Terve tee saatis meid kass, kes oli üsna noor ja mänguhimuline. Tuli poodigi järele, kus üks töötaja ta muigega sülle võttis ja välja viis… Veidi hiljem kohtusime kassiga taas riiulite vahel 😀
Lapsi lekib 😛
Meie auto (mis küll kiiremas korras maha müümisele läheb) ja meie õuenurgake:
Poiss ärkas paar minutit enne Abikaasa töölt koju jõudmist ja Plika õige pea pärast seda. Mina olin täiesti välja puhanud ja tuju oli hää. Abikaasa pidi enne koju tulekut poest läbi käima, aga laupäeviti avatakse see alles üheksast, nii et läksime hoopis kõik koos.
Nojah, selleks ajaks, kui sealt tulema saime, oli juhe juba koos 😛 Hommikust ma ju ei söönud (polnud eriti midagi, sellepärast poodi läksimegi), nii et nälg tuli, lapsed olid küll veidi söönud, aga tahtsid lihtsalt kõike näppida, võõras poes ja võõras keeles kõike vajalikku üles leida ja valida polnud just ülesanne kergeimate killast. Nojaa, igatahes neli kotti sööki me koju tassisime ja arve oli üle 600 NOKi. Ma pole jõudnud veel oste kirja panna, nii et hetkel toidu hinda süveneda ei viitsi.
Abikaasa tegi inglise hommikusööki (muna, peekon, seened, oad ja röstimata sai, sest rösterit polnud). Kohvi ja suhkrut olime küll ostnud, aga panni peal vett ei keeda, potti ega veekeedukannu meil aga polnud. Niisiis jõime hommikukohvi asemel piima 😀
Pärast hilist hommikusööki suundusime Knarviku poole, kus pidi olema üks üsna suur kasutatud kraami pood. Kuna me ei teadnud, kus see asub, lubas üks tuttav telefoni teel teed juhatada. Juhatas alguses mingi maani ära ja käskis sinna jõudes uuesti helistada, siis aga enam telefoni vastu ei võtnud 😀 Mõtlesime, et läheme võtame vahepeal Statoilist ühe kakao – Norras on nii, et ostad sealt termotassi (maksis, kui ma ei eksi, 200NOK/€26.77) ja saad sellesse terve aasta tasuta kuumi jooke. Järgmisel aastal võid osta 150NOK/€20 eest tassile uue kaane (kaanel on kirjas aastaarv ja tassi küljes on kleepekas ka, aga Abikaasa ütles, et keegi kunagi kontrollinud küll pole, lihtsalt kõik jalutavadki sisse-välja ja võtavad jooke) ja saad jälle terve aasta tasuta jooke 😀 Super süsteem mu meelest.
Abikaasa vaatas, et kütuse hind on 30 senti odavam, paneb paagi ka täis. Pärast tankimist avastas, et rahakott on kodus 😀 Õnneks mul Eesti kaardil veel raha oli, nii et sai sellega ära maksta. Ja siis tagasi koju rahakoti järele 😛 Selleks ajaks oli tuttav ka ellu ärganud ning teisel katsel jõudsime õnnelikult Gjenbruksbutikkenisse kohale. Lastel oli juba lõunaune aeg, aga kuna meil oli köögitarbeid hädasti vaja, pood oli täna vaid kolmeni lahti ja pühapäeviti üldse kinni (nagu ka kõik muud kohad siin maal), ei olnud valikut. Poiss jäi autos magama, jätsime ta siis sinna (parkisime otse poe ukse ees ja käisime teda iga natukese aja tagant kontrollimas) ning läksime kolmekesi poodi avastama.
Täitsa mõnus koht oli, oleks tahtnud pikalt ja rahulikult ringi tuulata. Nüüd pidime aga rohkem Plikat karjatama, kes kõike näppis ja õige pea väsimusest virisema hakkas, nii et ostsime välja valitud kraami ära ja tulime selleks korraks tulema. Arve läks kokku 216NOK (€29) – pann 50NOK (€6.69), sõel 25NOK (€3.35), plastmassist kausid 2x10NOK (€2.68), triibulised tassid 2x15NOK (€4), punane tass 5NOK (€0.67), mustad tassid 2x10NOK (€2.68), viis taldrikut 5x5NOK (€3.35), must kauss 10NOK (€1.34), 5 kahvlit 15NOK (€2), 6 nuga 16NOK (€2.14).
