October 2014

Tänasida rõõmud ja suure ringi küsimus une teemal

Töö, ikka töö. Kui tavaliselt on minu tööpäevad tundide arvult pigem lühemad ning ma ei ole tööl kunagi üksi, siis täna oli uus kogemus – asendasin ja olin terve 10h päeva üksinda. Mul ei olnud mingeid erilisi ootusi, aga ma ei osanud arvata, et ma seda nii väga naudin – olin isegi veel õhtuse sulgemise ajal energiat täis.

Üks klient uuris, kus ma enne töötasin ning mu vastuse peale küsis – ja tulid sealt siia? Ma ütlesin, et jah – ehkki eelmine töö meeldis mulle ka väga, siis siin tunnen end veel paremini. Ta ütles, et seda on näha, ma sobin siia 🙂 Et ta on palju käinud teistes sarnastes kohtades, kus on näha, et töötaja on vaid töötaja. Aga seda tööd saab teha tõeliselt hästi vaid siis, kui ise usud. Ja minu silmist paistab see välja, et ma usun. Ja see on see, mis eristab ning paneb kliendid tagasi tulema.

Mis te arvate, kas mul oli pärast tema lahkumist tükk aega suu kõrvuni või mitte 😛 Ma olen selle kliendiga igati nõus, igas punktis – ma tunnen, et olen ise selline ja valisin ka oma töötajad vastavalt sellele. Sära silmis, usk, tahe oma teadmisi teistega jagada, soov informeerida ja aidata teha parim valik. Ja nii me siin olemegi kõik kolmekesi koos, sära silmis. Ja NII HEA on tööl käia. Sest me tahame teha just seda tööd ja me saame omavahel nii hästi läbi. Tõeline nauding!

Aga nüüd teisel teemal – kas teie magate piisavalt? Kas teil on mingi kindel rutiin – lähete magama ja tõusete kindlal ajal? Läheb teil hommikul iseenesest uni ära?

Ma pole kunagi olnud hommikuti maailma raskeim ärkaja või vahetult pärast ärkamist sandis tujus, aga samas olen ma siiski alati armastanud poole ööni üleval olla ning hommikuti on uni alati niiii magus – seda tihti isegi siis, kui ma ei ole poole ööni üleval ja olen normaalsel ajal magama läinud. Kui ma kord juba üles saan ja esimene uni on silmist pühitud, naudin oma hommikut täiega, aga just see voodist üles saamise hetk – see soe mõnus voodi, kust ei taha kohe kuidagi välja ronida, nii väga tahaks näpistada veel mõned minutid…

Kuna ma tean, kui oluline on piisav puhkus üldise heaolu jaoks, siis ma väga-väga tahaks endale seda võimaldada. Sestap reegel, mille kohaselt ma peaks tööpäevadele eelnevatel õhtutel sulgema arvuti hiljemalt kell üksteist ning lugema siis rahulikult raamatut, kuni poole tunni-tunnikese pärast tuleb loodetavasti mõnus uni.

Ja kuigi ma tean, et keha harjutamiseks ja rutiini juurutamiseks oleks seda vaja teha IGAL õhtul, hoolimata sellest, kas järgmisel päeval on vaja kella peale tõusta või mitte… Siis nagu näete – niipea, kui vaba päev on ees ootamas, venib õhtu plaanitust tunduvalt pikemaks. Täna näiteks on lihtsalt positiivset energiat ja mõtteid on nii palju, et tahan neid jagada – tahan tegutseda, mitte magada. Keha on tegelikult väsinud küll – mõnusalt väsinud, nagu pärast kümnetunnist tööpäeva ikka. Paraku pole see nii suur väsimus, mis paneks mõnusalt suigatama – see on täpselt selline väsimus, millega on mõnus voodis vedeleda. Ja vaim, see on ärgas… See ei taha üldse magada.

Nii ma siis kirjutan blogi, ehkki kell on peaaegu üks.

Aga nüüd on rõõm jagatud ja küsimus küsitud, seega panen siiski arvuti kinni ning katsun selle elava vaimu raamatulugemisega korrale kutsuda ja unerežiimile häälestada. Tahaks ju homme normaalsel ajal üles saada 🙂

Tänasida rõõmud ja suure ringi küsimus une teemal Read More »

Pean rõõmu välja laskma

Eelmisel reedel kirjutasin, et terve oktoobri kestnud laiskusperiood on liiga pikaks veninud ja tahaks tegutseda. Tasa, aga targu hakkasin selle poole püüdlema ja nüüdseks olen juba üsna hoos 🙂 Olen jälle ideid ja mõtteid täis, teen rohkem, jõuan rohkem, olen rõõmsam.

