Mina olen harjunud jooma toidu kõrvale. Ma kohe ei oska muudmoodi. Tegelikult ühel puhul ma ei tunne söömise ajal joomise vajadust – siis, kui toidu kõrval on piisav kogus toorsalatit. Selle söömine kaotab janu. Aga kõigil muudel puhkudel on kogu aeg tunne, et pidevalt on vaja juua.
Hommikul kohv ja võileivad. Ikka nii, et amps võileiba ja siis lonks kohvi. Paljud joovad kohvi niisama, naudivad seda… Mulle ei meeldi niisama, mulle meeldib just toidu kõrvale.
Muul ajal piim, ükskõik mille kõrvale. Nagu ülal mainitud, kui tegu pole just rohke toorsalatiga, siis tahan KÕIGEGA piima. Ka supi kõrvale. Rääkimata šokolaadist või näiteks piparkookidest. Täiesti tavaline, et õhtuse filmivaatamise kõrvale kulub meil Abikaasaga märkamatult magusa söömise kõrvale terve liiter piima.
Piima ma niisama üldse ei joo, see ei maitse mulle üksinda, just toidu peale rüübates.
Mahl mulle maitseb, aga seda joon pigem vahel niisama.
Tee mulle ei maitse, lihtsalt ei maitse. Minu “tee” on sidruniviil, mesi ja kuum vesi – seda ma jumaldan. Kahjuks küll on 40 kraadi minu jaoks teele liiga külm vesi, nii et mee raviomadused minu tees hävivad… Aga no vähemalt pole kahjulik, eks. Teed ma joon peamiselt külmal ajal. See on jook, mida ma joon hea meelega ka niisama.
Vett joon ma ainult soojal ajal. Siis seda ikka kulub. Kuna toidu kõrvale eelistan piima ja jahedal ajal otsest janu ei tunne, siis ei tulegi vee joomine kunagi meelde.
Piima puhul räägivad paljud, et see on üldse pigem kahjulik. No sellega olen ma küll nõus, et poe väherasvasest pastöriseeritud ja homogeniseeritud lurrist midagi kasulikku ei saa. Pärnus ma ei näinud põhjust piima joomist piirata, sest see ei paistnud mul mingeid vaevusi tekitavat ja tegu oli ometi maheda töötlemata piimaga, mis kindlasti kasulik. Valisin uskumiseks pigem selle teooria, et erinevad rahvastikugrupid on geograafilise paiknemise põhjal erineva toidutaluvusega – st näiteks meie seedimisele sobib piim, Aasia elanikele mitte. Ehkki ma täitsa ka usun seda, et haiguse ajal tuleks piima mitte tarbida, sest see tekitab lima, milles pisikutel mõnus paljuneda… Nohuga ei tohiks üldse piima juua, räägivad nad. MINA pole küll suutnud sellest kunagi kinni pidada.
Aga siin Norras on piim ropult kallis, liiter pea €2. Ostame pealegi 1% lurri, sest see on ainus, mida müüakse suuremates pakendites, lihtsalt ei jõua neid liitriseid pakke koju tassida. Nii et… Mõtlen, kas peaks üritama oma joomisharjumusi drastiliselt muuta. Miks maksta hingehinda kasutu, ehk isegi pigem kahjuliku lurri eest?
Lugesin kunagi raamatut “Vesi, mille järele su keha hüüab” – siin on kokkuvõte. Pmst öeldakse seal, et kõik tervisemured tulenevad sellest, et kehas pole piisavalt vett, et iga inimene peaks jooma päevas just PUHAST VETT, mitte mingeid muid jooke, 30 g iga kilo kohta, st mina oma ca 65 kg kaaluga peaks siis jooma iga päev kaks liitrit (noh, sportlased ja raske füüsilise töö tegijad jne jne muidugi veel rohkem kui see norm). Väideti vist umbes seda, et kui tekib juba reaalne janu tunne, siis on keha nii rämedas vedelikupuuduses, mida ei tohiks üldse tekkidagi. See raamat tundus igati loogiline ja usutav, kõik nagunii räägivad vee joomise kasulikkusest, nii ma siis mõnda aega jõingi vett… Aga siis kuidagi ununes. Abikaasa on alati minust parem veejooja olnud, aga talgi läheb meelest ära.
Täna uurisin netist söömise ajal joomise kahjulikkuse kohta. Sedagi olen varem kuulnud ja mulle ausalt öeldes tundub, et asjal on tõepõhi all. Lugesin näiteks siit. Minu meelest on igati loogiline seletus, miks idas räägitakse, et vee joomine söömise ajal on kahjulik, aga läänes, et kasulik. Toidud, mis me sööme, on ju tõesti erinevad. Ja meie omad on pigem need mitte tervisele kasulikud 😉
Sellest, kuidas kohv vitamiinid kehast välja viib ja üleüldse igasugu mürke sisaldab, olen ka küllalt lugenud. No ja kui joomine söömise ajal nagunii kasulik pole ja niisama mulle kohvi juua ei meeldi… 😀
Mõtlesin, et mis oleks, kui katsuks kohvi ja piima maha jätta. Äkki katsetakski seda teooriat, mida mõlemal mu lingitud lehel sarnaselt soovitatakse – pool tundi enne iga söögikorda juua üks-kaks klaasi vett ja 2-2,5 tundi pärast sööki kah. Siis ei peaks teoreetiliselt söömise ajal janu tekkima ja toit saab korralikult ära seedida, ilma et seal vahel loksuv vedelik seda häiriks.
