Kuna laev läks nii vara hommikul, et bussiga poleks jõudnud, alustasime oma reisi juba kolmapäeval. Viisime Plika enne lõunaune aega ema juurde, ta jäi sinna väga rõõmsalt maha – tegi meile musid-kallid ära ja läks siis vanaisaga multikaid vaatama.
Meie sõitsime Geily poole ja jõudsime juba enne pimedat kohale (mis oligi eesmärk) – saime rahus juttu ajada, süüa, tema plikat imetleda ja varakult magama minna.
Äratus oli 5.15 – planeerisime varuga ja hea oli, auto välja kaevamine võttis aega. Jõudsime ilusasti õigeks ajaks sadamasse, Pipsiga suht samal ajal. Pips andis parklas edasi Mariti saadetise (kotitäis lasteriideid ja vahvlirauad, juhhei!) ning läksimegi check ini tegema. See oli nii meeldivalt lihtne, kui veel olla sai – toksisin broneeringu numbri ja turvakoodi sisse, masin sülitas selle peale kõik vajalikud piletid (pardakaardid ja hommikusöögid) välja. Väravast sisse saamiseks tuli pardakaardi turvakoodi piiksutada ja siis otsemat teed laeva. Dokumenti ei läinud ettearvatavalt kuskil vaja.
Veetsime kogu reisi kaks tundi hommikusöögilauas. Söömisega tegelesime küll ainult alguses ja lõpus, vahepeal ei viitsinud lihtsalt ära minna – ega mujal poleks parem olnud, sedaviisi sai vahetult enne kohale jõudmist veel veidi ampsata, et kõht shoppamiseks mõnusalt täis oleks.
Sellosse kohale jõudmine läks imelihtsalt – piletiautomaat jäi sadamas kohe silma, sealt ostsime Pipsile ja Abikaasale €7 maksvad ühe päeva piletid, mina sain käruga tasuta. Bussipeatus oli sealsamas – maabusime 9.30 ja jõudsime täpselt 9.45 bussi peale. Kaks peatust edasi maha ja rongijaam oli jällegi sealsamas. Leidsime kiirelt õige platvormi ja saimegi rongile. Rongisõidust me vaimustusime – uus ja ilus rong oli, hästi puhas ja sujuv ja tervet marsruuti näitas ekraanil, kus siis peatused vahetusid. Enam lihtsam poleks saanud olla.
No ja siis me shoppasimegi terve päeva. Aeg kadus nii kiirelt käest, et ei saanud arugi, kui pidime juba tagasi minema hakkama. Mis kaubavalikusse puutub, siis ega ma just ülearu vaimustuses polnud. Ma kindlasti ei kahetse, et läksime ja ei ütleks, et valik just väga kehv oli, aga no… Ainult shoppamise pärast ma selle kogemuse põhjal vist uuesti Soome ei viitsiks minna. Loomaaeda või niisama kolama, seda kindlasti, aga shopata meeldib mulle Londonis ikka kõige rohkem.
Poiss ei pidanud ennast nii hästi üleval, kui oleks eeldanud – magas vähe ja lühikeste juppide kaupa, pidevalt oli süles. Plika ajast nagu mäletan, et temaga oli kergem poodides käia… Aga no lapsed on erinevad. Ja polnud midagi liiga hullu ka, saime hakkama. Abikaasa oli muidugi see peamine lapsehoidja 😛
Kolme-nelja paiku tuli nälg. Vaidlesime, kas minna hiinakasse või pizzat sööma – mõlemal oli buffee ja ühe hinnaga. Mina tahtsin hiinakat, Abikaasa pizzat, Pipsil oli ükskõik 😀 Abikaasa andis lõpuks alla, aga käisime hiinakast läbi ja kuna sealne valik ei paistnud isuäratav, siis läksime ikkagi Rax Pizzasse, mida Marit soovitas. Maitses täitsa hästi – minu suured plusspunktid tulid selle eest, et seal olid sibularõngad (Londoni ajast armastan neid jubedalt) ja piima!!!automaat. Tegelikult ka, seal oli tavaline Coca-Fanta-Sprite-vesi ja siis kõrval piim. Midagi absoluutselt imelist, tõepoolest.
Ostudest ka. Mina sain kaks asja, Pips üldse mitte midagi – ja mõlemad oleme rahul, et läbimõeldud otsuseid tegime ning mõtlematult jama kokku ei ostnud. Abikaasa, kellel oligi kõige rohkem vaja, sai ka rohkem – ühe paksema kampsuni (€30), kaks õhemat sviitrit (€40 €20 ja €30 €10), triiksärgi (€35 €10), pikkade käistega pluusi (€20), mütsi (€36 €11) ja kindad (€10 €8).
Mina leidsin kohe alguses ühe superilusa pluusi, mida oli ainult XS suuruses. Otsisin mujalt, rohkem polnud, olin tige, ei näinud mõtet proovida. Kui Pips aga proovikabiini läks, otsustasin ikkagi ka proovida, ehkki olin täiesti kindel, et pluus on mulle kitsas. Ja istus ideaalselt! Ei olnud liiga ümber, mõnusalt pikk, käised olid ka piisavalt pikad. Värv ja kaeluse lõige ja krooked – kõik täiesti jumalikud, just nii, nagu mulle meeldib. Kui Pips juhtis tähelepanu sellele, et tegu on Espriti kaubamärgiga, ei tundunud hind (€20 €15) ka enam sugugi halb. ostsin ära ja rõõmustasin.
