MITTE ÜKSKI lihas polnud hommikul valus! 40 minutit koera ujumist ei ole ilmselgelt piisav trenn (tegelikult oli isegi 35 minutit ja 800 m, olin alguses ju viis minutit mullivannis). Järgmine kord ujun vähemalt tunni ja katsun rohkem kroolida 😛
Kas saab valusad lihased või ei saa, mis see siis olgu!
Poisi praeguse hälli saime laenuks mehe sugulaselt. Too aga arvutas kuidagi valesti, et meie poiss läheb ju varsti juba tooli, võib hälli oma jaanuaris sünnitavale sõbrannale lubada küll. Tahab nädala lõpuks tagasi saada, meil aga just esmaspäeval Tallinnasse sõit ees – sealt edasi Rootsi, auto jääb parklasse, nädala pärast vaja jälle tagasi ka sõita… Ja Pärnus sõidame küll harva, aga näiteks arsti juures ja massaažis käime, vahel mujal ka, ühesõnaga ILMA hällita ei saa kuidagi.
Jube tobe olukord. Nendeks paariks kuuks ei hakka ometigi hälli OSTMA. Äkki leiab kellegi, kel seisab kodus ja oleks nõus laenama… Kasvõi mingi sümboolse summa eest. Tean, et ametlikud laenutused on ka, aga need on mu mäletamist mööda nii kallid, et odavam on siis juba kasutatud häll osta ja ma tõesti ei taha ega viitsi sellega tegeleda.
Ma tõesti loodan, et leiame mingi lahenduse.. Oeh. Nii kiire ka. Me muidugi saime juba mõnda aega tagasi teada, et too sugulane valesti arvutas ja jaanuariks hälli järgmisele lubas, aga nii palju muid asju oli mõttes, et täiesti ununes.
Mh.
Olen päris paljudelt inimestelt kuulnud sisekujundaja plaani peale üsna ühest arvamust, et see on mõttetu raharaisk. Et OMA kodu peab ikka ise kujundama, kuidas sa lased seda võõral teha. Et sisekujundaja on rikaste inimeste hobi. Et kõik on saanud oma remondid ise tehtud, kellelgi pole olnud eelnevaid kogemusi, tuleb lihtsalt (töö käigus) õppida. Tuleb ringi vaadata, aega varuda, mõelda – küll siis saab kõik lõpuks ise ilusasti tehtud.
Ja kui oleks piiramatult aega, viitsimist, tahtmist, oskust nokitseda, siis kindlasti saaks ka… AGA.
Mina paraku pole selline õilis kunstnikuhing, kes oma kodu aja jooksul tükkhaaval ja pohhuistlikult oma võrratu maitsega kujundaks, muretsemata suuremat mõne pistikupesa vale paiknemise pärast. Mina olen rohelise maailmavaate, piiratud eelarve ja majatäie nõukaaegse mööbliga perfektsionistist hull, kel oleks vaja tublisti suunamist absoluutselt igas renoveerimisplaani etapis – omade kogemustega ei suuda me kindlasti teha plaani, mis võtaks arvesse kõike, mida arvesse võtma peab, nii et hädavajalik saaks nüüd korraga praeguse eelarvega tehtud ning oleks olemas väga täpne plaan kõige jaoks, mis hetkel rahapuudusel tegemata jääb (samuti ajutised odavad lahendused nende asemele).
