2012

Lugesin palju laineid löönud artiklit kodumaale naasnud eestlaste kogemustest, üle kolmesaja kommentaari ka otsa – no huvitav teema oli.

Ja tõesti, ei saa olla muud, kui tegu pidi olema äärmiselt kallutatud artikli ja imelike inimestega ning kommentaarium pidi olema tüüpiline “virisen anonüümselt kõige üle” tüüpi. Sest PÄRISELT ei ole me, eestlased, ju sellised?

No öelge, kas teie näete ka enda ümber vaid morne inimesi ja ebaviisakust ning saate sõimata? Mina ei mäletagi, millal keegi mind viimati sõimas. Jaa, tõsi ta on, et võrreldes Londoni, Pariisi ja Luksemburgiga on meie inimesed endassetõmbunumad, mitte nii avatud suhtlemisega, aga ma ei tea – mina alati naeratan, teretan, vahel ajan võhivõõrastega juttu ka – keegi pole imelikult vaadanud ega hammustanud, kõik on kenasti käitunud. Aga ma muidugi elan ka omas maailmas ja kipun kõike halba väga kiirelt unustama 🙂

Sama arusaamatu kui vingumine selle üle, et Eestis on kõik nii kurjad, on mulle ka selliste kohalike arvamus, kelle meelest kõik mõne aja välismaal elanud on otsekui kodumaa reeturid, kes võikski sinna jääda, sest jumala eest, kui korra ära käid, siis pole enam õige eestlane. Mis sa lähed sinna heaoluühiskonda teiste üles ehitatu peal liugu laskma, pead eluaeg Eestis istuma.

Jaa, seda ma tunnistan, et Eestis on keerulisi probleeme. Ikka see töökohtade värk väljaspool Tallinna, miinimumpalk, üleüldine palgatase võrreldes kaupade ja teenuste hindadega… Minu tutvusringkonnast enamik on endiselt Eestis ja ütleks, et saab oma eluga täitsa hästi hakkama. Keegi pole küll rikas, aga kodusid ostetakse (mis siis, et laenuga), lapsi saadakse… Aga jah, kuna ma olen Sütevaka ja TÜ vilistlane, siis ma paratamatult ka liigun pigem sellises ettevõtlike inimeste ringkonnas.

Samas on tuttavate hulgas ka mitmeid neid, kes on valinud välismaale kolimise tee – erinevatel põhjustel, osad neist ka sellepärast, et pole suutnud kohaliku palgaga rahuldavalt ära elada. Ja ka neist saan ma suurepäraselt aru.

Mina ise olen selline veider keskmine. Ühest küljest on kõik eeldused selleks, et hästi ära elada, teisest küljest pole suutnud tööalase poole pealt stabiilsust saavutada. Esimest korda kolisin välismaale sellepärast, et olin noor, elu oli parasjagu igav ja võõrsil eluga tutvumine tundus põnev – töö oli mul siis olemas, küll mitte midagi erilist, aga üldse mitte kõige hullema palgaga (nojah, väike ta oli, aga miinimumist kaugel). Nüüd, jah, läheme perega ja selleks, et kiiremalt remondiraha kokku saaks, seega hoopis teised ajendid…

Aga ma olen nii kindel, et me tuleme tagasi 😀 Ma olen nii kindel, et ma leian aja jooksul kutsumuse, et me saavutame mingil hetkel inimväärse sissetuleku. Mulle meeldib elada Eestis, mulle meeldis elada Londonis, mulle kindlasti meeldib elada ka Norras.

Arutasime selle artikli üle just Marisega ja jõudsime ühisele järeldusele, et me lihtsalt olemegi sellised optimistid, kes alati kõiges head otsivad ja katsuvad iseenda positiivse olemusega ka ümbritsevat paremaks muuta. Et meie eesmärk on eelkõige olla õnnelik, raha tuleb suuresti kasuks, aga pole esmane, elada on tore nii Eestis kui välismaal, aga siin on siiski kodu ja pere ja sõbrad, nii et pärast kõiki mööda maailma rändamisi on alati hea koju tagasi tulla.

Nii et enda ja oma tutvusringkonna põhjal ma küll ei saaks öelda, et keegi arvab, nagu Eestis oleks kõik halvasti või vastupidi, et mõnda aega välismaal elamine oleks riigireetmine 🙂 No ei ole selliseid äärmuslasi. Kõik on mõnusad inimesed, kes elavad oma elu siin- ja sealpool piiri. Igaühel oma valikud ja otsused, aga Eesti on kõigile kallis.

Aga jällegi – nagu eespool mainisin, siis minu tutvusringkond on selline… Ettevõtlikum. Ma pole ju suurema osaga Eesti elust kokkugi puutunud. Ja olgem ausad, uudiseid lugedes eelistan ma igasugused koolikiusamised, laste väärkohtlemised, vaesuse ja näljaga seotu lihtsalt lugemata jätta. Eks noid asju toimub ka vist kõikides riikides? Oh, ma imetlen neid, kes selliste probleemidega tegelevad ja üritavad midagi ära teha. Ma ise küll lihtsalt katsun vähem mõelda ja omas mullis elada. Kui ma näeksin enda tutvuskonnas midagi sellist juhtuvat, siis loomulikult teeksin kõik, et aidata, aga kuni need probleemid jäävad minu jaoks vaid uudisteks, seni ma eelistan neid mitte lugeda.

Üldiselt mind järjest enam häirib, kui vähe ma kõigest tean. Olen seda korduvalt varem maininud, et ma ei oska meie poliitikast midagi arvata – loen artikleid ja kommentaare, üks arvab ühte, teine teist, minul pole õrna aimugi, kellel õigus on. Mulle tundub küll, et ühte, teist ja kolmandat saaks tunduvalt paremini teha, samas on kogu see riigi juhtimine ja eelarved ja tuhat asja minu jaoks nii keeruline, et ma tõesti ei tahaks hakata kergekäeliselt lahmima ja lugema ette kõike seda, mis valitsus minu meelest halvasti teeb.

Nii et jah… Ma lihtsalt üritan elada enda elu, nii et oleks ise õnnelik ning lähedased ka. Olen tänulik selle eest, mis mul on, nii materiaalses kui emotsionaalses mõttes – seda pole sugugi vähe. Ja muudkui pürgin edasi helgema tuleviku suunas, katsudes samal ajal nautida ka hetke ja tunda rõõmu igapäevaelust. Suurim väljakutse on hetkel sugugi mitte tööga seotu (sellega on veel aega), vaid kahtlemata see va kannatamatus lastega – eks pere lahus olemine on ikka paratamatult kõigile mõjunud. Aga nädal veel ja siis on jälle üks uus algus. Siis on pere jälle koos 🙂 Mõned aastad välismaal ja siis jälle Eestis.

Igal pool on hea, kui olla õnnelik. Positiivsus ja heade asjade nägemine on teadlik valik. Tahaks seda positiivsust kõigisse eestlastesse süstida, kohe iga päev ja suurtes doosides 😀