2015

Säärised?

Seoses eelmises postituses näidatud madalate kummikutega tekkis mõte, et peaks soetama säärised. Tegelikult kuluks need ära kogu selle kevad-sügisese jahedama perioodi, kus rattaga tööl käin, aga pika säärega saapaid veel ei kanna. Hommikuti on ju jahe ja ma olen kogu aeg seelikuga…

Aga ma pean tunnistama, et ma ei tea sääristest mitte kui midagi 🙂 Ma tean, et neid müüakse ja et need on vist võrdlemisi popid, aga kas ma peaks neid valides midagi silmas pidama? Ma eeldan, et need on kõik venivad, nii et suurust väga vaatama ei pea. No aga peale värvi ja välimuse veel midagi? Materjal ilmselt?

Leidsin ühed näiteks siit. Head odavad ja siinsamas Pärnus – kui tutt ära võtta, siis paistavad üsna normaalsed. Küll jah, tumesinised ja pruunid, ehkki ma eelistaksin musti, aga tumesinine vast ajaks asja ära. Kirjutasin müüjale ja küsisin materjali, ta lubas homme järele vaadata, aga arvas, et akrüül. Akrüül mulle muidugi reeglina ei meeldi. Samas VILLASEID sääriseid ilmselt väga kuskilt ei leia või kui leiab, siis hingehinnaga, mida ma kindlasti maksta ei taha. Ja arvestades seda, et ma ei kanna neid hommikust õhtuni, nagu kampsunit, mis läheks kiirelt topiliseks, vaid ainult jalgarattaga sõites, mis tähendab siis 2×10 minutit päevas… Siis vist ei ole väga vahet? Või äkki puuvillased või…?

Rahaline seis on, nagu ta on, seega ei taha palju maksta. €10 põlgan juba kalliks – ja mulle tundub, et just taolise hinnaga on näiteks Seppäläs või muudes taolistes poodides säärised silma jäänud. €5 või alla selle oleks kena.

Kui kellelgi on mingeid soovitusi, siis laske tulla!

Laupäevased toimetused

Kõigepealt märkasin lõpuks üles pildistada oma uhked kummikud, mis ma paar nädalat tagasi NS kingast ostsin. Maksid kuradi palju, ligi €40. Ja oleks ma teadnud, et oktoober nii kuiv tuleb, poleks ma neid ehk ostnudki. Aga noh, ega vihm taeva jää 😛 Voodrit neil küll pole, aga sisetald on mõnusalt paks ja pehme, mis teeb olemise tavalise kummikuga võrreldes ikka hoopis teiseks.

2015-10-24 12.05.27

Abikaasa oli lastega terve päeva ära – käisid Pärnu lähedal tuttaval pere külas õunamahla tegemas. See tähendab, lapsed ilmselt mängisid, täiskasvanud tegid mahla. Ma pidin ka minema, aga üldse ei viitsinud. Lõpuks anti luba koju jääda. Ja hea oli – sain terve päeva üksinda rahus koristada, puhas õndsus.

Kui Abikaasa oli just lahkunud, panin õues pesu kuivama ja mõtlesin, et äkki oleks ikka pidanud kaasa minema – ilm oli ilus ja päikeseline, nagu loodud väljas olemiseks. Aga siis torkas pähe, et mul on nüüd suurepärane võimalus teha korda see panipaik, mida ma koristasin põhjalikult viimati eelmise aasta juunis. Ajaga kipub teatavasti igasugu kraami kuhjuma, seega oli seis paar nädalat tagasi selline:

2015-10-10 14.12.08

Ehk kogu põrand oli valimatult igasugu kraami täis kuhjatud. Riiulid olid kusjuures enam-vähem korras, ainult üks oli sassis.

Ja kujutage ette, ma põhimõtteliselt terve päeva koristasin seda ühte pisikest ruumi. No ok, alustasin ühe paiku ja lõpetasin äkki seitsmest, nii et kuus tundi… Oli lihtsalt vaja sortida ja ära visata ja koristada ja…

Nüüd on jälle korras 🙂

2015-10-24 20.17.31

2015-10-24 20.16.29

2015-10-24 20.16.47

Kuna panipaik on eeskojas ja välisuks oli kogu aja lahti, siis sain nii veidikene ilusast ilmast osa. Samuti käisin mitu korda pakendiprügi ära viimas. Ühesõnaga õues toimetamist jagus ka.

