2020

Uus kodu: esik ja koridor

Otsustasin uue kodu tutvustuse teha pigem (paari) ruumi kaupa, et postitused ei veniks liiga pikaks. Esimese postituse teen kõige suurema segadusega “läbikäigu”ruumidest, mis on hetkel endiselt täis kolimisest lahti pakkimata asju, kuna pole neile veel head kohta leidnud ja panipaigaruumi on hoolimata täismöbleeritusest vähevõitu. Pole jõudnud sellega lihtsalt tegeleda, oma osa on ka selles, et teisel korrusel on plaanis pisut suuremad muudatused, mida ei saa praegu kohe veel teha.

Esimesel korrusel on meil kaks esikut, millest ühest pole praegu üldse pilte ja ei viitsi teha ka, kuna seal eriti midagi pole. Tänavapoolne esik on kütteta ruum, seal on nagi, peegel, riidekirst ja sügavkülm. Tulevikus soovime sinna panna põrandakütte ja ülejäänu kuidagi loogilisemalt paigutada – küllap ma siis pildistan ja küsin nõu ka 🙂

Tagumine esik on pisut suurem “läbikäigu”ruum, millele me pole siiamaani head nimetust leidnud. Mu jaoks on see oma olemuselt pigem koridor, samas koridorid on pikad ja kitsad, see suht ruudukujuline. Igatahes, köögist läheb uks tagumisse esikusse, kust lähevad omakorda uksed terrassile ja vannituppa (sealt edasi sauna) ning trepp ülemisele korrusele.

Vaade trepist alla. Jalatsikapp oli siin olemas – on küll praktiline, aga meie pere jalatsivarudest mahub sinna ehk… Veerand, heal juhul 😀 Pole veel selgeks mõelnud, kuidas täpselt jalatsimajanduse lahendame. Kõrval on näha riiul, mille kolisime kaasa mu vanast kodust. Ostsime selliseid kunagi Eksabikaasaga mitu tükki üsna olematu hinnaga Scano vabrikupoest – üks oli köögis, teine koridoris mütsiriiul, kolmas väiksem laste mütsiriiul – nüüd siis ajutiselt on kaks suuremat püstises olekus, et võtaks vähem ruumi ja saaks põrandale panna, et lihtsalt OLEKS KUSAGIL ASJU HOIDA. Täiesti ajutine lahendus, aga parem kui kastid.

Trepi alla mahtuvad täpselt boiler ja pesumasin.

Vaade trepilt. Otse ees terrassiuks, sellest paremal uks kööki.

Suured riidekapid olid sisse kolides juba olemas. Mõlemas oli algselt riidepuude riputamiseks puu – ääretult suur oli me rõõm, kui avastasime kapi otsast riiuliplaadid ning kapist seest kandurid… Seega ühe riidekapi saime ümber teha riiulitega kapiks – ja see on juba NII asju täis… Teises kapis ripuvad praegu kõik hooajavälised õueriided ja mu suveriided, mis vajaks läbi pesemist, sest eelmises kodus olid sellises riidekapis, mis kergelt haises… Kapi alumine ning ülemine riiul on samuti tuugalt asju täis, riiete all kogu vaba ruum ka. Hooajavälised õueriided tänavapoolsesse esikusse ei mahu, seega neile oleks ikkagi kohta vaja… Muidu tahaks kangesti selle kapi ka riiuliteks teha (riiuleid küll rohkem pole, peaks plaadid muretsema siis sobivas mõõdus). Või siis teha osast kapist jalatsikapi, mul tuttav pakkus just meile täpselt sobiva mõõduga jalatsiriiuleid neli tükki, mis ära kuluks, vaja vaid siinid osta… Ah, ma ei tea, kõik on lahtine 😀

Trepi alla mahtus lisaks boilerile ja pesumasinale ka kasside liivakast – täpselt sellises mõnusas eraldatud kohas, et ei jää kellelegi ette ega riiva ka oluliselt silma.

