March 2013

Sõltlane, vol 2

Poolteist nädalat tagasi arvasin, et enne järgmise pusle ette võtmist võiks veidi vahet pidada. Tolle esimese panin kokku nädalavahetusel, ühe päeva vast pidasingi ilma vastu 😀 Teisipäeval võtsin järgmise ette ning sellega läks eriti kaua – valmis sai alles neljapäeva pärastlõunaks 😛

IMG_5301

Kuna reede hommikul läks arvuti tuksi, oli vaba aega liialt käes ja et mitte hulluks minna, sai kohe reedel järgmine ette võetud ning see poole öö ajal ka ära lõpetatud 😛

IMG_5320

Nüüd on veel viimane oma järge ootamas… Kui arvutisõltuvuse rahuldatud saan, siis võtan ette 😀 Ja seejärel tulebki jälle kasutatud kraami poodidesse uute jahile minna 🙂

Õnneliku lõpuga arvutilugu

Eelmisel neljapäeval hakkas mu läpakas ennast täiesti lambist suvalistel hetkedel välja lülitama, kuni sama päeva hilisõhtul enam üldse pilti ette ei võtnud.

Reede hommikuks polnud midagi muutunud ja mina olin hüsteerias. Vaadake, kirjutamine on minu suurim sõltuvus, arvuti on minu peamine side sõpradega, meelelahutus, infoallikas… Ma ei oska ilma.

Läksime Külli poole, et nende arvutit kasutada – kõigi vajalike kõnede mobiililt tegemine oleks viinud pankrotini, aga Abikaasal on ostetud Skype’is krediiti, millega saab väga odavalt lauatelefonidele helistada.

Kõigepealt saime Eesti poole pealt kinnitust, et Delli garantii on rahvusvaheline, pole vaja mingit ostudokumenti, piisab service tagist. Siis otsisime tükk aega netist Norra Delli klienditoe telefoni taga. No tõsiselt, Delli leht on segane. Lõpuks leidsime, helistasime. Palju automaatvalikuid, kõik jutt Norra keeles. Suvaliselt numbreid klõpsides jõudsime lõpuks inimeseni… Sealt edasi saime kümme korda rääkida üha uutele inimestele oma murest, öelda service tagi ja seejärel suunati meid järgmise inimese juurde. Umbes iga kolmanda suunamise järel ei vastatud või katkes kõne ja alustasime kogu janti otsast peale 😀 LÕPUKS õnnestus saada ühendust õige inimesega, kes ütles, et kuna meie arvuti on ostetud teisest riigist, peame esiteks netis mingi andmete värgi ära täitma, et see Norras nö arvele võtta, siis saame garantiisse anda – mis siin riigis tähendab, et kuller tuleb koju ja viib arvuti ära, ise kuskile viia ei saa. Andmete muutmine võis kodulehe andmetel võtta aega vist kuni 15 tööpäeva, aga teenindaja arvas, et paari päevaga peaks korras olema ja siis võib mehe järele kutsuda.

Reedel alustasin Külli poolt koju jõudes uue puslega ning lõpetasin selle kokku panemise öösel kell pool neli 😀

Laupäeval oli õnneks terve päev tegemist – lastering, nädala toidushopping, siis magasime kõik väsimust välja, õhtul lugesin Abikaasa nutikast blogisid ja FB-d ning siunasin, sest nii ebamugav oli.

Pühapäeva hommikuks oli mu kallis IT-geeniusest Abikaasa välja mõelnud parema süsteemi. Meil on siin ka laste arvuti, minu kunagine säästuläpakas – Poiss kiskus sellelt mõni aeg tagasi peaaegu kõik klahvid küljest ja wifi vastuvõtja on sel olematu, nii et kui just ruuteriga samas toas pole, siis netti ei saa, aga nad vaatasid sealt vahel videosid. Ruuter on teatavasti üleval korrusel omanike juures… Abikaasa nutitelefon võtab aga wifi kenasti välja ning sellest sai modem, mis andis USB kaabliga neti ka läpakasse. Ära kistud klahvid olid mul kenasti kaasas, Abikaasa pani enamik neist külge tagasi. Arvuti oli küll tapvalt aeglane ja netiühendus kadus pidevalt, nii et pidime iga natukese aja tagant telefonil klahviluku maha võtma ja seda natuke ringi liigutama, siis tuli tagasi – aga pärast kaht päeva ainult nutika kaudu netis käies olin sellegi võimaluse üle pisarateni tänulik.

