November 2016

Positiivne pĂ€evakaja #3 – suurepĂ€rane pĂ€ev

Tegelen aktiivselt mĂ”tetes reaalsuse loomisega ehk lasen kĂ”igel ebameeldival, mis minevikust meelde tuleb, armastusega minna, olen tulevikule mĂ”eldes mĂ”ttes kindel, et saavutan/saan kĂ”ik, millest unistan ning mis kĂ”ige olulisem – kui hetkes olemine on raske, siis kordan endale: kĂ”ik on suurepĂ€rane, kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti. Ja vĂ€hemalt tĂ€na toimis see kĂ”ik nii ideaalselt, et pĂ€eva vĂ€ljakutsete alla polegi midagi kirjutada. Neid lihtsalt polnud 🙂 Ükski potentsiaalne vĂ€ljakutse ei jĂ”udnud selleks pĂ€riselt saada, sest kordasin endale: ma saan sellega hakkama, kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti. Ja lĂ€kski!

Nii et tÀnasest pÀevast on kirja panna ainult rÔÔmud ja teen seda pigem tavaliste lÔikudena, nii on vast mugavam lugeda.

Esimene rÔÔm oli taas juba öösel, kui Poiss jĂ€rjekordselt piiksumise peale kohe ĂŒles Ă€rkas ja vetsu lĂ€ks. NĂŒĂŒd ootan seda, et ta tibakene varem Ă€rkaks, ehk jĂ”uame selleni ka, et ei pea ĂŒldse lina vahetama.

EDIT 23:00 – uskumatu, ja see juba juhtuski! Ärkas piiksumise peale kohe, lĂ€ks vetsu, lina peal oli nii imepisike niiske laik, et polnud vaja seda vahetada, ainult aluspĂŒksid lĂ€ksid pessu!

Abikaasa, kes oli nĂ€dala alguses haiguslehel, lĂ€ks tĂ€nasest taas tööle. Kuna meie auto talverehvidel enam eriti naelu pole, seisab see siiani lume alla mattunult Ă”ues ja oleme jalamehed (tööle minekuks korjas paarimees tööauto peale). Plika oli vaja viia 8.12 bussiga kooli, Poiss enne seda lasteaeda. Alguses oli plaan, et Poisi viib Abikaasa, Plika mina, aga Abikaasal oli kodus tegemist, seega otsustasin ka lasteaeda ise minna. Startisime pool kaheksa, Poiss oli sillas, sest sai tee peal lumesĂ”da mĂ€ngida. Mina varahommikul vĂ€ljas viibimisest just ĂŒlearu suures vaimustuses polnud (kodus hommikumantlis hĂ€ngida on palju mĂ”nusam!), aga kordasin muudkui endale, et kĂ”ik on hĂ€sti ja tuleb suurepĂ€rane pĂ€ev.

Lasteaiast jĂ”udsin koju tĂ€pselt selleks ajaks, et Plikaga bussile minna. TĂ€naseks olid olud normaliseerunud – ei tuisanud, sĂ”iduteedelt oli lumi Ă€ra sulanud, nii et ĂŒlekĂ€igurajad olid kenasti nĂ€ha, Karja ringil polnud Ă”nnetuse tĂ”ttu puksiiri liiklust takistamas nagu eile… Teekond lĂ€ks libedalt ja sain kinnitust, et Plika vĂ”ib ĂŒksi bussiga koolis kĂ€ia kĂŒll 🙂

Mainisin ĂŒhes varasemas postituses, et mu telefon andis otsad ning vĂ”tan seda kui mĂ€rki, et on vaja mĂ”nda aega vĂ€hem “maailmaga kursis olla” ehk iga meili ja chati kohta telefonist mĂ€rguannet kuulda. Ja teate mis? PĂ€ev hiljem, eile hilisĂ”htul, tuli Elisa arve, kust nĂ€gin, et mulle kaheks aastaks pakutud ĂŒlisoodne poole hinnaga internet on lĂ€bi saanud ning ilutses nĂŒĂŒd arvel tĂ€ishinnaga. Veel ĂŒks tĂ€iesti selge mĂ€rk! KĂ€isin esindusest lĂ€bi, lasin internetipaketi eemaldada ning numbrile netipiirangu peale panna, et telefon iseeneslikult mingeid arveid tekitada ei saaks. Nii et telefonis mul netti enam pole 🙂 Meilid ja chat on nĂŒĂŒdsest vaid arvutis. Ja mul on hetkel selle ĂŒle vĂ€ga hea meel! Tahan endale kindlasti uuel aastal korralikku “netitelefoni”, et tavapĂ€rasel viisil jĂ€tkata – olen kindel, et Ă”igel ajal tuleb minuni vĂ”imalus saada tĂ€pselt selline telefon, nagu mul on vaja, tĂ€pselt nii soodsa paketiga, nagu mul on vaja 🙂 Praegu aga elan vĂ€hemalt aasta lĂ”puni rahulikku elu. Nii hea ja Ă”ige tunne on!

