2012

Magavad

Ma AUSÕNA tahtsin ise ka varem magama minna, aga jäin siis blogi kirjutama ja homseks nimekirju koostama ja pärast keskööd sain hakata jälle ülekandeid tegema ja… Noh, nii see läks. Nüüd on homsed plaanid küll üksipulgi kirjas ja mitu vajalikku asja tuli veel meelde, hetke rahalise seisuga ka sotid selged. Rõõmustasin, et Abikaasa kandis mulle ca €100 rohkem, kui küsisin, aga eks ta esitas omapoolseid tellimusi ka, lisaks tuli veel meelde asju, mis vaja kaasa osta, nii et ma olen peaaegu et jälle miinuses, nii see lähebki 😀 No õnneks see miinus on minimaalne, paarkümmend eurot. KUI mul nüüd veel mingeid ettearvamatuid kulusid meelde ei tule. Aga kui palju neid kahe päeva sisse ikka mahub, ah?

Ma nüüd lähen pesen hambad ära, kasutan niiti ka ja puha. Ja siis lõpuks saan magama. Äkki vanaisa homme halastab ja võtab lapsed hommikul enda hooleks… Täna ta ei viitsinud 😛

Seltsielust

Hirmus häda on, kui pea liiga pulki täis. Siis kipub nii olema, et kui millestki KOHE blogisse ei kirjuta, on suur tõenäosus, et hiljem on meelest läinud.

Tahtsin pühapäevast kirjutada ja tuli meelde, et üks nädala tagune seik võiks ka ajaloo annaalidesse jääda.

Nimelt sain üle pika aja kokku ühe oma põhikooliaegse klassiõe ja sõbrannaga. Kunagi olime väga head sõbrad, aga viimased kümme 😀 aastat oleme väga vähe suhelnud. Kohtusime temaga viimati suvel 2010 – ei mäletagi, kas olin siis veel rase või mitte. Ta pidi mulle vist veel külla tulema vms, aga siis kolis hoopis mõneks ajaks Austraaliasse. Ja seal ta minu teada oligi, kuni mu suureks üllatuseks FB-s ühendust võttis ja küsis, kas ma kokku ei taha saada. Tuli välja, et pärast peaaegu kaht aastat Austraalias on ta nüüd jälle kodumail. Mina olin aga just ema juurde kolinud, seega külla tulemise võimalus oli välistatud, tema juurde minek oleks ka tülikas olnud. Nii ta siis tegi ettepaneku, et läheks lihtsalt jalutama ja ühel õhtul, kui enam-vähem norm ilm oli, läksimegi. Jalutasime lastega randa ja tagasi, siis jutustasime veel tükk aega trepikoja ukse peal – nagu oleks ikka koolilapsed 😀 Temaga jaguks seda juttu kohe kauemaks, aga nüüd lähen jälle mina ja… No vähemalt on FB ja eks kunagi jälle trehvab.

Aga pühapäeval käisin ma Mormel külas. Ma olen teatavasti suur kodude fänn ja kui keegi kolib, siis mulle alati meeldib minna ja vaadata – mis, kus ja kuidas. Olin Morme kolimisest saati mõlgutanud mõtteid, et peaks ennast talle külla sokutama, aga ma ju tean, et tal on hirmkiire kogu aeg, nii et mõtte tasandile see jäigi. Aga ükspäev tundus Morme saabaste vastu, mis mul müügis olid. Tahtis proovida ja kurtis, et ma elan ju nii vales kohas. Selle peale ma muidugi kohe haarasin sõnasabast kinni ja teatasin, et ma võin ise ka tulla 😀

Nii saigi pühapäeva õhtupoolikuks kohtumine kokku lepitud. Ma tükk aega mõtlesin, kas minna lastega või ilma – ema autos turvatoole enam pole, seega oleks pidanud bussiga sõitma. Alguses plaanisin mugavusest pigem üksi minna, aga eks lastele meeldib hirmsasti nii bussiga sõita kui külas käia, nii et kui Morme mainis, et ta sai oma plikade toa korda ja nood unistavad nüüd külalistest, siis oli otsustatud, et võtan ikka lapsed kaasa.

Kuna me oleme Mormega mõlemad jutukad, siis ma ei kujuta küll ette, millal see jutt meil otsa lõppeda võiks 😀 Need õhtused paar tundi möödusid igatahes lennates. Sain kodu imetleda ja juttu ajada, lapsed tormasid ringi, Poiss unustas mänguhoos potile küsida ja ega ma muidugi polnud topeltriideid kaasa võtnud… Nii et koju tuli ta Morme noorema plika dressipükste ja sokkidega. Pole häda, sobisiki hästi, kingad olid tal nimelt ka lillad, Plika pärandus 😀 Saabastest sain ka lahti, suurepärane soolaleivakink või mis – tavaoludes oleks ma ise leiba küpsetanud, aga siin ema juures oleks see liigne tegemine olnud.

