November 2016 – Page 12

Positiivne päevakaja #3 – suurepärane päev

03/11/2016 / igapäevaelu, mobiil, plika, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Tegelen aktiivselt mõtetes reaalsuse loomisega ehk lasen kõigel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mõeldes mõttes kindel, et saavutan/saan kõik, millest unistan ning mis kõige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kõik on suurepärane, kõik läheb hästi. Ja vähemalt täna toimis see kõik nii ideaalselt, et päeva väljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne väljakutse ei jõudnud selleks päriselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kõik läheb hästi. Ja läkski!

Nii et tänasest päevast on kirja panna ainult rõõmud ja teen seda pigem tavaliste lõikudena, nii on vast mugavam lugeda.

Esimene rõõm oli taas juba öösel, kui Poiss järjekordselt piiksumise peale kohe üles ärkas ja vetsu läks. Nüüd ootan seda, et ta tibakene varem ärkaks, ehk jõuame selleni ka, et ei pea üldse lina vahetama.

EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, läks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspüksid läksid pessu!

Abikaasa, kes oli nädala alguses haiguslehel, läks tänasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult õues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesõda mängida. Mina varahommikul väljas viibimisest just ülearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hängida on palju mõnusam!), aga kordasin muudkui endale, et kõik on hästi ja tuleb suurepärane päev.

Lasteaiast jõudsin koju täpselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. Tänaseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sõiduteedelt oli lumi ära sulanud, nii et ülekäigurajad olid kenasti näha, Karja ringil polnud õnnetuse tõttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond läks libedalt ja sain kinnitust, et Plika võib üksi bussiga koolis käia küll 🙂

Mainisin ühes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning võtan seda kui märki, et on vaja mõnda aega vähem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist märguannet kuulda. Ja teate mis? Päev hiljem, eile hilisõhtul, tuli Elisa arve, kust nägin, et mulle kaheks aastaks pakutud ülisoodne poole hinnaga internet on läbi saanud ning ilutses nüüd arvel täishinnaga. Veel üks täiesti selge märk! Käisin esindusest läbi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nüüdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle üle väga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapärasel viisil jätkata – olen kindel, et õigel ajal tuleb minuni võimalus saada täpselt selline telefon, nagu mul on vaja, täpselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vähemalt aasta lõpuni rahulikku elu. Nii hea ja õige tunne on!

Tööle jõudsin täpselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi südame ütlemata soojaks:

Tööpäev oli viljakas, sain kõik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sünnipäevapeoks valmistuda.

See pidu oli teine potentsiaalne väljakutse – oli teada, et meil läheb üsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kõik läheb hästi, me jõuame igale poole õigeks ajaks. Kordasin päeva jooksul ikka õige mitu korda.

Ja teate, jäingi rahulikuks! Tükeldasin kodus juurviljad ära, enamik asju oli juba eelmisel õhtul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada üldse vaja. Abikaasa käis mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kümme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast ära tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse ära ja läks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kätte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jõudis. Ikka olin rahulik 🙂

Pidu oli tore. Lastele meeldis väga, sünnipäevatoas neid eriti näha polnud, seal istusime pigem täiskasvanutega, sõime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ühe-kahe kaupa näkitsesid süüa ka, põhiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hüppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vähem kõik korraga laua taha.

Keskuse reeglites oli kirjas, et oma külastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… Väljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sünnipäev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sünnipäevalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja üldse midagi teha, said suurepäraselt ise hakkama. Ja neil, kes väiksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma järelkasvul silma peal. Nii et täiesti stressivaba.

Teenindaja oli ka väga sõbralik ja vastutulelik – kõige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rõõm.

Suvise õhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, õnneks mitte häirivalt (ja lastel oli kindlasti väga mõnus).

Mul on mängutoas sünnipäeva pidamisega võrdluseks ainult Musoonik – lapsed on küll kõik toad läbi käinud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepärast, et seal on palju hubasem – väiksem ruum ja ainult sünnipäevaseltskonnale broneeritud, võõraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah täiskasvanu vaatenurk. Lapsed on võrdses vaimustuses mõlemast kohast.