Spordipoodides tuulasin päris pikalt, aga suusajopedele ja -pükstele veel eriti allahindlusi polnud (vähegi kenamatel kas üldse mitte midagi või max 20%), hooaeg ju alles käib ka. Leidsin aga ühe ilusa õhema jope, kevad-sügis perioodiks. Mõtlesin tükk aega, kas peaksin ostma või mitte, aga kuna Pips kiitis, et Icepeak on kvaliteetne ja järele mõtlema hakates ei ole mul tegelikult sellist sorti jopet olemas ka, ainult veel õhem ja paar õhukest mantlit, siis otsustasin, et kulub ära küll. Selleks ajaks olin käinud juba neli korda selga proovimas – istus ideaalselt, mõnusalt soe ja kerge, kapuuts istub ka ilusasti kindlalt peas. Poleks küll arvanud, et endale roosa jope ostan, aga sellist sorti roosad mulle meeldivad, ju siis oli roosa päev 😀 Hinnaks oli €60 €42 – ühe kvaliteetse jope kohta mu meelest päris hästi saadud. Väiksemate miinuskraadide ja sooja kampsuniga saan seda talvelgi kanda, samuti on see asendamatult mõnus selleks puhuks, kui pean korra välja jooksma, et puid tuua või Poisi käru kõigutada – enne tõmbasin mõne Abikaasa jaki selga, sest mu mantel on liiga suur ja ebamugav, aga enda jopega on ikka tunduvalt mõnusam.
Veel paar aastat tagasi poleks ma küll uskunud, et endale spordipoest jopet ostma hakkan, mulle pole selline sportlik stiil kunagi suuremat istunud, eelistan naiselikumaid jakke ja mantleid. Aga nüüd, lastega, on väärtushinnangud ikka hoopis teistsugused ja eelmise elu riided hetkel täiesti kohatult ebamugavad. Nii et mul on tõeliselt hea meel, et spordipoest ka endale midagi meeldivat leidsin 🙂
Pilt ei kukkunud just kõige õnnestunum välja, mingit vau-efekti sealt ei saa… Aga aimu küll.
Tagasitee sadamasse läks sama ladusalt, laev sõitis seekord kolm ja pool tundi. Tuiasime ringi, ostsime poest hirmkallist šokolaadi (ma pole tegelikult kindel, kas €4 400 g Toblerone eest ongi nii kallis, see pole just kõige odavam šokolaad… Tavaliselt ma seda lihtsalt ei osta, aga oli jube šoksi isu ja hea soodukas ja see on ju kuradima maitsev), hängisime mängunurgas, kus peale jalatsite polnud lubatud ka kärud ja kotid, aga Abikaasa ei märganud algul silte ja läks nendega sisse, mina tulin hiljem WC-st järele ja kuna töötaja, kes seal asjadel silma peal hoidis, ka midagi ei öelnud, siis olime sedaviisi edasi. Kolm täiskasvanut ja üks viiekuune laps – tõepoolest, tüüpiline mängutoa klientuur. Miks me üldse läksime – mähkimise tuba oli seal. Kuna lapsi aga palju polnud ja oli mõnus lebotada, kellelegi ette ei jäänud, siis olimegi kauem.
Ootan juba veebruari alguse Rootsi reisi, et Plikaga mängutuppa minna – temal oleks seal lõbu laialt, me polegi temaga varem laevaga sõitnud, lennanud küll mitu korda.
Öösel olime Abikaasa onu juures, järgmisel hommikul tahtsin enne tagasisõitu veel Kristiinest läbi minna, sest sealses ABC kingas oli nr 41 sooje Ecco saapaid. Avastasin, et Ecco enda pood oli ka täiesti olemas, läksin alustuseks sinna. Polnud midagi sobivat, sain teada, et Ülemistes on ka nende pood (ööbisime Lasnamäel, oleks teadnud, oleks saanud kõigepealt sealt läbi sõita). Proovisin siis ABC kingas Ecco saapaid, kanna osa hõõrus, ei sobinud. Küsisin, mida nad veel soovitavad, proovisin paari varianti, oleks ühe Soome firma saapad äärepealt ära ostnud… Aga kuna need ei näinud siiski päris sellised välja, nagu oleks tahtnud, otsustasin, et käin kõik teised kingapoed ka läbi, seal oli neid ligi kümme. Ise üldse ringi vaatama ei hakanud, küsisin kohe müüjalt 41 number madalaid musti mitte seemisnahast sooja voodriga saapaid, mis oleks kvaliteetsed ja peaks kaua vastu. Mõnes poes sain üht-teist proovida, aga valik oli praeguseks hetkeks suht niru, kõige paremad saapad olid endiselt täishinnaga (ca 2400 kr, mis iganes see siis eurides oli) ja välimus ka eriti ei meeldinud – seega otsustasin, et pole praegu mõtet osta, lükkan edasi novembrisse, kui valik on parem ja minu numbreid pole veel ära ostetud, SIIS maksan rahuga täishinda ja leian tõenäoliselt saapad, mis ka head välja näevad. Päris hea otsus mu meelest 😛
Plikale tahtsime reisilt pehme papagoi tuua, tal on juba pikemat aega papagoivaimustus. Ei leidnud me ühtki papagoid ei Sellost ega laeva pealt – laeva poes oli üks tuukan, kes oleks asja ära ajanud, aga sama sarja papagoid olid otsas. Suur oli rõõm, kui Kristiines sellesama sarja papagoi leidsime. Veel suurem rõõm oli siis, kui hiljem avastasin, et tegu on ökostandarditele vastava mänguasjaga.
Selline reis siis. Abikaasat tsiteerides: oli mõnus, aga ilma Poisita oleks veel mõnusam olnud. Aasta pärast saame ehk mõlemad lapsed vanaema hoolde jätta ja Londonisse shoppama minna 😛