2011
Puhas rõõm
Abikaasal on täna saunaõhtu, nii et panin üksi lapsi magama. Kõik läks nii ladusalt, et oli suisa lust ja lillepidu.
Kui ma Plikat mänguasju kokku korjama kutsusin, siis ta muidugi jooksis mul tükk aega eest ära, aga kannatlikkuse ja füüsilise suunamisega (loe: käe kõrvale võtmise ja ise kaasa aitamisega) õnnestus ta siiski koristama saada. Pesu, potil käimine ja tuduriiete selga panemine läksid täiesti valutult, siis istusime kõik mõnusasti suures voodis – Poiss tissi otsas, Plika teisel pool kaisus, mina laulsin Plikale tema tellimise järgi une-eelseid hitte (kas mõmmi, konna või tita laulu ehk Karumõmmi unelaul, Kivil istus väike konn, Mina ei taha veel magama jääda… ja uusimaks lemmikuks on Põdra maja, liigutustega).
Lõpuks jäid mõlemad lapsed täiesti rahulikult oma vooditesse. Ei mingit jorinat ega protesti. Ligi pool tundi hiljem lasi Plika küll korraks oma tavapärast pissihäda joru lahti, aga läksin korraks tuppa, tuletasin meelde, et potil on käidud, rohkem enam ei lähe, tegin pai, läksin minema… Ja jälle vaikus majas. Poiss magas juba siis, nüüd käisin kontrollimas – Plika tudub kah.
Mis nii viga elada 😀 Jõuaks nüüd mees kah koju!
Ikka unest
Öö oli veider. Poiss ärkas kokku kolm korda – täiesti keskpärane tulemus. Ärkamiste laad oli aga tavalisest keerulisem. Tavaliselt ta kas joriseb läbi une ja jääb siis uuesti magama, nutab veidi süles, rahuneb üsna kiirelt ja magab edasi, sobiva kellaaja puhul saab tissi ja magab siis edasi. Seekord läks kesköö paiku ärgates terve tund ja nelja paiku ärgates poole tunni ringis – mõlemal korral ärkas nii kõva nutuga, et kümmet minutit ootama ei hakanud. Esimene kord oli tissi jaoks ilmselgelt liiga vara, teine kord otsustasin ka mitte anda.
Ei teagi, mis teda vaevas. Gaase ei paistnud olevat, nälga kah ei usu, hammas äkki… Või lihtsalt stress. Aga ma ei mäletagi, millal viimati öösel nii pikalt järjest üleval olema pidi. Ja magama saime ta ka ainult kõhuli, selili enam jälle üldse ei õnnestu. Loodan, et see on mööduv nähtus.
Kolmveerand kuue paiku ärkas kolmandat korda, siis võtsin kaissu tissi otsa. Kolmveerand kaheksa ärkas lõplikult, siis lalises veel 45 minutit minu kõrval voodis, kuni ma tukkusin ja Plika ärkas.
Enne kümmet paistis väsivat, üritasin tuppa magama panna – nuttis natuke süles ja ei paistnud siis enam unine. Kui virilaks muutus, sai veidi peale kümmet tissi ja hängis siis jälle üsna rahulolevalt. Kärus magas 11-15, siis ärkas ise.
Enne õhtupooliku uneaegu olen kogu aeg üritanud erilise hoolega väsimuse märke jälgida, aga enamasti on unele ikka üksjagu nuttu eelnenud. Eile saime enam-vähem nututa, täna imekombel kah. Juba kolmveerand viiest tundus väsinud, hängisime kolmekesi magamistoas voodi peal, Plika tegi seal veel koomuskit ja Poisski naeris laginal… Siis nägi jälle unine välja, selili voodisse pannes protestis kõvahäälselt ja ei rahunenud, üritasin kõrval olla ja lohutada, aga kuna see ei mõiganud, siis keerasin ta üsna pea kõhuli… Jäi kohe magama, kell oli siis umbes viis.
See, et Poiss jälle ainult kõhuli magab, on küll natuke kehv – roomab endiselt läbi une. Ainult kärus on selili ja ööunne jäädes ka, siis sobib. Aga õhtuse une ajal ja pärast öiseid ärkamisi (kui ta just tissi ei saa) sobib ainult kõhuli, muidu on röök.
Ei saa ma sellest lapsest sotti 😀 Aga ega pole muud teha, kui tasapisi edasi katsetada.
Pärnus elamisest
Sellest olen kunagi kuskil kirjutanud, et kuni Londonini tundusid kõik kolimised täiesti loogilised – polnud mingit küsimust, kuhu järgmisena. Seda just linna, mitte konkreetse korteri mõttes, neid sai ikka vahetatud.
Londonist esimest korda Eestisse kolides tekkis esimest korda võimalus mõelda, KUHU kolida. Enne elasin Tallinnas, Londonis igatsesin aga millegipärast Tartu järele. Abikaasa on alati Tartu fänn olnud, seega polnud küsimustki. Ja Tartus oli väga mõnus, ainult oma sõpradest tundsin puudust – enamik neist elab Tallinnas. Selle eest oli Kessu praktiliselt naaber, see oli hindamatu.
Siis tegime jälle ühe sutsu Londonisse ja tagasi tulles otsustasime hoopis Pärnusse tulla. Seni oli see meie meelest olnud küll üpris mõnus, aga liialt vaikne ja igav linn, mingit iha siin püsivalt elada ei olnud. Laste sündides muutuvad väärtushinnangud aga järsku üpris teistsugusteks, nii et kui mu teine rasedus ja seega Eestisse tagasi kolimine juba kindlad olid, tuli ema Pärnu jutuga. Arutasime seda Abikaasaga tükk aega ja tunduski lõpuks täiesti loogiline.