Tööle jĂ”udsin tĂ€pselt selleks ajaks, kui tuli kaup. Kauba sees oli saadetis, mis tegi sĂŒdame ĂŒtlemata soojaks:

img_4489a

TööpĂ€ev oli viljakas, sain kĂ”ik vajaliku tehtud. Õhtupoolikul lasin emal ennast autoga koju viia, et Plika sĂŒnnipĂ€evapeoks valmistuda.

See pidu oli teine potentsiaalne vĂ€ljakutse – oli teada, et meil lĂ€heb ĂŒsna kiireks ja sel puhul on pinged kerged tekkima. Aga ma lihtsalt kordasin endale taas: kĂ”ik lĂ€heb hĂ€sti, me jĂ”uame igale poole Ă”igeks ajaks. Kordasin pĂ€eva jooksul ikka Ă”ige mitu korda.

Ja teate, jĂ€ingi rahulikuks! TĂŒkeldasin kodus juurviljad Ă€ra, enamik asju oli juba eelmisel Ă”htul kokku pandud, nii et selles osas polnud kiirustada ĂŒldse vaja. Abikaasa kĂ€is mu emalt autot laenamas, mina ootasin rahulikult, ehkki oli viimane minut. Abikaasal tuli meelde, et peo alguseni on kĂŒmme minutit ja Poiss tuleks ka enne lasteaiast Ă€ra tuua – mina oli ikka rahulik. Ta viis meid enne batuudikeskusesse Ă€ra ja lĂ€ks siis lasteaeda. Suur toidukott ununes autosse ja sain selle kĂ€tte alles siis, kui Abikaasa Poisiga tagasi jĂ”udis. Ikka olin rahulik 🙂

Pidu oli tore. Lastele meeldis vĂ€ga, sĂŒnnipĂ€evatoas neid eriti nĂ€ha polnud, seal istusime pigem tĂ€iskasvanutega, sĂ”ime ja jutustasime. Lapsed jooksid vahepeal vett jooma, ĂŒhe-kahe kaupa nĂ€kitsesid sĂŒĂŒa ka, pĂ”hiline aeg kulus neil ikka keskuses möllamisele ja hĂŒppamisele. Alles tordi söömise ajaks saime enam-vĂ€hem kĂ”ik korraga laua taha.

Keskuse reeglites oli kirjas, et oma kĂŒlastajate turvalisuse tagamine on peo korraldaja vastutus, mis on muidugi igati loogiline, aga tundus… VĂ€ljakutse 🙂 Arvestades, et samal ajal oli keskuses ka teine sĂŒnnipĂ€ev, seega lapsi suure keskuse peal möllamas 30-40 ringis. Kuna suurem osa sĂŒnnipĂ€evalistest olid aga juba asjalikus vanuses, siis reaalselt mul polnudki vaja ĂŒldse midagi teha, said suurepĂ€raselt ise hakkama. Ja neil, kes vĂ€iksemad, olid vanemad kohal ja hoidsid ise oma jĂ€relkasvul silma peal. Nii et tĂ€iesti stressivaba.

Teenindaja oli ka vĂ€ga sĂ”bralik ja vastutulelik – kĂ”ige vajalikuga varustas, oli kogu aeg heatujuline ja… Puhas rÔÔm.

Suvise Ôhupuudusega ei pidanud ka diilima, seekord oli istudes pigem jahe, Ônneks mitte hÀirivalt (ja lastel oli kindlasti vÀga mÔnus).

Mul on mĂ€ngutoas sĂŒnnipĂ€eva pidamisega vĂ”rdluseks ainult Musoonik – lapsed on kĂŒll kĂ”ik toad lĂ€bi kĂ€inud, aga mina pole ju juures viibinud ega korraldanud, seega minul kogemus puudub. Mulle isiklikult meeldib Musoonikus tunduvalt enam sellepĂ€rast, et seal on palju hubasem – vĂ€iksem ruum ja ainult sĂŒnnipĂ€evaseltskonnale broneeritud, vÔÔraid pole. Lihtne lapsi tordi söömiseks kokku ajada 🙂 Aga see on jah tĂ€iskasvanu vaatenurk. Lapsed on vĂ”rdses vaimustuses mĂ”lemast kohast.