Kuna ühtki normaalset potti, teravat kööginuga ega lõikelauda me sealt poest ei leidnud, aga süüa teha on ometi vaja, suundusime Ikeasse. Sealt sai kaasa haaratud 5 l pott 169NOK (€22), väiksem pott 129NOK (€17), kaks lõikelauda 45NOK (€6) ja nugade komplekt 98NOK (€13).
Lõpetuseks sõime veel hotdoge 😀 No kõht oli lihtsalt tühi ja seal on imeodav pakkumine – üks hotdog on 5NOK (€0.67), hotdog koos joogiga 12NOK (€1.61). Ja joogi puhul antakse tops, mida võib lõpmatuseni täita 😛 Paras rämpstoit see muidugi oli, aga vahel ju võib…
Kui me siis lõpuks koju jõudsime, oli kell peaaegu kuus ja väsimus meeletu. Minul lihtsalt päev läbi ringi kõndimisest, Abikaasa polnud pärast töö-ööd üldse maganud, Poisi lõunauni autos oli alla tunni, Plikal jäi vahele… Nii et midagi asjalikku teha ei jõudnud ja õhkkond oli üsna närviline. Tahtsime lapsed juba seitme paiku voodisse panna, aga venis ikka nii, et said alles kaheksast. Abikaasa läks juba varem – kuna homme on pühapäev, siis saab õnneks öösel veidi kauem magada, lehed peavad tavalise seitsme asemel alles üheksast postkastis olema (laupäeval oli vist kaheksast… ühesõnaga saab ringiga ka vastavalt hiljem alustada).
Nüüdseks on mul muidugi suurem väsimus läinud, nii et magada enam ei taha. Samas selleks olen piisavalt laisk, et koristada ka ei viitsi. Riideid tahaks ära panna, aga seda ei saa, sest tubades magatakse. Ja kööki tõepoolest sättida ei viitsi. No okei, ma vaatan, ehk võtan ennast ikka kokku… VÕIKS ju. No ma panen siia kaks pilti meie kõige rohkem segamini kohtadest ka – köök ja koridor 😛 Ehk see motiveerib mind kiiremalt koristama 😀
Homme ei pea õnneks kuskile minema – polegi minna, kõik kohad on kinni 🙂 Nii et saab ometi rahulikult võtta, puhata ja kodu korda sättida ning lapsed saavad õigel ajal magada.
Ühesõnaga seis on sarnane eilsega – suur väsimus teeb närviliseks, aga tunne on sellest hoolimata helge.
Meie Norra elu esimene päev möödus peamiselt üleelamise tähe all 🙂 Poolik öö jättis jälje ja midagi asjalikku teha ei jõudnud.
Kui Abikaasa kaheksa paiku töölt koju jõudis (nüüd ja edaspidi kohalik aeg, mis Eestist tund varasem), ärkasid lapsed ka muidugi üles. Abikaasa oli surmväsinud, käis duši all ära ja läks kohe magama. Nojah, enne pidi natuke lastega tegelema 😛
Andsin lastele banaanid kätte ja üritasin ise ka veel natuke voodis uneleda, aga ega sest eriti midagi välja ei tulnud. Jäin siis lõpuks üles, et Abikaasagi rahus magada saaks, aga väsimus oli nii suur, et midagi teha ei jõudnud. Tuksusime niisama, üritasin lapsi rahulikena hoida – nemad olid ju ka endiselt üleväsinud ning virin kerge tulema.
Lapsed nõudsid õue, mina ei osanud ju kuskile minna. Ütlesin, et ootame, kuni issi ärkab. Lõpuks läksid ajasid ta ise üles. Õue saime alles veidi enne ühte – käisime kärmelt lühikese tiiru, vaatasime üle ühe kodulähedase mänguväljaku ja kiirustasime siis koju magama.
Abikaasa läks talverehve alla panema, mina magasin koos lastega lõunaund. Kolm tundi tuli ära, poole kahest poole viieni.
Autoteeninduses oli nii pikk järjekord, et Abikaasa sai sealt minema alles peale viit. Olime ennist teinud plaani kõik koos ühte suurde kasutatud kraami poodi minna, et sealt potte ja muud vajalikku köögivarustust osta, aga nüüd oli aeg selleks liiga hiline. Nii läks ta vaid kiirelt toidupoest läbi ja tõi süüa.
Selleks ajaks, kui ahjukartulid- ja kana valmis said, oli kell juba pool kaheksa. Kui ükskord söödud oli ja viinamarjadega ka maiustatud, siis pea pool üheksa. Nii palju siis mu plaanist lapsed kaheksast magama panna 😛
No igatahes, nüüd on nad juba mõnda aega voodis. Vast peale üheksat sai vaikus majja. Plika käis küll veel just pissil, aga Poiss vist magab. Abikaasa kah.