Plikal on köha, nii et otsustasime eile õhtul ta nädala lõpuni lasteaiast koju jätta. Kui muidu on mu töö üsna paindlik, nii et saan vajadusel võtta vaba päeva või töötada kodust, siis just täna ja homme polnud see kuidagi võimalik. Eile õhtul kell üheksa sebisime talle paari telefonikõnega kaheks päevaks lapsehoidmise. Tavapärane variant ehk minu ema jäi seekord ära, sest ta on just need päevad Tallinnas. Aga mul oli täna võimalik alles lõuna paiku tööle minna, siis viisin Plika Abikaasa vanaema juurde. Homme pean mina töötama 10-20, aga hommikul saan viia Plika Abikaasa ema poole, kuni too kella kaheks tööle läheb ja teise poole päevast oli nõus hädast välja aitama minu ema mees. On küll veidi logistikat, aga on päriselt olemas inimesed, kes saavad aidata – ja oma panuse andis ka minu ema, kes jättis noiks kaheks päevaks laenuks oma auto, mis teeb logistika oluliselt lihtsamaks. See on nii mõnus. Turvavõrgustik – sellepärast ongi Pärnus nii hea elada. Perekond annab nii võrratult palju juurde.

Teine põhjus, miks ma täna rõõmustan, on mu töö. Ma armastan oma tööd ja teen seda alati rõõmuga, aga täna oli kuidagi eriliselt rahulduspakkuv päev, kus ma täiega nautisin seda, mida tegin, inimesi, kellega koos töötan, keskkonda, kus ma töötan… Lihtsalt imeline, et see töö minu ellu tuli. Tahaksin sellest kirjutada pikemalt ja põhjalikumalt, aga ma veel mõtlen natuke. Põhimõtteliselt võiksin, sellest ei juhtuks midagi. Aga see nõuab aega ja mul on hetkel muu eluga nii palju tegemist, et pikalt arvuti taga istuda ei malda. Rohkest logelemisest sai sellist sorti küllastumus, et pallide mängimiseks ega sarjade vaatamisekski pole kannatust – isegi RSS lugejat pole viimase kahe päeva jooksul suutnud läbi lugeda. Ja nii on mõnus.

Ühesõnaga ma kunagi kirjutan pikemalt – kui on kannatust ja aega. Praegu lihtsalt pidin tulema ja kiirelt paar lõiku kirja panema, sest rõõm oli nii suur, et tahtis vägisi seest välja tükkida. Kohe nii väga tahtis, et rikkusin reeglit, mille kohaselt kell üksteist peaks arvuti olema kinni ja ma ise pestud hammastega voodis une-eelset raamatut lugemas. Mida ma nüüd kohe tegema lähen 🙂

Pärnus pere keskel on nii hea ja mul töö on lihtsalt parim!

Pean rõõmu välja laskma Read More »

Pallisõltlase statistikanurk

Hoiatus! Käesolev postitus on arusaadav ainult teistele pallisõltlastele, ülejäänud võivad selle rahulikult lugemata jätta.

Ligi aasta tagasi jõudsin ma edetabelis esikohale ning tõdesin veidi üle kuu aja hiljem, et kauaks ma sinna ei jää. Täpselt nii ka läks, terve selle aasta olen olnud kolmas, esimesel ja teisel kohal ikka Piia ja Mutt – kord üks, kord teine. Viimasel ajal Piia.

Eelmise aasta lõpus istusin pikalt kinni tasemel 261. Selle aasta veebruaris jõudsin 340. tasemeni, mille tegin ära alles augustis, Ühesõnaga pallides oli pool aastat seisak, millest neli kuud tegin vaid päeva taset, kaks kuud suvel oli täielik paus. Ja ega ma selle üle õnnetu polnud, uue tööga harjuda ja oma elu elada oli piisavalt põnev, ei tundnud mängimisest puudust.