Batuudikeskuses sĂŒnnipĂ€eva pidamise suureks plussiks on kindlasti see, et neil ei pea aega nii pikalt ette broneerima – kahe sĂŒnnipĂ€evatoa olemasolu on ilmselge eelis. Me ju tahtsime alguses Musoonikus pidada ja nagu nende perenaine augustis ka soovitas, kindlasti kuu aega ette broneerida. Kui ma siis kolm nĂ€dalat varem lĂ”puks kirjutamiseni jĂ”udsin, olid kĂ”ik soovitud nĂ€dala ajad tĂ€iesti tĂ€is 🙂 Aga ma tahtsin kindlalt peo just sel nĂ€dalal teha, et Ă”ekese lapsed saaksid ka osaleda – sestap saigi valitud batuudikeskus, mis oli Plika jĂ€rgmine eelistus. Ja kogemus oli tunduvalt positiivsem, kui oleks julgenud oodata. VĂ”i siis oli asi lihtsalt selles, kuidas ma oma mĂ”tetega selle positiivse reaalsuse lĂ”in 😉

Aga pĂ€riselt ka, ma ei mĂ€letagi, millal viimati möödus ĂŒks laste sĂŒnnipĂ€ev tĂ€iesti pingevabalt. Nii et see teadlikult positiivse mĂ”tlemise vĂ€rk tĂ€iega töötab!

Koju jĂ”udsime pool ĂŒheksa. Panin kohe kĂ”ik asjad omale kohale, ĂŒlejÀÀnud toidud kĂŒlmkappi, pesin nĂ”ud… Lilled said vaasi, kingituste avamisest tekkinud praht Ă€ra visatud, kinkekotid Ă€ra pandud, kaardid riiulile ritta sĂ€titud… Lapsed said pool tunnikest veel ĂŒleval olla – Plika tegeles oma kingitustega, Poiss söömisega (peol polnud ju mahti) – ĂŒheksast lĂ€ksid rahulikult magama.

Ja ongi jĂ€lle ĂŒks pĂ€ev möödas – vĂ€gagi kiire ja rahuldustpakkuv. NĂŒĂŒd on nii mĂ”nus hommikumantlis voodis vedeleda ja puhata.

Head asjad #3 – kĂ”rvarĂ”ngad

Valisin tĂ€na hommikuks meelega ĂŒhe kergema teema, mis ei nĂ”uaks suuremat sĂŒvenemist ega pikka kirjutamist, sest tahan kiirelt tööle jĂ”uda.

KÔrvarÔngad on vaat et kÔige olulisem osa mu garderoobist.

Kodus ma kĂ”rvarĂ”ngaid reeglina ei kanna. Ehk vaid siis, kui on mĂ”ni suurem ĂŒritus vĂ”i kĂŒlalised ja olen seega tavapĂ€rasemast viisakamalt riides. Korraks poodi lipates vĂ”i hommikul lasteaias kĂ€ies ei tunne ka vajadust kĂ”rva panna. Kui on aga tööpĂ€ev vĂ”i ĂŒkskĂ”ik mis pikem ja viisakam kĂ€ik, on kĂ”rvarĂ”ngad absoluutne must be.

Ilma nendeta tunnen end alasti 🙂

Ma isegi ei mÀleta, kust sai alguse mu armastus suurte silmatorkavate kÔrvarÔngaste vastu. Kujunes ehk vÀlja Londonis?

Ma olen kĂ”rvarĂ”ngaste suhtes vĂ€ga valiv – enamik erinevatel pĂ”hjustel ei meeldi / ei sobi. Ei tohi olla liiga vĂ€ikesed (igav), liiga suured (raske ja kohati ĂŒle pingutatud), liiga kribud (ei armasta vĂ€ikeseid helmeid, vaid pigem suuremaid detaile ja konkreetsemaid jooni), vĂ€rv on oluline… Ja nii edasi 🙂 Lemmikud on sellised, mis ei saa liigutades kĂ”rvas vĂ€ga “viltu” minna ja nĂ€evad seega alati head vĂ€lja. NĂ€iteks suured ĂŒmmargused kĂ”rvarĂ”ngad, mis ei ole teiselt poolt vĂ€rvilised, ei ole mu meelest ĂŒldse praktilised, ehkki mĂ”ned paarid mul on.

Igatahes, hetkel on mu kollektsioon selline. Siin on nii mĂ”nedki, mille tĂ”enĂ€oliselt mingil hetkel Ă€ra annan, sest ei vasta pĂ€riselt mu kriteeriumitele – aga las nad olla, kuni olen midagi sobivamat asemele leidnud. Igaks puhuks peab olema sobiv paar 🙂

img_4480

Puhas rÔÔm 🙂 Viimane lihv riietuse juurde 🙂 Ja oma lemmikuid ma ei oskagi valida!

Positiivne pĂ€evakaja #2 – lumi!