IMG_5329

Tänulikkust jagus umbes-täpselt üheks päevaks, sealt edasi ärritus aina suurenes, sest see arvuti on ikka tõesti käkk. Pärast seda, kui olin poolteist aastat kasutanud veatult toimivat imemugavat ja -kiiret Delli, oli see tõeline katsumus. Seega küpses plaan osta teine läpakas – nagunii oli kavas Abikaasale enda oma osta, sest me oleme ühe arvuti jagamiseks liialt suured sõltlased ja see oli seni õnnestunud vaid tänu tema ebatavalisele magamisgraafikule (no ja nutikas oli ka, millest ta ikka FB-d ja uudiseid luges). See kuu oli esimene, mil üldse mingi raha üle jäi – päris kõik ei läinudki autoremondile ära 😀 Nii et vajalik summa oli meil ka olemas.

Tahtsime minu omale sarnast Dell Vostrot, aga neid Norras eriti ei müüda. Vostroid leidsime ainult paar, teisigi Delle oli pigem tagasihoidlik valik. Lõpuks vaatasime lihtsalt i5 prosega arvuteid, kõiki firmasid. Hinnad tundusid kirvelt kallid.

Täna pidin uuesti perearstile minema, et oma õnnetu tabletiretsept lõpuks kätte saada, seega viisime lapsed Külli hoida ja olime nagunii linnas. Pärast arsti käisime läbi kolm kohalikku elektroonikapoodi – Expert, Elkjøp ja Lefdal. Esimeses kahes polnud midagi sobivat, viimases leidsime kaks, mille vahel kaaluda. Üks oli 2000 kr allahinnatud Acer (soodustus oli seetõttu, et mudel oli mõnda aega poes näidiseks väljas olnud), mil suurepärased näitajad, aga 6000/€849 tundus siiski liiga kirves hind – 6200 eest oleks saanud ühest netipoest juba Dell Vostro suisa i7 prosega. Teine oli Dell Inspiron – 15,6-tollise ekraaniga, jube kolakas, koleda välimusega ja läikiva ekraaniga, mida mõlemad vihkame. Aga… HIND oli sel vaid 3495/€477. Olime eelnevates poodides kõiki i5 prosega variante vaadanud ja alla 5000 ei olnud midagi, hinnad olid pigem 6000+.

Abikaasa oleks juba peaaegu kallima Aceri ära ostnud, talle imponeeris selle SSD ketas – kuna see ketas oli aga ainus ja kõigest 120 GB ning ekraan oli ka läikiv, hakkasin mina protestima. Nagu öeldud, oleks netist saanud peaaegu sama raha eest veel parema prosega mati ekraaniga Delli, mil väiksem SSD ketas ja suurem tavaline. Aga jah, see kallis hind, lisaks netist tellimise puhul veel ooteaeg…

Läksime Külli poole, surfasime veel Norra veebipoodides, seejärel võrdlesime hindu ka Eesti omadega. Kui ma Eestist ka ühtki i5 prosega läpakat alla €500 ei leidnud ja väiksemamõõdulised olid sealgi €600+, siis leidsime, et võime selle odava Delli ära osta küll.

Nii ta läks ja ostis. Nüüd on Abikaasa arvutiks Dell Inspiron 3521 – i5 prose, 6GB RAM, 750 GB ketas. Netipoes oli sama mudeli hind 4995 – pole õrna aimugi, miks poes pea kolmandiku võrra odavam, täishinna eest poleks kindlasti ostnud. Välja näeb mu meelest küll tõesti jube kole (15,6 ja eraldi num-klaver pole ikka üldse minu tassike teed, lisaks see õudne kaas, ümarad nurgad ja läikiv ekraan), aga õnneks mehi huvitab sisu välimusest rohkem ja meil polnud mõtet praeguses rahalises seisus välimuse eest suuri summasid peale maksta. Win 8 suhtes oli suur skepsis, aga Abikaasa sõnul on see õnneks üsna okei.

IMG_5366

IMG_5370

Uue Delli toitejuhe oli minu omaga identne. Proovisime seda kodus minu läpaka taha, läpakas hakkas tööle 😀 Seejärel proovisime jälle minu juhtmega ja töötas ka. No täiega idioodi tunne, head IT-spetsialistid me ikka oleme, ah 😀 Teeninduse mees küsis ka, ega viga juhtmes pole, aga meie arvasime, et pole, kuna tuluke juhtme küljes oleva plastikjunni peal ju põles… Nojah, ilmselgelt on lihtsalt mingi ühendus kehv, eks seda juhet ole üksjagu ruunatud ka.

