Author name: Tikker

Ootamatu mööblileid

/ remont, rõõm / Leave a Comment

Esiteks tuleks kindlasti ära mainida, et Abikaasal algas täna puhkus. No tegelikult küll esmaspäevast, aga tal on ületunde kogunenud praeguseks juba 60 ringis, nii et ta siis asus realiseerima. Kolm päeva võtab pärast puhkuse lõppu ka veel, alles augusti esimese nädala keskel läheb tööle. Jumalik!

Aga mööblist. Naabrid tulid täna just sel ajal, kui me ka õues asjatasime, ja küsisid, ega meil pole vaja mööblit ehitada. Et siin lähedal on Viisnurga pood, mis enne kuuajalist puhkust viimast päeva lahti ja seal on mingi tootmisest maha läinud seeria männipuidust lõpujupid jube odava hinnaga. Noo, meil oli ju just esikusse riiuliehitus plaanis, nii me siis palusime ema lapsi valvama ja läksime uurima.

No ütleme nii, et aega läks meil kohe paar tundi ja lahkusime 76 eurot vaesemana. Ma pilti teha praegu ei viitsi, aga katsun niisama kirjeldada. Pildid tulevad kunagi hiljem, kui me kraami päriselt valmis saame.

Seal poes oli hästi äge müüja, kes kõike seletas ja kaasa mõtles ja kaasa elas ja soovitas. Oli kohe üks eraldi ruum, kus need lõpumüügi tükid kõik mööda seinaääri olid laiali, sealt sai siis valida.

Kõigepealt me leidsime valmis riiulid ja nagid. Oli küll juba plaan kõik ise teha, aga läksime kergema vastupanu teed ja ostsime valmis kujul, sest noh, odavad olid 🙂 Esikusse mütsiriiuliks ühe 90 cm laia, 30 cm kõrge riiuli, mis on jagatud kolmeks väikeseks, maksis €9. Ja selle alla paneme tavalise puidust nagi, kuue nupuga, see maksis €3. Siis veel kaks samasugust kolme nupuga nagi, €1.50 tükk – ühe paneme samale kõrgusele kui selle pika nagi, aga teise seina, no meil on seal selline nurk. Ja teise paneme sinna sellesse seina allapoole, laste kõrgusele. Ja lastele ostsime ka oma väikese mütsiriiuli (€7), mis oli umbes samalaadne kui meie suur, aga noh, väiksem 🙂 Läheb siis samamoodi nagide peale. See tegelikult sobiks küll mõõtudelt rohkem kööki tasside jaoks vms… Aga laste väikesed mütsid-sallid-kindad sobivad sinna ka hästi.

Neid suuremaid riiuleid ostsime kolm tükki veel, kõik ostsime ära, rohkem enam pole 😛 Vähemalt kaks paneme lastetuppa, võib-olla kõik kolm ka, vaatame. Neid saaks teistpidi (st püstipidi) ka panna. Vaatame, sätime.

Siis oli meil lastetuppa lauda vaja. Ostsime €5 eest plaadi, mille lühem külg on umbes selline, nagu lastetoa laudadel tavaliselt on, aga teine on pikem, no selline tavaline ristkülik. Laua jalgadeks saime tasuta neli 45 cm kõrget juppi – ma ei tea, mis jupid need tegelikult olid. Toole küll ise tegema ei hakka, need tahaks ikka kuskilt osta. Kust saaks odavalt paar väikest tooli, oskab keegi soovitada?

Ja lõpetuseks – tänu laste voodite peatsest magamistoast välja kolimisele tekib ruumi öökappide jaoks, milline luksus. Vaatasin kasutatud mööbli poodides ringi ka, midagi asjalikku silma ei hakanud. Ostsime siis nüüd kuus plaati, külgedeks ja peale (€2 tk). Kaks õhukest tagumiseks küljeks (50 senti tk). Ja sahtlid – kummalegi lauale tuleb üks suur ja üks väike. Suur on väiksest poole kõrgem. Maksid nii, et suured €3 tk ja väikseid oli kahekaupa pakis, €3 siis mõlemad kokku. Ja selles komplektis on olemas kõik siinid ja värgid – ole ainult mees ja pane külge. Ühe öökapi maksumuseks tuleb siis €11 – noh, lisaks muidugi kinnitusjupid, need lähevad ka natuke. Homme läheme ostame kõik ära ja siis kukume ehitama.