Batuudikeskuses sünnipäeva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sünnipäevatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nädalat varem lõpuks kirjutamiseni jõudsin, olid kõik soovitud nädala ajad täiesti täis 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nädalal teha, et õekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika järgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. Või siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mõtetega selle positiivse reaalsuse lõin 😉

Aga päriselt ka, ma ei mäletagi, millal viimati möödus üks laste sünnipäev täiesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mõtlemise värk täiega töötab!

Koju jõudsime pool üheksa. Panin kohe kõik asjad omale kohale, ülejäänud toidud külmkappi, pesin nõud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht ära visatud, kinkekotid ära pandud, kaardid riiulile ritta sätitud… Lapsed said pool tunnikest veel üleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – üheksast läksid rahulikult magama.

Ja ongi jälle üks päev möödas – vägagi kiire ja rahuldustpakkuv. Nüüd on nii mõnus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.

Head asjad #3 – kõrvarõngad

03/11/2016 / edevuse laat, head asjad, kõrvarõngad, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Valisin täna hommikuks meelega ühe kergema teema, mis ei nõuaks suuremat süvenemist ega pikka kirjutamist, sest tahan kiirelt tööle jõuda.

Kõrvarõngad on vaat et kõige olulisem osa mu garderoobist.

Kodus ma kõrvarõngaid reeglina ei kanna. Ehk vaid siis, kui on mõni suurem üritus või külalised ja olen seega tavapärasemast viisakamalt riides. Korraks poodi lipates või hommikul lasteaias käies ei tunne ka vajadust kõrva panna. Kui on aga tööpäev või ükskõik mis pikem ja viisakam käik, on kõrvarõngad absoluutne must be.

Ilma nendeta tunnen end alasti 🙂

Ma isegi ei mäleta, kust sai alguse mu armastus suurte silmatorkavate kõrvarõngaste vastu. Kujunes ehk välja Londonis?

Ma olen kõrvarõngaste suhtes väga valiv – enamik erinevatel põhjustel ei meeldi / ei sobi. Ei tohi olla liiga väikesed (igav), liiga suured (raske ja kohati üle pingutatud), liiga kribud (ei armasta väikeseid helmeid, vaid pigem suuremaid detaile ja konkreetsemaid jooni), värv on oluline… Ja nii edasi 🙂 Lemmikud on sellised, mis ei saa liigutades kõrvas väga “viltu” minna ja näevad seega alati head välja. Näiteks suured ümmargused kõrvarõngad, mis ei ole teiselt poolt värvilised, ei ole mu meelest üldse praktilised, ehkki mõned paarid mul on.

Igatahes, hetkel on mu kollektsioon selline. Siin on nii mõnedki, mille tõenäoliselt mingil hetkel ära annan, sest ei vasta päriselt mu kriteeriumitele – aga las nad olla, kuni olen midagi sobivamat asemele leidnud. Igaks puhuks peab olema sobiv paar 🙂

Puhas rõõm 🙂 Viimane lihv riietuse juurde 🙂 Ja oma lemmikuid ma ei oskagi valida!

Positiivne päevakaja #2 – lumi!

02/11/2016 / igapäevaelu, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / 2 Comments

Tänased rõõmud:

Poiss ärkas öösel ESIMEST korda masina piiksumise peale üles ja läks omal algatusel vetsu. Lina pidin küll ära vahetama, aga tekk ja padi jäid kuivaks! Sest suurem osa läks õigesse kohta 🙂 Ma väga loodan, et see polnud juhus, vaid nüüdsest hakkabki nii olema.
Kui tuli välja, et Abikaasa ei saa homme ega ülehomme Plikat kooli viia, otsustasin hommikul nö “jooksu pealt”, et täna on see päev, kus Plika bussiga kooli minema õpetan. Teistpidi on ta seda teed käinud iseseisvalt juba mõnda aega – täna läksin kaasa, et kontrollida, kas teekond tal niipidi ka välja tuleb. Paaris kohas oli vaja mõni asi läbi arutada, lumega ei paistnud ülekäigurajad nii hästi välja jne. Eks vaatame, kas lähen temaga homme ka veel kaasa või läheb siis juba üksi.
Suurepärane raamat, mida mulle soovitati – pistsin täna hommikul uitmõtte ajel lugeri kotti, et oleks tegevust, kui hommikul koolist tagasi tulles bussi ootama pean. Jõudsingi umbes 10-15 esimest lehekülge läbi ja sain koheselt suure positiivse laengu. Ootan kannatamatult, et oleks aega edasi lugeda!
Lumi! Noo… Ma pean tunnistama, et isiklikult küll isegi ei oodanud, rattahooaeg sai väga järsku läbi. Aga valge maailm on ikkagi maagiline 🙂 Panin Eccod jalga, tõmbasin sooja jope kapuutsi pähe ja marssisin jala tööle. Lund muudkui tuiskas otse näkku, nii et ei näinud õieti midagi. Naersin kogu tee laialt. Kohale jõudes oli nägu tuisust punane ja nina tatine. Plakat, mille enne tööd printimisest ära tooma pidin, mähiti seal kenasti kile sisse, nii et lumi ei pääsenud ligi.

Eile ajas Abikaasa õde mulle oma Chopsticksi teemaliste küsimustega hirmsa hiina toidu isu peale ja kuna täna polnud lõunat kaasas, sõin üle pika aja oma lemmikut riisi – kana, tšilli ja küüslauguga. Mmm!
Abikaasa tuli õhtupoolikul Rimisse Plika sünnipäevaks sööke varuma – kasutasin juhust ja lasin tal ennast autoga koju tuua. Ma küll võtan jala käimist kui sporti, aga kui küüdi võimalus on, siis ikka kasutan 🙂 Jõudsin seega koju juba neljast, nii mõnus oli astuda sooja kööki, köögilaud oli ka kenasti korras ja… Nii rahustav oli see hetk. Istusin sellesama laua taha ja tegin veel kaks tundi tööd.
Ootamatu kingitus sõbranna poolt. Meie toidukapp sai veidi täiendust, see on alati rõõm.
Positiivselt mõtlemine töötab! Peame homme õhtul Plika sünnipäeva (õige päev on küll pühapäev, aga õeke läheb juba reedel ära, nii et tegime laste peo varem, nädala sees on nagunii hinnad soodsamad ka). Iga-aastane väljakutse tordi näol. Seekord ei mõelnud üldse, läksime kõige lihtsamat ja soodsamat teed ning otsustasime taas küpsisetordi kasuks. Minu suhe söögi valmistamisega on teatavasti selline, et kui antakse võimalus, hoian kõrvale 😛 Alustasime tordi tegemist kell seitse koos lastega, aga mingi hetk oli vaja oodata vaarikamoosi sulamist, lastel tuli juba uneaeg, pool torti oli veel tegemata. Panin lapsed magama, vaatasin nädal aega hambaprobleemide tõttu rivist väljas olnud Abikaasat, kes oli ennast väsinult magama keeranud, ning tõdesin, et seekord tuleb küll üksi hakkama saada. Kuna olin väsinud, ei olnud see mõte just kõige rõõmustavam. Ütlesin endale mõned korrad mõttes: “Mulle küll väga meeldiks teha seda koos Abikaasaga, aga ma saan sellega ka üksi suurepäraselt hakkama”. Ja teate mis! Kui ma siis kell üheksa kööki tagasi läksin, et torti edasi teha, ma olingi tõepoolest heas tujus. Ja tegin selle tordi valmis suurima armastusega. Isegi kaunistamisega sain täitsa talutavalt hakkama! Lõpetuseks tegin nimekirja homme vaja minevatest asjadest, panin nii palju kui võimalik juba kotti valmis. Koristasin köögi ära, pesin nõud, pühkisin põranda, pool üksteist olin omadega valmis.

