November 2012 – Page 2

Kohutavalt laisk päev

27/11/2012 / igapäevaelu, plika, poiss, rõõm / Leave a Comment

Kuna sain eile nii hilja magama, ei saanud ka hommikul voodist välja. Lapsedki magasid üsna kaua, keegi oli mul kaisus, Abikaasa tuli koju jõudes ka kohe meie kõrvale magama… Kui Poiss mingi hetk ärkas, panin talle tema nõudmisel musta ja valge koera multika ning magasin ise edasi. Plika ühines temaga mingi aeg hiljem. Kell pool üksteist tõustes avastasin põrandalt tühja õunamahla paki ja ühe kruusi, teine oli kummuli diivanil… Ja diivan oli märg. Ei olnud kuigi kena algus hommikule 😛

Hommikusöögini jõudsime umbes pool kaksteist (lapsed olid vist hommikul mandariine ka söönud, need on vabalt kättesaadavad) ja putru ei viitsinud keegi teha, sõime pittasaiu. Kui Abikaasa oli laua katnud, läks Poiss kohe süüa valima:

Terve päev oli unine, mitte midagi teha ei viitsinud. Kuna päike oli üle pika aja väljas, ei olnud mingit vabandust mitte lastega õue minemiseks. Saime ju hiljuti kolmerattalise, Abikaasa tegi selle täna korda (lenksul oli see kruvi lahti, millega kõrgust reguleerida, nii et lenks vajus täitsa alla ja käis ringi, mis tegi pööramise võimatuks). Nagu arvata oligi, on see paras ratas Plikale, Poiss ei jõua veel vändata. Kuna ta sellegipoolest sõita tahtis, nii et kogu aeg oli suur tüli, sai mul täielik kopp ette. Otsisin finnist uuesti üles ainsa meie piirkonna kuulutuse, kus müüdi 200 NOKi eest tõukeratast ja saatsin sinna kirja (mobiilinumbrit polnud). Imelisel kombel sain vastuse viie minutiga ning too naine oli just sel päeval ka terve päeva kodus. Ja nad elasid meist ainult 10 km kaugusel 🙂 Nii et Abikaasa sõitis Poisiga kohale ja ostis talle ka ratta. €27 pole just kõige odavam ühe kasutatud tõukeka eest, aga mu närvid, mugavus ja kodulähedus lugesid rohkem 😛

Meie õueala on nii väikestele rattasõiduks täiesti ideaalne – piklik ja kividega kaetud osa on varju all. Õueala on suuremas osas piiratud ühelt poolt majaseina ja teiselt poolt hekiga, vähese lahtise osa ette parkis Abikaasa nii täpselt auto, et vahele jäi ainult kitsas auk, mille ta täitis suverehvide hunnikuga ja oligi meil kinnine õu 😀 Elutoa suurest aknast on vaade täpselt selle tänavapoolsema osa peale, nii et lastel sai ka mugavalt toast silma peal hoida.

Plika ratta saime tasuta koos mänguasjadega, seal on taga selline koht, kus teine laps saab püsti seista – Plika jõudis Poissi sõidutada küll. Poisi ratas on üsna titekas ja neli ratast tähendab seda, et keerata saab minimaalselt – meie kitsal õuealal peab ta ratast ise ümber keerama. Aga tõsiselt, talle piisab sellest täiesti. Seda saab kasutada nii tõukekana kui istumiseks, siis peab ennast ise jalgadega edasi lükkama ja seda varianti Poiss eelistaski.

Kas teate, kui jumalik on see, kui saab lapsed õue saata ja nad mängivad seal omaette, nii et ise saab rahus toas omi asju teha?? Käisin täna ju ise ka veidikeseks õues, et pilti teha – oli nii 4-5 kraadi sooja ja päikeseline, mul oli hommikukohv just joodud, seega keha soe, panin teksade alla oma villased retuusid, selga talvise sulejope ja sooja mütsi… Ja mul oli KÜLM. Kõhnade inimeste needus, pole midagi parata. Minu jaoks on külmal ajal pikemalt väljas viibimine endiselt katsumus, mistõttu talveperioodil lastega õueskäimine ei kuulu mu meelistegevuste hulka.

