Talveunest ärgates
Viimased kaks kuud on olnud täiesti rutiinivabad. Detsembri keskel jõudis Abikaasa Eestisse – nädal harjumist taas koos eksisteerimiseks. Seejärel jäime terve perega kollektiivsele jõulupuhkusele. Terve jaanuari jooksul jõudsid lapsed lasteaeda vaid paaril päeval – ülejäänud aja olime kas reisidel või oli neil köha või mõni muu tervisehäda. Minu jaanuar oli vaheldumisi nädal reisil – nädal tööl – nädal reisil – nädal tööl. No päris nädalat ju Londonis polnud, igal juhul tegin kõik mitte reisil oldud tööpäevad tööd, et reisidel oldud päevi tasa teha ning ka kaks nädalavahetust kulus reisimisele (mis tähendab, et puhata siis ei saanud).
Tervis ei olnud kõige parem – tervel perel samamoodi. Ei midagi tõsist, aga vahelduva eduga kerged palavikud, köhad, nohud, üleüldine väsimus. Minul lisaks iiveldas – ja nagu ikka seda mainides, siis ei, kindlasti mitte rasedusest. Millest, ei tea – aga igasugusele tegutsemistahtele oli see äärmiselt pärssiv.
Jõulupuhkus ja reisid olid küll toredad, aga kogu see värk oli lõppkokkuvõttes LIIGA rutiinivaba. Pidev reisimine ja töötamine ühes tervisehädadega kurnasid täitsa ära. Oli ainult tunne, et tahaks lebotada ja mitte midagi teha. Et ei taha töötada, koduseid toimetusi teha, lastega tegeleda – ainult voodis vedeleda, magada, lugeda ja palle mängida.
Nüüd veebruaris oli mul lõpuks pärast kahte kuud esimene tavapärane töönädal – esimesed kolm päeva tööl, edasi vaba, lapsed terve nädala lasteaias. Lihtsalt imeline, ma ütlen, imeline! Iiveldus kadus ka lõpuks ära, nii et oli rahulikku omaette olemise aega ja jõudu tegutseda. Olen viimase nelja päevaga nii palju ära teinud! Just selliseid pisikesi igapäevaseid asju, mida vanasti nautisin, aga mis viimase kahe kuu jooksul said tehtud vaid kohusetundest, suure hädaga ja nii viimasel võimalusel, et kohe kuidagi enam edasi lükata ei õnnestunud.
No näiteks olen pesnud viis masinatäit pesu 🙂 Mingid voodipesud ja muud asjad ootasid konkreetselt mitu kuud, et ma viitsiks. Nüüd siis viitsisin – sain lõpuks meie kõigi voodipesud ära vahetada, üks komplekt ootab veel pesemist, laste kevad-sügis õueriided ka, siis on pesuga ühel pool.
Leiba küpsetasin üle kuu aja – tavaliselt teen seda külmal perioodil kogu aeg, aga jaanuaris lihtsalt ei jõudnud. Oh, kui maitsev on enda leib võrreldes poe omaga!
Lastetuba kraamisin natuke põhjalikumalt, täna koristasin ja küürisin külmkapi ära… Ilmselt veel sada pisiasja, millest kõik pole meeles ja ega ei jõuagi ju kõike kirja panna. Polegi vaja.
Iseennast küürisin ka 🙂 Mitte et ma poleks viimased kaks kuud ennast pesnud, aga mõnu ma sellest ei tundnud. Nüüd käisin reedel pikalt duši all, täna ka. Kuna reedel tõdesin, et keha vajaks korralikku koorimist, segasin täna soola ja oliiviõli kokku ning määrisin ennast üle keha sellega kokku. Pärast uhasin soola sooja veega maha ja tupsutasin ennast tasakesi rätikuga kuivaks. Õlikiht jäi nahka toitma ja nüüd on lihtsalt imeline olla. Mitte ükski koht kehal pole kuiv, kõik on nii mõnusalt pehme. Eriti hea on jalgadel, tallad kipuvad mul talvel ikka superkuivaks muutuma.
Omamoodi seis on ka toidu rindel. Kui tavaliselt on talvine periood alati olnud see aeg, mil viitsin tervislikumale toitumisele rohkem tähelepanu pöörata, siis sel talvel pole seda olnud. Söögi tegemine oli samamoodi tüütu kohustus, mida igal võimalusel vältisin, ei viitsinud ette mõelda, mida õhtul süüa teha jne.
Nüüd on aga jälle mõnusalt rutiinne elu, lisaks on rahadega praegu kitsas käes, nii et käib suuremat sorti kombineerimine. Kapid on kõik läbi vaadatud selle mõttega, mida annaks söögiks ära teha, poest ostame vaid kõige hädapärasemat. Rahad said kohe nii otsa, et neljapäeval kraapisime poes käimiseks viimaseid sente kokku, nädalavahetuseks organiseerisime külaskäigud Abikaasa vanaema ja minu ema poole, lisaks Abikaasa ema sünnipäev. No ja homme pean ikka laenu küsima, et süüa osta ja makse maksta 🙂 See on see kahe töö vaheline seis – mingid rahad on veel tulemas, aga istuvad hetkel kinni ning pole päris kindel, millal ja kui palju ükskord kätte saab. Samas on selline kombineerimine üllatavalt rahuldustpakkuv – pole pidanud seda tükk aega tegema ja varem kippus toitu aeg-ajalt kogemata raisku minema. Nüüd on kõik riismed arvel 😀
Ühesõnaga naudin rahulikku rutiinset elu. Väljas on kevade lõhn, mis annab omakorda energiat ja innustust korda luua. Loodetavasti jagub seda indu nüüd õige pikaks ajaks. Hea on olla 🙂