Niisiis ongi nüüd nii, et me ostsime uue läpaka, kui oleks piisanud vaid juhtmest. Küsisin Abikaasalt, kas viime tagasi (siin see oleks ilmselt isegi õnnestunud), aga ta ütles, et ei vii 😀 Eks meil ole aeg-ajalt ikka neid hetki, kus tahaks korraga arvutis olla, kahe arvuti omamine lihtsalt võtab pereelus pingeid maha ja minu puhul pigem vähendab arvutis istumise aega – varem oli mul tunne, et tuleb ära kasutada iga hetke, mil arvuti on vaba, sest äkki hiljem enam ei saa 😀 Eraldi pluss on ka see, et nüüd pole enam probleemi teleka ja arvuti ühendamisega – see, kes tahab vaadata, ühendab oma arvuti taha, teine saab enda omaga rahulikult laua ääres edasi istuda.

Mulle peaks ilmselt uue juhtme ostma, aga kuna praegune hetkel veel töötab, Abikaasa arvutil on uhiuus täpselt samasugune ja tema aku peab üle 4h, siis vist veel ei viitsi 😀

Sihuke tore lugu siis. Lõpp hea, kõik hea 🙂 Pärast kõiki neid läbielamisi olen ma lihtsalt pisarateni tänulik võimaluse üle jälle oma ustava Delli taga istuda. Siin on kõik mu vajalikud dokumendid ja fotod, siin on mu seaded ja bookmargid, see on nii kiire ja mugava klaviatuuriga… Trükkimine on nüüd jälle lust ja rõõm. Sain oma elu tagasi 😀

Järgmisel nädala lõpus on Abikaasal pühade tõttu suisa viis vaba päeva ööd järjest, nii et kaks arvutit kulub selleks ajaks marjaks ära 😛

Ma olen palju kordi mõelnud selle üle, et TEGELIKULT ei ole arvutisõltuvus ilmselgelt eriti hea asi 🙂 AGA. Arvutis on NII PALJU häid asju, et minu meelest on see sõltuvus õigustatud. Eriti praegu ja eriti minu puhul – kuna olen välismaal, siis on see mugavaim ja odavaim viis lähedastega suhelda ning blogi ja e-mailide kirjutamine on mul igapäevane vajadus. Samuti ei oska elada ilma võimaluseta igal hetkel endale vajalikku infot välja googeldada… Nii et katsun lihtsalt arvutiaega piirata, eriti laste ärkvel oleku ajal ja lasen aga samamoodi edasi.

Mis me küll teeksime ilma arvutiteta, ah 🙂

Toimekas nädalavahetus

Laupäeva hommikul käisime Bergenis lasteringis. Seda korraldab üks kohalik Eesti päritolu naine, kes abielus norrakaga ning juba üle kümne aasta siin elanud – ring on hea võimalus kõigil kohalikel Eesti lastel koos mängida ja keelt praktiseerida. Olime juba varemgi minna mõelnud, aga siis tulid autojamad ja nii see edasi lükkus.

Igatahes jõudsime lõpuks kohale ja oli väga lahe. Lapsed said mune värvida, emad kah 😀 Ja lõpetuseks jooksid kõik lapsed nagu hullud mööda pikka koolimaja koridori edasi-tagasi.

Kuna ringis tuli muuhulgas juttu rulluiskudest, millel saab panna vastavalt vajadusele kas kolm ratast ritta või ühe ette ja kaks taha ning too ema, kes need oma tütrele ostis, ei mäletanud muud, kui et tegu oli mänguasjapoega Laguneni keskuse juures, siis otsustasime ära kasutada seda, et juba linnas oleme ning keskuse üle vaadata. Abikaasa on seal varemgi käinud, mina mitte. Seal on suur Coop, mida meie kohalikus keskuses pole, tahtsin muuhulgas ka tolle mahekraami valikuga tutvuda.