Mul pole kunstiannet kopika eestki, Abikaasal samuti mitte. Me oskame öelda, mis meile meeldib, seda küll. Meile meeldib eelkõige looduslähedane stiil – selline, mida näeks eelkõige ehk näiteks maakodus. Tellised, puit, rõõmsad soojad värvid ja mustrid… Midagi taolist. Elamised, millest me oleme ühiselt kõige suuremas vaimustuses olnud, on kummalisel kombel olnud kaks üürikorterit, mis meie sõbrad on sisustanud stiilis “teeme võimalikult odavalt ajutise mõnusa elamise”. Mõlemas neist olid toaseinad värvitud erksat rõõmsat värvi – ühes näiteks vaheldumisi kollane-roheline, teises ma ei mäletagi… Värvid olid valitud umbes põhimõttel: käisin pohmelliga poes ja tahtsin asjaga kiiresti ühele poole saada, võtsin esimesed meeldivad värvid, mis lõpumüügis eriti soodsa hinnaga olid. Lisaks oli ühes neis elamistest osa seina paljaks kistud ja nii jäetudki, seal oli selline mõnus palk või miski… Ja täpselt selline vana suvaline mööbel nagu meigi siin, aga üles putitatud – üle värvitud, kohati mõnusad maalingud peal jne (mis tuletab meelde ka ühe meie üürikorteri, kus igivana kapp ja kaks ust olid üle värvitud imeilusate rõõmsate spreivärvidega, tulemus oli lihtsalt super). Ühes elamises olid seintel suured lõuendid paari ägeda fotoga. Mõlemad elamised olid tehtud minimaalsete vahendite ja rahaga, sõprade abiga. Meie tahaks ka midagi sellist, aga kuna tegu on meie oma koduga, siis mitte nii pohhuistlikult ja kõige odavamate vahenditega – hästi läbi mõeldult ja võimalikult soodsate kvaliteetsete vahenditega. Ja me teame suurepäraselt, et kvaliteetne ja looduslik ei saagi olla väga odav – aga ka selle mõiste alla mahub väga erineva hinnaga tooteid, meie rihime ikka neid soodsamaid. Taaskasutus on õnneks väga soodne ja meil on selle jaoks piisavalt algmaterjali ehk mööblit. Ole ainult mees, paiguta ja kujunda!
Mina pole sellist tüüpi, kes tahaks/oskaks oma elamises kõik ise vaikselt valmis nokitseda ja kui tuleb välja, et lõpptulemus ei saanudki nii, nagu peaks, siis kõik rõõmsalt ümber teha. Mul pole selleks ei oskusi, aega, raha ega ka mitte mingisugust tahtmist. Abikaasal on palju tööd, lisaks on meil kaks väikest last. Kui on paigas täpne ja üksikasjalik plaan, siis oleme enam kui nõus käed külge panema, õppima, ise tegema, kõik sõbrad talgute korras appi kutsuma jne. Aga ise me seda plaani absoluutselt 100% teha ei oska ega taha. Me ei taha suvalist plaanitut hüplikku remonti, mis jääks venima ning tekitaks pidevat rahulolematust – me tahame teha kõike üks kord ja väga läbimõeldult, et saaks kindlalt esimese korraga õigesti. Et saaks realiseeritud meie suurepäraseid võimalusi pakkuva elamise täielik potentsiaal – et me saaksime ilusa, tervikliku, mõnusa ja hubase kodu. Sellise, mis oleks maailma parim koht, kust ei tahakski enam ära minna. Kuhu tagasi tulemine on päeva parim osa. sest just selline peaks üks kodu olema. Ja kui see valmis saaks, ei tahaks ma kohe kindlasti hakata iga natukese aja tagant midagi muutma, sest praegune lahendus muutub igavaks. Vastupidi – igati õnnestunud lahenduse puhul ma lihtsalt ohkaks kergendunult, et see suur töö lõpuks ometi valmis sai, viskaks jalad seinale ja naudiks seda nii pikalt kui saaks 🙂