Aga oi, kuidas ma olen need viimased kuud jälle pallide mängimist nautinud! Ühegi teisega mänguga ei anna seda naudingut võrrelda – olen küll igavushetkedel mõningaid proovinud, aga kõik sama kiirelt kustutanud. Candy Crush ja Farm Heroes, mida on vastupidiselt pallidele mõnus puutetundlikul ekraanil näpuga vedada, on mul nutikas poesabas ootamise ja muude potentsiaalsete arvutist eemal veedetavate igavushetkede täitmiseks alles, aga muul ajal ma neid reeglina ei näpi.

bubble witch saga topMiks ma seda kõike üldse praegu kirjutan? Eks ikka sellepärast, et olen alates eilsest õhtust jälle pallimängukunn – esiteks tahtsin uhkeldada, teiseks lihtsalt märgi maha jätta, kolmandaks pole ammu pallide statistikat teinud.

Teisel kohal on Piia, kolmandal Mutt, neljandal Minna, viiendal Nadja, kuuendal Birgit. Aasta jooksul on nad kõik mingil hetkel mänginud, aga tundub, et praegu oleme aktiivsed mängurid vaid mina ja Minna. Eks ta on kõigil nii, et muu elu nõuab tähelepanu ja mänguhood käivad peal lainetena.

Aga statistika.

Saartel on tegemata 34-10, 36-10, 39-10, 40-10, 42-10, 53 alates 3, 54 alates 7. Maailmu on seal hetkel kokku 63, nii et kui mul põhimaailm läbi on, võib jälle sinna piiluda.

Põhimaailmas olen kolmandal lehel ja üsna lõpus, tasemeks hetkel 471. Punkte on 1 168 210, tähekesi 1785.  Kümme kuud tagasi oli tase 261, punkte 744 060, tähekesi 1348. Areng 😀

Järgmise statistika võiks teha aasta lõpus. Näiteks 28. detsembril. Siis on pallide mängimise kolmas aastapäev 😛

Pallisõltlase statistikanurk Read More »

Laste õueriided ajavad mind endiselt hulluks

Eelmise aasta kevadega võrreldes pole suurt midagi muutunud 😛 Ikka olen kogu aeg hädas, mida selga panna. Õigemini just praegu olen, sest ilm on nii vahepealne.

Kuni sooja oli nii 10 kraadi ringis, oli üsna lihtne – õhem müts, tavalised sõrmikud, riieteks jopp ja püksid – sellised enam-vähem vihma- ja tuulekindlast riidest ning seest riidest voodriga. Kui tundus, et ilm on nats jahedam, sai jopele dressika ja pükstele sukkpüksid alla pandud. Jalas kuiva ilmaga botased, vihmaga kummikud.

Kui tuleb talv, siis on soojad talvekombed, paksud üsna veekindlad õuekindad, tuukrimütsid.

Aga praegu on sihuke pooletoobine olukord. Ilm on nii külm, et need õhukese voodriga riided enam kõlba, samas talvekombe jaoks tundub veel vara. Puuvillased mütsid on liiga õhukesed, aga tuukrimütside jaoks tundub vara. Sõrmikud on liiga õhukesed, aga talvekindad tunduvad liiga paksud 😛

Botastega on külm, saapad tunduvad veel liiga paksu voodriga. Ostsin lastele Magaziinist järgmise suuruse täpselt samad poolakate kummikud, need imekerged ja lambavillast voodriga (€14.90) – eelmisel aastal käisid nad nendega õues KOGU AEG – terve talve. Aga vist ei ole normaalne kogu aeg kummikutega käia? Mis siis, et kerged ja soojad? Hingavus on ju ikkagi null…

Plikal vähemalt on saapaid ootamas, tervelt kolm paari. Ühed on vist nats õhemad ka, ilmselt need ma peangi talle praegu “maha müüma”. Aga Poiss on igasugu jalatsite suhtes niivõrd pirts… Tal on lai jalg, nii et kõik ei sobi ja kui ka sobib, siis ta on nii kannatamatu, et kui jalga panemine pole imelihtne, on kohe kisa lahti. Tal ka ei ole praegu ühtki paari saapaid ootamas ja mul ei ole mitte mingisugust tahtmist talle neid otsima minna, sest saapad on kallid, aga raha ei ole, talle ei meeldi neid proovida ja ta eelistab nagunii kogu aeg kummikud jala otsa lükata, sest see on kõige kergem. Nii et mulle tundub, et praktilistel kaalutlustel ma võiks vist Poisil rahumeeli ainult kummikutega käia lasta ja Plika siis kannab neid saapaid, mis olemas on.