Kõigepealt läksime hoopis spordipoodi, kus lapsed said proovida erinevaid rattaid – täpsemini siis jooksuratast ja abiratastega tavalist kaherattalist. Mõlemad meeldisid 🙂 Kuna Poiss on talle muretsetud titekast neljarattalisest juba välja kasvanud ning sõidab edukalt Plika kolmerattalisega, mis omakorda Plikale juba tiba liiga igav on, siis on plaanis rattaparki täiendada. Jooksurattast polnud kuulnudki, kuni Alice seda oma blogis mainis – uurisin netist ja lasin nüüd Poisil proovida – väga asjalik. Leidsin Finnist ühe kasutatud ratta meie piirkonnas 300 eest – no 200-ga ostaks ehk ära 🙂 Vaatame… Uuelt midagi ostma ei hakka, see on fakt. Nägin ka just täna kohaliku Coopi lehes mingit eriti odavat 95-kroonist tõukekat – usun, et see on nikats, aga tuleb järele vaadata. Kui on norm, siis ei välista, et ostame ka näiteks selle. Ja ühte jooksuratast tahame kindlasti.

Rulluisud leidsin mänguasjapoest üles üllatavalt kerge vaevaga – kuna proovimiseks oli aga väljas vaid variant, kus kolm ratast järjest, mina oleks aga tahtnud just sellist, kus taga kaks tükki, siis ei hakanud neid Plikale jalga toppima. Lapsed olid juba väsinud, Toys R Us pood on meil lähemal ka olemas, vaatab mõni teine kord. See ema muidu kiitis, et tema tüdruk (Plikaga ühevanune) õppis nii kiirelt uisutamise ära ja väga naudib seda. Uisud ise maksid ainult 239 ja rataste materjal ei tundunud väga hull – nii et meie huvi on suur. Vaatame…

Mänguasjapood ise oli väga suur, seal oli liumägi ja proovimiseks igasugu autosid-traktoreid, lapsed oleks võinud seal tunde veeta. Kuna olime selle käiguga aga niigi nende uneaega sisse sõitmas, ei saanud seekord väga kauaks jääda.

Hoolimata korralikust hommikusöögist olid kõhud jälle ebameeldivalt tühjaks saanud, sestap tuli nädala patustamine nr 2 – MacDonalds. Lihtsalt ei tahtnud raha raisata, aga oli vaja midagi kiirelt hamba alla saada. Vähemalt oli meil seekord juhtumisi autosse ununenud mahepoest poole hinnaga ostetud liitrine pressitud granaatõunamahl – see oli mõeldud küll mannavahu tegemiseks, aga sai niisama ära joodud, veepudelit ju jälle polnud 🙂 Ostsime nelja peale kuus juustuburgerit, need on 10 kr. Seletasime lastele ka, et kahjulik see toit ju on, aga vahel harva võib 😀

Suures Coopis oli värske mahekraami valik tõepoolest laiem, aga hinnad olid pooltel asjadel kallimad. Ostsime ära need, mille hind sama, ülejäänud ikkagi kodupoest.

Kodupoodides Kiwis ja Coopis käisingi mina üksi, Abikaasa ootas lastega autos. Kui ükskord koju jõudsime, oli kell juba kolm – sõime kiirelt, Abikaasa läks Poisiga magama ja mina Plikaga, magasime terve õhtu maha 😀

Pühapäeva õhtupoolikul käisime külas tuttaval Eesti perel, kes on meid juba ammu külla kutsunud, nüüd lõpuks  jõudsime tegudeni. Tahtsime viia neile lõpuks ära raha puude eest, mis neilt kunagi varem kamina jaoks saanud olime, aga mis te arvate, kas raha ununes ära või ei 😀 Viisime külakostiks sooja leiva, millele pererahvas Eesti suitsuvorsti peale lõikas, õndsus. Muidu lihtsalt lobisesime ja imetlesime nende kodu – see on neil enda oma, mitte üürikas. Mees üle 10a Norras olnud, naine 6a… Nemad on siin rahul ja tagasi Eestisse ei kisu miski. Majake oli armas – metsa vahel ja õdus. Remonti teevad nad jõudumööda ise – palju tehtud, palju veel teha. Aga mõnus igatahes ja kuna peremees on kuldsete kätega, pole miski probleem. Väga äge kamin oli neil näiteks, mis ta oli täitsa ise ehitanud, muljetavaldav.

Poisile meeldis seal nii väga, et keeldus koju tulemast – sõna otseses mõttes röökis terve riidesse panemise aja ja pool koduteest 😀 Lubasime talle, et teinekord jälle.