Tõepoolest, meil pole midagi teha inimesega, kes teab küll palju igasugu värvilahendusest, materjalidest, omab igasugu kogemusi ja teeb traditsioonilise sisekujunduse puhul head tööd, aga oskab/tahab kasutada vaid piisavat eelarvet, uut mööblit ja kalleid materjale. Meil oleks vaja säravate silmadega kastist väljapoole mõtlevat rohelise maailmavaatega hullu, kellele meie majatäis vana mööblit ja piiratud eelarve oleks väljakutse, kel oleks erinevalt meist piisavad kogemused (soovitavalt vanemat sorti puumaja sisemuse) renoveerimisel ja kujundamisel, hea maitse ja teadmised ning oskused mõelda välja toimivad värvi- ja materjalilahendused. Kelle abiga saaks hoolega läbi arutatud ja välja mõeldud THE GRAND PLAN, kus iga vajalik detail on lõppterviku saavutamiseks paigas. Keda ei takistaks teadmine, et lõplik tervik ei saagi meie piiratud eelarve tõttu kohe valmis – kes oskaks näidata kätte kõik, mille tegemine pole praegu hädavajalik ja saab rahapuuduse tõttu edasi lükata, paneks nende asjade jaoks paika tulevikuplaani ning soovitaks nende jaoks ajutiselt töötavaid mitte väga silma riivavaid imeodavaid asenduslahendusi. Näiteks soome papiga kaetud, aga korralikud ja mitte nagisevad põrandad võiks vabalt praegu muu kujundusega sobivat värvi värvida ja alles kunagi hiljem vaba raha tekkimisel realiseerida ideaali: võtta kõik üles ja teha mõnus laudpõrand või parkett. Näiteks magamistoa tagumisse ossa planeeritud garderoobiosa ette võiks alustuseks lihtsalt tõmmata kardina, mille taga saab stangedel või olemasolevates vanades kappides ja riiulitel kõike vajalikku ladustada, ilma et see silma riivaks.
Üritades kirjutada punktide kaupa lahti kõike seda, milles meil nõustamist vaja läheb, siis:
1) Ruumipaigutus. Seda maja enne ostmist vaatama käies tekkis renoveerimiseks esialgne plaan. Mõni aeg sees elanuna tekkis meie endi meelest palju parem plaan. Me tahaks selle nüüd ära rääkida ja vaadata, kas see ka asjatundja meelest parim on. Kas selle elamise võimalusi ja näiteks ilmakaari silmas pidades on mõttekas teha just sinna see tuba, just sinna see lisaaken, võtta maha just need seinad, teha selline esik… Jne.
2) Värvilahendused. Meil on oma lemmikvärvid ja eelistused, me võiks ju üritada neid ise kokku panna – küsitav on, kui hea lõpptulemus aga jääks. Me pigem räägiks neist asjatundjale, et too saaks oma kogemuste ja teadmistega öelda, kuidas meie lemmikvärvid meie elamisse nii paigutada, et need ka tervikuna töötaks. Kes pakuks kindlasti välja erinevamaid ja julgemaid värvilahendusi, mis meile üldse pähe tuleks. Kes oskaks vaadata, kuhu tuleks panna heledamaid toone, et oleks valgem/avaram. Kes teaks üht-teist üldisest värviõpetusest – mida kuhu ruumi soovitatakse jne.
3) Viimistlusmaterjalid. Me tahame, et kõik oleks looduslik, keskkonna- ja tervisesõbralik. Selle alla mahub aga tohutult erinevaid materjale erinevas hinnaklassis. Oleks vaja asjatundlikku soovitust selle kohta, millised neist oleksid soodsaimad ning sobiksid meie elamisse.