Igatahes oli absoluutselt suurepärane õhtu ja lapsed sain kodu poole meelitada vaid lubadusega, et suvel läheme jälle külla. Bussisõit möödus ka õnneks täiesti valutult, sest ümber istuma ei pidanudki ja buss oli meeldivalt tühi.

Huvitav oleks teada, mis ma eelmisest nädalast veel ära unustanud olen. Raudselt mitmeid mainimisväärseid asju. Noh, võib alati loota, et miski tuleb veel meelde…

Tahaks praegu Londonis olla

Skyfalli esilinastus on! Vaatan siit otseülekannet… Oeh. Ma pole eriline masside fänn, aga selles rahvamassis oleksin hea meelega!

Kohe hakkab Õhtusöök viiele ja Daki teeb süüa, nii et mul on varsti vaja korraga KAHTE asja vaadata 😀

Asjad edenevad

Mul on juhe kõigist tegemist vajavatest asjadest täiesti koos, miski ei püsi meeles üle minuti. Elan nimekirjade ja meelespeade toel.

Mitmed asjad seisid rahapuuduse taga. Abikaasa reedel tehtud ülekanne jõudis õnneks eilseks kenasti kohale. Eile oli aga lihtsalt nii kiire päev, et ma lihtsalt füüsiliselt ei jõudnud lõpuks mingite tellimuste ega ülekannetega tegeleda.

Käisime lastega eile hommikul juuksuris, seejärel külas Abikasa vanaemal, kes meid korraks ka vanaisa vaatama viis (ta on nüüd hooldekodus), tagasiteel sai tibake kiigutud ja lehtedes sahistatud, lõunaune ajaks koju jõudes olin ise ka täiesti läbi ja puhkasin koos Poisiga. Kaua pikutamise lõbu paraku polnud, sest mul oli vaja minna ja need asjad korralikult kokku pakkida, mis lasterikaste perede liitu viimist ootasid.

Õhtul läks ema oma mehega teatrisse, mina kasutasin juhust ja kutsusin Kaidi külla, et teda veel ikka enne ära minemist korra näha. Juhtumisi oli tal just eile tööpäev kella viieni, nii et ta oli Pärnus ja sai tulla ka. Tõi mulle Hessist burksi ja Hahni pubist friikad, sest mul tuli hirmus rämpsu isu 😀 Vaatasime temaga koos üle mu koduse apteegi sisu, et otsustada, mida on mõttekas Norrasse kaasa võtta, mida mitte, mida ja kui palju oleks vaja veel osta, kontrollisime üle, kui palju ravimeid on üldse lubatud üle piiri viia jne. Muuseas mainisin talle, et ma lugesin ühest blogist spets villiplaastritest, millest ma polnud varem kuulnudki – et tahaks proovida, aga olevat üsna kallid. Selle peale Kaidi vastas, et oot, mul vist midagi kotis on ja läks kraamis sealt kolm-neli erinevat varianti välja 😀 Mis nii viga elada, kui oma ihuapteeker on.

Täna tehti tuju kohe hommikul heaks – läätsed.com ja Minu Print vastasid mõlemad meilidele superkiirelt (nagu kõik varasemadki korrad). Sain oma läätsede aastavaru väga hea hinnaga (ühtlasi anti lootust, et uuest aastast tuleb veebilehele ka see võimalus, et rohkem ostes on soodsam) ja kuna minu tugevust oli hetkel ainult üks pakk neljast vajalikust (mul jäi tellimus viimasele minutile, sest raha ju varem polnud), saadavad nad mulle ülejäänud hiljem Norrasse järele (mina postikulu maksma ei pea :P). Minu Print lubas kah mu tellimuse kiirelt posti panna. Oh, kuidas mulle meeldib kiire ja isiklik suhtlus, nii mõnusa tunde jätab.

Ema on nüüd kaks päeva Tallinnas, aga jättis mulle auto kasutada, nii ma siis läksin täna hommikul asju peale laadima, mahutasin napilt kõik autosse ära (terve pagasnik, tagumine iste ja ees kõrvalreisija oma said manti täis) ning läksin oma kraami ära viima. Teadsin enam-vähem, kus lasterikaste perede liidu kontor on ja auto mahtus täpselt nende uksest natuke edasi parkima. Ma siiani pole kindel, KAS ma võisin seal parkida, no see teema, et ristmikust mingi maa peab olema vaba? Aga see oli PÄRAST ristmikku, siis vist võib. No igatahes, mulle saadeti kaks poissi appi asju üles viima, nad väga kiirelt ja asjalikult aitasid mul kõik ära teha ja sain sealt kiirelt tulema.

Jõudsin tagasi täpselt üheks, et lastele süüa anda ja Poiss magama panna – kui tundus, et ta vist jäi, lasin vaikselt jalga. Etteruttavalt võin öelda, et Poiss jäigi magama ja vanaisa sai Plika ka probleemideta tuttu – tema ei jää pool ajast lõuna ajal üldse magama, nii et väga hästi läks.