TÀnased rÔÔmud:

  • Poiss Ă€rkas öösel ESIMEST korda masina piiksumise peale ĂŒles ja lĂ€ks omal algatusel vetsu. Lina pidin kĂŒll Ă€ra vahetama, aga tekk ja padi jĂ€id kuivaks! Sest suurem osa lĂ€ks Ă”igesse kohta 🙂 Ma vĂ€ga loodan, et see polnud juhus, vaid nĂŒĂŒdsest hakkabki nii olema.
  • Kui tuli vĂ€lja, et Abikaasa ei saa homme ega ĂŒlehomme Plikat kooli viia, otsustasin hommikul nö “jooksu pealt”, et tĂ€na on see pĂ€ev, kus Plika bussiga kooli minema Ă”petan. Teistpidi on ta seda teed kĂ€inud iseseisvalt juba mĂ”nda aega – tĂ€na lĂ€ksin kaasa, et kontrollida, kas teekond tal niipidi ka vĂ€lja tuleb. Paaris kohas oli vaja mĂ”ni asi lĂ€bi arutada, lumega ei paistnud ĂŒlekĂ€igurajad nii hĂ€sti vĂ€lja jne. Eks vaatame, kas lĂ€hen temaga homme ka veel kaasa vĂ”i lĂ€heb siis juba ĂŒksi.
  • SuurepĂ€rane raamat, mida mulle soovitati – pistsin tĂ€na hommikul uitmĂ”tte ajel lugeri kotti, et oleks tegevust, kui hommikul koolist tagasi tulles bussi ootama pean. JĂ”udsingi umbes 10-15 esimest lehekĂŒlge lĂ€bi ja sain koheselt suure positiivse laengu. Ootan kannatamatult, et oleks aega edasi lugeda!
  • Lumi! Noo… Ma pean tunnistama, et isiklikult kĂŒll isegi ei oodanud, rattahooaeg sai vĂ€ga jĂ€rsku lĂ€bi. Aga valge maailm on ikkagi maagiline 🙂 Panin Eccod jalga, tĂ”mbasin sooja jope kapuutsi pĂ€he ja marssisin jala tööle. Lund muudkui tuiskas otse nĂ€kku, nii et ei nĂ€inud Ă”ieti midagi. Naersin kogu tee laialt. Kohale jĂ”udes oli nĂ€gu tuisust punane ja nina tatine. Plakat, mille enne tööd printimisest Ă€ra tooma pidin, mĂ€hiti seal kenasti kile sisse, nii et lumi ei pÀÀsenud ligi.

img_4459

  • Eile ajas Abikaasa Ă”de mulle oma Chopsticksi teemaliste kĂŒsimustega hirmsa hiina toidu isu peale ja kuna tĂ€na polnud lĂ”unat kaasas, sĂ”in ĂŒle pika aja oma lemmikut riisi – kana, tĆĄilli ja kĂŒĂŒslauguga. Mmm!
  • Abikaasa tuli Ă”htupoolikul Rimisse Plika sĂŒnnipĂ€evaks sööke varuma – kasutasin juhust ja lasin tal ennast autoga koju tuua. Ma kĂŒll vĂ”tan jala kĂ€imist kui sporti, aga kui kĂŒĂŒdi vĂ”imalus on, siis ikka kasutan 🙂 JĂ”udsin seega koju juba neljast, nii mĂ”nus oli astuda sooja kööki, köögilaud oli ka kenasti korras ja… Nii rahustav oli see hetk. Istusin sellesama laua taha ja tegin veel kaks tundi tööd.
  • Ootamatu kingitus sĂ”branna poolt. Meie toidukapp sai veidi tĂ€iendust, see on alati rÔÔm.
  • Positiivselt mĂ”tlemine töötab! Peame homme Ă”htul Plika sĂŒnnipĂ€eva (Ă”ige pĂ€ev on kĂŒll pĂŒhapĂ€ev, aga Ă”eke lĂ€heb juba reedel Ă€ra, nii et tegime laste peo varem, nĂ€dala sees on nagunii hinnad soodsamad ka). Iga-aastane vĂ€ljakutse tordi nĂ€ol. Seekord ei mĂ”elnud ĂŒldse, lĂ€ksime kĂ”ige lihtsamat ja soodsamat teed ning otsustasime taas kĂŒpsisetordi kasuks. Minu suhe söögi valmistamisega on teatavasti selline, et kui antakse vĂ”imalus, hoian kĂ”rvale 😛 Alustasime tordi tegemist kell seitse koos lastega, aga mingi hetk oli vaja oodata vaarikamoosi sulamist, lastel tuli juba uneaeg, pool torti oli veel tegemata. Panin lapsed magama, vaatasin nĂ€dal aega hambaprobleemide tĂ”ttu rivist vĂ€ljas olnud Abikaasat, kes oli ennast vĂ€sinult magama keeranud, ning tĂ”desin, et seekord tuleb kĂŒll ĂŒksi hakkama saada. Kuna olin vĂ€sinud, ei olnud see mĂ”te just kĂ”ige rÔÔmustavam. Ütlesin endale mĂ”ned korrad mĂ”ttes: “Mulle kĂŒll vĂ€ga meeldiks teha seda koos Abikaasaga, aga ma saan sellega ka ĂŒksi suurepĂ€raselt hakkama”. Ja teate mis! Kui ma siis kell ĂŒheksa kööki tagasi lĂ€ksin, et torti edasi teha, ma olingi tĂ”epoolest heas tujus. Ja tegin selle tordi valmis suurima armastusega. Isegi kaunistamisega sain tĂ€itsa talutavalt hakkama! LĂ”petuseks tegin nimekirja homme vaja minevatest asjadest, panin nii palju kui vĂ”imalik juba kotti valmis. Koristasin köögi Ă€ra, pesin nĂ”ud, pĂŒhkisin pĂ”randa, pool ĂŒksteist olin omadega valmis.

