Imearmas nutikus
Poiss on praegu selles tohutult vahvas eas, kus ikka veel eriti palju ei räägi, aga saab NII paljust aru. Teab rohkem, kui oskaks arvata ning vahel jahmatab oma tegudega. Täna näiteks segasin parasjagu köögis hapukoore tegemiseks sooja koort ja petti kokku, Poiss läks samal ajal täiesti omaalgatuslikult magamistuppa, võttis mu öökapi sahtlist selle fliisi, mille sisse ma jogurti/hapukoore potsiku alati valmimise ajaks keeran ja tõi selle minu kätte. Täiesti omaalgatuslikult! Poleks osanud arvata, et ta on üldse märganud, kus ma toda fliisi hoian või kokku viinud selle potis kuumutamise, jahutamise, kokku segamise… Nii äge.
Ei saa mitte vaiki olla ehk muljed esimesest modellisaatest
Jajaa, sõbrad, jõulude paiku ostetud USB junn sai päriselt arvuti külge ühendatud, sest ma pidin seda KOHE nägema, mitte kunagi hiljem netist. Kanal 11 kahjuks küll ei näe, nii et ekstra jäi vaatamata.
Nii piinlik kusjuures polnudki, kui ma oleks arvanud, aga huumorit sai muidugi kõvasti. Igal juhul vaatamist väärt.
Eelvoorust jäi meelde grillkana, kes ütles, et ta ongi selline ja ei saa sinna midagi teha. Jajaa, saad küll. ÄRA KÄI SOLAARIUMIS ja oledki varsti normaalne 😀
Teine eelvooru pirn oli muidugi too pikk tšikk, kellele ei meeldinud, et Niit tal number suuremad teksad osta käskis. Ma küll hästi ei saanud aru, miks ta seda ülekaalus süüdistamisega võrdsustas, numbreid meenutades tundub ta küll alakaaluline olevat, aga ka alakaalulised võiks parajaid riideid kanda 😛
No ja kuulus disainer Fokin 😀 Ja see, kuidas kõik, kellelt mõne modelli nime küsiti, ikka esimeste hulgas Tyrat pakkusid. Oh jah. Aga no nalja peab saama, eks.
Kaja Vunder (miks ta nüüd äkki Wunder on, sellest ma aru ei saa) oli mulle äärmiselt tuttav nimi. Ma olin ju keska ajal maailmasuurim Brosnani ja Bondi fänn ning kui ta ühes filmis paariks sekundiks kaadrisse jõudis, kaasnes sellega ka Kroonika esikaas. Oo aegu ammuseid, see oli Tomorrow Never Dies, mida ma läksin vaatama ainult sellepärast, et plakatil oli nii ilus mees ja nii minust lootusetu Bondi fänn saigi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Hoopis sellest, et ma ei kannata Kaja häält – ma ei oska selle kohta isegi sobivat omadussõna leida. Liiga peenike või piiksuv või… Maitea. Igatahes häirib.
Ja kui žürii grillkanasid kritiseeris, siis minu meelest on Jõgger ka näost liiga pruun, no ei jätnud just maailma kauneimat muljet 😛 Ja ega mind eriti ei huvita, kas see pruun tuli solaariumist või purgist, kole oli ikka.
Niit ja Volkmann olid ägedad.
Soengud oli nii igavad – kohe näha, et Eesti värk. Lõikame katkised otsad ära, föönitame ja korras. Enamiku puhul ju rohkemat ei tehtud! Ja MIKS oli nii suur draama, kui hirmpikkadest juustest osa maha lõigati, nii et jäid järele lihtsalt pikad juuksed 😀 Oleks poisipea lõigatud, siis saaks veel aru.
Minu esialgsed lemmikud on Keiu ja Lisann (ehkki ma ei saa kurbusega juurdlemata jätta, kui noor tema laps olla võis ja kui kaua nad lahus olema pidid) – ja nendest viimastest lisandujatest oli too tantsutreener (Kerli?) ka huvitav.
Ega’s midagi, ootame järgmist esmaspäeva. Miss J kohale lennutamine on muidugi superluks, annab asjale kohe vunki juurde.
Kui päike paistab, on elu imeline
Ma olen ikka paras päikesenarkomaan, eriti pärast pikka talve.
Tänane päev algas küll veidi kehvasti, sest Poiss ärkas hommikupoole ööd mitu korda ja nuttis, mina olin aga eriti kannatamatu, nii et läksin teisel korral lihtsalt elutoa diivanile magama… Õnneks suutis Abikaasa ta mõlemal korral maha rahustada.