Lapsed läksid välja umbes pool üks, rattaga jõuti tagasi kell kaks, siis lasime neil veel sõita, nii et magama sai Poiss peale kolme ja Plika neljast. Kuna tuju oli nii laisk, siis ei tulnud kõne allagi, et keegi üles jääks, tahtsime Abikaasaga täitsa oma aega saada.

Päeva esimene pool möödus mul peamiselt arvutis ja Abikaasal filmi vaadates, lastega tegelesime vaid hädapärast, enamik ajast mängisid nad omaette – algul toas, siis õues. Kui nad magasid, vaatasime ära värske Revenge’i ja Gossip Girli ning täpselt pärast viimase lõppu ärkasid ka lapsed järjest üles. Kell oli siis juba kuue ligi ja väljas oli pime, aga lapsed tahtsid pärast pisukest toas mängimist jälle rattaga sõitma minna. Kuna meil on ukse kõrval ka latern, mis kenasti valgustab, siis saatsimegi nad pimedasse õue rattaga sõitma. Tuppa soostusid nad tulema alles peale kaheksat 😀 Abikaasa selleks ajaks juba magas. Kuna lõunauni oli nii hiline olnud ja lapsed kahekesi nii kenasti mängisid, lasin neil tavalisest kauem üleval olla ja voodisse said nad alles kümne paiku.

Nii et totaalselt laisk päev. Süüa ei teinud keegi midagi, toitusime ahjus soojaks aetud pittasaiadest juustu-küüslauguvõide, kurgi ja suitsuvorstiga, lisaks mandariinid ja banaanid ja veel muidugi šokolaadikook. Passisime ainult arvutis ja teleka ees, lapsed mängisid üllatavalt palju omaette… Päeva algus oli võrdlemisi kehv ja muidugi oli ka päeva jooksul vahepeal draamasid, aga üldine mulje kogu päevast jäi ikkagi väga positiivne.

Poleks elu sees julgenud loota, et saame siin Norras endale sellise elamise, kus saab lapsed üksi õue mängima saata – ega ka seda, et ratastest nii palju rõõmu on, et lapsed tundide kaupa omaette asjatavad. No näis, kui kauaks 😛 Aga siiski-siiski! Rattad on tõeline kingitus, sest mingit mängumajakest, liivakasti, liumäge ega kiikesid meil siin oma õues ju pole… Kevade poole on plaan küll miskit tekitada, eks siis mõtleme täpsemalt. Aga ratastega sõita saavad nad talv läbi, sest meil on ideaalne sileda pinnaga kividest laotud varjualusega õueala. Muru osa on lageda taeva all, aga seal nad ju ratastega sõita ei saagi, seal võivad kunagi lumesõda mängida. Oh, ma mõnes mõttes ootan lund, siis saadaks nad ämbrite ja kühvlitega välja ja oleks jälle lõbu laialt. Hea küll, tegelikult mulle meeldib siiski ilma lumeta rohkem, palju puhtam on 😛 Ja kuni rattad neid rahuldavad, on see ideaalne korraldus – lapsed saavad värsket õhku ja meie rahu.

Appi, kui ägedad!

27/11/2012 / rõõm / Leave a Comment

Meil on lastel praegu kahe peale üks vihmavari. Ostsin kunagi Segasumma komisjonikauplusest nii umbes €1 eest Plikale, aga nüüd on Poiss ka selles vanuses, et kangesti tahaks oma. Kuna tema on nooremana pigem rahul, kui saab vana endale ja see roheline kilpkonn on poisile igati sobilik, siis lubasin Plikale, et tema saab kunagi uue. Varem ta rääkis, et tahab mesilastega, täna teatas, et tahaks liblikatega.