Nii et üpris raske päev oli, aga sellest hoolimata on tuju hea. Mul olid Eestis närvid lõpuks umbes sama läbi nagu politseikoeral ja ma täiega lootsin selle peale, et kui Norras on taas oma kodu ja pere jälle koos, siis suudan rahulikumalt võtta – ka siis, kui olemine kehv. Ja suutsingi! Suutsin laste virina ja tülide peale üsna rahulikuks jääda ja olukorrad kenasti ära lahendada.
Õhtusöögi valmimist oodates oli mul aega natuke kohvreid lahti pakkida – see oli uskumatult teraapiline, kui sain meie majapidamise riidepuud välimuse järgi kuhjadesse jagada ning mõned oma seelikud-pluusid riidekappi riputada. Ma olen täielik korrafanatt, kord rahustab mind 🙂 Aga jah, see oli ka pea ainus lahti pakkimine kogu päeva jooksul – ma kordasin endale nagu mantrat, et kõige tähtsamad on lapsed, söök ja uni ning kõik muu võib oodata.
Mina sain lõunase magamisega oma une vast enam-vähem jonksu. Abikaasa saab ka ennast loodetavasti enne tööd piisavalt välja puhatud. Kui lapsed homme õigel ajal nii lõuna- kui ööunne saaks, siis saavad ehk nemadki unevõlad tasa. Esialgne plaan on igatahes selline, et lõunasöök saab olema nüüdsest pool üks, Poiss voodisse hiljemalt ühest ja Plika kohe, kui Poiss on magama jäänud. Ning õhtusöök kuue-poole seitsme paiku ja lapsed voodisse täpselt kell kaheksa. Nagunii nad ärkavad hommikul selle peale üles, kui Abikaasa 7-8 paiku koju tuleb, mingu siis vara magama ka.
Homme ehk jõuame plaanitud poodi, sest hetkel pole meil ühtki potti, teravat nuga ega tassi. Rääkimata sajast muust asjast, millest ma ei jõua täna nimekirja koostama hakata. Ikeasse oleks ka vaja minna, praegu on tekid-padjad-voodipesu kõik Külli perelt laenatud (Külli on ju ise lastega Eestis, nii et õnneks oli võimalik laenuks saada). Külmkapp on meil hetkel külmakast välisukse taga 😀 Väljas on praegu kaks kraadi sooja, aga vaatan norrakate ilmateatest, et hommikuks lubab korra isegi -1…
Ahjaa, me ei ela mitte Bergenis, vaid selle külje all Hylkjes. Ja see pood, mis meil siin on, pole mitte Rema 1000, vaid Eurospar. Mitte et teil sellest sooja ega külma oleks, aga Abikaasa eksitas mind ennist ja ma ei saa oma blogis ometi valetada 😀
Ma juba ootan oma tavalist energiat, et saaks kõik lahti pakkida ja sisse sättida ning ümbruskonda ja uutmoodi poode avastada. Raha on muidugi meeletult vähe, sest korteri üür ja tagatis tuleb ära maksta ning Abikaasal tekkis lisaks paar väljaminekut, millega ta polnud arvestanud – naelkummide maks, raamatupidaja arve jne. Nii et jah, kulutada see kuu kindlasti ei saa, pigem peame juurde laenama. Aga saame hakkama, alati oleme saanud. Vähemalt oleme koos ja meil on imeilus kodu!
Talv tuli muidugi ootamatult ja laste soojad riided ootavad suuremalt jaolt Eestis kottides, et Külli autoga Norrasse tuleks, mis ei juhtu aga kindlasti enne novembri lõppu. Õnneks on Poisi soojad traksikad ja kindad siin ning Plikal ühed soojemad püksid ka. Aga oleks siiski soojemaid jopesid vaja ning Plikale veekindlaid kindaid… Pean ilmselt laskma emal Eestist veel ühe paki saata, see jõuab ju nädalaga – seni saame hakkama, õnneks pole ilmad veel väga külmad. Saapaid nagunii ootamas pole ja on seega vaja mõlemale osta, neid vaatame ilmselt ka homme.
Rohkem pilte elamisest tuleb kunagi siis, kui see korras on. Teate ju küll mind 😛
Oh, NII hea on olla. Tulevik on helge.
Lähen nüüd pessu ja tuttu.