All pildil olev kitsas Jyski kapp/riiul on olnud minuga aegade algusest saati ehk ostetud kõige esimesse Tartu üürikasse pisut pärast Plika sündi – algselt elutuppa, sest sobis oma mõõtudelt täpselt mingisse kitsasse kohta, järgmises Tartu üürikas oli ilmselt ka kuskil elutoas, siis üheksa aastat me Pärnu kodu koridoris. Praegune koht on siin täiesti ajutine, majutades tööriistu ja koristusvahendeid… Selle koha peale peaks tulema aga hoopistükkis kuivati, nii et ma ei ole veel lõpuni enda jaoks selgeks mõelnud, mis sellest kapist siis pikemas perspektiivis saama peaks. Või kas peaks ikkagi ümber otsustama ja ostma kuivati asemel pesumasina, millel ka kuivati funktsioon, sest praegune on juba kümme aastat vana ja need uued kuivatiga on kuuldatavasti täitsa asjalikud – ja kapiruumi on ka hädasti vaja… Samas eraldi kuivati on KINDLASTI asjalikum kui kaks ühes ja ma juba valisin selle peaaegu välja ja… Oeh. Ei tea, ühesõnaga 😀

Vannitoa uksest paremal on näha me akutolmuimeja “kodu” ehk laadimispesa, tolmuimeja ise oli ilmselt tol hetkel kuskil mujal, kus seda parasjagu kasutasin. Kunagi kirjutan sellest pikemalt 😀

Ja siin on ka näha veel kaks mütsiriiulit ajutises kasutuses.

Liigume edasi ülemise korruse koridori. Pärast piltide tegemist nädal tagasi vedasin enamik kaste alt üles, seega all on hetkel pisut rohkem ruumi ja üleval veel rohkem kaste, kui praeguse postituse piltidel.

Sellel pildil läheb kraanikausi tagant trepp alla. Ehk trepist üles tulles otse ees on kapp, mille sees on akumulatsioonipaak või muud taolist, no ühesõnaga kõik see süsteem, mis köögi keskküttepliidist igale poole vett laiali ajab, köögi põrandakütte ja ülemise korruse radikate jaoks. Kapi ees on siiani Napsie kast – ma päris täpselt ei teagi, miks seda pole veel välja visatud 😀  Kapi kõrval on uks praegusesse Poisi tuppa.

Üleval ei ole hetkel pesuruumi ega WC-d ning kraanikausil on ka vesi kinni keeratud, nii et see lihtsalt ON seal. Äkki liigub tulevikus WC-sse, mida alles plaanime.

Suures riidekapis koridoris on hetkel meie riided, sest meil on kõige väiksem magamistuba, kus praegu ühtki kappi pole – saaks mahutada, aga pole jõudnud tegeleda ja mõtleme siiski tubade vahetamisele Poisiga, kui see aga juhtub, oleks kõik jälle hoopis teisiti… Riidekapi kõrval on peeglikapp ja öökapp, mille tõstsime välja oma praegusest magamistoast ja mida meil ilmselt vaja ei lähe – sobiksid stiililt Plika tuppa, kus on aga palju katusealust ruumi ja lihtsalt ei mahu. Need näevad piisavalt ägedad välja, et võiks müüki panna, aga millal me ükskord selleni jõuame, eks ole näha.

Vasakul meie praeguse magamistoa uks. Nagu siit pildilt näha, siis kogu selle asjadekuhja all on tegelikult üks mõnus tugitool. Beebide lamamistool tuli koos majaga (nagu ka söögitool ja võrevoodi – eelmiste omanike lapselaps oli parasjagu selles vanuses). Lille tagapool kasutasid kassid liivakastina, mistõttu Kaaslane installeeris sellele katte… Tahaks selle ära anda, aga pole jõudnud tegeleda, see on ka nii raske, et trepist alla peaks seda potti vedama kaks meest.

Kui me otsustaks ära, kuhu tuleb WC (ja soovitatavalt ka ehitaks selle valmis), saaks vahetada ära magamistoad, saaks riidekapi oma tuppa ja kasutada koridorikappi panipaigana ülejäänud asjade jaoks, mõelda ka mõnele lisakapile, et asjade hoiustamise ruumi juurde saada, aga jah… Kõik asjad on üksteisega seotud. WC asukohta pole veel ära otsustanud ja hetkeseisuga poleks ehitamiseks ka piisavalt finantse, peaks selleks kõigepealt pisut raha kõrvale panema.

