Positiivne pĂ€evakaja #3 – suurepĂ€rane pĂ€ev
Tegelen aktiivselt mĂ”tetes reaalsuse loomisega ehk lasen kĂ”igel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mĂ”eldes mĂ”ttes kindel, et saavutan/saan kĂ”ik, millest unistan ning mis kĂ”ige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kĂ”ik on suurepĂ€rane, kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti. Ja vĂ€hemalt tĂ€na toimis see kĂ”ik nii ideaalselt, et pĂ€eva vĂ€ljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud đ Ăkski potentsiaalne vĂ€ljakutse ei jĂ”udnud selleks pĂ€riselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti. Ja lĂ€kski!
Nii et tÀnasest pÀevast on kirja panna ainult rÔÔmud ja teen seda pigem tavaliste lÔikudena, nii on vast mugavam lugeda.
Esimene rÔÔm oli taas juba öösel, kui Poiss jĂ€rjekordselt piiksumise peale kohe ĂŒles Ă€rkas ja vetsu lĂ€ks. NĂŒĂŒd ootan seda, et ta tibakene varem Ă€rkaks, ehk jĂ”uame selleni ka, et ei pea ĂŒldse lina vahetama.
EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ărkas piiksumise peale kohe, lĂ€ks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspĂŒksid lĂ€ksid pessu!
Abikaasa, kes oli nĂ€dala alguses haiguslehel, lĂ€ks tĂ€nasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult Ă”ues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesĂ”da mĂ€ngida. Mina varahommikul vĂ€ljas viibimisest just ĂŒlearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hĂ€ngida on palju mĂ”nusam!), aga kordasin muudkui endale, et kĂ”ik on hĂ€sti ja tuleb suurepĂ€rane pĂ€ev.
Lasteaiast jĂ”udsin koju tĂ€pselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. TĂ€naseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sĂ”iduteedelt oli lumi Ă€ra sulanud, nii et ĂŒlekĂ€igurajad olid kenasti nĂ€ha, Karja ringil polnud Ă”nnetuse tĂ”ttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond lĂ€ks libedalt ja sain kinnitust, et Plika vĂ”ib ĂŒksi bussiga koolis kĂ€ia kĂŒll đ
Mainisin ĂŒhes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning vĂ”tan seda kui mĂ€rki, et on vaja mĂ”nda aega vĂ€hem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist mĂ€rguannet kuulda. Ja teate mis? PĂ€ev hiljem, eile hilisĂ”htul, tuli Elisa arve, kust nĂ€gin, et mulle kaheks aastaks pakutud ĂŒlisoodne poole hinnaga internet on lĂ€bi saanud ning ilutses nĂŒĂŒd arvel tĂ€ishinnaga. Veel ĂŒks tĂ€iesti selge mĂ€rk! KĂ€isin esindusest lĂ€bi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole đ Meilid ja chat on nĂŒĂŒdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle ĂŒle vĂ€ga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapĂ€rasel viisil jĂ€tkata – olen kindel, et Ă”igel ajal tuleb minuni vĂ”imalus saada tĂ€pselt selline telefon, nagu mul on vaja, tĂ€pselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja đ Praegu aga elan vĂ€hemalt aasta lĂ”puni rahulikku elu. Nii hea ja Ă”ige tunne on!
Tööle jĂ”udsin tĂ€pselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi sĂŒdame ĂŒtlemata soojaks:
TööpĂ€ev oli viljakas, sain kĂ”ik vajaliku tehtud. Ăhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sĂŒnnipĂ€evapeoks valmistuda.
See pidu oli teine potentsiaalne vĂ€ljakutse – oli teada, et meil lĂ€heb ĂŒsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti, me jĂ”uame igale poole Ă”igeks ajaks. Kordasin pĂ€eva jooksul ikka Ă”ige mitu korda.
Ja teate, jĂ€ingi rahulikuks! TĂŒkeldasin kodus juurviljad Ă€ra, enamik asju oli juba eelmisel Ă”htul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada ĂŒldse vaja. Abikaasa kĂ€is mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kĂŒmme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast Ă€ra tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse Ă€ra ja lĂ€ks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kĂ€tte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jĂ”udis. Ikka olin rahulik đ
Pidu oli tore. Lastele meeldis vĂ€ga, sĂŒnnipĂ€evatoas neid eriti nĂ€ha polnud, seal istusime pigem tĂ€iskasvanutega, sĂ”ime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ĂŒhe-kahe kaupa nĂ€kitsesid sĂŒĂŒa ka, pĂ”hiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hĂŒppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vĂ€hem kĂ”ik korraga laua taha.
Keskuse reeglites oli kirjas, et oma kĂŒlastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… VĂ€ljakutse đ Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sĂŒnnipĂ€ev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sĂŒnnipĂ€evalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja ĂŒldse midagi teha, said suurepĂ€raselt ise hakkama. Ja neil, kes vĂ€iksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma jĂ€relkasvul silma peal. Nii et tĂ€iesti stressivaba.
Teenindaja oli ka vĂ€ga sĂ”bralik ja vastutulelik – kĂ”ige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rÔÔm.
Suvise Ôhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, Ônneks mitte hÀirivalt (ja lastel oli kindlasti vÀga mÔnus).
Mul on mĂ€ngutoas sĂŒnnipĂ€eva pidamisega vĂ”rdluseks ainult Musoonik – lapsed on kĂŒll kĂ”ik toad lĂ€bi kĂ€inud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepĂ€rast, et seal on palju hubasem – vĂ€iksem ruum ja ainult sĂŒnnipĂ€evaseltskonnale broneeritud, vÔÔraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada đ Aga see on jah tĂ€iskasvanu vaatenurk. Lapsed on vĂ”rdses vaimustuses mĂ”lemast kohast.
Batuudikeskuses sĂŒnnipĂ€eva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sĂŒnnipĂ€evatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nĂ€dalat varem lĂ”puks kirjutamiseni jĂ”udsin, olid kĂ”ik soovitud nĂ€dala ajad tĂ€iesti tĂ€is đ Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nĂ€dalal teha, et Ă”ekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika jĂ€rgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. VĂ”i siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mĂ”tetega selle positiivse reaalsuse lĂ”in đ
Aga pĂ€riselt ka, ma ei mĂ€letagi, millal viimati möödus ĂŒks laste sĂŒnnipĂ€ev tĂ€iesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mĂ”tlemise vĂ€rk tĂ€iega töötab!
Koju jĂ”udsime pool ĂŒheksa. Panin kohe kĂ”ik asjad omale kohale, ĂŒlejÀÀnud toidud kĂŒlmkappi, pesin nĂ”ud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht Ă€ra visatud, kinkekotid Ă€ra pandud, kaardid riiulile ritta sĂ€titud… Lapsed said pool tunnikest veel ĂŒleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – ĂŒheksast lĂ€ksid rahulikult magama.
Ja ongi jĂ€lle ĂŒks pĂ€ev möödas – vĂ€gagi kiire ja rahuldustpakkuv. NĂŒĂŒd on nii mĂ”nus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.