4) Elektrisüsteem ja valgustus. Praegune elektrisüsteem on igivana, kõik tuleb nagunii nullist teha. Mina ei tea, kui palju ja kuhu oleks mõttekaid pistikuid panna. Ma olen üürikorterites alati olnud õnnetu, sest valguseks on vaid laelamp, lugemiseks või muuks head valgust nõudvat tegemisteks oli ainus lahendus odav näpitslamp. Olen siiani ainult unistanud ajakirjadest loetud võimalusest panna paika läbimõeldud valgusplaan, mis sisaldaks peale üldise laevalgustuse ka erinevaid kohtvalgusteid, et ruumides vastavalt vajadusele erinevaid meeleolusid luua. Ma ei oskaks elu sees seda kõike ise välja mõelda! Kui ma teaks, mis sorti lampe otsida, võiks ma vabalt käia mööda vanakraamipoode või pigem tuulata netis osta.ee oksjonitel ja muudel kasutatud kraami müüvatel lehtedel, et seal odavaid ja välimuselt meeldivaid lahendusi välja otsida. Aga jah, mul on vaja enne teada, mida ma kuhu otsin, vajadusel ka kinnitust, et minu leitu sobib sinna.
5) Mööbli restaureerimine ja paigutus. Meil on siin palju igasugust mööblit – osa eelmisest omanikust (nõukaaegsed sektsioonid, aga ka muud), osa meie enda oma, mis on kogunenud aja jooksul väga erinevatest allikatest: taaskasutuskeskusest, Jyskist, sõpradelt, Abikaasa vanaema nurgakapp, Londonist kaasa võetud suur ümmargune laud jne. Osa sellest mööblist tuleks kindlasti välja visata, aga suuremat osa annaks kasutada. Oleks vaja hea maitse ja kogemustega inimest, kes soovitaks, mida saaks kasutada, kuidas selle välimust kõpitseda (üle värvida, lihvida-lakkida, midagi peale maalida, no mis iganes veel võimalik on) ja millistesse ruumidesse paigutada. Kes ütleks: näe, see sektsioon oleks väga kihvt, kui see nii ära kujundada ja selliste tükkidena siia ruumi paigutada. Kes ütleks: näe, enamik on teil küll olemas, aga vat siia ja siia oleks ikka seda ja seda asja juurde vaja – ma tean paari head vanakraamipoodi või väikest mitte nii hirmkallist kuldsete kätega tegijat, võin sulle soovitada.
6) Soovitused kõige muu renoveerimise käigus vajaliku kohta – küttesüsteem, ventilatsioon, torustik jne. Need pole küll otseselt sisekujundaja rida ja konkreetset teenust pakub ikkagi selle aja asjatundja (pottsepp, torumees jne jne jne), samas teab kogemustega inimene ka sellistest asjadest üht-teist: oskab öelda, mis etapis mis vaja ära teha on, ning soovitada usaldusväärseid spetsialiste, kellega ta oma varasema töö käigus kokku puutunud on. Et vältida olukorda, kus meil ununeb õigel ajal tegemata mingi tähtis asi, nii et hiljem tuleb valmis remonti selle tegemiseks taas lõhkuda.
Ja kindlasti veel midagi, mis mul esimese hooga meelde ei tulnud.
Kõike eelnevat arvesse võttes oleme suure rõõmuga nõus maksma asjatundjale, et tema abiga kõik ühe korraga ja hästi tehtud saaks. Ise oma mõistusega susserdades oleks kahjud ilmselt suuremad ning vigade parandusele kuluks rohkem kui sisekujundaja töötasuks. Aga meie piiratud eelarve puhul on paratamatu ka muidugi see, et päris 350 krooni ruutmeerist me kindlasti maksta ei jõua 🙂
Ma olen juba mitu kuud tahtnud Jan Uuspõllu “Isa” vaatama minna, aga eelmise aasta lõpus ei saanud, siis veel uue aasta kava polnud, siis unustasin lihtsalt ära. Kui Kertu nüüd kirjutas, et käis ja väga lahe oli, tuletas mulle ka jälle meelde. Vaatasin, et 25. jaanuar ja veebruar on Pärnus. See kuu oli liiga kiiresti, aga järgmine kuu sobis – ema on lapsehoidjaks palgatud, piletid ostetud.