Lahe igatahes. Korralik õlitatud männipuit, korralikud paksud plaadid. Osa detaile olid vist isegi lakitud… Äkki… Või ma ei tea – võib-olla need, mis me ostsime, olid äkki ikka kõik ainult õlitatud. Ühesõnaga saame ise peitsida või värvida, nagu soovi on. Me esialgu ei tee kindlasti mitte midagi, kui me lõpuks “päris” remondi tehtud saame, siis ehk toonime. Praeguseks kõlbab männi enda toon küll.

Vot, oli plaanis esikusse riiul ehitada ja valgeks värvida… Ja teha nagid vanast lauajupist ja kõveraks painutatud söögiriistadest. Aga selle asemel siis hoopis männipuit. Las ta olla, kulutame selle kokku hoitud energia siis mujale.

Kindlasti oleks olnud kõige ökom üritada olemasolevast vanast mööblist teha uut, aga ma olin selle mõttega juba ringi vaadanud ja ei olnud nende asjade jaoks sobilikku algmaterjali, liiga palju lõhkuda ja vaeva näha ka poleks viitsinud. Ja kasutatud mööbli poodides neid meile hetkel vajalikke asju ka polnud, nii et minu meelest igati hea lahendus – odavad jupid ja ise kokku keevitada. Täispuit on hää 🙂

Tavalises mööblipoes oleks me selle raha eest ühe mütsiriiuli saanud 😛 Ma ei tea, kellel on nii palju raha, et mööblit uuena osta… Millal mina küll nii rikkaks saan 😀

“Minu Guatemala” – ela või ise!

/ raamatud, rõõm / 4 Comments

Sain üle pika aja raamatukogust kaks uut Minu-sarja raamatut hambusse. Oo, milline rõõm! Alustasin kõigepealt Brüsseliga, kuna arvustuste põhjal tundus, et see on kirjutatud paraja otsekohesuse ja sarkasmiga, mis mulle meeldida võiks. Lugesin peaaegu 100 lk, aga siis oli vaja muude asjadega tegeleda ja õhtul tundus millegipärast hoopis ahvatlevam haarata “Minu Guatemala” vikerkaarevärviliste kaante järele. Lõpetasin alles täna, eile murdis uni lihtsalt maha, Brüssel jääb õhtut ootama.

Kaja Kahu “Minu Guatemala” on taas üks selline raamat, mida ma täiega ahmisin. Mõnus, kerge ja huvitav lugemine, ja mis kõige olulisem – raamat oli armastust täis.

Enne kirjutama hakkamist vaatasin huvi pärast, mida teised sellest raamatust kirjutanud on, ise veel mõtlesin, et ometigi ei anna ju midagi halba öelda. Oo, annab, ja kuidas veel – Päevalehe arvustus tegi üsna maha.

Ma kohe tükk aega istusin ja mõtlesin, kui erinevad soovid inimestel ikka sellele sarjale on. Minu jaoks pole midagi huvitavamat, kui lugeda eestlaste võõras riigis elamise kogemusi, aga mina ausalt öeldes eeldan vaikimisi, et raamatu autoriks valitakse ikka inimene, kes sellesse riigisse ka armus. Muidugi pole elu kusagil roosamanna, igal ühiskonnal on omad probleemid, aga mina tavalugejana tahan palju rohkem teada saada sellest, miks autor seda maad armastas, probleemidest alles teises järgus. Jah, muidugi, probleeme peab kindlasti lahkama, ilma nendeta oleks raamat igav, ühekülgne ja kallutatud. Aga kui keskenduda peamiselt probleemidele, nagu seda tehti “Minu Hispaanias” (mis oli iseenesest huvitav lugemine ja nagu ma korduvalt varem öelnud olen – ka see raamat meeldis mulle… Lihtsalt oleks olnud veel tunduvalt parem, kui häid asju oleks rohkem olnud), siis mitmeid kuid pärast raamatu lugemist on minu ainus mälestus sellest: kõik oli (autori meelest) suht p*rses ja ei saa hästi aru, miks ta seal ikka veel elab (kui üldse elab, ega ma ei tea).

Kusjuures see eelnev polnud üldse kriitika Penule, too raamat sai lihtsalt kuidagi õnnetult kokku pandud, alguse asi. Ja huvitav lugemine oli ju ikka. Küll aga tekitas sügavat hämmingut see, et Päevalehe arvustuses kiideti “Minu Hispaaniat” väga heaks ja “Minu Guatemalat” süüdistati pealiskaudsuses. Kes mida otsib – mina otsin mõnusat meelelahutust, kerget lugemist ja teadmist, miks autor seda maad armastab… Päevalehe arvustaja otsib nähtavasti peamiselt probleeme ja tahab eelkõige teada, mis kuskil valesti on. Einoh, ajakirjanike värk (ma muide olen ka hariduselt poolenisti ajakirjanik), nemad panevad igasugu detaile tähele ja jumal hoidku selle eest, et rohkem kui korra mainitud probleemi sügavamalt ei lahata. Aga raamat pole uudis, kurat võtaks! Ehkki jah, kui nüüd sellele tähelepanu juhiti, siis oleks ju olnud huvitav lugeda küll, miks seda lasteröövi nii väga kardeti.