Läksin Maavalitsusse, et Poisi sünnitunnistusest ingliskeelne variant saada. Abielutunnistus ja Plika sünnitunnistus said omal ajal tõlgitud ja apostillitud, aga Poissi siis ju veel polnud. Sooritasin oma esimese iseseisva diagonaalsete joonte vahele parkimise eeskujulikult 😀 Nüüd on ingliskeelne variant olemas, aga mul pole siiani õrna aimu, kas Norras ka apostilli vaja on või mitte. Pean foorumist küsima, aga kindlam on vist ikka ära teha, see €27 ei tapa ja vähemalt teevad seda nüüd kõik notarid, mitte ei pea kuskile ministeeriumisse ronima.

Seejärel oli vaja Geale müüdud käru ära viia ja Ülejõe kanti ma eriti ei tunne. Vaatasin kaardilt kenasti välja, midagi rasket polnud, jõudsin õigesti kohale ja andsin üle. Sama teed pidi tagasi sõites sai muidugi nalja küllaga. Uus-Sauga tänavalt Jannseni tänavale vasakpöörde tegemine oli paras k*pp ja kui lõpuks tundus, et nüüd on paras auk, avastasin liiga hilja, et minu sõidurida on ikka liiga pikalt autosid täis, seega polnud muud võimalust kui silla peale keeramise asemel otse sõita. Mõtlesin, et hea küll, lähen siis üle uue silla, pole eriti vahet… Aga sinna silla peale sõitmine läks alguses nihu, sest mul jooksis juhe kokku ja ma sõitsin kuskilt valesti (no seal oli see suur silt, mis näitas, kas Riia või Tallinn või mis iganes, sealt). Mingi hetk sain tagasipöörde teha, sõitsin vahepeal veel kuskilt valesti ja lõpuks umbkaudu õigesse suunda hoides jõudsin ikka sillale välja, jumal tänatud. No muidugi ma suutsin siis veel Papiniidu ristis vale raja valida, kust ainult vasakule sai (mul oli vaja otse minna), aga sealt oli vähemalt kerge väikese ringiga õigesse kohta välja jõuda 😛 Nojah, algaja asi… Vähemalt sai kõik tehtud ning jõudsin elusa ja tervena koju.

Kuna lapsed magasid, olid aega rahulikult süüa ja arvutis istuda, sain isegi üle mitme päeva Abikaasaga rääkida ja nüüd just jälitasin oma Norrasse saadetud pakki ning sain teada, et see oli täna kell pool neli Oslos tollist läbi saanud ning Bergeni poole teele pandud, järelikult Abikaasa peaks selle ülehomseks kindlalt kätte saama – SUPER.

Homme on vaja käia pangas, et saada uus koodikaart (vanal on osad numbrid kulunud, mulle on mugavam väikseid ülekandeid sellega teha, mitte hakata iga kord ID kaardi lugejat ja kaarti otsima) ja suurendada ID kaardi maksete limiiti (mulle kunagi väideti, et piiramatu, aga täna olin ma koodikaardiga ca €100 kandnud ja kui ID kaardiga €300 ülekande sain veel ära teha, siis €400 enam ei lastud). Siis on kosmeetik ja viimane hambaarst, Kaidi juurest pean läbi käima, et oma apteegikraam ära osta, kodutarvete poest elektrihambaharjade kohta uurima (meil on Oral B oma ja tahaks lastele ka, aga ma siiani ei saa aru, kas ma saan siis sellele spets laste otsikud otsa panna või peaks ikka lastele eraldi harja ostma, millel need otsikud väiksemad on – foorumist lugesin, et olevat tavalisele harjale eraldi laste otsikud olemas, aga Euronicsi kodukal on küll kõik harjapead nö tavalised ning ainus laste pea just laste hambaharjale) ja nipet-näpet Norrasse kaasa ostma. Ahjaa, apostilli peaks veel ära tegema, üks maksikiri tuleb posti panna… Käsipagasi kotti ikka pole… Ja õhtul lähen veel Tagele külla.

Ühesõnaga tegemist jagub. Aga tunne on hea 😀

Kotti vaja!

Mul on puudu kolmas käsipagasi kott ja ma kohe üldse ei tahaks seda ostma minna. Kas kellelgi pole äkki ülearu täiesti suvalist enam-vähem sobivas mõõdus sumadani? AirBalticu max mõõtmed on 55x40x20 cm. Sobiks väiksem kohver, spordikott, suurem seljakott… Mis iganes. Päris kilekotiga ei tahaks lennukisse minna 😀

Ma põhimõtteliselt võiks selle koti ka kunagi Eestisse jõudes jälle tagastada, aga enne järgmist suve seda kindlasti ei juhtu 😛

Scroll to Top