Ja kui ma siis diivanil kell veerand üheksa selle peale ärkasin, et Plika magamistoast mind otsima tuli, oli elu juba ilus. Päike paistis ja olemine oli helge. Köök oli korras, sain kohe lastele putru keeta, sõid hea isuga. Siis mängisid kenasti kahekesi, kuni mina arvuti taga oma hommikusööki sõin.
Ja siis läksime õue. Kui me eile kogu perega mänguväljakul käisime, siis Plika lõbutses täiega, aga Poiss ei olnud millestki huvitatud – tahtis magama minna, panimegi ta siis kärusse. Aga täna läksime tunnikese varem ja Poiss oli ka täitsa asjapulk – muudkui sõitis mäest alla (mis muidugi tähendas, et tema istus kelgul, mina tirisin ta üles, lükkasin alla, jooksin järele, tirisin üles tagasi jne jne jne), hiljem tuterdas omal jalal kah. Plika kelgutas samuti ning tuuseldas muidu ringi. Lõpuks läksime aeda, sest Poiss nõudis kiiga. Ja oh kui suure rõõmuga kiikusid mõlemad, tükk aega. Siis kiire supp ja mõned kiivid ning nüüd magavad mõlemad, rahu majas pikaks ajaks, arvan ma.
Hea meel, et nendega üksinda nii hästi hakkama sain – see on minu jaoks üpris kurnav ettevõtmine, üks eelmine kord näiteks istus Plika lihtsalt maha ja sõi lund, Poiss käis ringi, kukkus, karjus, nii korduvalt, tuppa viies karjus kah. Ei tekitanud just isu uuesti minna 😀 Aga täna läks kõik väga hästi, nii et nüüd on jälle motivatsiooni rohkem. No KEVAD ju tuleb, eks see loeb ka.
Kella viiest on õppesõit, enne peaks veel natuke teooriat meelde tuletama… Aga kõigepealt koristan natuke ja logelen natuke.
Elu on ilus.
Igati õnnestunud nädalavahetus
Nädalavahetused on aeg, mida ma ühtviisi ootan ja kardan. Hea on, kui terve pere saab koos olla, aga vahelduva eduga on siis ka tülid väga kerged tekkima. Nädalavahetuse edukust määrangi selle järgi, kui hea on olnud meie omavaheline läbisaamine ning läbisaamine lastega.
Eelmisel nädalavahetusel näiteks olid reede ja laupäev ülimalt mõnusad, aga terve pühapäev läks täiesti tuksi. Seekord saime terve nädalavahetuse täitsa rahuliselt koos veedetud – mõnus on tõdeda, et asjad lähevad ülesmäge.
Eile hommikul käis Abikaasa hambaarsti juures ja turul, mina samal ajal koristasin usinasti, siis käis korstnapühkija (meie pliit tõmbab nüüd jälle normaalselt, juhhei), ülejäänud päeva logelesime suuremas osas maha.
Täna käisime lastega õues mängimas, Plika lõbutses mänguväljakul täiega, sai magama pool kaks, kustus hetkega ja ärkas viiest ainult sellepärast, et ma läksin magamistuppa pesu kuivama panema. Mina sain hommikupoolikul koristada ja laste lõunaune ajal kaks raamatut läbi lugeda (Jesper Juuli “Ei ütlemise kunst” ja “Minu piirid – sinu piirid“), päeva jooksul õnnestus veel poolteist osa Austraalia modellide kolmandat hooaega vaadata ja lastega lõbutseda. Abikaasa tegi hommikupoolikul pannkooke ja hiljem frikadellisuppi ning lõhkus puid kah veel.
Pallides istun hetkel 140. tasemel, Abikaasa sai pärast mitut nädalat 55. tasemest edasi ja mängib nüüd jälle mõnuga, tal on vist 70. käsil, nii et minuni jõudmiseni läheb veel aega. Ise tegin vahelduseks alguse tasemeid, sest need lõpu omad on nii rasked, et viskavad vahel täiega üle.
Ühe üllatava meili sain ka, kutsuti töövestlusele – nagu näha, siis polnud siiski NII pikk aeg möödas. Abikaasa avastas, et CV online’is saab näha teiste kandideerijate arvu ja üldandmeid, sealt nägin, et kandidaate oli 70 (pluss ilmselt sama palju võis tulla CV keskuse kaudu, kujutan ette) – siis pole miskit imestada. No põnev igatahes, väga põnev. Millalgi järgmise nädala teises pooles saan siis minna ja ennast müüa.
Nii me vaikselt elame.