2012

Mopimaailma avastades

/ kodumajandus / 6 Comments

Käisime täna lõpuks ometi harja ja kühvlit ostmas. Teine asi, mida otsima läksin, oli kummist julla, millega oleks hea vannitoa põrandalt pärast duši all käimist vett kokku pühkida. Meil on siin ainult kaks põrandalappi – üks Eestist kogemata kaasa tulnud marlimähe ja teine Külli juurest kogemata meie pesu hulka sattunud auklik köögirätik, mille me omastasime. Aga mõlemad on nii väikesed, et pärast dušši saab nendega vaevu põranda kuivatatud ja mõlemad jäävad lirtsmärjad.

Tartus Tähtveres elamise ajast oli see kummijulla meeles ja tundus palju mõistlikum variant olevat. Ainus, mida müüdi koos varrega, oli jube kitsas, laiemat müüdi eraldi ja sellele sobiv vars oli mopikomplektil. Ja kummijulla ise oli vist üldse akende pesuks, aga mis vahet seal on, sobib põranda jaoks ka.

Põrandapesu jaoks tahtsin ka nagunii midagi osta, sest lapiga küürimine mulle ei meeldi ja nagu öeldud, meil pole praegu lappe ka, uue elamise teema. Seega tundus igati loogiline osta ära ka too mopikomplekt, mille vars kummijullale sobis. Seal oli kaks erinevat komplekti ja ma ei saanud lõpuni aru, mis vahe neil on – võtsin lõpuks kallima (hinnavahe oli väike, 10 või 20 NOK), sest sel tundus rohkem lisasid olevat. Oli kaks laiust – 40 ja 60 cm. Võtsin 40 cm, teine tundus jube suur… Kodus tõlkisin paki peal olevat teksti ja sain teada, et kõigepealt tuleks narmalise lapiga pesta, siis mingi teise lapiga kuivatada ja lihtsalt tolmu võtmiseks kõigepealt krõpsuga poroloonist liistakas ja selle ümber õhuke lapp, mille saab pärast ära visata. No kena on.

Segaseks jäi kuivatamise osa, õigemini see, millega ma peaksin kuivatama. Tähendab, ma saan aru, et seda ei pea üldse tegema, saati siis meie linoleumpõrandatega, need kannatavad väikest niiskust ju hästi ja meil on põrandaküte, nii et nagunii kuivab kiirelt. Parketiga oleks kuivatamisel vast rohkem pointi.

Mul on selle nöörlapi suhtes muidugi omad kahtlused, juba kuivalt pudiseb üsna samamoodi kui need vastikud odavad nöörmopid. See nöörlapp on ka mikrofiibrist, mis peaks ju ideeliselt hästi pesema. Eraldi oli võimalus juurde osta selline traditsioonilisemat laadi, nö siledam mikrofiiberlapp. Ma ei hakanud praegu ostma, äkki see nööridega ajab asja ära, hiljem jõuab alati. Kui mul oleks olnud võimalus valida, siis ma oleks nööride asemel ilmselt siledama võtnud, aga valikut polnud – komplektis olid vaid nööridega. Mis vahet neil kahel on, ei tea.

Nagu öeldud, ei tea ma taldmoppidest üldse mitte midagi. Pole kunagi varem kasutanud ega seda teemat uurinud. Täitsa algaja tunne on 😀

Ma tean, et Vileda moppi kiidetakse. No ja Norwexi oma ka muidugi. Kui suur vahe neil on või kui hea (või siis pigem halb) on minu oma võrreldes nendega, pole õrna aimugi. Minu komplekt on pärit Europrisist, nii et pigem mingi suvakas. See nöörlapp ei jätnud käega katsudes väga hästi puhastavat muljet ja siledam mikrofiiberlapp oli ka kuidagi imelik. Kujutan ette, et Viledal ja Norwexil on ilmselt paremad…

Ja üks asi on lapid, aga kas mopi varre ja talla juures saab ka midagi erinevat olla? Kui kõigil käivad lapid krõpsuga külge, siis ma saaks oma tallaga ka näiteks Vileda lappe kasutada äkki? No et kui neil peaks paremad olema 😛 Aga jah, esialgu ma katsetan nendega, mis olemas on. Komplekt maksis 119 NOK/€16.15, kummist julla 20 NOK/€2.71 lisaks. Ei tundunud eriti kallis, sestap ostsingi nii julgelt (90 NOK/€12.21 pika varrega harja ja kühvli eest tundus seevastu küll kuradi kallis). Eestis ei jõudnud kunagi tegudeni, sest vanu rätikuid oli põranda pesemiseks piisavalt 😀 Jumal tänatud, et siin vanu lappe polnud, muidu küüriks äkki praegu ka põlvili edasi.