Viis kuud ema juures elades mõtlesin mitu korda, kas tegime vea – kas oleks äkki pidanud ikka Tartusse jääma. Praegu võin 100% kindlalt öelda: Pärnusse kolimine oli kõige õigem otsus, mis üldse teha sai.
Väikeste lastega on perekonnaga ühes linnas elamine hindamatu. Sõpradega kohtumiseks väga tihti nagunii aega ei jää. Nüüd on küll 90% meie sõpradest mujal, üle Eesti laiali, aga kummalisel kombel on neid nüüd isegi kergem näha, kui enne. Okei, Abikaasa jaoks vast mitte, temal oli Tartus ju piisavalt vabadust tulla ja minna. Ja minagi sain ju üksi käia, kui Abikaasa Plikat hoidis – toona ei osanud ma tihti aga kuskile minna. Virisesin, et elu on ebaõiglane, kuna kõik minu sõbrad on nii kaugel. Samuti tundsin puudust kahekesi väljas käimistest – last eriti kellegi hoolde jätta polnud, Kessu juures küll korra-paar oli.
Ega meil pole Pärnuski nüüd eriti võimalust olnud, et kahekesi kuskile minna või tihti sõpru näha. Aga perekonnaga suhtleme pidevalt, see ongi hetkel kõige olulisem. Elu on palju kergem, kui on alati võimalik abi paluda. Igasugu käimisi on palju lihtsam klapitada – kui mul on vaja kuskile minna sel ajal, kui Abikaasa tööl on, saab ema alati aidata. Kui on vaja autot laenata või lasta ennast kuskile ära viia, siis keegi perekonnast ikka saab.
Ja nüüd, kus meil on lõpuks oma elamine, saame ka jälle rohkem sõpru näha. Muidugi, keset talve ei viitsi keegi eriti kaugemalt külla tulla, endal pole kahe põnni kõrvalt praktiliselt üldse aega kuskil kaugemal käia. Aga varsti tulevad kevad ja suvi ja puhkus ja… Oh seda elu siis!
Viimase aasta Pärnu kinnisvaraturuga üpris täpselt kursis olnuna tean, et meie kodu on suurepärane leid. Abikaasa leidis endale vähem kui kuu ajaga uuele kodule imelähedal asuva erialase töö, mis talle meeldib. Meie perekond elab meiega samas linnas, samuti meie uuele kodule üpris lähedal. Minu kosmeetik ja juuksur on kogu aeg Pärnus olnud – mäherduse vabaduse see annab, kui ma ei pea taolisi käike kuu aega ette planeerima, saan lihtsalt helistada ja minna… Ja lapsehoidja on ka olemas 🙂
Millise vabaduse see annab, et Plika harjus suvel ema juures elades vanaema-vanaisaga nii ära, et on nüüd alati rõõmuga nõus nende pool olema. Muidu oleksime võinud oma viimasest Soome reisist vaid unistada. Tulevikus, kui Poiss natuke suurem on, saame hakata tihemini ka päris kahekesi väljas käima.
Ja milline võimalus on meil nüüd suvel sõpru vastu võtta – elame ju suvepealinnas ja esimest korda elus on meie elamises külaliste jaoks üks vaba tuba.
Nii et ma olen Pärnus väga rahul. Jah, oleks veel ideaalsem, kui sõbrad oleks samas linnas, aga praegusel eluperioodil ei oleks nagunii võimalust nendega väga tihti kohtuda – õnneks on olemas arvuti, mille vahendusel on lihtne suhelda. Ma saan kõigi oma sõpradega MSNis piisavalt lobiseda, ehkki näost näkku oleks muidugi veel mõnusam. Aga parem varblane peos kui tuvi katusel 😛
Pärnus on mõnus. Poleks arvanudki, et ma võin siin nii rahul olla. Ma üldse ei eelda, et ma nüüd ülejäänud elu siin elaks, aga no viis-kümme aastat kindlasti. Eks elu näitab…
Kolimistest, vol 2
Ma olen oma elu jooksul tohutult palju kolinud – erinevate Eesti linnade vahet, Londoni ja Eesti vahet. Tuli meelde, et olen sellest kokkuvõtvalt juba kirjutanud – näe, siin. Jätkates sealt, kus toona pooleli jäi, siis…
12. Märtsis 2008 pidime Brixtonist ära kolima, elasime nädala sõprade juures ning leidsime kaheks kuuks ajutise elukoha Coldharbour Lane’il, ka Brixtonis. Seal oli aga nõme, lisaks avastasin, et olen rase, seega
13. mais 2008 kolisime West Norwoodi (mõned pildid on siin ja siin, aga tervest elamisest, tundub, ei olegi)
14. oktoobris 2008 tagasi Eestisse – Tartusse Tiigi tänavale
15. märtsis 2009 Tähtverre
16. septembris 2009 taas Londonisse, peatusime esimese nädala oma viimases korteris Iire ja Steni juures ning kolisime siis korrus kõrgemale (mõned pildid siin, rohkem ei viitsi otsida)
17. juunis 2010 (tegelikult isegi mai viimasel päeval) Pärnusse ema juurde
18. novembris 2010 oma uude koju