Plikal ja Poisil on mõlemal lisaks õhukese voodriga jopele ja paksule talvekombele sellised vahepealsed joped, mis on siiski soojema voodriga, aga ei tundu praeguse ilma jaoks liiga paksud. Nendega nad lasteaias käivadki. Ainus häda on aga see, et need ei ole eriti tuule- ega veekindlad – mitte küll päris tavalisest riidest, aga siiski üsna… No pigem vist linnariided. Kuna mul aga paremat pole, siis käivad nendega. Dressipluus on ka alati all.

Poiss kannab pakse talvepükse. Tundub küll vara, aga kui õhukese voodriga on külm, siis mis muud valikut on? Plikal ei ole sooje talvepükse, nii et tema käib endiselt õhukese voodriga pükstega – paneb õue mängima minnes alla sukkpüksid JA retuusid. Mis on ka suht tüütu variant.

Kõige hullem lugu on mütside-sallide-kinnastega. Puuvillased kahekordsest riidest mütsid, mis neile Norrast ostsin ja mida nad soojema ilmaga kandsid, pole väga praktilised – kõrvad kipuvad kogu aeg välja. Tuukrimütsid on talvel asendamatud, aga praegu tunduvad liialt palavad ja Plika oma jäi nagunii väikseks. Poisi oma on alati halvasti istunud, aga oleme ikka kasutanud (suurus 52, mis peaks kõigi eelduste kohaselt olema väike, sest Poisil on suur pea, aga tegelikkuses vajub silmile… Vähemalt vajus eelmisel talvel). Siis on neil veel Norra H&Mist ostetud fliisvoodriga mütsid, millel on kõrvakohad pikemad, nendega on komplektis ka fliisvoodriga labakud (siin postituses on näha nii mainitud tuukrikad kui H&Mi komplektid, aga sealsed õuekindad kadusid Plikal ära ja läksid Poisil katki). Nonde mütsidega nad hetkel käivadki, aga Plika oma on laiaks veninud, istub eriti halvasti ja no Poiss tõmbab selle nii suvaliselt pähe, et kõrvad jäävad tihti paljaks.

Sallina oleme kasutanud buffe, mis on liiga laiad ja pole mugavad, nii et nüüd seome enamasti kaela kolmnurkseks volditud puuvillased rätid, seda tegime ka eelmisel aastal. Aga see on ka väga halb variant, sest ei kata piisavalt – salli ja pluusikaeluse vahele jääb ikka paljast ihu. Plikal on ka mütsiga sobiv pikk soe sall, aga see on liiga pikk ja ebamugav siduda.

Äkki peaks tegema sarnaselt Leeni eelmisele õueriiete postitusele jäetud kommentaaris mainitule ja muretsema lastele mingid õhemad kõrge kaelusega sviitrid, mis õue minnes alati jope alla panna? Lahendaks salli probleemi, aga ma ei kujuta ette, et nad viitsiks seda sviitrit kogu aeg üle pea selga vedada – me oleme seni alati kasutanud mugavuse pärast lukuga jakke, aga kõrge kaelus ja lukk ei käi kokku 😀

No ja kindad. Sõrmikutega külm, talvekindad on mu meelest jube paksud. Fliisvoodriga labakud on kenad linnakindad, aga ilmselgelt mitte õues mängimiseks.

Ma vaatasin laste mütse-salle-kindaid Seppäläst, Lindexist, Takkost, Maximast, Magaziinist… KUSKILT ei leidnud midagi, mida oleks tahtnud osta. Kõik sallid olid kas tavalised pikad, mille kasutamiseks nad on veel liiga väiksed, või siis sellised kraelaadsed ja fliisvoodriga, mis tundus sobilik pigem talveks, kui praeguseks.

Kindad ongi kõik kas õhukesed sõrmikud-labakud, voodriga kootud labakud või paksud talvekindad. Mingeid vahepealseid õhema voodriga veekindlaid kevad-sügiskindaid ei näinud kuskil. Ilmselt oleks pidanud otsima beebipoodidest või spordipoodidest, aga mängu tuleb veel rahaline pool. Mul ei ole võimalik osta kahele lapsele €15 maksvaid kindaid… Seega nüüd ongi nii, et käivad talvekinnastega, mis pärit Takkost – Plikale ostsin eelmisel aastal €8 eest, Poisile paar päeva tagasi täpselt samasugused, olid alla hinnatud €5 peale. Need ei tundu kõige mugavamad ja ilusamad, aga on soojad ja ajavad asjad ära…