Ei tea, kas ma oleks pidanud mingi ämbri ka ostma? Mõtlesin oma aruga, et teen selle nööridest lapi märjaks ja väänan välja, kinnitan talla külge, pesen mingi osa põrandast ära, siis võtan ära, loputan kraani all, väänan välja, uuesti külge ja nii edasi… Ämbriga oleks ilmselt lihtsam? Aga samas kui tihemini pesta, siis pole põrand nii must, ei peagi väga vahetama, saab ühe hooga kõik üle tõmmata.

Põnev, põnev. Minu senised kogemused on olnud tavalise lapiga (tüütu), nöörmopiga (täiesti mõttetu) ja sellise poroloonist svammmopiga, mida saab käepidemest kuivaks väänata – see on ema lemmik, aga mulle ÜLDSE ei meeldi. Nii et ma loodan taldmopi puhul imesid ja tulevärki. Võiks ju ometi meeldida, sest rohkem põrandapesusüsteeme ma ei tea. Tahaks ju ometi selliseid vahendeid, mis tekitaks sama suurt vaimustust kui Norwexi aknapesulapp ja tolmukinnas, et ka põrandapesu oleks meeldivam.

EDIT: katsetasin uued koristusvahendid ära. Hari tundub jube kitsas, ehkki silma järgi pole eriti vahet sellega, mis meil Pärnus oli. Mopp pesi küll üsna kenasti, aga jättis linoleumile kerged triibud ja jala all on imepisuke kleepuv tunne. Vbla oleks pidanud rohkem loputama ja oleks vähem triipe jäänud, aga no ma tõesti ei viitsinud keset ööd suurt vaeva näha, tahtsin lihtsalt katsetada 😛

Töö-öö, vol 2

/ igapäevaelu, kodumajandus, plika, poiss / 6 Comments

Järjekordne pühapäev. Kui küsisime eile lastelt, kas nad tahaksid jälle issiga tööle kaasa tulla, saime vastuseks etteaimatava väga elevil: “JAA!”

Seekord olin ma vähemalt eelmisel ööl korralikult maganud. Eile tahtsin küll juba üheksa paiku voodisse minna, aga ikka jõudis kesköö märkamatult kätte 😀 Ja voodis ei tulnud ka tükk aega und, sest tuhat mõtet keerles peas, nii et magada sain vaid paar tundi. See-eest oli Abikaasa korraliku 8h järjest maganud, nii et kui hommikul koju tulime, läksin mina paariks tunniks puhkama ja tema oli sel ajal lastega. Mõtlesin veel lastega koos lõuna ajal ka magada, aga kui nemad olid magama jäänud, oli minul uni läinud. Igatahes on tänu hommikusele unele terve päeva täitsa viisakas olemine olnud ja lähen nüüd kohe varsti ära magama ka.

Hakkasin mõtlema, et kui vanasti Poiss pikematel autosõitudel pigem virises, siis nüüd on ta äkitselt maailma suurim autosõidufänn – need mõlemad korrad olid lapsed autos umbes kuus tundi järjest, maha magas Poiss sellest ajast ehk 2-3 tundi… Ja oli ülejäänud aja vägagi rõõmus. Plika magas vähem ja vahepeal veidi virises, aga üldiselt oli rahul ja kinnitas ka täna, et läheme teinekordki. Nii et ma arvan, me jätkame neid pühapäevaseid perekondlikuid töö-öid – nii on Abikaasal väheke seltsim, lastel jagub elevust ja mina tahaks hakata vaikselt Abikaasa kõrvalt ringi ära õppima. No eelduseks on muidugi ringi kõigepealt päevasel ajal läbi sõitmine, aga Abikaasa arvas, et seda olekski vaja miski päev teha, sest tal on postkastide kleepsumajandus väga segamini. No neil on selline süsteem, et postkastidel, kuhu on midagi tellitud, on peal vastava ajalehe nime lühendiga kleepsud (Bergens Tidende kleeps on BT jne), et oleks kergem õige postkast üles leida. Aga tellimused ju kogu aeg muutuvad ja kleepsud on ilmselt paljudes kohades üle või puudu. Nii et ükspäev me vist läheme ja siis sõidan mina 😀

Leidsime eile tasuta kraami pakkuvalt lehelt kaks 90×200 madratsit, mis meil just oma voodist puudu on. Abikaasa tõi täna ära ja kodus avastasime, et nende laius oli hoopis 75 cm, kuulutusse oli valesti kirjutatud. No mis seal ikka, jäävad külaliste tarbeks vms.

