Meil on olnud lastega aastaid rutiin, et pühapäeva õhtul käiakse vannis. Viimasel ajal on nad hakanud eelistama selle asemel duši all käimist, mis on mulle igas mõttes kergenduseks, kuna vannis nad kippusid lärmama ja ülemeelikuks muutuma, nii et pärast terve vannituba ujus + vanni vett täis laskmine, hilisem tühjaks laskmine ja puhastamine on ju ka kõik lisatöö.
Dušši on nad alati pigem kartnud ja ma pole ka väga ise viitsinud neid sellega harjutada (lihtsalt tuli meelde, Henry millalgi oma blogis kirjutas, kuidas ta kahene enam dušši ei karda, ma ei tulnud selle pealegi, et nii harjutada võiks titest peale). Poiss käib duši all ujumisprillidega ja hetkel see mulle sobib 😀 Ehkki eile vist isegi käis ilma. Plika käis igal juhul ilma. Areng.
Plika õpetasin ma eile iseseisvalt pead pesema. Lihtsalt olin kõrval ja juhendasin. Kuidas pead hoida, et juuksed ülevalt voolava vee all märjaks teha, kuidas šampooni ise juustesse hõõruda, kuidas see lõpuks kõik välja loputada, ilma et silma läheks… Ja kõige viimaseks – kuidas turbanit ise pähe keerata ja kinnitada. Ja ta sai selle kõigega hakkama. Väike sammuke iseseisvuse poole 🙂 Sest kui pesnud on ta juba mõnda aega ise, siis juuste pesemine oli seni ikka minu töö.
Ahjaa, ja kõrvad muidugi. Mina ei tea, kuidas inimesed oma kõrvu ilma vatitiku abita puhtaks saavad, mina ei saa. Lihtsalt duši all pesemisest pole mu meelest väga tolku. Nii et ma ikkagi olen kasutanud ettevaatlikult tikke, nii enda kui laste kõrvade puhul. Ja ka seda julgesin nüüd Plikal endal teha lasta – ma olen teda ka aastaid manitsenud, et tuleb olla väga ettevaatlik, muidu võib endale viga teha.
Hambaid peseb Plika hambaarsti õnnistusel juba ka pikka aega ise, nii et kui talle nüüd veel küünte lõikamine selgeks õpetada, siis ei pea mina enam miskit tegema. Laste küüsi olen ma kogu aeg tangidega lõiganud ja sõrmeküüsi on Plika tegelikult endal ise ka lõiganud. Aga mulle meeldib lõigata võimalikult lühikeseks, et nädala jooksul ei jõuaks väga pikaks kasvada, vastasel korral jääb sinna igasugu saasta vahele ja lapsed ju ei puhasta küünealuseid… St tegelikult ta saaks tõesti ka küünte lõikamisega ise hakkama, lihtsalt mina eelistan lühemaid. Ehk peaks õpetama teda hoopis küünealuseid puhastama või tihemini küüsi lõikama?
Juuste kammimisega on veel arenguruumi. Ta harjab küll ise suuremad pusad välja (Frozeni hari oli suurepärane investeering!), aga minu meelest on juuksed pärast seda ikkagi sassis. Seega ma enamasti kammin veel üle – külmal perioodil reeglina kraani all niisutatud kammiga, sest see jube staatiline elekter… Ja lahu teen ka mina, sest ma ei salli, kui see on sassis. Mõne soengu puhul on täitsa okei, kui see on suvaline, aga minu enda ja Plika peas mu meelest on kole, seega katsub sirgena hoida.
Poiss peseb ennast ka ise, aga kui hästi, see on muidugi iseasi. Eile just tuvastasin pärast duši alt tulemist, et ei ole just kõige korralikum töö, kupatasin ta vanni tagasi ja minu juhendusel pesi osad kohad üle. Eks näis, mitu korda ma veel juhendama pean, enne kui talle endale meelde jääb.
Juuste pesemist ta vihkab, aga kuna tal on need nii lühikesed ja ei lähegi eriti mustaks, siis teemegi seda väga harva. Et ta oma pead ise pesema hakkaks… Noh, mitte veel 😀 Aga ta on ka alles viiene.
Kõrvu puhastan tal mina, küüsi lõikan mina. Hambaid peseme õhtuti enamasti ka meie, hambaarst käskis. Plika ei ole endale kaariest saanud, Poisil on olemas, see on ka üks põhjus, miks Plika võib ise pesta, aga Poisi hammastega peab eriti hoolikas olema. Hommikul pesevad ise.
Kui Plikal oleksid pikad juuksed, siis ma ei kujuta ette, millal ta nende pesemise ja kammimisega ise hakkama saaks. Aga õnneks on tal minu soeng. Mida lühem, seda lihtsam 🙂 Pikad juuksed läheks kiiremini sassi, neid peaks kogu aeg kinni panema, aga ma pole suurem asi patsitegija… Ja nii edasi.
Huvitav, mis vanusest üldse võiks/peaks lapsest eeldama, et ta kõiki noid asju ise teeb? Kuidas teie kogemused on?