Neli nädalat eriolukorda, vol 2

Näe, ainult kuu aega läkski, enne kui ma jõudsin blogis muude asjadega nii kaugele, et ka eriolukord natuke pikemalt kajastatud saaks 😀

Corona mõju jõudis minuni töö kaudu tunduvalt varem kui Eesti elule üldiselt – pärast Hiina uusaastat algasid tarneprobleemid, mis ainult süvenesid. Sellest hoolimata jätkus töö ettevõttes tavapäraselt ning samamoodi Eesti elu. Pesin küll tavapärasest tihedamalt käsi, aga muus osas ei lasknud ennast häirida.

Ja siis äkki läks asi tõsiseks, välja kuulutati eriolukord ning koolid läksid kinni. 16. märtsi hommikul läksime veel tööle, kuid õige pea tuli kõrgemalt poolt otsus, et kõik, kel võimalik, mingu kodukontorisse. Enamik kolleegidest, kel kooliealised lapsed, olid juba nagunii sellest nädalast kodukontorisse jäänud – mina küll tulin tööle, aga sain ka suht kohe aru, et päris nii lihtsalt see ei lähe lähe, laste koolitööd ma telefoni teel ei koordineeri – ühesõnaga olin juba jõudnud tõdemusele, et kodukontor on ellujäämiseks ainus võimalik valik.

Esimene nädal oli kahtlemata kõige raskem. Olukord oli kõigile uus, minul oli järsku ühe töö asemel kaks. Kui Plika on üsna iseseisev, kohusetundlik ja positiivne, siis tema sai üsna kiiresti asja käppa – ehkki Stuudium on waldorfkoolis mõeldud lapsevanemale, andsin ligipääsu talle üle ja nii ta seal ise vaatas kõik ülesanded ja tähtajad, tegi asjad ära, pildistas üles, laadis vajalikku kohta. Muidugi oli ka tema vahel pahur, kui õppimine liiga õhtusse jäi ja kurtis näiteks hiljuti, et koolis oli palju kergem, kodus peab kõike ise mõtlema ja tegema… 😀 Aga üldises plaanis on ta siiski kogu selle aja suht iseseisvalt toimetanud, mis on mulle tohutu suureks abiks.

Poiss seevastu, kes on ligi kaks aastat noorem ning väga kannatamatu ja emotsionaalne, samuti neist kahest tunduvalt seltsivam – temal on olnud palju raskem. Õppimine kui selline iseenesest ei ole probleem – ta on oma klassis üks targemaid, saab ülikiirelt kõigest aru ja hea tujuga läheb õppetöö lennates – sisse lipsavad vaid kiirustamise tõttu tehtud hooletusvead. Mis ta aga kõigist tegemist vajavatest ülesannetest arvab ja milline tuju tal juhtub olema, on täiesti iseasi.

Lühidalt – paljud asjad lihtsalt ei meeldi 😀 Mulle aga ei meeldi, kui ma üritan oma töösse süveneda ja kõrval ahastab üks dramaatiline üheksa-aastane väga vinguval hääletoonil, kuidas kool on nõme ja kõik on nii ebaõiglane 😀

Selle nelja nädala jooksul on olnud tuntavaid arenguid. Ka Poiss on järjest iseseisvam ja osavam. Aga viimasel nädalal, kui tundus, et ehk saab ta samamoodi iseseisvalt hakkama, oli viimasel päeval kontrollima hakates tulemus see, et pea kõigis ainetes oli jäänud midagi märkamata, midagi valesti tehtud… Tegime neid asju siis veel eile hommikulgi järele… Aga tehtud need said ja esitatud ka. Järgmisest nädalast kontrollin tema töid jälle igapäevaselt. Mul endal on küll keerulisem ennast pidevalt oma töö ja õpetajaameti vahel jagada, eriti kui päevas juhtub olema mitu koosolekut, aga eks ma saan hakkama. Ja siis tuleb nädal õnnistatud vaheaega, kus ma saan teha terve nädala segamatult ainult OMA TÖÖD. Ei kujuta seda luksust enam ettegi 😀

Üleüldises plaanis – eks me kõik oleme saanud selle kuu aja jooksul aru, KUI HEA on käia normaalselt tööl ja koolis… Ja oskame seda ükskord normaalsuse taastudes vääriliselt hinnata.

