2011

Aeg iseenda jaoks

Täidan usinalt uue aasta lubadusi ja hoolitsen enda eest.

Eile torkas pähe, et kuna ma enam lahtiste juustega üldse ringi käia ei taha, on ilmselgelt aeg juuksurisse minna. Salongi helistades sain teada, et mu juuksur töötab nüüd mujal. Helistasin uude kohta ja sain aja imekombel juba tänaseks – tavaliselt on tal mitme nädala pikkused järjekorrad, aga keegi oli aja ära öelnud.

Üle poole juustest jäid prügikasti, mul on nüüd võrratult hea ja kerge tunne. Ma olen ikka väga rahul oma juuksuriga, juba viis aastat olen tema juures käinud – alati saan minna ja öelda, et tee midagi, mis oleks lühike, mugav ja näeks hea välja. Ta siis alati teeb. Mina olen alati rahul 🙂 Kes, küsite? Aili, töötas varem Ki stuudios, nüüd Diones. Täna maksin 11.18 😀

Hambaarsti juures läks nii kiirelt, et isegi närvi ei jõudnud minna. Üks suts, veidi puurimist, plomm sisse ja valmis – 25 euri vaesem. Igemed nägevat juba paremad välja kui kolm nädalat tagasi – täiesti juhuslikult leitud maailma parim hambahari, spetsiaalne pasta ja suuvee kasutamine on aidanud. Järgmisel kolmapäeval lähen hügienisti juurde hambakivi eemaldama, 11. veebruaril on meie perele suisa tund aega broneeritud – läheme kolmekesi, Poiss jääb selleks ajaks ema hoolde.

Kaks auku on veel parandada, siis saab esihambaid tuunima hakata. Laminaatide ja kroonide jaoks küll ilmselt niipea raha pole, aga juba plommivahetus peaks naeratuse veidi ilusamaks tegema. Pidin järgmiseks korraks panoraampildi ka ära tegema – siis saab sealt vaadata, mis seisus hambad täpselt on, äkki saab proovida ka mingit seestpoolt valgendamise varianti. Nii põnev!

Esmaspäeval lähen ujuma. Ootasin seni, et mu selg paraneks, nüüd on korras. Oleks tahtnud juba see nädal, aga vist ei mängi välja. esmaspäeval hoiab ema lapsi, loodetavasti saan nädala jooksul vähemalt ühe korra veel minna – emal pole rohkem aega, peab Abikaasaga klapitama. Igatahes olen elevil.

Järgmise nädala alguses vaja veel kosmeetikusse minna, neli nädalat on märkamatult möödunud.

Mulle väga meeldib, et ma suudan hambaarstist ja vahatamisest nii palju rõõmu tunda 😀 Juuksur on muidugi alati puhas rõõm, ujumine saab loodetavasti ka olema.

Ja uisutada tahaks! Aga Maris ütles, et tema veel see aasta oma jala pärast ei uisuta ja praegu on sula ja… Üksi ei taha minna… No vaatame, kui jälle külmetab, ehk leian seltsilise.

Jätkuvalt unekooli teemal

Päevade lugemine on sassis, aga tahaks igapäevaseid kokkuvõtteid siiski jätkata – nii palju, kui viitsimist on. Just selle mõttega, et ehk on kellelgi hiljem minu kogemuste lugemisest abi. Aga ka selleks, et ma isegi unustan kõike kiiresti – kui kunagi peaks ka kolmandale lapsele unekooli vaja minema, siis hea meelde tuletada.

Igal juhul mulle tundub, et Plika on suhteliselt unekoolitatud 🙂 Arvasin küll, et Poisiga läheb kergemalt ja Plikaga kauem, aga hetkel tundub ikkagi vastupidi olevat. Sellest ajast saati, kui Plika haigus veidi paremaks läks, pole temaga enam mingeid probleeme olnud. Ta küll (moe pärast? harjumusest?) vahel protesteerib, kui teda voodisse panen, olgu siis lõunal või õhtul, sageli keeldub kallist-musist. Viriseb korra, samas voodist välja ei tule, laseb enamasti teki peale panna ja ongi korras. Lõuna ajal jääb 5-10 minutiga magama, õhtuti on poole tunni ringis omaette rääkinud – aga on pikali voodis, ei ürita sealt välja ega meie juurde teise tuppa tulla, lõpuks jääb ise magama. Mida muud saakski tahta?