Mitte et mul oleks kavatsust nüüd kohe midagi ostma hakata, aga niisama huvi pärast googeldasin ja leidsin selle lehe. Kui elaks Londonis, telliks küll kohe ära 😛 Siia tellides tuleks raudselt krõbe postikulu (summa jääb küll alla 200 NOK, nii et oleks maksuvaba), pole mõtet jamama hakata – loodan ikka koha pealt midagi mõnusat leida. Ega kiiret ega reaalset vajadust ju pole, see oleks nagunii rohkem mängimiseks.

Aga ikkagi, need läbipaistvad piltidega vihmavarjud seal lehel on NIIIIII lahedad. Ma telliks sealt kohe umbes neli erinevat 😀 Isiklik lemmik on muidugi lepatriinud, aga lambad on teine suur lemmik ja safari, dinosaurused, pardid ja konnad on ka ägedad 😀 Ja kindlasti midagi veel. Kusjuures mesilased, muidu mu suured lemmikud, seal nii palju ei meeldigi – kuidagi liiga plass kollane mu maitsele, võiks tiba säravam olla.

No lihtsalt… Lapsik vaimustus ilusatest asjadest. Mis siis, et ostma ma ise ei hakka.

Mh. Kusjuures TÄIEGA on kiusatus! Mulle hullult meeldib, kui lastel on sarnased asjad 😀 Nii äge oleks, kui nad kõnniks ringi selliste vihmavarjudega… Bergenis sajab ju tihti ka 😛 Aga noh… Raha on ikkagi nii vähe, et ei hakka praegu sellega jamama. Ise tellides peaks maksudest pääsemiseks kaks eraldi pakki tellima, nii et variant oleks kellegi juurde Londonis, kes siia edasi saadaks (kingituste puhul on kuni 1000 NOK maksuvaba)… Ei hakka jamama… Eksju… Imetlen niisama pilte.

Rahutu hing, absoluutselt

27/11/2012 / eesti, london/UK, norra, üürikodud / 6 Comments

Olen jälle öökull. Jäin lugema ühe Eesti pere seiklusi Londonis ja no SIHUKE igatsus tuli peale. Tohutu. Tappev. Selline tunne, et pakiks hommepäev kõik kotid kokku ja koliks hoopis Londonisse.

Norras ei ole üldse halb, me lihtsalt ei ole jõudnud siia veel sisse elada – see võtabki rohkem aega, eriti keelebarjääri arvestades. Me oleme endiselt kõhklematult ühel nõul selles, et praegu on see parim valik, nii et siin elamisel ja olemisel pole kogu ülejäänud mõttemõlgutusega erilist pistmist.

Mind ajab vahel täiesti meeleheitele see, kuidas ma tahaksin elada korraga nii paljudes kohtades. Just nimelt elada, mitte külas käia. Ma kujutlen, kuidas ma sooviksin erinevates kohtades püsivalt elada. Ja irooniline on see, et rangelt kohtade mõttes ei kuulu Pärnu nende hulka.

Pärnu on armas väikelinn, kodulinn. Ma olen harjunud igal pool elades leidma enda jaoks kohad, mis meeldivad ja inimesed, kellega on tore suhelda ning mitte tähele panema seda poolt, mis ei meeldi. Pärnus on mõnus elada ja ma endiselt arvan, et see on pikemas perskpektiivis kõige õigem valik, sestap ka praegune vahepala Norra näol, et Pärnu kodu renoveerimiseks raha koguda.

Nii ajakirjandusest kui erinevate inimestega suheldes on ikka läbi liikunud see teema, et Norras on praegu asjad võrreldes paljude muude kohtadega ikka ülimalt hästi, Norra oli näiteks kolmandal kohal riikide pingereas, kus järgmisel aastal sündivatel lastel on kõige helgemad tulevikuväljavaated. Nii et vahel oleme selliste teemade taustal heitnud nalja: jäämegi siia. Loogilise poole pealt tundukski ehk kuidagi mõistlik, aga meie jaoks on see siiski täielik nali.