Tavalisest rohkema kvaliteetaja veetmisest perega või võimalusest leida aega ammu mõttes olnud projektidele või suurpuhastusele kodus – sellest võib siin muidugi ainult und näha. Tavapäraselt oli elul rütm – lapsed hommikul kooli, meie tööle, kus oli tavapärasel ajal lõunapaus, pärast tööd vajadusel poodi, siis koju, kuhu jõuda oli rõõm ning õhtusööki teha mõnus, nädalavahetustel jõudis nii puhata kui koristada… Nüüd on lihtsalt kodu-kodu-kodu, üks kohustus teise otsa, lõunapausid hektilised, õhtul tööarvuti kaant sulgedes ei taha söögitegemisele enam mõeldagi, nädalavahetused kuluvad suuremas osas mitte midagi tegemisele ja taastumisele, minimaalselt kodutöid saab ehk tehtud. Kui lastel on õpitud, järgneb piiranguteta ekraaniaeg, sest muidu ei saaks mina ÜLDSE midagi tehtud.

Aga ehkki vahelduva eduga on meeletult raske ja väsitav ning enamik õhtuid olen nii sooda, et ei jaksa isegi süüa teha (Kaaslane õnneks päästab päeva), siis eelkõige olen ikkagi pisarateni tänulik selle eest, et meil mõlemal on töö alles, kodukontori võimalus olemas, et me jõudsime kolida enne corona-saagat, nii et meil on nüüd imeline kodu, kus karantiinis isolatsioonis olla on puhas rõõm… Ning et meie kooli õpetajad on alati olemas, alati toetamas… Väga hoitud tunne on – vaata, kust otsast tahad 🙂 Selle meenutamine aitab üle ka kõige raskematest hetkedest. Sest suures plaanis on meil kõik ikka väga hästi.

Nii et mõtleme positiivselt, elame üks päev korraga ja loodame parimat. Ükskord saab kõik korda niikuinii 🙂

Teise päeva hommik. Leib oli vist parasjagu otsas, nii et hommikusöögiks oli selle asemel pitsa.

Ja pool tundi hiljem läksid ahju saiakesed, sest närvid olid juba läbi ja aju karjus magusa järele.

Tavaline distantsõppe päev meie majas 😀

Tol esimesel nädalal, mil ma korraga kahe töö tegemisega alles harjusin ehk lisaks enda tööle pidin järsku koordineerima ka laste õppetööd ning vahepeal oli tunne, et KOGU AEG KEEGI TAHAB MIDAGI ja süveneda OMA töösse pole üldse võimalik, venisid tööpäevad hoolimata kell kaheksa alustamisest tihti tavapärasest tunduvalt pikemaks, sest päevaseid segajaid oli lihtsalt liiga palju. Kui Kaaslane siis töölt koju jõudis ja veini valas, oli see märk, et tööarvuti tuleks kinni panna. Antud pilt on tehtud kolmapäeva õhtul, üle tunni hiljem me harilikust tööpäeva lõpust. Klaas punast veini õhtuti on viimase kuu jooksul üpris tavaline. Hädavajalik, ma ütleks 😀

Pärast seda, kui ma olin esimese nädala kolmapäeval kell üksteist Poisi peale kõva häälega röökinud ja siis magamistoas nutnud, oli ülejäänud päev võrdlemisi rahulik. Neljapäeva hommikul oli Poiss ideaalne ja koostööaldis, kirjutas minu abiga endale ülesannete listi ja asus seda täitma.

Esimese nädala reede hommik. Kaaslane püüdis ka minu pildile. Olen küll nüüd üritanud ikka enne lõunat vähemalt riidesse saada 😀

Kodukontor + distantsõpe: esimese nädala kokkuvõte 😀

Kuidas ma Aliexpressist “legosid” tellisin

Jaanuari keskel kirjutasin, et tellisin esimest korda Aliexpressist legode analooge. Nüüdseks on need kõik meil käes ja mõtlesin selle kogemuse ka blogisse lühidalt kirja panna.

Üldiselt ma väga Hiinast tellimist üldse ei poolda. Samas mõningate asjade puhul, kui Eestis pole valikut või on hinnad otse tellides oluliselt soodsamad (mobiilide kaitsekaaned ja -klaasid näiteks) ma ikka tellin 😛

Legosid, nagu tolles jaanuari postituses mainisin, ostame enamasti -40% sooduka ajal Maximast ja üldiselt tulevad need me majapidamisse üldse kingitustena, olgu siis sünnipäeva või jõulude ajal. Aga kuna Poisil olid jah tookord suht konkreetsed soovid, mida oleks küll põhimõtteliselt saanud ka ilmselt kuskilt lego lehelt tellida, aga kordi kallimana… Siis mõtlesin, et ok, proovime ära, vaatame, mis kvaliteet Aliexpressi asjadel on.