Hommikused ärkamised on tal ka lõpuks paika saanud, enam ei tule äratada. Ärkab kaheksa paiku – täpselt nii, nagu plaani järgi paika panin. Kui ise õigel ajal ärkab ja ilusti magama jääb, järelikult plaan sobib!

Muidugi tuleb kindlasti veel ka kehvemaid uinumisi, aga arvan, need jäävad siiski eranditeks. Ja loodan, et ajaga kaob viimnegi voodisse paneku eelne protest, nii et musid-kallid saavad jälle au sees olema. Viimased kaks õhtut on igatahes nii olnud, et suures voodis poisi tissitamine ja Plikale laulmine on mõnusad, aga kui Poisi voodisse paneme ja Plikale unekallisid ja musisid tahame teha, siis hakkab ta virisema: ei taha kalli, ei taha tudu, ei taha majja (voodisse). Ütleme talle, et kui musi ja kalli ei taha, siis lihtsalt ei saagi, aga oma voodisse peab ikka minema. Kui ise ei lähe, siis tõstame. Ja kui ta juba voodis on, siis protest lakkab.

Poisi unedega on veidi keerulisem. Ma väga ei saa kuidagi kurta – ta ju magab 4-5h järjest lõunaund ning jääb nii lõuna- kui ööunne enamasti suht vaikselt ja iseseisvalt. Aga õhtusesse toaunne jäämisega on endiselt probleeme, öösel ärkab minu meelest liiga tihti ja saab liiga tihti tissi (jällegi – kõik on suhteline, mõni 3-tunnistest vahedest unistabki), lisaks on ta hommikuti hakanud liiga vara ärkama, mis teeb kella 11-ni üleval püsimise keeruliseks.

Eile ärkas Poiss lõunaunest vist umbes poole nelja paiku. Virilaks muutus juba tunni-pooleteise pärast, läksin teise tuppa, et ta saaks mul süles rahulikult nutta. Süles jäi üsna kähku vait ja vahtis ringi. Plika tuli ka magamistuppa, olime siis kolmekesi voodi peal. Nii, kui Poissi sülest ära panna üritasin (selili voodile), hakkas karjuma. Süles oli rahul edasi. Lõpuks proovisin teda kõhuli voodisse panna – kustus hetkega ja magaski oma õhtuse une suures voodis. Sedagi ainult pool tundi, poole kuuest kuueni. Mingeid väsimuse märke ma aga ikka kogu selle aja jooksul ei täheldanud – keeruline on ju nii!

Õhtul jäi pärast vaikset sahmimist ja jorinat oma voodis iseseisvalt ilusti tuttu, kella üheksaks magas kindlasti. Pool kaksteist hakkas nutma, me olime Abikaasaga sel ajal veel elutoas. Tavaliselt on sellisel ajal nutt selgelt läbi une jorisemine, mis 10 minuti reeglit järgides alati vaikib. Eile tundus aga kõvem olevat. Hüsteeriline mu meelest mitte, aga ütleme nii, et kui ma oleks sel ajal pidanud samas toas olema, oleks ilmselt ikka sülle võtnud. No aga me olime teises toas, nii et ma käisin vahepeal küll ukse taga hiilimas ja kuulatamas, kuna otsest hüsteeriat aga ei kostnud ja nutt jäi aeg ajalt vaiksemaks või täitsa vait, ei hakanud tuppa minemise ja sülle võtmisega segama.

See oli kõige raskem 10 minuti reegli järgmimine kogu senise unekooli jooksul üldse. Mitu korda mõtlesin, et äkki ikka läheks võtaks sülle – siis jälle, et kui tal nagunii olen nutta lasknud, ootan siis ikka kümme minutit ära, oleks ju nõme poole pealt katkestada, kui magama jäämise lootus just selle aja pärast on. Ja täpselt kümne minuti pärast lõplik vaikus saabuski (enne seda miski hetk oli ka, juba lootsin, et nüüd on kõik, aga siis vigises jälle).

Tunni aja pärast hakkas jälle nutma – siis olime just magama minemas. mina pesin veel hambaid ja asjatasin, Abikaasa läks enne magamistuppa. Selleks ajaks, kui ma ka voodisse jõudsin, oli Poiss juba Abikaasa süles rahunenud ja oma voodisse tagasi pandud.