Täna leidsime tasuta kraami pakkumiste hulgast neli potti. Abikaasa on rääkinud, et veel suuremaid potte oleks vaja, nii me siis haarasime võimalusest kinni ja tõime ära. Ma siin umbes arvutasin, et bensiinikulu + linna sissesõidu tollimaks läksid kokku miski 130 NOK. Noh, Ikeas maksab üks väike pott sama palju, nii et tasus käia küll 🙂 Iseasi muidugi, kas meil just päriselt veel NELJA potti vaja on… 😛 Aga jah, üks suurgi oleks poest ostes kallimaks läinud.

Leidsin veel ühe veidi vanema kuulutuse, kus antakse ära kaks kotitäit ingliskeelseid krimkasid. Helistan homme ja uurin, kas on ikka alles või on kuulutus lihtsalt üles ununenud. Lugemiskihk on suur ja selline lektüür peaks mulle hästi istuma 🙂

Teisipäeval peaks Abikaasale rahad laekuma, siis saab natuke vajalikku kodukraami muretseda. Homme jõuan ehk toad ka ümber tõsta – eile õhtul ei hakanud enam mööbeldama, täna olin väsinud, homme on Abikaasa terve päeva ka tööl, siis meil ongi tegevust vaja 😀

Üks eilne pilt ka. Ma tean, umbes kahekümnes samalaadne… Aga ma lihtsalt ei suuda vastu panna! 😀 Läksin eile lastetuppa ja seal nad kahekesi istusid voodiserval nagu kukununnud, mõlemal oma raamat süles.

Üldiselt on hea tunne. Täna suutsime lastega ka täitsa rahumeelselt läbi saada, mis on minu jaoks äärmiselt oluline – mu kannatamatus tekitab pidevalt süümepiinu ja ma katsun kogu aeg sellest üle olla, aga tihti ei õnnestu. Täna õnnestus – ja arvestades seda, et olin siiski pigem vähe maganud, olen ma enda üle eriti uhke.

Aga nüüd lähen pesen hambad ära, mängin pallides elud maha ja siis tuttu. Homme pean koos lastega tõusma, sest Abikaasa tuleb varahommikul ja läheb kohe magama, et kell kümme järgmise töö peale startida – veab terve päeva toidutellimusi laiali, umbes 40 inimesele, tagasi jõuab alles õhtul, kui lapsed juba magavad ja öösel kell üks peab juba tavatöö peale startima… Aga jah, see päevane ots on ainult esmaspäeviti ja nüüd on võib-olla variant, et ta saab ehk ka bussi ja hakkab selle asemel hoopis apteegikaupa vedama, see oleks ca 4x4h nädalas hommikuti kohe pärast leheringi lõppu – sellised lühemad lisaotsad on tunduvalt parem variant, kui terve öö, päev ja öö jutti rügada, nii et vahepeal piisavalt aega magada pole.

Pime lugu

/ üürikodud / Leave a Comment

Vaatasin kaardi pealt meie maja paiknemist ja avastasin, et meie aknad ongi päikese suhtes nii halvasti, kui üldse olla saavad – magamistubade ja elutoa otsaseina aknad on loode suunas, elutoa suur aken ning köögiaken kirde suunas. Ehk et kui päike liigub idast läände, siis see ring läheb täpselt teiselt poolt maja – meie aknad on nendes külgedes, kuhu päike kunagi ei paistagi 😛

Õnneks on elutuba hoolimata otsese päikesevalguse puudumisest tänu rohketele akendele piisavalt valge ning magamistubade puhul on valguse vähesus pigem pluss 🙂

Õnneks on siin korteris väga soe, nii et praegu on meil küte täiesti maas ja käime ikka lühikeste käistega. Selles mõttes pole ka häda, et päike sisse ei paista, suvisel ajal on seegi ilmselt pigem pluss 🙂

Kõige mõnusam nõuderest

/ kodumajandus, rõõm / 10 Comments

Mul on olnud elu jooksul palju erinevaid nõudereste. Kõige rohkem muidugi plastikvariante – teate ju küll, millised need on, igal pool müüakse. Londonist õnnestus skoorida üks ülikena metallist rest, millel olid aga ka omad vead.

