konkreetsemalt ja ma usun, et igasugused trikid kaovad varsti üldse lõplikult. Minu jaoks on väga oluline, et lapsed jääksid mõlema vanemaga koos ja eraldi probleemideta magama.

Kui Poiss kella 11 paiku (see aeg vahel kõigub 15 min siia-sinna) kärusse panna, jääb ta seal samuti 99% ajast ise magama, ei vaja mingit kõigutamist. Enamasti ei vaja ta kõigutamist ka oma 4-tunnise une jooksul. Une pikkust olen lasknud tal nüüd kogu aeg endal reguleerida – enamasti ärkab kolme paiku, vahel veidi varem, ükspäev oli pool neli ka…

Õhtuse toaunega on endiselt probleeme, sellele eelneb tihti jorinat või pikemat nuttu. Öösel ärkab ka kolm-neli korda – viimasel ajal pole 10 minuti reeglit enam katsetanud, jorin tundub hammaste või krt teab mille pärast ägedam olevat. Hoian süles, kuni rahuneb, siis panen voodisse kõhuli (õhtul pärast öötissi jääb rahulikult selili magama, öösel pärast süles jorisemisi aga enam mitte) ja magab edasi. Peale kella kahte saab jorina peale kohe tissi ja peale kella viite saab jorina peale kohe suurde voodisse tissi otsa. Ma rohkem ei viitsi praegu teda koolitada – kuni ta öösel liiga tihti ei söö, vaid niisama süles rahuneb, ei tohiks halba harjumust tekkida ja mingi hetk loksub kõik ise paika.

Hommikuti ärkab enamasti poole kaheksa paiku, täna üllataval kombel isegi pool üheksa. Oleks edaspidigi nii – täna oli ta terve hommiku heas tujus, ei jõudnud enne kärru tuttu minemist liialt väsida.

Ühesõnaga olukord pole veel ideaalne, aga kunagisega võrreldes nii palju parem, et iga päev on suur rõõm. Võib vist öelda, et unekooli ma enam eriti ei tee – olen tulemustega rahul ja ei ürita enam midagi väga muuta (ehkki jah, Poisiga lähevad õhtusse toaunne jäämine ja öised ärkamised loodetavasti aja jooksul paremaks). Aga nipid ja reeglid on pealuu sees, neid alateadlikult ikka enam-vähem järgin ja vajadusel jälle kasutan. Puhta huvi pärast võtsin raamatukogust teised uneraamatud ka, et neid lugeda – reaalset vajadust pole, aga mul on väike hasart ja meeldiks sel teemal veel paremini informeeritud olla, siis tean tulevikus teistele hädas olijatele vajadusel paremini soovitada.

Ühesõnaga ma arvan/loodan, et edaspidi ma vast unest enam eriti ei kirjuta… Pole põhjust 🙂

Ohtlik hambaravi

Mahe Mark reklaamis FB-s üht põnevat raamatut – Madleen Simsoni “Toidu mõjust lapse arengule. Ma muidugi osta ei raatsinud, aga sain täna raamatukogust. Lehitsesin natuke ja ette jäi alapeatükk amalgaam- ehk maakeeli hõbeplommidest.

Ma ei tea, et mul oleks kunagi ühtki olnud… Või kui oligi, siis on need ammu valgete vastu vahetatud. Mäletan, käisin kaks kuud enne 19. sünnipäeva hambaarsti juures, et veel tasuta kõik korda teha – nad vahetasid mul toona kõik vanad plommid ka välja. Oli mõni neist vanadest hõbeplomm? Tõesti ei tea, pigem mitte, peaks emalt küsima, tema ehk mäletab paremini.

Igatahes pole mulle mitte kuskil enam aastaid hõbeplomme pakutud. Ma arvasin, et neid Eestis enam üldse ei pandagi! Abikaasa ütles aga, et tal on paar tükki suus ja viimati Pärnu hambapolikliinikus oli veel küsitud, kumba plommi ta tahab. Ta õnneks võttis tavalise.

Seda ma tean, et UK-s on hõbeplommid riikliku standardhinnaga (lähed hambaarsti juurde ja olenemata aukude arvust maksad ühe kindla summa, umbes nii), aga valged plommid tunduvalt kallimad. ÕNNEKS ma ei jõudnud seal hambaarsti juurde.