Ei jõua ära oodata!!! Ma pole teatris ka juba aastaid käinud. Ausõna, ei mäletagi viimast korda… Ka keska ajal? 2001 sügisel käisime endlas mingit suht skandaalset tükki vaatamas. Nimi ei tule meelde, aga tegevus toimus kahel pool – kõigepealt vaatasid ühelt poolt ära, siis teiselt poolt. Keegi mäletab?
Täitsa võimalik, et ma olen ikka veel mõne korra pärast seda teatris käinud, aga… Ei tule meelde. Peaks vist häbi olema? 😛 Eriti ei ole – ma pole kunagi suurem asi teariinimene olnud. Aga “Isa” tahan väga näha. No mul selline kergem maitse 🙂
Oh, ja rääkides üldisemalt ajast iseendale, siis täna õhtul on veel kosmeetik, kolmapäeva õhtul hügienist (hambaarst, noh), neljapäeva hommikul lähen lastega Tagele külla. Õhtuti üksi poes käin nagunii.
Ei saaks just öelda, et kogu aeg kodus istun 😀
Hee, see oli täiesti uudne kogemus. Basseinid kui sellised on mulle üldiselt alati sümpatiseerinud, aga ma pole neis elu seeski käinud selle mõttega, et lähen ujun nüüd üksi edasi-tagasi. Ikka sõpradega koos ja niisama vees hullamine on olnud – eriti mõnus muidugi siis, kui lisaks ka mullivannid ja muu taoline.
Ja ega ma pole kuigi tihti basseinis käinud ka – kunagi keskkooli ajal vast paar korda aastas, suvel sai muidugi tihti meres või jões ujutud. Pärast Pärnust ära kolimist pole vist aga kordagi basseini sattunud, kui mõni suurema veekeskuse külastus välja arvata. Viimase kaheksa aasta jooksul umbes kaks-kolm korda Auras, üks kord Tervise Paradiisis, üks kord Jurmalas, tüdrukute õhtul Tallink Spas, eemisel suvel ka mingis spas… No igatahes, hea kui korra aastaski niisama vees mulistamist ette tuli 🙂
Trenni pole ma kah elu sees teinud. Jällegi – kunagi keska ajal sai pea iga talv paar korda Marisega uisutatud ja soojade ilmadega käisime peale ujumise tihti Kaidiga sõitmas – mina rulluiskude, tema jalgrattaga. Aga pärast ülikooli minekut lakkas igasugune spordile sarnanev tegevus minu elus totaalselt. Peenike olen ju alati olnud, motivatsiooni polnud. Vedelad lihased kah kuidagi ei häirinud.
Ma olen viimaste aastate jooksul vahel ikka mõelnud, et peaks hakkama natukenegi mingit trenni tegema – ujuma, jooksma vms. Et parem vorm saavutada, mingi harjumus tekitada – hilisemas eas on trenni tegemine juba rohkem vajalik, siis on kergem. Aga need olid siiski vaid uitmõtted – ei jõudnud kunagi selleni, et oleks otsinud, kus kodu lähedal ujuda saab või kas mul on jalanõusid, millega joosta. Mõte tuli ja läks, alati tundus, et võin vabalt alles siis alustada, kui juba 30+ vanuses olen 😛
Kui ma aga selle aasta alguses viimaste kuude mustast august välja ronisin, siis tuli jälle korraga mõte, et võiks mingit trenni teha. Seekord isegi mõtlesin konkreetselt välja midagi, mis mind häirib – kõht ja tagumik võiksid väheke paremas vormis olla. Olen küll taas piitspeenike (teisest rasedusest taastumine ei võtnud kauem aega, olen juba tükk aega taas 64 kg – ainevahetus, noh), aga kõht on pehmeke, tagumikku pole ollagi.
Ma isegi otsisin netist mingeid harjutusi, mida kodus teha, sest jõusaalis ega trennis käimas ma end ette ei kujuta. Hea küll, ma olen aastate jooksul kaalunud joogat ja pilatest, ehk kunagi proovin. Midagi muud aga mitte.