img_4466

TÀnased vÀljakutsed:

  • Hommikud on kĂŒll vĂ”rdlemisi rutiinsed, aga vahel kipub endalgi ajataju kaduma. Ja kui juhtub, et lumi ootamatult maha tuleb, on Plika muidugi soojad pĂŒksid kooli jĂ€tnud ning ei tule kiirustades meelde kummalegi lapsele kaasa anda kindaid, mis oleks lumega mĂ€ngimiseks sobilikud… Aga said ĂŒhe pĂ€eva kenasti hakkama, homseks on kĂ”ik valmis pandud.
  • VĂ€simus tekitab pingeid. Sa vĂ”id kĂŒll ĂŒritada olla vana rahu ise, aga kui lapsed liiga elavalt mĂ€ngivad vĂ”i liiga kergelt tĂŒlitsevad, lĂ€hed miskipĂ€rast ikkagi endast vĂ€lja… Ja hiljem kahetsed. Õnneks saab alati kallistada, andeks paluda ja Ă€ra leppida. Aga katsu siiski jÀÀda rahulikuks! Lapsed on seda vÀÀrt.
  • Viimasel ajal tundub, et teha on nii palju ja aega oleks vaja palju rohkem 🙂 Toimekas olla on tore, aga Ă”htuks vĂ”tab vahel nii lĂ€bi. Ja kuhu see vĂ€simus siis kaob, kui lapsed magavad? MiskipĂ€rast on nii, et Ă”htuti kĂ€ib kĂ”ige suurem vĂ€simus kella seitsme-kaheksa ajal peal Ă€ra ja ĂŒheksast-kĂŒmnest on olemine jĂ€lle tunduvalt normaalsem. Huvitav…

Head asjad #2 – usk

Usust olen tahtnud tegelikult kirjutada juba ammu. Siin projektis ei kavatsenud ma taolist sĂŒgavat teemat sugugi nii alguses kĂ€sitleda, aga kuna tĂ€na on hingedepĂ€ev, tundus kuidagi sobiv.

Ma olen alati uskunud seda, et on olemas kĂ”rgem jĂ”ud. Ma olen seda kĂ”rgemat jĂ”udu alati nimetanud jumalaks (ja ingliteks), meie ĂŒhiskonnas on nii lihtsalt kĂ”ige suupĂ€rasem.

Kuna mitmed mu sugulased on kirikuga seotud, olen ma kĂ€inud pĂŒhapĂ€evakoolis, leeris… Teismelisena kĂ€isin igal pĂŒhapĂ€eval kirikus. Aga seda ilmselt pigem rohkem seltskonna pĂ€rast 🙂

Vahepeal puudus kirikuga igasugune kokkupuude aastaid. Lihtsalt elu oli selline, ei tundnud ka vajadust. Aktuaalseks sai teema jĂ€lle siis, kui sĂŒndis Plika ja plaanisime abielluda.

Olin alati teadnud, et kui ĂŒkskord abiellun, tahan anda vande millegi kĂ”rgema ees, kui seda on EV seadus – kiriklik laulatus oli seega tĂ€iesti loomulik soov. Kuna olin noorena kĂ€inud leeris, aga mitte ristitud, otsustasin koos Abikaasaga uuesti leeri minna.

Sarnaselt sooviga anda oma abieluvanne kÔrgema jÔu ees, soovisime ka oma lapsed sellesama kÔrgema jÔu hooleks usaldada. Seega on terve meie pere ristitud Tartu Maarja kirikus, kus toimus ka meie laulatus. Ja ma olen siiamaani kÔigi nende otsustega vÀga rahul.

Aga siis kolisime tagasi UK-sse, hiljem juba PĂ€rnusse. Sellest ajast saadik on suhe kirikuga jÀÀnud taas passiivseks. Maarja koguduses oli tol hetkel vĂ€ga hea ja Ă”ige tunne, tol hetkel oli see just meie jaoks Ă”ige koht. NĂŒĂŒd aga…

Ma ei tea. Mulle tundub, et ma olen kristlusest vÀlja kasvanud.

Ärge saage valesti aru, mul pole midagi organiseeritud religioonide vastu. Ma austan vĂ€ga erinevaid usundeid ning seda suurt ja tĂ€nuvÀÀrset tööd, mida pĂŒhakojad teevad. Lihtsalt… Ma ise tunnen hetkel, et mulle pole vaja nii reglementeeritud usku.