Sest see, mida ma nüüd raamatust lugesin, oli ikka täiesti õõvastav. Minu vastumeelsus hõbeplommide vastu oli siiani puhtalt koleduse pärast – no hall ju. Ja nagu mainitud, ma arvasin, et neid Eestis enam ei pandagi, pole sellele teemale juba aastaid mõelnud.

Igatahes eraldavad need plommid aja jooksul kuludes organismi elavhõbedat ja see teatavasti mürgitab. Ja eemaldada ei tohiks neid plomme ilma spetsiaalse kaitsevarustuseta, sest siis läheb elavhõbe igale poole laiali – kahjulik nii patsiendile kui arstile.

Põhjamaades ei soovitata neid panna rasedatele, Rootsis ja Norras on üleüldse keelatud.

Eestis on ainult üks hambakliinik, kes nende plommide eemaldamisel mingeidki turvanõudeid järgib. Polnud küll öeldud, milline.

Uhh, vastik hakkas, ausõna.

Ja siis ma googeldasin ja lugesin siit, et amalgaamplommile pole hea asendus ka valguskõvastuv, sest see sisaldab samuti raskemetalle. Ja ma olen täiesti kindel, et just selliseid mu suu täis ongi 😛 Aga seal pole pikemalt kirjas, kui kahjulikud need siis on, ma ei viitsi hetkel edasi uurida ka. “Tsement”, tsirkoon ja keraamika olevat paremad lahendused. See kõik ei ütle mulle absoluutselt mitte midagi, aga ma küsin järgmine kord hambaarsti käest üle. Vaatame, mis tema arvab.

Abikaasa suust tahaks need hõbeplommid igatahes kiirelt välja saada. Huvitav, kus see turvanõudeid kasutav kliinik on…

Ja paljud kindlasti ütlevad, et igasugu asju väidetakse ja mõeldakse välja, aga kõik ju käivad hõbeplommidega ja pole viga midagi. Ma ei viitsi sellele kuidagi vastu vaielda, aga ennast ja oma perekonda hoian küll amalgaamplommidest edaspidi kauge kaarega eemal. Ja teiste täidisevariantide kohta katsun ka põhjalikumalt uurida.

Hee, siit leidsingi ühe uudise, mis kinnitab, et kõik on ohutu ja hea, et elavhõbedat eraldub nii vähe. Jajah, paari aastaga saab ju küll mingeid põhjapanevaid järeldusi teha.

No eks igaüks ise teab, mida omale suhu panna laseb…

Oeh, palju kergem oleks elada “pimedana”. Kui ma millestki kahjulikust midagi ei teaks, ei peaks ka pidevalt muretsema või üritama selgusele jõuda, keda uskuda. Paraku olen juba noid teemasid nii palju uurinud, et tagasiminekut enam pole. Ja kõigi selliste vaieldavate teemade puhul eelistan ma alati valida võimalusel selle variandi, mis on tervisele ohutum. Väitku siis skeptikud, mida tahes.

Keegi sel nädalal suuremat sorti tühja autoga Tartust Pärnusse ei sõida?

Me pidime oma ülejäänud mööbli Tartust juba ammu ära tooma, aga jäi kuidagi venima. Ja siis ei läinud Pets Tartusse ja siis oli tal sealt tulles auto täis ja nüüd kolivad meie viimase elamise üürnikud ootamatult varem ära, täpsemini siis jaanuari viimasel päeval.

Selles mõttes me väga suures jamas õnneks pole, et nende praeguste üürnike uues elamises on hetkel üks mitte kasutuses olev tuba, kus nad olid nõus meie kraami nii kaua ladustama, kuni Petsiga tuldud saame. Aga oleks kahtlemata kõige ideaalsem, kui me leiaks hiljemalt 31. jaanuariks võimaluse selle Tartust Pärnusse saada.

Ma arvan, et on suht kaduvväike võimalus, et mu blogi loeb mõni inimene, (kes teab mõnda inimest), kellel on kaubik (või mingi eriti suur tavaline auto), kes sõidab juhtumisi just sel nädalal tühja autoga Tartust Pärnusse ja saaks meid aidata. aga küsima ju igaks juhuks ikka peab 😀

Igasugu ametlikud kolimisteenused on nii kallid, et neid me kasutama ei hakka, sel juhul ootame Petsi ära. Või kui keegi äkki teab mitte nii ametlikke veidike odavamaid teenuseid, siis võib ka soovitada 😛

Scroll to Top