Poisi sooviks olid relvad, SWAT varustusega mehikesed ning ühte värvi tavalised jupid, millest saaks ehitada ühevärvilise seina 😀 Plaatide koha pealt ma ei ole küll enam kindel, kas nende tellimise initsiatiiv ei tulnud mitte minult… 😀

Igal juhul – kaks SWAT mehikest koertega maksid 0.91€ ja 0.92€, 50 relva 1.54€, 100 kuuest juppi (Poiss valis tumehallid) 7.60€ ja kuus 25,6cm külje pikkusega plaati (32×32 “täppi”) 17.99€.

Legodega sobivad ideaalselt ja kui mõni kurtis nende plaatide puhul haisu, siis mina ei pannud midagi tähele 😀 Kui pakid lõpuks kohale jõudsid, oli Poiss üle mõistuse rõõmus.

Kokkuvõttes? Positiivne kogemus, aga iga kell eelistan soodukaga õiget kraami osta 🙂 Samas hea, et alternatiivne võimalus on olemas, vahel kulub ära.

Alkoholist, gintonicust ja klaasidest

Ma olen seda kindlasti millalgi varem ka blogis maininud, et olen alkoholi suhtes väga pirts. Kanget paljalt juua ei suuda, enamik kangetest alkoholidest ei maitse ja enamik lahjematest ka mitte 😀

Ei ole mulle kunagi sobinud õlu, rumm, viski, konjak, tequila… Lihtsalt ei maitse, viimased isegi mitte kokteilides. Vaid viin ja mõned liköörid hästi tehtud kokteilides olid vastuvõetavad (hästi tehtud = maitse hästi peidetud :D).

Ülikooliajal jõin peamiselt erinevaid magusaid siidreid – lemmik oli maasika Fizz. Praegu ei saa aru, kuidas sellist magusat löga üldse juua saab 😀

Siis ma sain vahepeal lapsi ja ei joonud viis aastat üldse mitte midagi, polnud mingit isu ka.

Mingil suvel avastasin enda jaoks õuna Somersby – no nii väga meeldis ja seda siis jõin. Millalgi hiljem leidsin sellele tervislikuma alternatiivi – Hoggy’s Apple Paradise, mis maitses täpselt sama hästi, aga oli ilma lisatud suhkruta. Kuna mu maitsed lähevad magusast aina vähem magusaks, siis hiljem see ka enam väga ei sobinud. Siider on minu jaoks nii ehk naa puhtalt suvejook – siiamaani katsetan soojal ajal erinevate variantidega, mulle lihtsalt meeldib uusi maitseid proovida. Mõned kuivad siidrid on täitsa head, nii mõnedki “päris” siidrid on mu jaoks aga endiselt ebameeldivalt käärinud maitsega.

Kirsi- ja ingveriõlle olen enda jaoks viimastel aastatel avastanud, neid ka vahel suvisel ajal hea tarbida.

Jahedal ajal on mu alkoholieelistus enamasti vein. Ma joon ühtviisi meelsasti nii punast kui valget, aga kuna kõik joomakaaslased 😀 eelistasid valget, siis nende pärast oligi harjumus valget juua. Kuni tuli Kaaslane. Tema eelistab punast. Minul on suva, AGA jahedal ajal ma pigem ei joo külmi jooke, selles mõttes on punane vein valgest parem 😛 Sarnaselt siidrile meeldisid ka veinid mulle nooremalt pigem magusad, nüüd enam üldse ei kannata – vahetasin kõigepealt magusad poolmagusa, siis poolkuiva vastu. Nüüdseks joon enamasti vaid kuiva, mis peab aga olema maheda maitsega – liiga hapud ja tugevad maitsed ei meeldi. Nimedest ma ei tea midagi, Kaaslane ostab ja katsetab ja jätab meelde, tal mingi äpp nende jaoks 😀

Gin kuulus minu jaoks vanasti kõigi “nende teiste” kangete alkoholide hulka, mida ma ei joonud. Ehkki ma ilmselt õieti ei teadnudki sellest midagi… Ja siis suvel 2016 sattusin ühel sünnipäeval jooma gintonicut (vabandatagu nüüd mu ebakorrektne kirjapilt, aga just nii me seda kodus isekeskis kutsume ja seega kirjutan nii ka siia :)). Toona ma lihtsalt imestasin, et kuulge, see on ju täitsa hea… Mingit joomise harjumust siis veel ei tekkinud, aga maitse jäi meelde.