Ja olgu, pean tunnistama, et natukene kihvatab iga kord, kui keegi vĂ€ljendab vĂ€ga hÀÀlekalt kristluse lipu all arvamust, millega ma kohe ĂŒldse nĂ”ustuda ei saa. Aga inimesed ongi erinevad ja ma tean, et kristluse ja nende hÀÀlekate arvamuste vahele vĂ”rdusmĂ€rgi tĂ”mbamine oleks umbes sama totter, kui teha teadagi mis jĂ€reldus moslemite kohta. Üldiselt on see teema, mida siin postituses pikemalt lahata ei soovi. Ütlen lihtsalt: “AitĂ€h, minu traditsiooniline perekond ei vaja kaitset” 🙂 Ma usun kogu sĂŒdamest kĂ”igi inimeste vĂ”rdsetesse vĂ”imalustesse. Ma usun avatud ĂŒhiskonda, mitmekesisusse ja armastusse.

Nii et jah, ma usun. Ma usun, et on olemas kĂ”rgem jĂ”ud, kes meid kaitseb ja juhib. Ma ei tunne vajadust lugeda selle usu pĂ€rast iganĂ€dalaselt pĂŒhakirja vĂ”i kĂ€ia kirikus – ma vĂ”in palvetada igal ajahetkel, mil seda soovin.

Ma arvan, see oli Epp, kes kunagi kuskil kirjutas midagi sellist, et kĂ”igil pĂŒhakodadel on rahustav mĂ”ju ja pole absoluutselt vahet, mis usundit see esindab. Minu jaoks on samamoodi. Kui ma tunneks vajadust minna ja olla oma mĂ”tetega selle kĂ”rgema jĂ”u “kodus”, vĂ”iksin minna ĂŒkskĂ”ik millisesse pĂŒhamusse.

Aga ĂŒldiselt on minu usk hĂ€sti lihtne 🙂

Usun, et kÔik asjad juhtuvad pÔhjusega. Usun mÔtte jÔusse. Usun positiivsusesse. Usun, et loome oma mÔtetega iga pÀev endale ise reaalsuse. Usun palvesse, tÀnusse, abi ja juhenduse palumisse.

Elamiseks on mul umbes-tĂ€pselt ĂŒks reegel: ela nii, et endal oleks hea ja teistel ka.

Muidugi see ei tule mul kaugeltki alati vĂ€lja, aga… Ma annan oma parima 🙂 Iga pĂ€ev. Ja usun, et muutun selles jĂ€rjest paremaks.

See on minu meelest hea universaalne reegel. IgaĂŒhel on erinevad tĂ”ekspidamised, elada tulebki OMA sĂŒdametunnistuse jĂ€rgi. Aga jah, ei tohi unustada teist vĂ€ga olulist poolt – oma tĂ”ekspidamiste pĂ”hjal kĂ€itudes tuleb alati arvestada ka sellega, et keegi teine ei saaks sinu pĂ€rast haiget. SEDA tuleks kogu aeg meeles pidada.

jumala-motisklusedOn ĂŒks raamat, mis sattus mulle juhuslikult pihku 5+ aastat tagasi – Neale Donald Walsch “MĂ”tisklusi jutuajamistest Jumalaga”. See raamat kĂ”netas mind sĂŒgavalt ja sellest ajast peale olen seda nimetanud naljatamisi oma “piibliks”. Selles raamatus on kĂ”ik kirja pandud tĂ€pselt sama lĂŒhidalt ja lihtsalt, nagu see minu usus on.

Reaalsuse loomisest.  Sa ei ela selleks, et avastada, mis jÀrjekordsel pÀeval varuks on, vaid selleks, et pÀeva ise luua. Lood iga minutiga ise endale reaalsuse, kuigi sa seda vÔib-olla alati ei teadvusta.

Sellest, kes sa oled. KĂ”ik, mis juhtub – kĂ”ik, mis on varem juhtunud, juhtub praegu ja hakkab juhtuma tulevikus -, on vĂ€line manifestatsioon sellest, millised on sinu seesmised mĂ”tted, valikud, ideed, ja milline on sinu veendumus selle kohta, Kes Sa Oled ja Kes Sa Eelistad Olla.

Ainsast tĂ”elisusest. Jah, on olemas Ainus Suur TĂ”de, on olemas LĂ”plik Reaalsus. Vaatamata sellele saad alati seda, mida ise valid – lihtsalt sellepĂ€rast, et tĂ”de ongi see. Oled jumalik olend, kes loob omaenda reaalsuse just niisugusena, nagu seda koged.

Jumalast. Ma ĂŒtlen sulle – olen igas lilles, igas vikerkaares, igas taevatĂ€hes: olen kĂ”ik igas planeedis, mis ĂŒkskĂ”ik millise tĂ€he ĂŒmber tiirleb. Olen tuulte sosin, pĂ€ikese soojus, iga lumehelbe hĂ€mmastav ja tĂ€iuslik kordumatus.

Kui selle raamatu esmakordselt avastasin, kinkisin seda kĂ”igile jĂ”uludeks. Loodan, et ehk leidis keegi endale sealt midagi sama sĂŒdamelĂ€hedast.