Tänased väljakutsed:

Hommikud on küll võrdlemisi rutiinsed, aga vahel kipub endalgi ajataju kaduma. Ja kui juhtub, et lumi ootamatult maha tuleb, on Plika muidugi soojad püksid kooli jätnud ning ei tule kiirustades meelde kummalegi lapsele kaasa anda kindaid, mis oleks lumega mängimiseks sobilikud… Aga said ühe päeva kenasti hakkama, homseks on kõik valmis pandud.
Väsimus tekitab pingeid. Sa võid küll üritada olla vana rahu ise, aga kui lapsed liiga elavalt mängivad või liiga kergelt tülitsevad, lähed miskipärast ikkagi endast välja… Ja hiljem kahetsed. Õnneks saab alati kallistada, andeks paluda ja ära leppida. Aga katsu siiski jääda rahulikuks! Lapsed on seda väärt.
Viimasel ajal tundub, et teha on nii palju ja aega oleks vaja palju rohkem 🙂 Toimekas olla on tore, aga õhtuks võtab vahel nii läbi. Ja kuhu see väsimus siis kaob, kui lapsed magavad? Miskipärast on nii, et õhtuti käib kõige suurem väsimus kella seitsme-kaheksa ajal peal ära ja üheksast-kümnest on olemine jälle tunduvalt normaalsem. Huvitav…

Head asjad #2 – usk

02/11/2016 / elufilosoofia, head asjad, positiivsusprojekt, rõõm / 1 Comment

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sügavat teemat sugugi nii alguses käsitleda, aga kuna täna on hingedepäev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kõrgem jõud. Ma olen seda kõrgemat jõudu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ühiskonnas on nii lihtsalt kõige suupärasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma käinud pühapäevakoolis, leeris… Teismelisena käisin igal pühapäeval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pärast 🙂

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jälle siis, kui sündis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ükskord abiellun, tahan anda vande millegi kõrgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega täiesti loomulik soov. Kuna olin noorena käinud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kõrgema jõu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kõrgema jõu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kõigi nende otsustega väga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba Pärnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jäänud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel väga hea ja õige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks õige koht. Nüüd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest välja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan väga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tänuväärset tööd, mida pühakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi väljendab väga häälekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe üldse nõustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende häälekate arvamuste vahele võrdusmärgi tõmbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis järeldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “Aitäh, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” 🙂 Ma usun kogu südamest kõigi inimeste võrdsetesse võimalustesse. Ma usun avatud ühiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kõrgem jõud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pärast iganädalaselt pühakirja või käia kirikus – ma võin palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kõigil pühakodadel on rahustav mõju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mõtetega selle kõrgema jõu “kodus”, võiksin minna ükskõik millisesse pühamusse.

Aga üldiselt on minu usk hästi lihtne 🙂

Usun, et kõik asjad juhtuvad põhjusega. Usun mõtte jõusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mõtetega iga päev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tänusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-täpselt üks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati välja, aga… Ma annan oma parima 🙂 Iga päev. Ja usun, et muutun selles järjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. Igaühel on erinevad tõekspidamised, elada tulebki OMA südametunnistuse järgi. Aga jah, ei tohi unustada teist väga olulist poolt – oma tõekspidamiste põhjal käitudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pärast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

On üks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “Mõtisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kõnetas mind sügavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kõik kirja pandud täpselt sama lühidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest. Sa ei ela selleks, et avastada, mis järjekordsel päeval varuks on, vaid selleks, et päeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda võib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. Kõik, mis juhtub – kõik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on väline manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mõtted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tõelisusest. Jah, on olemas Ainus Suur Tõde, on olemas Lõplik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepärast, et tõde ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ütlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatähes: olen kõik igas planeedis, mis ükskõik millise tähe ümber tiirleb. Olen tuulte sosin, päikese soojus, iga lumehelbe hämmastav ja täiuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kõigile jõuludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama südamelähedast.