Ja ma ei tea, kas see oli nüüd sellest, et Abikaasa pani ta üle tüki aja kõhuli, igatahes magas ta siis peaaegu neljani. Ärkas, virises, sai tissi, neljaks oli oma voodis tagasi ja magas. Kolmveerand kuus vigises jälle, tõstsin suurde voodisse tissi otsa, siis järgmine vigin veerand kaheksa, proovisin tissiga und veel pikendada, aga pool kaheksa olid silmad pärani ja kukkus lalisema.

Pool tundi laliseski omaette, mina tukkusin veel. Siis ärkas Plika ka ja tõusime kõik üles. Aga poole kaheksast üheteistkümneni üleval olemine on Poisile ilmselge liig. Kui mulle kunagi tundus, et Poiss tahabki nüüd kolm tundi järjest üleval olla, siis selleks ajaks on ta juba üleväsinud.

Algne plaan oli mäletatavasti selline, et Poiss magab poole üheksani ja läheb 11 kärusse pikale unele – 2,5 tundi oleks just paras vahe olnud. Nii et ma ei teagi nüüd, mis teen. Täna vaigistasin tema virilust kella kümne paiku tissiga ja panin ta juba pool üksteist kärru magama. Aga see tissiga vaigistamine mulle tegelikult ei meeldi, see pole ju õige.

Ehk õnnestub näiteks nii, et Poiss magab hommikul kaheksani ära ja läheb pool üksteist kärru… Ja siis magagu, kaua magab, poole neljani on ka okei, üle viie tunni tavaliselt ei tule. Käruune alguse pool tundi varasemaks nihutamine pole probleem, kuni õhtune ärkvel oleku aeg koos ühe lühikese unega liiga pikaks ei veni. Samas päris kell kümme Poissi kärru pikka lõunaunne panna tundub ka liiga vara olevat. Ja kui ta peaks juba kahest sellest ärkama, läheb õhtune graafik sassi…

Eks ma katsetan, peamine on ikkagi see, et Poisil oleks hea. Kui tundub, et on vaja kolmele päevaunele tagasi minna, eks siis läheme. Aga esialgu katsetan siiski veel kahe unega, ehk leiame sobiva rütmi.

Öiseid söömisi tahaks ka ikkagi küljest ära harjutada. Praegu on asi enamjaolt minu viitsimises (kergem on öösel nutu peale tiss suhu toppida, kui süles nutta lasta, et rahuneks ja edasi magaks), natuke ka kõhkluses: mis siis, KUI ta ikkagi vajab öösel süüa, ei taha ju last näljutada. Samas igasugune loogika ütleb, et ei taha. Mitmete raamatute järgi on enamik lapsi valmis juba kolmekuuselt öö läbi magama. Poisil on olnud ilma igasuguse minupoolse vahelesegamiseta 12-tunnised söögivahed, kaalu tuleb juurde korralikult, üle keskmise. Nii et jah, ma peaks oma kõhklustest ja laiskusest üle saama.

Tänase öö näitel – oleks pidanud enne nelja ka tissi asemel süles hoides maha rahustama ja üritama uuesti magama panna. Aga sel ajal on uni niii magus. Ja ma alati kardan, et äkki ta nutab mul süles pool tundi ja lõpuks pean ikka tissi andma, mis oleks siis täiesti asjatu aja ja närvide raisk. Aga ega enne ei tea, kui pole proovinud.

Nii et ma varsti võtan end kokku ja proovin. Sest usun – kui Poiss konkreetselt öiste söömisteta ära harjutada, siis ärkaks ta öösel järjest harvemini ja lõpuks üldse mitte. Ja kuue paiku hommikul tõstan ta juba hea meelega kaissu tissi otsa.

Usaldan oma sisetunnet küll järjest rohkem, aga alati see siiski ei tööta. Vahel ikka kahtlen, kas on õige lasta Poisil üksi joriseda või peaks laskma selle asemel süles nutta. Üks raamat ju ütleb, et üldse ei tohiks üksi nutta lasta, lapsel oleks hea lasta süles magama jääda, kuni ta on valmis üksi magama jääma. Teine raamat aga ütleb, et laps ei oska iseseisvalt magama jääda ja teda tuleks õpetada – see viimane tundub loogilisem. Ehk siis jah, ma peaksin ise oskama eristada unejorinat ja kõvemat, meeleheitlikumat nuttu. Üle poole ajast tuleb see välja, vahel aga kahtlen. Vahel annan alla ja võtan sülle ning pärast mõtlen, et äkki oleks ise magama jäänud, ehk segasin teda asjata. Teine kord jälle ei sega vahele, Poiss jääb ise magama, mina aga mõtlen, ega ta äkki ennast magama ei nutnud, ehk oleks pidanud ikka sülle võtma.