Aga kus ma end kõige rohkem elamas ette kujutan?

Tallinnas, Nõmmel. See on nii võrratu koht lastega elamiseks, mul on seal nii palju häid sõpru ja tuttavaid, lõviosa minu sõpradest elab Tallinnas (kõik muidugi mitte Nõmmel).

Tartus. Tartu on lihtsalt mu lemmiklinn Eestis, ma jumaldan selle kompaktsust, vaimsust, kõike. Pole liiga suur, aga on piisavalt valikuvõimalusi. Sõpru on mul sinna küll ainult paar tükki jäänud.

Mõnes ökoküla laadses kogukonnas Võrumaal. See sobiks mu maailmavaatega nii mõnusasti.

Londonis. Londonis oma mõnusa kliima (ei liiga kuum ega liiga külm), varase kevade ja hilise sügisega, soojema talve ja pori- ning lögavaba ajaga (ausõna, mulle piisab lume paarinädalasest nautimisest Eesti külastusel ja ülejäänud aja naudiks ma pigem seda, et õues ei pea sooja saamiseks kubujuss olema ning EI OLE LÖGA – kui lumi kõrvale jätta, on neli aastaaega ju täiesti olemas). Londonis oma sõbralikkuse, multikultuursuse, tohutute valikuvõimalustega. Aga seal poleks mingit mõtet elada koos lastega, tehes sellist tööd sellise palga eest, nagu me tegime. Ja leida midagi, mis oleks tõsiselt hästi tasustatud, see oleks juba palju keerulisem.

Ja mõeldes läbi kõik need kohad, mida ma nii teravasti igatsen, jõuan ringiga tagasi selleni, et KÕIGE olulisem on perekond. See rõõm, mida ma näen nii laste kui vanavanemate silmis, kui nad suhtlevad. See vabadus väikeste laste vanematena, et kui on soov minna kuskile ilma lasteta – poodi, kinno, teatrisse, kasvõi teise linna sõpradele külla – siis piisab telefonikõnest ja sobiva aja leidmisest. Ja sellepärast me ostsimegi oma kodu Pärnusse.

Ometigi oleme praegu, just nüüd, kui lapsed on väiksed ja vanavanemate kohalolu kõige tähtsam, hoopis Norras. Ei Tallinnas, Tartus, Võrumaal ega Londonis, vaid Norras. Kas ka Norrast saab kolme aasta pärast üks lisakoht mu terava igatsuse nimekirjas?

Oh, miks ei võiks ma olla rahulikum seal ühes kohas, kus ma olen? Ma tegelikult olingi/olengi, ausalt… Aga Pärnus olid jälle teised probleemid. Tööalased, rahalised. Ja ehkki ma ei ole muutnud meelt selles osas, et minu jaoks on perekonna lähedus rahast olulisem ning kolmeaastane eemalolek on seda väärt, et järgmised viisteist aastat muretult jälle pere lähedal veeta… Siis ometigi on mul sellest pidevast kokkuhoiust kohutav kopp ees. Ma ei saa kurta, sest meie seis on PALJU parem kui väga paljudel eestlastel, aga ometigi tahaks rohkemat. Ja iga uus algus tähendab enamasti kokkuhoidu ja alustamiseks võetud võlgade tagasi maksmist, see algus siin Norras oli meie teadlik valik. Hakkasime oma elu Pärnus üles ehitama selleks, et see mõne aasta pärast jätta ja mujal uuesti alustada. Jah, ainult tänu teadmisele, et teeme seda Pärnu elu paremaks jätkamiseks, aga siiski.

Tundub olevat igavene situatsioon, et õeke küsib, millal me külla tuleme ja minu vastus on sama: ei kujuta ette, millal selleks ükskord raha on.