Kõigi seniste restide puhul oli kõige olulisem häda see, et mul ei tulnud kunagi meelde alumist vett koguvat kandikut piisavalt tihti puhastada ning nii harva, kui ma seda tegin, oli küürimine äärmiselt tüütu ning päris puhtaks kunagi ei saanud. Kui ei puhastanud, oli jälk 😛

Plastikust restid on lihtsalt koledad. See metallist on väga ilus, aga nagu mainisin, on tal mitmeid vigu. Esiteks ajas söögiriistade osa mind hulluks, kuna lusikate-kahvlite alumised otsad tulid tihti nende varbade vahelt välja, enamasti jäid kuidagi totralt kinni, nii et ma pidin neid seal loksutama, et kätte saada. Täiesti närvi ajas. Teiseks on kahekordne nõuderest selles mõttes tiba tüütu, et vahel ei viitsi kuivi nõusid ära korjata ja tahaks mõned uued ka kuivama panna – siis tilgutab ülevalt kuivad nõud täis. Kolmandaks hakkasid kruvi kohad roostetama.

Siin on meil puidust rest, mida mitmel pool varemgi näinud olen. Ise oleks ilmselt midagi muud ostnud, aga õnneks oli see juba olemas. Ja rõõmuga võin tõdeda, et nüüdseks mu konkurentsitu lemmik.

Välimuselt meeldib mulle ülemise pildi metallrest ehk isegi rohkem, aga puidust rest on minu koristusharjumustega inimesele sada korda etem. Mahutab korralikult – viis-kuus tassi ja 23 taldrikut. Söögiriistatops on ka hea. Vett koguvat kandikut pole, samas on lapiga alla ligipääs hea. Sest vaadake, ma olen selline inimene, kes puhastab alati ära kõik, mis näha on – ma kohe ei kannata, kui laua peal on läbu. Nüüd ongi nii, et ma NÄEN kogu aeg sinna resti alla ja saan kohe lapiga vee ära pühkida (kandikut ju nõude kuivamise ajal puhastamiseks ära võtta ei saa, hiljem ei tule enam meelde), nii et mingit rõvedat läga ega raskesti puhastatavat setet ei saa tekkida. Puit on üldse mõnus, kuidagi hooldama ei pea, vähene vesi kuivab seal peal ära, mingeid plekke ei jää.

Nii et super, ma olen ülirahul. Kui kunagi tagasi Eestisse kolime, ostan sinna ka samasuguse. Tekkis ainult küsimus, kas ma peaksin loobuma oma unistuste ümmargusest kraanikausist, mille puhul mulle siiani peale kuju imponeeris just see, et seda koledat roostevabast terasest osa seal polegi. Samas peaks ju olema küll töötasapinna katmiseks ka selliseid materjale, mis on juba iseenesest nii veekindlad, et võiks resti otse sinna peale panna? Mingit graniidist tööpinda ma küll ei tahaks, aga… 😀 Nojah, see on nagunii tulevikumuusika. Lähemad aastad saan lihtsalt siin Norras oma resti nautida 🙂

Köök, elutuba ja vaated

/ kodumajandus, üürikodud / 2 Comments

Kustutasin eilse aknapostituse ära, kuna need pildid sobivad tänase postitusega paremini kokku. Tuli lõpuks ometi tuju köök ja elutuba ära kraamida ning teile pilte teha.

Köök-elutuba on üks suuuur ruum, millest vasak pool on elutoa ja parem pool köögi osa.

Elutoas on pisike kamin, mis välimuselt just ülearu muljet ei avalda ja laste mõttes jube tüütu on – Poiss on seal juba mitu korda kättpidi sees käinud, ust on kerge lahti teha. Diivan oli olemas, selle taga on väike öökapike, mille leidsime panipaigast – on diivanilaua eest, kui tahame teleka ees süüa. Toanurgas on hunnik kuuseoksi, mille Abikaasa kunagi koju tõi, aga keegi pole viitsinud neid kuskile dekoratiivselt ära paigutada. Teleka saime korteriomanikelt, kõlar vahel ragiseb, aga ei midagi hullu (telekat vaadata üldse ei saagi, kanaleid pole, kasutame seda vaid HDMI kaabliga arvutist filmide-sarjade vaatamiseks). Telekaalune kapp on pärit lennujaama lähedalt angaarist, kuhu inimese saavad oma ebavajalikku, aga tervet kraami tuua ning kontoritooli saime tasuta samast kohast, kust köögilaua toolidki.

Tahaks veel ühte diivanit või paari tugitooli ja diivanilauda. Neid liigubki tasuta kraami hulgas kõige rohkem, nii et tuleks korralikult läbi mõelda, mida ja kuhu tahame ning kuulutustel silm peal hoida.

Köögimööbel ja söögilaud olid olemas, toolid saime kuulutuse kaudu tasuta.