Ja ma polegi kindel, millal tuli teadlikum armastus selle kokteili vastu… Kas uues töökohas, kus tuli aeg-ajalt töistel õhtusöökidel käia, mis omakorda oli hea võimalus väljas alkoholi tarbida, ilma eelarvesse olulist auku tekitamata? Või ikka juba varem? Mäletan, et ükskord sain Geaga kokku, kui ta Pärnusse mingile jooksuüritusele tuli, ja jõime sellele eelneval õhtul ühe Pühavaimu tänava söögikoha terrassil gintonicut, siis oli selle joogi armastus igatahes juba olemas. Aga millal see kohtumine üldse oli? Kas ma töötasin siis juba uues kohas?

No igatahes jah. Kui Kaaslasega jõime me tükk aega ainult veini, siis mingil hetkel jõudsime selleni, et ostsime koju gini. Ja toonikut. Ja hakkasime mõnel nädalavahetusel kodus ka gintonicut tegema.

Pea kõik mu klaasid pärinevad teise ringi poodidest. Need lihtsalt kipuvad liiga kiiresti katki minema, seega ma ei soovi neisse liigselt kiinduda ega nende eest liigselt maksta. Klaasidega teise ringi poodides on muidugi see probleem, et kui veiniklaase ja kuni 250ml tavalisi klaase on väga laias valikus igale maitsele, siis kui tahta suuremaid, aga mitte liiga suuri, ja ka välimust natuke valida, võib hätta jääda. Pooleliitriseid õlle ja coca või lihtsalt igava välimusega klaase leidub piisavalt… Aga meie ideaalsed veeklaasid on sellised ca 350-400ml, kindlasti mitte liiga kitsad ja kõrged… Ja võiks olla ilusad… Selliseid väga palju pole. Mingil hetkel skoorisin viis ilusat ühesugust Ikea klaasi, nendest on ainult kaks alles. Maasikaklaasidest, mida 2015 kevadel Liisilt ja Tanelilt sünnipäevaks vähemalt neli tükki sain, on ka ainult kaks alles – nii et kui mõni veel katki läheb, ongi jama majas ja igapäevaseid veeklaase liiga vähe…

Õlle, siidri ja kokteilide jaoks kasutasime pikalt 30. juubeliks Pipsilt kingiks saadud suuri värvilisi klaase, aga need läksid ka järjest katki – viimane kukkus siin uues kodus nõuderestilt maha kildudeks. Gintonicu jaoks soovisin juba pikalt neid PÄRIS klaase… Ja vot neid ma teise ringi poodidest ei leidnud.

Niisiis surfasin netis. Ehkki ma olen suur värvisõber, siis klaaside puhul olen viimastel aastatel hakanud ka eelistama pigem läbipaistvat, et joogi värv oleks paremini näha. Samas värvid ikkagi väga meeldivad ja ühesuguste klaaside puhul seltskonnas on eri värvid ka hea viis jooke eristada. Ühesõnaga – selle asemel, et suvalisest netipoest suvalised gintonicu klaasid ära tellida, sattusin vaimustusse värvilise jalaga klaasidest, mida otse loomulikult Eestis ei müüdud. Üks kahene komplekt oli hästi kena, aga rohkem meeldis siiski teine, kus kuus erinevat värvi:

Ja siis ma pikalt-pikalt mõtlesin ja lükkasin seda ostu edasi. Arvan, et hakkasin neid klaase googeldama juba eelmise aasta lõpus, kui Pipsi kingitutest oli veel 2-3 alles… Kuna mingit lihtsat viisi neid Eestisse saada polnud, lükkasin otsustamist ja ostu kuid edasi. Kuni lõpuks märtsis otsustasin, et mida pekki, kui pea kõik mu asjad tulevad muidu teiselt ringilt, siis MA VÕIN endale tellida teisest riigist need klaasid 😀 Võtsin seda kui sünnipäevakingitust iseendale 😀