Aga on ju inimesi, kellel on töö, mis neile meeldib ja kellel on piisavalt raha, et omada ilusat mugavat kodu, kes saavad vahel reisida ja väljas käia ja osta eluks vajalikke asju pidevalt mõtlemata, kas ma ikka võin seda endale lubada. Mõnes riigis on neid vähem, mõnes rohkem, aga pole ühtki põhjust, miks meie ei võiks nende hulka kuuluda. Ja kuulume ka, ühel heal päeval. Loodetavasti varsti.

Aga kus me siis elame? Pärnus, Tallinnas, Tartus, Võrumaal või Londonis? Või Norras? Või ehk hoopis Kreekas? 🙂 Oh. Ma olen nii pere- ja internetikeskne inimene, et sõprade kaugus mind ei heiduta – arvutis saab ikka jutustada ja kaugemasse põnevamasse kohta tulevad kõik lõpuks pikemaks ajaks külla, me ise käiks ju ka Eestis ja nii edasi. Aga lapsed, need lapsed… Ja vanavanemad. Kui ma saaks ema kaasa võtta, siis võiks igal pool elada. Aga tema elu on Pärnus. Tema kodu, töö, mees… Kõik on Pärnus. Ja ma tean, kui raske tal oli juba nüüd, et me läksime… Ja ma tean, kui harjumatu on mul endal, et ei olegi enam lastest üldse puhkust ja võimalik Abikaasaga kahekesi kinno või näiteks poodi riideid ostma minna 🙂

Ei tea, mis saab. Ilmselgelt pole mõtet üle mõelda. Ma tavaliselt seda ei teegi. Keskendun ikka ja ainult sellele, mis otsus on hetkel kõige arukam ja vastus on endiselt Norra ning pärast Norrat taas Pärnu. Nii et tuleks nautida siinset igapäevaelu ja elada üks päev korraga.

Aga raske on, kui loed midagi, mis tuletab nii teravalt meelde kohta, kus sa oled elanud ja mida sa kogu südamest armastad. London jääb alati meie teiseks koduks ja praegu on mul tugev tunne, et kolime sinna veel kunagi tagasi. Pigem kunagi kaugemas tulevikus, aastate ja aastate pärast. Eks näis.

Ja on ikkagi see täiesti totter unistus, et võiks olla oma kodu nii Pärnus, Tallinnas kui Tartus, põhumajake Võrumaa metsas, korter Londonis. Igale poole tahaks kodu. Jättes täiesti kõrvale selle jabura unistuse finantsilise võimalikkusse. Ehkki selline nomaadilik eluviis on täiesti võimatu, kui on lapsed – ise võiks veel leida töö, mida saab teha asukohast olenemata, aga laste stabiilsus, õpingud, sõbrad… Ehkki ma tean, kui frustreeriv on kolimine ja see, kui su asjad on mitmes eri kohas. Nii hea oli Pärnus, kui kõik asjad olid ühes kohas ja kodu said sisustada teadmisega, et see on PÄRIS MEIE OMA, me oleme siin kaua. Siin Norras on nüüd jälle see teema, et alusta nullist, osta asju kokku, vali, mida kaasa võtta, mida koha peal osta, kuidas kõik see kraam hiljem Eestisse saada või siin ära anda. Niigi on suurepärane, et siin antakse asju tasuta ära ja sealhulgas nii korralikku ja ilusat kraami. Ei tea, mis tunne võiks olla see, kui oleks nii palju raha, et võiks lihtsalt minna Ikeasse ja osta mööblit. Või kasvõi osta kasutatud kraamigi – kui oleks raha, mida kulutada, leiaks ka väikemate summade eest laias valikus asju. Muidugi on eriline rahulolu, kui suudad sisustada kodu kenasti võimalikult väikese rahaga, aga samas on see lõputu kokkuhoid ikkagi kurnav. Vahetevahel on. Õnn, et ma ennast sellest eriti tihti häirida ei lase.

Oh. Ilmselgelt peaks magama minema.