Keeruline 😀 Aga nii palju kannatust mul pole, et laste kõrval passida, kuni nad ükskord on “valmis” üksi uinuma. Mulle tundub igati loogiline, et me peame aitama neil seda oskust omandada. Nii et treenin edasi oma jorina ja kõva nutu eristamise oskusi 🙂

Oh, jälle sai nii pikk jutt. Aga noh, enamik teist jättis selle nagunii vahele 🙂

Igasugu mõtteid (kahjulikest) kiirgustest

Kunagi kirjutasin raadiosaatja/beebimonitori ostmise plaanist ja kommentaarides juhiti tähelepanu selle kiirguse kahjulikkusele. Ma siis natuke googeldasin ja uurisin, lugesin siit ja siit ja siit… Turtsusin pahuralt, et elamine tuleks üldse ära keelata, sest kõik on nagunii kahjulik, mõtlesin seda teemat blogis veidi pikemalt käsitleda, aga ilmselt polnud aega või viitsmist, nii et unustasingi kõik ära. Beebimonitori kah ei ostnud – avastasin, et kuni elame vaid ühes pooles, on akna tagant viginat kuulda küll, aia kaugemates nurkades ju keset talve aega ei veeda. Seega lükkasime monitori ostu nii kauaks edasi, kuni ilmad piisavalt soojad ja reaalset vajadust tunneme. Kunagi kevade poole kindlasti ostame, aga siis mitte raadiosaatja, vaid mõne suurema raadiusega, 600 vms. Eks näis.

Täna tuli jutuks mikrolaineahi, seoses titetoidu soojendamisega ja üldse. Mul on alati mikrokate vastu sügav antipaatia olnud – mõnes üürikas on küll olnud, aga seisis praktiliselt kasutamata, oma koju kindlasti ei taha. No igatahes – täna lugesin üht asjalikku foorumiteemat, kus kohe alguses on päris kenasti ära kirjutatud hulk põhjusi, miks mikrolaineahi halb on. Ma tean, et paljud vaidlevad mulle vastu, et alati on nii poolt- kui vastuargumente, erinevaid uuringuid, mis tõestavad nii ühe ja sama asja kahjulikkust kui kasulikkust. Aga mina igatahes usun siiralt, et mikroka kasutamine mõjub toidule halvasti – tsiteerides Abikaasat: ei julge öelda, et just kahjulikult, aga igatahes on see surnud toit. Ja mul pole absoluutselt raske toitu pliidil soojendada.

Ühtlasi tuletati mulle meelde tõsiasi, et keetmine just kah igasugu juurikate vitamiinisisaldusele hästi ei mõju, selle peale tuli meelde, et meie ustav aurutaja, mis sai kolimise käigus koristades kappi ära pandud, tuleks jälle aktiivselt kasutusse võtta. Nii et öelge teie, mis tahate – mina olen väga tugevalt seda meelt, et kui vähegi võimalust, võiks keetmise asemel aurutada ja praadimise asemel ahju kasutada. Mikrokat koju üldse mitte muretseda, beebitoit sealt kindlasti eemal hoida (purgitoit on küll juba nii ehk naa “surnud”, aga ma annaks sedagi pigem toasoojana, kui mikros soojendatuna – kui kuumas vees soojendamise varianti pole) ja üldse kasutada mikrot vaid siis, kui tõesti vaja on. No näiteks tööl lõuna soojendamiseks on see sageli asendamatu – siis muidugi.

Nojah… Aga jätkates kiirguse teemadel 😀 Siis tegelikult arutasin seda teemat Abikaasaga juba tookord ja mõtlesime, et TEGELIKULT saaks ju paljugi ise ära teha. Tegelikult poleks raske panna arvutid kaabli taha ja wifit üldse mitte kasutada. Lauatelefon on meil praegu puhtjuhuslikult juhtmega – ebamugav, aga tervisele kasulik. Tegelikult oleks täiesti okei ka see, et kodus olles on mobiilid välja lülitatud – enne tuleks lihtsalt sõpradele-tuttavatele teada anda, et kui mobla väljas, helistagu lauatelefonile. Kõneminuti hind on ju nagunii sama.