Teed ja mahla võib siis muul ajal niisama juua, ilma toiduta. Ja muud üldse mitte midagi. Väike alkohol ka ehk vahel, aga see on juba omaette teema.
Muidugi on veel sada teooriat selle kohta, kui tihti peaks sööma või mida ei tohi koos süüa. Hambaarstid ütlevad, et söögikordadel peavad olema pikemad vahed, siis jõuab hammaste loomulik kaitsekiht taastuda. Et magusa söömisest kahjulikum on pidev näksimine – kui sööd, söö kõik järjest. Samas lugesin kuskilt ka seda, et magustoitu ei tohiks üldse vahetult pärast soolast toitu süüa, sest need on erinevad toidugrupid ja jällegi, kui nad on kõik koos maos läbisegi, takistab see kogu kraami korralikku seedimist. Et magusat peaks sööma mingi tund või kaks pärast soolast. See on kõik väga mälu järgi ja mingit linki otsida ei oska, võimalik, et pole päris täpselt meeles ka.
Siis veel muidugi teada-tuntud tõsiasi, et kartuleid ja liha ei tohiks koos süüa, sest siis on raske seedida. No meie küll vahel sööme, eestlaste harjumus 😛 Tean, et liha kõrvale on hea süüa juurikaid või värsket salatit, aga näiteks ei teagi, kas liha koos riisiga on seedimisele okei… Või liha pastaga, st nisuga…
Miks ma selle kõige peale üldse mõtlen – sest Abikaasa on pidevalt väsinud ja ma kahtlustan, et asi pole ainult öötöös, vaid ka kehvas toitumises. Mindki tabab igal külmal perioodil mingi hetk jõuetus, raudselt ka vitamiinipuudus. Sööme liiga vähe juurikaid ja liiga palju nisutooteid, see on kindel. Suhkur on kodus küll pruun, aga meie nõrkus on šokolaad, mida ostame tavalist, seega sealt tuleb valge suhkur, samuti joob Abikaasa igal ööl mingit Statoili kohvi-kakaojooki, kus jällegi valge suhkur. No ja vahel ostame ikka ka mõne saiakese jne. Nii see valge suhkur ikka koguneb meie organismi siit ja sealt.
Tahaks lihtsalt, et oleks rohkem energiat ja kergem olla. Nii ma siis otsin viise, kuidas seda saavutada. Need nii sisse juurdunud toitumisharjumused on ilmselt paljuski tervisele mitte eriti head… Aga kohutavalt raske on mingeid põhjalikumaid muutusi sisse viia, harjumuse jõud on ikka ääretult suur.
Erinevaid toitumise teooriaid on meeletult palju, nõuanded on seinast seina, tihti üksteisele vastukäivad. Tean, et tuleks kasutada oma talupojamõistust, aga sellistel hetkedel, kui olen kõik teooriad läbi lugenud, olen nii segaduses, et see lakkab lõpuks töötamast 🙂 See vee joomisega seotu tundub siiski usutav, ehkki saab olema üpris keeruline just pool tundi enne sööki juua, ma ju ei planeeri oma söömisi nii täpselt ette. Ja kui veel otsustaks järgida seda, et soolasele ja magusale peaks pikem vahe jääma ja siis veel meeles pidama, et kaks tundi pärast sööki ka vett juua… Ja kui tahaks millalgi veel teed ja mahla juua, siis peaks silmas pidama, et see toimuks siis, kui kaks tundi pärast sööki vesi on juba joodud (sest muidu takistaks ju seedimist) ja enne seda, kui uuesti enne järgmist söögikorda vett jooma hakkan… Kui ma nüüd liiga segaseks ei läinud oma mõtetega 😀 On vist arusaadav, miks ma ei ole siiani ühtki teooriat järgima hakanud 😀 Nüüd kõik muidugi ütlevad, et ära mõtle üle, kui vaevusi pole, söö kõik mõõdukalt ja naudi elu.
Aga energiat on ju siiski vähevõitu ja see on vaevus. Nii et midagi tuleks muuta. Muidugi võiks lihtsalt üritada nisu osakaalu vähendada ja juurikate osakaalu suurendada ja lihtsalt suvalistel aegadel vett kaanida, et päeva kogus täis saaks, aga… No mis teha, see söömise ajal mitte joomise kasulikkus tundub siiski usutav. Ja mingite toidugruppide koos söömise kahjulikkus samuti. Nii et kui ma juba seda toitumisharjumuste muutmist ette võtan, siis tahaks ikka kangesti selle asja keerulisemaks ajada 😀