Kui võrratu oleks, kui olekski kodud igal pool ja võiks nende vahet käia täpselt nii, kuidas tuju ja igatsus tuleb.

Appi, ma tahan tahvelarvutit ja nutitelefoni

27/11/2012 / mobiil, tehnika / 5 Comments

Ma olen senimaani olnud see inimene, kes on igasuguste moodsate tehnikaimede peale põlglikult norsatanud. Milleks mulle nutitelefon ja tahvelarvuti – telefon on helistamiseks, läpakas interneti jaoks, fotokas pildistamiseks, rohkem polegi vaja.

Aga nüüd on Abikaasal nutitelefon (tema töö puhul täiesti asendamatu, GPS jne) ja ma isegi oskan seda juba natuke kasutada. Ja kurat, ikka tõsiselt mugav on, kui nett on igal pool kaasas. Meilide kontrollimine, GPS, igavushetkedest rääkimata.

Kui kunagi oli mul fotokas alati kotis, siis nüüd on elustiil teistsugune, pildistan peamiselt kodus, käin väljas pigem harvemini ja mitte kunagi ei tule meelde fotokat kaasa võtta. Lisaks ei meeldi mu uue fotoka juures ikka üldse selle välk – ma olen nii harjunud auto režiimi kasutama ja Casioga töötas see imeliselt. Canon aga valgustab enamasti pildid kuidagi väga veidralt, nii et nurgad jäävad pimedaks – pean mitu korda proovima, enne kui rahuldava tulemuse saan. Olen hakanud viimasel ajal üldse ilma välguta pildistama, pildid jäävad kuidagi loomulikumad. Aga siis on muidugi jälle müra probleem – valgus pole tihti nii hea, kui võiks.

Kuna mul on väikesed lapsed, kes näpivad kõike, siis lubasin endale, et ei osta nutitelefoni enne, kui müügile tuleb mõni tolmu-, niiskus- ja põrutuskindel isend, millel on piisavalt hea kaamera (ka näiteks hämaras pildistamiseks). Ma tõesti ei taha oma telefoni pärast pidevalt muretseda, praegune ikka vahel kukub ja nii edasi. Ma tean küll, et saab osta kesti ja kaitsekilesid, aga minu meelest see pole ikka see. Kõige mugavam on ikka nii, et telefon ise on olustikukindel 😛

Lugesin siit niiskuskindlate nutikate võrdlust. Mulle hirmsasti meeldib see nunnu kollane Sony Xperia Go (ma olen naine, välimus ON oluline), aga 5MP kaamera ei tule kõne allagi. Nii et valikusse jääks kas Sony Xperia Acro S või Panasonic Eluga. Mõlema puhul jääb aga ikkagi mõte, et tahaks midagi VEEL paremat. Nii et ootame.

Ja nüüd sattusin tänu Marisele lugema tahvelarvutite arvustusi ja kurat, kuidas tahaks endale Google Nexus 7-t! E-lugerist olen juba ka mõnda aega unistanud ja kuigi ma tean, et e-ink tehnoloogia oleks silmadele veel parem, arvan ma, et selline väiksem tahvel oleks just ideaalne ühendamaks nii e-lugerit kui kaasaskantavat internetti. Kui igapäevaselt ajaks nutitelefon internetipoole suurepäraselt ära, siis igasugustel reisidel oleks tahvelarvuti ideaalne – läpakast tunduvalt kergem ja aku vastupidavusest ei hakka rääkimagi, nii surfamiseks kui lugemiseks piisavalt mõnus. Ja pole üldse kallis ka (ma kipun hindu läpakatega võrdlema) – Maris ütles, et neil maksab 32MB variant €239.