Igasugu muust kodutehnikast ma parem ei räägigi, kõik vist vähemal või rohkemal määral kiirgab. Mida vähem tehnikat seda parem – üldiselt on vist nii.

Induktsioonpliidi kohta lugesin ja otsisin pikalt, lõpuks otsustasin, et ei taha – pigem jäägu tavaline keraamiline, hind räägib ka viimase kasuks. Pürolüüsahi tundub ka umbepeen asi olevat, selle koha pealt ma polegi suutnud otsustada – ma olen füüsikas ohmu ja täpselt ei jaga, aga endale tundub, et ahi küpsetab toitu ikka tavalisel kombel, nii et kui see isepuhastuv värk ka kuidagi mingi kiirguse abil toimib, siis toitu sel ajal ju ahjus pole. Kui ma nüüd valesid väljendeid kasutasin vms, siis ärge lööge – see teema on mulle tõesti segane. Aga ahju küürimine on nõme, ma hea meelega ei teeks seda 😛

Nojah, siis on veel need toredad kiibid, mis peaks laineid muundama, et need inimesele vastuvõetavamad oleks, mulgi on telefonis ja arvuti küljes, ema kunagi andis 😛 Nendegi kohta on väga vastakaid arvamusi – ühed on kindlad, et pettus, teised sama kindlad, et toimib.

Ja siis on ju veel võimalus arvuti kõrvale igasugu kivikesi ja lilli panna. Ma tegelikult täitsa usun, et see kõik aitab mingil määral kaasa.

Minu küsimus on peamiselt selles – kui palju sellest kõigest, mida ma teha võiks, ka kasu on? Kui naabritel on ikka wifi ja kui mobiilide tugimastid on ikka igal pool ja… No teate küll. Mina võin ju ponnistada, aga ümbeeringi on ikka minust sõltumatut jama.

Ma ise arvan, et mingit kasu mu pingutustest ikka oleks – neid kiirgusi, mis meie peret kõige lähemalt ja raskemalt mõjutavad, saame ju ikka ise vähendada. Kasutada võimalikult vähe tehnikat, wifit ega juhtmeta telefoni üldse mitte, moblad kodus väljas hoida, arvutitele-mobladele kiibid peale kleepida, igale poole kive ja lilli panna. Miks mitte? Nojah, hulluks ei tasu minna, igasugu taolisele nännile üüratuid summasid kulutada, oma elu ebamugavaks teha ka mitte. Aga mitmete asjade puhul pole küsimus mitte niivõrd mugavuses kui ümber harjumises.

See, et me kiirgust ei näe ega tunne, ei tähenda, et see poleks kahjulik. Igasugu vaidlus mahetoidu mõttekuse teemal on ju tegelikult väga sarnaste argumentidega – ühed ütlevad, et kõik tarbivad tavalist ja midagi pole juhtunud, teised väidavad, et just viimaste aastakümnete jooksul on toit säilitusainete ja kemikaalidega p*rse keeratud ja igasugu moblade-wifide kasutus laialt levima hakanud, mingeid põhjapanevaid järeldusi ühe ja teise kahjulikkusest ei olegi veel võimalik teha. Eks aeg näitab.

Ei kavatse arvutist loobuda ega telefoni teel vähem kättesaadavam olla, aga tegelikult pole ju vahet, kas rääkida mobla või lauatelefoniga, tegelikult pole ju mingit häda, kui arvuti küljes on üks kiip, kõrval kivike või lill. miks mitte? HALBA see ei tee, hästi võib aga küll mõjuda.

Sellised mõtted siis tänasel kaunil õhtul. Olete teretulnud kaasa mõtlema ja vastu vaidlema – see teema huvitab mind väga.

Unine lugu

Ma olen viimased päevad arusaamatult unine olnud. Okei, pärast reisi oli reisiväsimus, aga nädalavahetusel sain küllaldaselt puhata. Viimase ööd on täitsa normaalsed olnud, Poiss on küll mitu korda ärganud, aga ma olen ta suht kiirelt tagasi magama saanud. Ise pole ka ülearu kaua üleval passinud, eile läksin isegi juba kümne paiku voodisse – sest UNI oli nii suur.