Klaasid ise polnud üldse kallid, kuuene komplekt £13.99. Saatekulu oli lehel endal Eestisse £20, mis oli täiesti kirves. Kasutasin eshopwedrop lehte, nii et kõigepealt UK sisene postikulu £2.99 ja edasi Eestisse €12.54 – pisut soodsam, aga mitte oluliselt. Ja kohale jõudes oli üks klaas katki, mis tegi tuju väga mõruks. See on see värk, kui teisest riigist klaase tellida. Eshopwedrop teatas, et pole nende süü, vaid müüja kehv pakendamine. Müüjale ma isegi pole viitsinud kirjutada, sest nii kaua on sest möödas, kui nemad selle paki teele saatsid – kõigepealt ju liikus UK-s ühest kohast teise, siis sealt Leetu, siis Leedust Eestisse, seda kõike corona ajal, läks tavalisest kauem. Nii et ma maksin kõige eest kokku 32.66€ ja sain selle eest vaid viis klaasi… Aga need viis on lihtsalt NII ILUSAD 😀 Et puhas rõõm on neid kasutada. Klaase neti teel muidugi enam kunagi teisest riigist edasisaatmise teenusega ei telli, lesson learned – eshopwdropi teenust võimalusel ka enam ei kasuta, sest mõlemad kaks korda on see olnud minu jaoks äärmiselt ebameeldiv kogemus, nende koduleht on väga ebaloogiline ja üldse… Aga see on ühe teise postituse jutt, mida ma ilmselt kunagi ei kirjuta 😀

Nägin ükskord Coopis soodukas rabarberi Coolerit ja ehkki ma selliseid kokteile pudelis muidu kunagi ei osta, tahtsin proovida, sest RABARBER. Kaaslane siis arvas, et proovime teisi ka. Selline meile omane nädalavahetuse degusteerimise õhtu pärast sauna 🙂 Aga ei maitsenud ükski mulle 😀 Pilt sai vähemalt ilus 😀

Mind you, et tolsamal päeval, kui ma olin need klaasid lõpuks kätte saanud, puhtaks pesnud ja puhvetkappi pannud, oli meil vaja seda kappi hiljem natuke nihutada ja selle klaasriiul lihtsalt KUKKUS ALLA kandurite pealt… Imekombel jäid terveks nii riiuliklaas ise kui kõik selle peal olnud gintonicu klaasid… Seda klaasriiulit asendada oleks olnud väga keeruline, sest kaks nurka on kumerad… Ja kui mu uhiuutest kallistest klaasidest oleks veel mõni katki läinud pärast seda õnnetut kohale jõudmist, ma oleks ikka raevus olnud… Aga katki läks üks teise ringi poe veiniklaas, millest mul oli suva, maasikatega koogialus, mida ma õieti ei kasutanudki ja mille puhul nagunii mõtlesin, kas tuleks ära anda… Ning veel paar jalaga klaasi, mille olime eelmisest elamisest kaasa kolinud, aga millega mul isiklikku suhet polnud. Nii et väga sürreaalne ja õnnelik õnnetus.

Tegelikult mul on ühed teise ringi poest pärit veiniklaasid, millega mul on juba pisut isiklik suhe tekkinud – need lilled on lihtsalt nii nunnud! Need on nii kõrged, et sinna puhvetkappi ei mahtunud, seega on teises riiulis ja jäid kõik terveks 🙂 Tegin neist nüüd isegi pildi spetsiaalselt selle postituse jaoks, siin on näha ka need viimased terved veeklaasid, mis meil igapäevaselt kasutuses. Kann ja klaasid on alati laual 🙂

Aga jah… Kui keegi kunagi peaks UK-st tulema ja pagasis peaks olema piisavalt ruumi, siis palunpalunpalun, tooge mulle veel neid klaase (võin ise tellida teie UK aadressile vabalt). Sest ma tean, et hoolimata väga hoolikast kasutamisest läheb raudselt millalgi veel mõni katki ja… Need on lihtsalt NII ILUSAD!!!

Tüüpiline, ma ütlen… Mõtlesin, et kirjutan kiiresti paar lauset ja panen oma uute ilusate klaaside pildid, selle asemel tuleb romaan mu alkoholi joomise harjumustest läbi aastate ja kogu majapidamise klaaside ajalugu… Ma ikka oskan 😀

Scroll to Top