Usun ka inglitesse 🙂 Mul on raamat ja kaardid, ilmselt juba ĂŒle kĂŒmne aasta, palusin kunagi emalt jĂ”ulukingiks. Vahel seisavad need pikalt sahtlis ja ei tule meeldegi, vahel on pidevas kasutuses.

Usk on minu jaoks vĂ€ga isiklik asi – see pole kindlasti teema, millest tihti rÀÀgin. Kui tuleb jutuks vĂ”i keegi tunneb huvi, arutan hea meelega, ise aga naljalt jutuks vĂ”ta. VĂ”ib-olla on ka see pĂ”hjus, miks olen sellest blogis kirjutamist nii pikalt edasi lĂŒkanud. Sest mĂ”nes mĂ”ttes on see ehk rohkem enese paljastamine, kui seda sooviksin.

VĂ”i siis sellepĂ€rast, et see teema sobis nii ideaalselt just tĂ€nasesse hingedepĂ€eva, vast alustatud positiivsusprojekti. Iga asi juhtub tĂ€pselt Ă”igel ajal 🙂

Ja just tĂ€na hommikul, muide, alustasin ĂŒhe suurepĂ€rase raamatu lugemist, mida soovitati mulle just Ă”igel hetkel ja mis tekitas minus juba esimeste lehekĂŒlgedega suurt rÔÔmu ja kindlat usku: KÕIK ON VÕIMALIK!

Sellest raamatust tuleb ilmselt kunagi mĂ”ni teine postitus 🙂

Positiivne pĂ€evakaja #1 – iga pĂ€ev on Ă”ppetund

Õhtused postitused olid esialgse plaani jĂ€rgi mĂ”eldud selleks, et kirjutada kĂ”igest, mis mulle pĂ€eva jooksul rÔÔmu valmistanud on. Siis tuli aga tunne, et tahaksin teemat veidi laiendada – kirjutada ka pĂ€eva vĂ€ljakutsetest.

Sest selge on see, et pĂ€evad ei ole lĂ€binisti positiivsed. Ja kui viriseda ei taha ma sugugi, siis mulle samas vĂ€ga meeldib mĂ”te adekvaatsemast pĂ€evakajastusest. Ühtlasi on see suurepĂ€rane vĂ”imalus muuta enda jaoks positiivseks ka need hetked, mis on olnud minu jaoks raskemad. Ka need on ju tegelikult vĂ€ga vajalikud – seega vĂ”tan neid kui Ă”ppetunde ja olen nende eest tĂ€nulik.

Nagu öeldud – mul tuleb endaga veel kĂ”vasti tööd teha. Ma tahan seda teha.

Ja nagu iseenesest torkas lĂ”puks pĂ€he ka sobiv alamkategooria nimetus, mida hommikul kuidagi vĂ€lja mĂ”elda ei suutnud – “positiivne pĂ€evakaja” 🙂

TÀnased rÔÔmud:

  • Kui hommikul auto kĂ€ima ei lĂ€he ja kooli ning lasteaia alguseni on vaid kĂŒmme minutit (sest otse loomulikult juhtub see pĂ€eval, mil pole vaja tavapĂ€raselt 40 minutit varem startida), tĂ”ttab appi perekond – ehk Abikaasa ema sĂ”itis lĂ€bi ja aitas hĂ€dast vĂ€lja. Muidugi oleks jĂ”udnud ka jala/bussiga, aga siis oleks hilinemine olnud juba tunduvalt arvestatavam.
  • Mu vana ustav Samsung S3, mille laadimisega on olnud pikalt probleeme, andis lĂ”plikult otsad. KĂ€isin paranduses, aga ei pidanud mĂ”ttekaks maksta €22-37 laadimispesa vahetuse eest, kuna probleeme on muidki ning loodan vĂ€ga, et lĂ€hikuudel tekib vĂ”imalus soetada uus ja tĂ”eliselt korralik telefon, mis teeniks mind mitu head aastat. Seniks vĂ”tsin kasutusele viimase suvise asendustelefoni, milles ei tööta ei meilid ega chat. Kui suvel oli FOMO, siis nĂŒĂŒd – pigem kergendus. Üks asi, mida soovin muuta, on pidev multitasking ja korraga kĂ”ige tegemine – tahan keskenduda pigem ĂŒhele asjale ja teha seda tĂ€ie tĂ€helepanuga. Tööl olgu töö, Ă”htul kodus lapsed ja pere, alles pĂ€rast laste magama minemist vaba aeg, sh arvutiaeg. Nii ei ole hetkel Ă”htusel perega koos oldud ajal kiusatust tekitavaid mĂ€rguandeid, mis kisuvad eemale tööasjade vĂ”i chati poole. Pikemas perspektiivis tahaksin kĂŒll telefoni, mis maailmaga kursis hoiaks, aga lĂ€hikuudel on selline pealesunnitud eraldatus ainult kasuks.
  • Ema mehe poolt valmistatud eileĂ”htuse pidusöögi jÀÀkidest sai mu tĂ€nane töölĂ”una – maitses VEEL paremini kui eile. Ja kui imeline liha sai otsa, siis ĂŒlejÀÀnud kraami jagus veel ka tĂ€naseks Ă”htuks – lisades ĂŒleeilsest ĂŒle jÀÀnud supi, saime kĂ”hud kenasti tĂ€is ja ei pidanudki midagi kokkama.
  • Otsustasime tööl, et meil on vaja veidi tassivarusid tĂ€iendada – leidsin Rimist imearmsad soodsa hinnaga ĂŒksteisega kokku sobivad, aga samas siiski eristatavad isendid (et viiruste perioodil oleks igaĂŒhel oma :D) – mul on nĂ”rkus ilusate nĂ”ude vastu ja nĂŒĂŒd saan iga pĂ€ev rÔÔmustada, kui vett vĂ”i teed joon.
  • Ma olen hakanud teed jooma! Mina, kes ma ei ole terve elu teed joonud, sest ĂŒkski ei maitse! Kuidagi lihtsalt lĂ€ks nii, et kui mul nĂ€dal tagasi kurguga probleemid tekkisid, siis tegin tööl tassi teed ja… Tallinna minnes vĂ”tsin juba pudeli teed kaasa ja… Kui see tĂŒhjaks sai, tegin jĂ€rgmise ja… TĂ€na Ă”htul tegin kodus tassikese ja… Ei saaks öelda, et ĂŒkski neist neljast mulle just nii kohutavalt maitsenud oleks, aga see, et ma ĂŒldse vabatahtlikult teed joon, teadlikult maitseid eristan ja neis juba mingeid meeldivaid nĂŒansse leian… See on NII SUUR SAMM minu jaoks! Ja tunnen soovi jĂ€tkata! Ja ei taha mett tee sisse, tahan puhast maitset! Ainult teekannu on uut vaja, sest Norra teise ringi poest ostetud kannu tila sisse tuli pragu ja olime sunnitud selle Ă€ra viskama. Oli teine nagunii liiga vĂ€ike ja ilma sĂ”elata. NĂŒĂŒd on vaja suuremat ja sĂ”elaga ja hĂ€sti ilusat. Peab vaatama.
  • Annika palus, et me tema poisi meie kodu lĂ€hedal asuvast huviringist Ă€ra tooks ja veidikeseks enda juurde mĂ€ngima vĂ”taks, kuni ta tööd teeb. Lapsed, kes on minevikus ĂŒksjagu kakelnud, mĂ€ngisid tĂ€na Ă”htul ĂŒksmeelselt ja rÔÔmsalt legodega, ĂŒle kolme tunni! Magamamineku aeg lĂ€ks 1,5h ĂŒle, aga see ei loe. Meie Annikaga istusime samal ajal köögis, jĂ”ime klaaside kaupa vett ja sĂ”ime banaane ning jutustasime. Oli vĂ€ga mĂ”nus ja sĂŒgavmĂ”tteline vestlus.
  • Kutsusin Haide kĂŒlla ja nad tulevadki reede Ă”htul – jee!

TÀnased vÀljakutsed:

  • Rahu, ainult rahu 🙂 Ka siis, kui ĂŒks lastest teatab jĂ€rjekordselt, et ei oma vĂ€himatki aimu, kuhu ta oma salli jĂ€tnud on ning teine viriseb asjade pĂ€rast, mida ta 1) on ise lubanud teha, aga ei taha 2) arvab, et mina ei luba teha, ehkki ma pole keelanud 😀
  • Kui oled öelnud ei, jÀÀ sellele kindlaks. Sa ei pea tundma ennast sĂŒĂŒdi, kui keeldud aitamast – teades, et see toimuks sinu enda vaimse tervise arvelt.
  • Ole pisut ettevaatlikum jĂ€relduste tegemistega ja nende teistele edastamisega mitte just kĂ”ige positiivsemas mĂ”ttes. VĂ”ib bumerangina sinuni tagasi jĂ”uda, mitu korda vĂ”imendatuna 🙂
  • Sa ei saa kontrollida seda, mida sinust rÀÀgitakse ja kuidas seda tĂ”lgendatakse. On okei, kui on inimesi, kellele sa ei meeldi, kes on sinu kĂ€itumisest valesti aru saanud, teinud mingeid jĂ€reldusi, mis pole absoluutselt tĂ”esed. Saa ĂŒle tundest, et on vaja kĂ”igile seletada, kuidas asjad tegelikult olid.
  • MĂ”ned pĂ€evad tööl ongi hektilisemad. Tunne rÔÔmu oskusest multitaskida, aga kui vĂ€hegi vĂ”imalik, katsu siiski keskenduda korraga ĂŒhele asjale – nii on lĂ”ppkokkuvĂ”ttes kergem.
Scroll to Top