No ja täna jälle – lõuad laiali ja silm vajub kinni. Ennist isegi tukastasin pooltunnikese diivanil – Poiss magas juba kärus ja Plika mängis omaette. Nüüd panin Plika voodisse, jäi sinna kohe magama. Kõigi eelduste kohaselt on mul vähemalt kaks tundi täiesti segamatut vaba aega, päeva üks magusamaid osasid. Ja mida ma teen? Mitte midagi. Haigutan ja kuden. Eile oli täpselt samamoodi, lõpuks võtsin ennast nii palju kokku, et “Nutt ja jonnihood” raamatu konspektiga jätkata – viimane alapeatükk jäi pooleli, siis enam ei saanud. Nüüd ka ei viitsi.

Kas asi võib tõesti olla selles, et mul viimasel ajal enam kohvi isu pole? Vanasti jõin ikka hommikuti tassi kohvi, viimased kaks päeva pole joonud. Kuidagi raske uskuda, et sellest nii drastilised muutused. Vitamiinipuudust ei tohiks ka enam olla – olen siin igasugu asju manustanud (mõistlikkuse piirides muidugi), mõnega jätkan praegugi.

Nii hullult praegune väsimus mind õnneks ei mõjuta, et ma lastega kannatamatuks muutuksin – nendega saan kenasti kõik asjad tehtud, ei lähe närvi ega miskit. Aga kõik ülejäänu kannatab – kui tingimata EI PEA tegema, siis ei tee ka… Molutan.

Aga ei taha ju molutada, tahan usin olla 😀

EDIT: Ma pole üksi, Marisel on sama värk. Lohutav teada 😛 Mul tegelikult tuli kohvi isu, nüüd on tuju jälle täitsa mõnus.

Eurost ja hinnatõusust

Ma sattusin üle pika aja jälle tarbija24 lehte lugema ja mitte eriti üllatavalt käiatakse seal hinnatõusu teemadel.

Minu meelest on igasugu lepped ja lubadused, et euro hinda ei tõsta, puhas idiootsus. Igal pool on tõusnud, miks Eesti peaks erand olema. Aga ma pean tunnistama, et ma ei võta seda hinnatõusu ka väga traagiliselt. Vastupidi, ma lausa ootan, et kõik oma hinnad ära ümardaks, et natukenegi lihtsam arvutada ja arveldada oleks! Loodan naiivselt, et ehk mõni ettevõte ei kasuta eurot vaid selleks ära, et kõiki hindu kõrgemaks ümardada, vaid lähtub sellest, kuspoole ümardades väiksem vahe tuleb. Mõned asjad veidi odavamaks, mõned veidi kallimaks – ja elu lähebki edasi.

Meie jaoks on eurodes mõtlemine sellevõrra kergem, et oleme tänu Londonile harjunud naeltes arveldama, vääring on neil ju väga sarnane. Aga pean tunnistama, et nüüd tunduvad paljud asjad tänu väikestele hinnanumbritele odavamad 😀 Ja kuigi ma tean, et nüüdsest peaks iga senti eriti hoolikalt lugema, siis ega ma seda ikka ei viitsi teha küll. Igasugu hinnavahed tunduvad nüüd eri kauplustes palju väiksemad.

Õnneks on meie perel praegu nii palju raha küll, et ainult mööda sooduspakkumisi jooksma ei pea. Muidugi jälgime neid ja näiteks mahla ostame alati siis, kui kampaaniad on – virsikumahla veame koju ikka 20 kaupa, viimati oli Largo oma 75 senti. Juustu toob meile Abikaasa ema kolmekiloste lattide kaupa kuskilt Torist, kus tootja oma pood ja kilo hind tunduvalt soodsam… Ja nii edasi. No ja muidugi igal võimalikult juhul on põhirõhk pigem kvaliteedil, värskusel, kodumaisusel, puhtusel… Mitte niivõrd hinnal.

Ühesõnaga las ümardavad. Loodetavasti mitte alati ülespoole. Meie sinna nagunii muud teha ei saa, kui oma ostuotsused hästi läbi mõelda ja tarbida vaid seda, mida tõesti vaja on. Ise vedasin just ökopoest kaks kotitäit kaupa koju. Mahekraami on nüüd ka kergem osta, hinnavahed tunduvad väiksemad 😀

Rohkem planeerimist ja paremini läbi mõeldud oste teile kõigile!

Scroll to Top