Helsestasjon ja Ikea

Meie pereauto oli peaaegu kuu aega remondis, nii et me polnud tükk aega kuskil koos lastega käia saanud. Kolmapäeva hommikul oli aga järgmine helsestasjoni aeg ja ähvardasin Abikaasat, et kui selleks ajaks autot pole, läheb ta ise lastega bussiga 😀

Niisiis tõi ta auto koju ja saime kõik koos minna. Helsestasjonis oli lõbus – lapsed mängisid kogu aja, meie jutustasime töötajatega (st üks oli töötaja, teine mingi praktikant, tudeng vms). Rääkisime minu meelest täitsa suvalistest asjadest – kauaks kavatseme jääda, mida teeme jne. Laste kohta rääkisime ka igasugu suvalisi asju, mida küsiti. Vaktsineerimistpassidest tehti koopiad, lapsed mõõdeti-kaaluti ära (Poiss 96 cm ja 15,5 kg, Plika 110 cm ja 17 kg), aprilliks saime Plikale uue aja, et tal silmi kontrollida – nägin seinal seda tabelit ja küsisin, millal Norras silmakontroll tehakse, ongi nelja-aastastele. Mõtlesime juba Eestis minna, aga mõtteks see jäi… Nüüd siis teeme ära.

Siis käisime läbi perearstikeskusest, sest mul oli beebipillide retsepti vaja. Minu arsti polnud too päev kohal, registratuuritädi ütles, et digiretsepti võimalus on olemas, pidi järgmiseks päevaks valmis tehtama. Mina rõõmustasin, et kõik nii lihtsalt sujus, otse loomulikult selgus aga laupäeval apteegis, et mida pole, on retsept. Nüüd pean homme helistama ja uurima, mis värk on – tablette jätkub mul vaid nädala lõpuni, nii et asjaga on päris kiire…

Ning lõpetuseks kasutasime juhust ja käisime üle pika aja Ikeas. Olin just paar päeva tagasi mõelnud, et lastel pole IKKA teist komplekti voodipesu, nüüd sai lõpuks ära ostetud. No ja peale voodipesu rändas meiega kaasa veel terve hunnik nipet-näpet majapidamistarbeid, millest ammu puudust tundnud olime. Kui tahta raha säästa, siis esimene koht, kust otsida, on kasutatud kraami poed ning teine konkurentsitult Ikea – mujal on kõik asjad lihtsalt kallimad.

Niisiis, seekordne saak. Tsitrusepress 39/€5.29, jääkuubikuvormid tk 9/€1.22 (mõtlesin küll kasutatud kraami poest vaadata, aga seal algab enamik hindu 10 kroonist, seega polnud vahet), silikoonist pintslite komplekt 19/€2.58, teesõel 9/€1.22, vahukulp 39/€5.29, munalõikur 9/€1.22 (meie oma oli just katki läinud) ja õunalõikur 19/€2.58 (meil endil on üks olemas ja mõtlesime naabritele osta, sest Külli avaldas mingi hetk soovi, aga nüüd meeldib see uus meile endale vist nii palju, et ei tea, kas annamegi ära :D):

IMG_5304

Endale ostsime ühe voodilina 129/€17.50 ning laste voodipesukomplektid maksid 79/€10.72 (lilleline) ja 129/€17.50 (ringidega):

IMG_5299

IMG_5300

Mingi hetk, kui Plikal turvavööd kinnitasime, suutis Poiss iseseisvalt juhipoolse autoukse lahti teha ja rooli taha ronida 😀

IMG_5297

Ikeas ei suutnud me kiusatusele vastu panna ja patustasime üle pika aja rämpstoiduga – seal on ju need 5-kroonised hotdogid 😀 Võtsime lastele ühe ja endile kaks, lisaks kaks topsi jookide jaoks – vähemalt nii palju edasiminekut on küll, et ma võtsin harjumusest Coca, aga see hakkas vastu, niisiis jõime meie lastega vett. Tobe muidugi, et selle topsi eest 7 kr maksma pidi, kui oleks võinud oma pudeli kaasa võtta (see on midagi puhveti taolist, kus istekohti pole, laudade juures saab vaid seista, et oma sööki toetada – keegi kindlasti ei ütleks midagi, kui me oma veepudelist jooks), aga vähemalt sai seda lõputult täita ja eks järgmine kord oleme siis paremini varustatud 🙂

Scroll to Top