Panipaiga koristamise käigus jõudsin möödaminnes koristada ära ka külmkapi pealse, kuhu oli kogunenud igasugu suvalist kraami ja rohkelt tolmu… Ühtlasi oli põhjust köögikappidest kõik pudelid kokku otsida ja sorteerida, need läksid ka panipaika. Nüüd on rohkem ruumi söögi jaoks 😛

Ja mingil põhjusel otsustasin veel ära koristada kõik magamistoa kapipealsed… See tähendab, kõrgelt riidekappide pealt tolmu ära pühkida ja ühe kapi otsas olevad kilekotid ära sorteerida.

Abikaasa naases õhtul 45 liitri õunamahlaga. 10 andis õele, ülejäänud 35 kuumutasime ja panime pudelitesse. Küll on hea, et ma olin just panipaiga korda teinud, nii et põrand oli tühi – mahtus sinna tooli panema, millele ronides ülemiselt riiulilt mahlapudeleid kätte saada. Õige mitu aastat pole need kasutust leidnud, nüüd siis lõpuks jälle.

2015-10-24 21.58.39

Me saime koos koduga memmekeselt päranduseks hiigelsuure poti… Ma ei teagi, miski 35-40 liitrit ilmselt. Ainus põhjus seda potti kasutada ongi siiani olnud õunamahlategu 🙂

2015-10-24 21.58.50

2015-10-24 22.37.16

Otsustasin, et katsun nüüd jälle pöörata rohkem tähelepanu säilitatud korra HOIDMISELE. Ehk valvan kullipilguga, et kaks nädala tagasi korda saanud eeskoda ning täna kraamitud panipaik sellised ka püsiksid. Ei luba enam kellelgi suvalist kraami vedelema jätta 🙂

Tsitaat

Ma ei tea, kas asi on selles, et õhtu on nii hiline ja ma olen juba väsimusest sooda, aga ma lugesin ja naersin. Ja naersin veel.

Seriously, dude. It’s really not a good idea to mess with me. I’m FBI, a walking, talking death machine. You can’t hit me from fifteen feet with that popgun, but I can shoot the gold hoop out of your ear and call my mother at the same time while singing “Happy Birthday”.

Catherine Coulter “Power Play”, FBI Series #18

Tervitustega Marisele. Ma kahtlustan, et keegi teine selle seeriaga tuttav ei ole 🙂

Kui keegi otsib uut nutikat…

Lisaks minevikumälestustele leian vahel FB-st lihtsalt väga huvitavat infot. Kopeerin siia ka lingi jagaja kommentaari, sest minu puhul on seis täpselt sama:

Kui kunagi peaks otsad andma mu Samsung, mis on toodetud kohutavate töötingimustega tehases, kus olematu palgaga inimesed seda komponeerivad osalt detailidest, mille koostises on mineraalid, mida kaevandavad lapsorjad ning mille ostmisega rahastatakse sõjardeid Kongos, on mu järgmine valik see.

Fairphone-2-Dissassembled

Ühesõnaga Fairphone 🙂 Väga äge oleks, kui ka muu tehnika puhul oleks selline valik. Läbipaistvus, ausus ja kestvus. Kõik see, mis on nii oluline, aga mida on tänapäeva tarbimiskeskses ühiskonnas nii raske leida.

Mul endal seda küll tõenäoliselt niipea vaja ei lähe, aga noh, tuleviku tarbeks hea teada.

Vahva kokkusattumus

FB näitab aeg-ajalt fotosid, mis on üles pandud mingi arv aastaid tagasi – tihti on väga äge vanu aegu meenutada. Nüüd avastasin aga tänu FB-le hoopis ühe huvitava kokkusattumuse.

Eile tuletati meelde üheksa aasta tagune foto sellest ajast, kui ma endale värske harja lõikasin. See oli 22. oktoober 2006.

Täna viis aastat tagasi panin FB-sse üles meie uue kodu pildi. Otsisin blogist ja leidsin, et notar oli toimunud FB-sse pildi panemisest päev varem – ehk samuti 22. oktoobril, sedapuhku aga 2010.

Kui keegi oleks mulle tollel harja lõikamise päeval öelnud, et täpselt nelja aasta pärast olen ma oma ABIKAASA ja KAHE LAPSEGA notaris OMA KODU ostu lepingut allkirjastamas… Ma arvan, et ma oleks selle peale suure häälega naernud.

Kunagi ei tea, kui kiirelt võib elu muutuda 🙂

Scroll to Top