Lõpetuseks tahaksin juhtida tähelepanu sellele, et meil pole kohe päris kindlasti niipeagi raha, et osta asju, mis pole absoluutselt hädavajalikud. Ma elan praegu väga kodust elu, nii et milleks mulle nutikas ja tablet? 😛 Aga mis teha, ma lihtsalt olen pähe võtnud, et tahan. Ja kunagi, kui kõik võlad on makstud, siis ostan kah! Seniks aga lihtsalt loen arvustusi ja “valin”. Mis teha, ma olen tehnikafriik, ma jumaldan tehnikaarvustusi ja võrdlusi. Digi on üks mu lemmikajakirju 😀

Hea küll, lõpetan rantimise. Olen nüüd vähemalt oma unistused kirja pannud, eks. Räägitakse ju, et unistused tuleb enda jaoks täpselt sõnastada, siis on rohkem lootust, et need täide lähevad. Ma siis ootan 😀

Mõnus päev

26/11/2012 / igapäevaelu, raamatud, rõõm / 2 Comments

Lapsed käitusid võrdlemisi viisakalt ja sõid tavalisest paremini, mõlemad magasid lõunaund kah.

Leidsin täitsa juhuslikult ühe kommenteerija blogrolli kaudu õige mitu blogi, mida peavad välismaal elavad eestlased ning tundusid olevat üsna mõnusalt kirjutatud. Ühe hiljuti alustatu lugesin läbi, üht Londoni oma alustasin, siis leidsin ühe Kanada oma, mille kunagi vähemalt osaliselt läbi lugesin, aga readeris miskipärast pole, tahaks uuesti avastada, siis oli veel üks, mis tundus potentsiaalselt huvitav ja… 😀

Külli tõi palju mõnusat kraami. Lahendasin hoolega ristsõnu.

Õhtul küpsetasin oma lemmikšokolaadikooki ja see pole kunagi varem nii hea tulnud. Suhkrut panin 2 dl, kuna jogurtit oli vaid 300 g, asendasin ülejäänu hapukoorega, muud kogused jäid samaks. Kuna tainas sai liiga paks, lisasin veel oma suva järgi piima. Küpsetasin ca 160 kraadi juures ca tund aega, kuni kahvli külge enam ei hakanud, kauem ei julgenud – meil on siin pöördõhuga (nimetatakse vist nii?) ahi, kus muud asjad tunduvalt kiiremini valmis saavad. Siis lülitasin ahju välja ja lasin koogil veel paarkümmend minutit koos ahjuga jahtuda. Tulemus sai hõrk – pealt krõbe ja seest veidi niiske – just selline, nagu üks mõnus šokolaadikook olema peab, varasemad korrad olen liiga kuivaks lasknud.

Abikaasa, kes seni on esmaspäeviti koju jõudnud 22-23 paiku, üllatas meid täna juba kolmveerand üheksa. Tõi Häagen-Dazsi jäätist, kuus kilo mandariine ja kolm kotitäit raamatuid 😛 Leidsin finnis juba tükk maad tagasi kuulutuse, kus anti ära ingliskeelseid krimkasid, aga eelmisel esmaspäeval ei jõudnud ta neile järele. Seekord siis jõudis ja täpselt õigel ajal – omanik valmistus neid just kuskile poodi ära andma. Nüüd on mul 38 ingliskeelset raamatut ja sekka oli jäänud veel viis norrakeelset – head selleks puhuks, kui keeleõpe lahti läheb. Ja kõige esimene raamat, mille kotist välja võtsin, oli Catherine Coulteri FBI seeriast, see on mu suur lemmik ammusest ajast 🙂 Enamik raamatuid oli erinevatelt autoritelt, rohkem oli Jeffry Deaverit ja James Pattersoni – teine neist tuleb veel tuttav ette, esimesest pole kuulnudki. Muudest nimedest oli tuttav veel Dan Browni “The Da Vinci Code” ja… Midagi vist oli veel. Mõned üksikud ei olnud krimkad. Igatahes suurepärane, mu raamatuigatsus sai mõneks ajaks lahenduse.

Ma nüüd ei teagi, kas lahendada ristsõnu või lugeda midagi 😛 Milline suurepärane dilemma!