Tallinn-Riia ots oli nohu, ausõna. Veidi peale üheksat jõudsime kohale, see on ju igati norm aeg. Aga jah, see kaks tundi ooteaega, mis jooksis sajaga sisse laste uneaega ja sealt edasi… Oehh.
Riia lennujaamas istusid lapsed alguses kenasti paigal, aga muidugi mitte kauaks. Siis hakkasid ringi jooksma. Teate, ma ei viitsinud neid eriti taga ka ajada. Meie lähedal istus üks neiu, kes nendega natuke mängis, temast oli palju abi. Me istusime kohviku ühes otsas ja teises otsas oli lett – seal töötasid üks neiu ja noormees, kes õnneks ka pahaks ei pannud, kui lapsed kogu aeg edasi-tagasi jooksid ja leti taha minna üritasid. Kulutasime kõik oma latid ära – ostsime ühe caesari salati ja miskise ökomärgisega virsikujoogi. Salat oli hea, aga jook liiga läila. Kui lõpuks lennukisse minna sai, jooksis Poiss samal ajal leti juurde tagasi, kui mina üritasin kohvritega väravasse jõuda ja kohvikutöötaja tõi ta mulle sinna süles ära 😀
Lennukis ei saanud ju ka kohe magama jääda, oli vaja mängida. Lõpuks nad ikka vajusid minu kaisus ära. Ja otse loomulikult süttis õige pea pärast laste magama jäämist turvavöö kinnitamise tuli, nii et olin sunnitud mõlemad oma istmetele tõstma. Plikal sain vöö kenasti ära kinnitada, ta ei ärganudki. Aga Poiss kisas üpris hüsteeriliselt päris pikka aega – pole ka ime, kell üks öösel just magama jäänud laps üles äratada, sülest ära tõsta ja rihmastada… Lõpuks jäi uuesti magama. No ja siis lennuk kohe maandus ka. Kuna ilm oli üpris tuuline, siis maandumisel kõik plaksutasid, selle peale Poiss ärkas ja hakkas automaatselt kaasa plaksutama 😀
Aga seda rõõmu polnud kauaks. Olid lihtsalt kaks hiiglama väsinud ja märga last – Poisi mähe oli tagant kuidagi läbi lasknud ja Plikal läbi une väike õnnetus juhtunud (jumal tänatud, et selle lennuki istmed olid kunstnahast, mitte riidest!). Nii ma siis üritasin oma nelja koti ja kahe viriseva lapsega lennukist välja saada. Üks töötaja tuli appi, aitas mul kohvrid-kotid otse bussi tõsta.
Kui ma lastega pagasilindi juurde jõudsin, olid meie kohvrid juba peal ja sain need kohe kätte. Siis avastasin, et käru saab kätte vaid mündiga. Raha mul ju polnud (täna kusjuures ütles Abikaasa, et ei pea kohalik raha olema, eurod-dollarid-naelad sobivat kah – tõesti ei hakanud üldse uurimagi, sest olin nii kindel, et vaid Norra kroonide eest saab). Lend oli pooltühi ja kõik inimesed juba minema kiirustanud, nii ma siis olin seal oma kuue kohvri-koti ja kahe nutva lapsega ning mõtlesin, mida kuradit teha. Üritasin lihtsalt kahte kotti jalaga enda ees lükata, käsipagas oli nagunii, kaks suuremat kohvrit jäid esialgu maha. Mõtlesin, et lükkan kuidagi kotid ukseni, mis ette saali viib, siis lähen ülejäänud kohvritele järele. Õnneks üks töötaja tuli ja aitas mul need kohvrid ka õigesse kohta veeretada. Nuttev Poiss oli selle ajaga ees ära läinud ja uksed olid õnneks iseavanevad, nii jooksis ta issi käte vahele.
Siis läks kõik juba kiirelt. Abikaasa tõi käru, saime asjad lõikava tuule käes autoni lükatud, pakkisime kotid-lapsed autosse ja sõitsime kodu poole. Sõit oli ca 35 km ja kohati üsna maagiline. Tunnelid olid lahedad ja kõige ägedamad olid kahtlemata need hirmkõrged mäed, mille küljed olid maju täis, pimedas paistsid vaid tuled. NII ilus!
Seejärel kiirustas Abikaasa tööle ja mina võtsin lapsed esimeseks ööks kaissu, sest ei viitsinud neile lastetoas voodeid tegema hakata. Magama saime pool neli, kohaliku aja järgi pool kolm.