No kodus ma harjutusi siiski teha ei viitsinud 😀 Aga mõtlesin juba neid otsides, et tahaks ka ujuda ja uisutada. Uisutama pole siiani jõudnud, aga on endiselt plaanis – nõuab lihtsalt nii palju organiseerimist, et oleks miinuskraadid, seltsiline ja lapsehoidja. Kaidi oli nõus kaasa tulema, aga ta on enamik ajast Tallinnas, eks me siis vaatame.
Ja ujumas käisin täna, sellisel kombel tõesti esimest korda elus. Vaatasin vaikselt ringi, tutvusin ümbrusega. Istusin alustuseks viis minutit mullivannis, siis läksin ujuma. Ujusin 40 minutiga 800 meetrit – pole õrna aimugi, kui hea või halb see tulemus on, aga mina olen rahul 😀 Kusjuures ma oleks jõudnud rohkem ka, lihtsalt ema ei saanud väga kaua lapsi hoida, seega tulin välja. Alles siis sain aru, kuidas jalad all tudisevad. Sain rahulikult pesta ja juukseid kuivatada ning jõudsin täpselt õigeks ajaks koju tagasi.
Ujudes tuli igasugu vahvaid mõtteid pähe. Näiteks juurdlesin selle üle, KUIDAS ma ujuma peaks. Siiani olen oma lõbuujumiste puhul 99% ajast koera ujunud, tundus praegugi kõige lihtsam. Põhimõtteliselt ma olen suuteline kätega krooli ja konna ka ujuma, aga jalad sulistavad ikka suvaliselt taga. Ma pole elu sees varem mingitele stiilidele isegi mõelnud.
Siis ma mõtlesin veel seda, et huvitav, kui paljud inimesed ujuvad pea vee all. Mina seda enivei teha ei saa, läätsed ju. Ja et kui ujuda pea vee peal, siis huvitav, kas peaks hingama pigem suu või nina kaudu. Kui ma vaikselt koera stiilis ujusin, siis hingasin enamik ajast nina kaudu, aga kroolimine ja konna ujumine võttis rohkem võhmale, siis ikka hingeldasin ka.
Rahulolu oli selle üle, et ma ei pidanud kordagi puhkama. See bassein oli suht lühike, nii et iga pikkuse lõpus hetke tõmbasin hinge, siis lasin kohe tagasi. Algajale suurepärane! Nii ma seal vaikselt omas tempos sulistasin – natuke selili, natule konna, natuke krooli, 95% ajast koera 😛 Ja selle koera ujumisega hakkas isegi veidi jahe – 27-kraadises vees. Peaks ilmselt edaspidi ikka rohkem kroolima või midagi.
Mis lihastele ujumine mõjub, eks seda ole vast homme hommikul kõige paremini tunda. Praegu on lihtsalt sihuke mõnus väsimus sees.
All in all – mulle väga meeldis. Mul puudub igasugune kogemus sellega, kuidas suure hurraaga trenni alustatakse ning varsti viitsimatuse tõttu pooleli jäetakse, seega ei oska arvata, kas see võib ka minuga juhtuda. Praegu on küll tunne, et tahaks vähemalt kolm korda nädalas ujumas käia.
No vaatame, esialgu jääb nagunii jälle kahenädalane vahe sisse, sest see nädal pole võimalik, järgmine nädal oleme Rootsis. Aga sealt edasi saab juba need kolm korda sisse planeerida, ma arvan, ehk ema märkmik pole veel nii täis ja Abikaasa õhtud nii kinni.
Igal juhul olen elevil.
Soojemate ilmadega jooksma minna tahaks ka. Ilmselt oleks targem kõigepealt veidi ketsidega joosta ja vaadata, kas ma üldse viitsin, enne kui minna endale kalleid jooksususse muretsema. Ehkki pean tunnistama, kiusatus on 😀