Mütsid… No milline see pagana müts praegu olema peaks? Mulle tundub tuukrikas ikkagi kõige praktilisem, et ei peaks salli pärast muretsema (ka rahalise poole pealt – tavaline müts ja kraesall maksavad mõlemad ühepalju ja sama raha eest saaks juba tuukrika, mis on 2in1). Seppäläs olid üsna kena välimusega tuukrikad, aga akrüülist ja fliisvoodriga ja one size oli Poisile nagu tiba väike ja Plikale nagu tiba suur. Pluss fliis ega akrüül ei vaimusta mind. Samas – endalgi on talvemüts akrüülist ja kõrvade osal on fliisist vooder ja pole mul häda midagi… Nii et sellest võiks vist mööda vaadata. Aga kas selle mütsiga praegu palav pole? Lindexis oli ka mingi tuukrikas, millel oli mõnusam riidest vooder, aga see oli üsna igava välimusega. Kui ma juba mütsi täishinnaga ISE ostan, siis see võiks ju vähemalt ilus ja mugav olla ja ülejäänud riietega sobida?

Poisile pärandati üks üsna mõnusa lõikega Lenne müts, millel on riidest vooder ja kootud pealisosa, väike nokk ja kõrvadele ulatuv osa veidi pikem, aga kenasti ümber, mitte lehviv, nagu H&Mi mütsidel. Paraku on see müts talle tsip väike ja kõrvad kipuvad välja, muidu tundub praeguseks ilmaks ideaalne olevat. Kuna salliprobleem aga jääb, tundub ikkagi praktilisem tuukrikas.

Argh. Nii ma olengi omadega kokku jooksnud. Ja lapsed käivad ikka lasteaias sallidega, mis jätavad pool rinda paljaks, mütsidega, kust on kõrvad väljas ning kinnastega, mis on mõeldud talveks. Ja lambavillase voodriga kummikutega. Ja ükski asi teisega eriti kokku ei sobi, nii et nad näevad parajalt jaburad välja.

Samas ma olen nii kohutavalt tänulik selle eest, et meil on senini soojad joped-püksid-kombed teiselt ringilt täitsa tasuta kätte tulnud – kui ma oleks pidanud need kõik ostma, oleksin võlgades. Tuukrikad ja Lenne müts on ka teiselt ringilt, aga need on kõik väikseks jäänud või muul kombel ebasobivad. No ja ma ometigi peaksin suutma osta oma lastele mütsid! Kinnastega kuidagi veel saab, aga mütse on vaja. Ja ma ei tea, mida osta või kust otsida. Et oleks ilus, praktiline, parajalt soe ja jõuaks selle eest maksta kah.

Mida teie lapsed praeguse ilmaga õues kannavad? Või kas äkki ongi normaalne lastele juba praeguse ilmaga talvekombe selga toppida? Lihtsalt alla ei pea siis esialgu palju panema ja…? Ja äkki ma kujutan ette, et tuukrikaga praegu palav on? Talvel on neil ju nagunii enamasti mütsil veel kapuuts peal, nii et praegu siis äkki ilma kapuutsita ongi paras? Aga kust saaks häid ilusaid tuukrimütse?

Googeldasin nats ja leidsin Lenne kevad-sügis tuukrika, millel on nii pealiskiht kui vooder puuvillast. Midagi sellist oleks praeguseks ilmaks ju ideaalne. Aga ma ei tahaks kirjut, ma tahaks ühevärvilist. Ja samas ma tahaks, et ühevärvilisel mütsil oleks midagi, mis selle ilusamaks teeks, sest niisama müts on sihukese kondoomi välimusega 😀 Sellepärast mulle Seppälä omad meeldisid – poistel musta värvi ja pingviininäoga, tüdrukutel selline ilus sügavroosa ja vist kass vms… Ühesõnaga ühevärviline müts, aga looma nägu ja kõrvad. Ainult et jah… Ei istunud hästi. Peaks ehk uuesti proovima, sest midagi väga hullu ei olnud ja need olid siiski parimad variandid, mis leidsin.

Või nojah. Ilmselt tasuks enne siiski käia läbi lasteriiete poed – Beebikeskus Papiniidus ja Port Arturi kolmanda korruse omad, neis peaks Lenne ja Huppa esindatud olema. Ja ilmselt ikkagi spordipoed ka… Oeh. Tüütu 🙂

Laste õueriided ajavad mind endiselt hulluks Read More »

Scroll to Top