Koridori “ukseava” (no pole seal ju ust, aga ma ei leidnud paremat väljendit) on see, mis ruumi põhimõtteliselt köögiks ja elutoaks jagab (vastasseinas on mõtteliseks piiriks köögilaud). Külmkapi nurk on seal, kus köögimööbel lõppeb – loodetavasti on sinna varsti ka midagi panna 😛

Ja vaated akendest, teine katse. Tegin ikka lastetoa aknast ka pildid ära ja otsustasin, et loogilisem oleks alustada vasakult.

Niisiis, esimesed aknad, lastetuba. Hurmav vaade meie prügikastidele ja rehvihunnikule 😛

Sama vaade jätkub meie magamistoas…

…ja elutoas:

Nendest akendest vasakul teises seinas on kohe veel üks suurem aken…

…ja sama seina teises otsas on köögiaken, millest avaneb järjekordne hurmav vaade naabrite prügikastidele. Tavaliselt on kaste kaks, aga pilt sai tehtud prügi äraviimisele järgneval päeval, nii et teine on veel kuskil eemal.

Elutoa suurest aknast tänavalt sisse vaadates näeb ainult natuke toanurka ja köögiaknast saab üsna vabalt sisse vaadata – seal on kardinapuu kenasti olemas, vaja ainult kuskilt sobivas suuruses ja hinnaklassis aasadega kardin leida. Õnneks on maja ees selle juurde kuuluvad parkimiskohad, kus keegi peale majaelanike ei liigu ja tänav on natuke kaugemal, seega lähedalt keegi nagunii ei passi. Kõik ülejäänud aknad on meie oma õueala poole, võõraste pilkude eest varjatud. Elutoas ja lastetoas on ribikardinad, meie magamistoas pole ei kardinat ega kardinapuud, mis on üsna tüütu selles mõttes, et Abikaasa magab ju päeval ja oleks mõnusam, kui tuba saaks hämaramaks teha. Eks vaatab, ehk organiseerib sinna ka mingi kardina – õnneks pole aken väga suur ja tohutut valgust tuppa ei tule. Magamistoa puhul on see pluss, lastetuba võiks aga palju valgem olla. No vähemalt on akna taga rohelus, eks, see on ütlemata mõnus.

Arutasime siin just Abikaasaga, et võib-olla korraldame elamise üldse põhjalikumalt ümber – võtame suurema magamistoa endale, teeme väiksemasse laste magamistoa ja kolime nende mänguasjad elutuppa. Nagunii neile meeldib meie läheduses rohkem mängida, elutoas on palju ruumi ja palju rohkem valgust. Teleka aluses kapis me nagunii laste pärast midagi ei hoia, nende mänguasjad võib vabalt sinna panna. Lastetoa laud ja toolid on ka viisaka välimusega, sobivad siia hästi – need võib panna selle suure akna alla, kus on kõige rohkem valgust, selle aknalaua peale meeldib ka lastele oma mänge sättida. Jõuludeks tuleb neile Ikea köök, see tuleks ka nagunii elutuppa.

Pärnus ei oleks ma üldse mõelnudki sellisele variandile, mulle nii meeldis, et lastetuba ja mänguasjad on eraldi, aga seal olid tubade proportsioonid hoopis teised ja valgustatus ka. Siin tundub see lahendus ülihea – need aastad, mis me siin elame, on lapsed veel üsna väikesed, nii et nagunii eelistavad oma mängimistel ja toimetamistel meie lähedust. Meie saaks suurema magamistoa, kus on rohkem riidekappe, kardinad toa pimendamiseks ja rohkem ÕHKU. Lapsed saaksid endale toa, kus ainult magada ja riideid hoida, mis tähendab, et neil pole võimalust mängima hakata, kui magamise aeg on. Ma olen alati arvanud, et minu meelest oleks ideaalne, kui lastel oleks eraldi magamise ja mängimise tuba 😛 Tundub, et on otsustatud 😀 Reaalse mööbeldamiseni vast kohe ei jõua, aga vähemalt plaan on olemas, nüüd tuleb see lihtsalt hoolega läbi mõelda ja ellu viia.

Tõsi see on – alles siis, kui natuke sisse elada ja uue elukoha eripäradest aimu saada, tulevad pähe kõige paremad mõtted, kuidas elamist sättida. Sisse kolides tundusid õiged ühed otsused, nüüd aga juba hoopis teised…

EDIT:

Küsime Plikalt: “Kas tahad, et tõstame toad ümber?”
Plika elevil vastu: “JAA!”
Meie naerame: “Ise ei teagi, kuidas me ümber teha tahame, aga kohe oled nõus.”
Plika teatab: “Mina tahan, et lastetuba oleks elutoas! Mulle meeldiks, et lastetoas on selline suur aken!”

No näed siis, kui hästi kõigi soovid ühtisid 🙂

Scroll to Top