Usun ka inglitesse 🙂 Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba üle kümne aasta, palusin kunagi emalt jõulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks väga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti räägin. Kui tuleb jutuks või keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks võta. Võib-olla on ka see põhjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lükanud. Sest mõnes mõttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

Või siis sellepärast, et see teema sobis nii ideaalselt just tänasesse hingedepäeva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub täpselt õigel ajal 🙂

Ja just täna hommikul, muide, alustasin ühe suurepärase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just õigel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekülgedega suurt rõõmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mõni teine postitus 🙂

Positiivne päevakaja #1 – iga päev on õppetund

01/11/2016 / igapäevaelu, mobiil, positiivne päevakaja, positiivsusprojekt, rõõm / Leave a Comment

Õhtused postitused olid esialgse plaani järgi mõeldud selleks, et kirjutada kõigest, mis mulle päeva jooksul rõõmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka päeva väljakutsetest.

Sest selge on see, et päevad ei ole läbinisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas väga meeldib mõte adekvaatsemast päevakajastusest. Ühtlasi on see suurepärane võimalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult väga vajalikud – seega võtan neid kui õppetunde ja olen nende eest tänulik.

Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kõvasti tööd teha. Ma tahan seda teha.

Ja nagu iseenesest torkas lõpuks pähe ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi välja mõelda ei suutnud – “positiivne päevakaja” 🙂

Tänased rõõmud:

Kui hommikul auto käima ei lähe ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kümme minutit (sest otse loomulikult juhtub see päeval, mil pole vaja tavapäraselt 40 minutit varem startida), tõttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sõitis läbi ja aitas hädast välja. Muidugi oleks jõudnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lõplikult otsad. Käisin paranduses, aga ei pidanud mõttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan väga, et lähikuudel tekib võimalus soetada uus ja tõeliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks võtsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nüüd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kõige tegemine – tahan keskenduda pigem ühele asjale ja teha seda täie tähelepanuga. Tööl olgu töö, õhtul kodus lapsed ja pere, alles pärast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel õhtusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid märguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade või chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin küll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lähikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
Ema mehe poolt valmistatud eileõhtuse pidusöögi jääkidest sai mu tänane töölõuna – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ülejäänud kraami jagus veel ka tänaseks õhtuks – lisades üleeilsest üle jäänud supi, saime kõhud kenasti täis ja ei pidanudki midagi kokkama.
Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid täiendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga üksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaühel oma :D) – mul on nõrkus ilusate nõude vastu ja nüüd saan iga päev rõõmustada, kui vett või teed joon.
Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ükski ei maitse! Kuidagi lihtsalt läks nii, et kui mul nädal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes võtsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tühjaks sai, tegin järgmise ja… Täna õhtul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ükski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma üldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nüansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jätkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle ära viskama. Oli teine nagunii liiga väike ja ilma sõelata. Nüüd on vaja suuremat ja sõelaga ja hästi ilusat. Peab vaatama.
Annika palus, et me tema poisi meie kodu lähedal asuvast huviringist ära tooks ja veidikeseks enda juurde mängima võtaks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus üksjagu kakelnud, mängisid täna õhtul üksmeelselt ja rõõmsalt legodega, üle kolme tunni! Magamamineku aeg läks 1,5h üle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jõime klaaside kaupa vett ja sõime banaane ning jutustasime. Oli väga mõnus ja sügavmõtteline vestlus.
Kutsusin Haide külla ja nad tulevadki reede õhtul – jee!

Tänased väljakutsed:

Rahu, ainult rahu 🙂 Ka siis, kui üks lastest teatab järjekordselt, et ei oma vähimatki aimu, kuhu ta oma salli jätnud on ning teine viriseb asjade pärast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud 😀
Kui oled öelnud ei, jää sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast süüdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
Ole pisut ettevaatlikum järelduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kõige positiivsemas mõttes. Võib bumerangina sinuni tagasi jõuda, mitu korda võimendatuna 🙂
Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust räägitakse ja kuidas seda tõlgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu käitumisest valesti aru saanud, teinud mingeid järeldusi, mis pole absoluutselt tõesed. Saa üle tundest, et on vaja kõigile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
Mõned päevad tööl ongi hektilisemad. Tunne rõõmu oskusest multitaskida, aga kui vähegi võimalik, katsu siiski keskenduda korraga ühele asjale – nii on lõppkokkuvõttes kergem.