Aga teate mis, ma arvan, et minu suhtumine on pigem enamuse suhtumine. Noh, umbes nagu sellegagi, et Hollywoodi meelelahutust võib ju maha teha, aga kinos käiakse ikka kõige rohkem just noid filme vaatamas. Tõsised filmid ja suur kunst pole samamoodi kunagi minu teema olnud – teeb see mind siis lihtsaks inimeseks või pööbliks, olgu nii. Oma maitse vastu ei saa, mina vaatan ja loen ikka seda, mis mulle positiivset emotsiooni pakub (ja kõige rumalamaks inimeseks just ennast kah ei pea).

Ühesõnaga minu meelest oli Guatemala raamat absoluutselt jumalik. Kohe tundsin, kuidas tahaks ise seal elada – ja just samades tingimustes nagu autorgi. Päevalehes heideti ette jõuka keskklassi proua kenasid hotelle ja eineid… Jah, no olgem ausad, sellises riigis ma küll omapäi seigelda ei tahaks. Ma ei saa aru, mis selles turvalises elus nii halba oli, see oli ju autori elu. Ja minu meelest ei saa küll kuidagi öelda, et see oleks igav olnud. Jah, ta vaatas asja oma mätta otsast, aga enamiku eestlaste mätas ongi ju selline! Noh, osa meist on Kajast vaesemad, osa rikkamad, üldine suhtumine elusse ja üldised tõekspidamised, need on ju siiski samad.

Ma olen täpselt samamoodi nautinud ka neid Minu-sarja raamatuid, kus autorid on läinud vabatahtlikeks, elanud vaesuses ja kõike muud, see on ka väga köitev. Aga Minu-sarja peamine võlu ongi selles, et iga raamat on erinev – kunagi ei tea, mis sind ees ootab. Väga igav oleks, kui kõik autorid oleks sattunud oma maale elama sarnasel põhjusel. Kõik ei pea elama tingimata viimases vaesuses, et huvitavat raamatut kirjutada.

Vot selline oli minu kui hetkel mugava koduperenaise vaatenurk. Ma hea meelega koliks perega mõneks ajaks Guatemalasse ja oleks koduperenaine, kui Abikaasale seal tööd pakutaks 😛 Hea küll, alles siis, kui lapsed oleks suuremad ja iseseisvamad, et mulle rohkem vabadust jääks samamoodi maad avastada. Nii väikeseid lapsi nagu mul praegu on, on kergem siiski kodus ja perega ühes linnas kasvatada.

Ma olen alati arvanud, et ma ei oska raamatuarvustusi kirjutada 😀 Nüüd olen juba nii pikalt jahunud, aga siin on rohkem kriitikat Päevalehe arvustuse ja “Minu Hispaania” kohta kui kiidusõnu Guatemalale. Mida ma oleks siis kirjutanud, kui seda negatiivset arvustust poleks olnud? Vat ei oskagi enam öelda.

Aga teate, minu meelest polegi mingit mõtet raamatu sisu siin ümber jutustada, jäägu see ikka igaühe enda lugeda. Mina kinnitan, et oli suurepärane raamat ja soovitan soojalt kõigile. See raamat on täis soojust ja armastust, ei ole liiga palju igavat ajalugu (mh, see on jällegi minu vaatenurk, ma väga pikalt ei viitsi), kõike on just parasjagu. Mõne eriti diibi ja targa inimese jaoks ehk pealiskaudne, minu jaoks just see õige lähenemine.

Üks uus suur lemmik Minu-sarjas.

Vanaema number

/ plika / 1 Comment

Oli vaja kuidagi Plikat lõbustada, ta oli kurb, et ei tohtinud Abikaasaga poodi kaasa minna. Ahjaa, miks ei tohtinud… Tema sai ka eile õhtul viiruse, aga õhtuga see õnneks piirduski, öö magas ebameeldivate vahejuhtumiteta ja tänasest juba lihtsalt kogub jõudu.

Ühesõnaga… Tuli meelde, et avastasin hiljuti Lasteka leheküljelt Leo täheka, kus multikates numbreid, tähti ja värve õpetatakse – kõigepealt näidatakse mingeid asju ja siis peab hiljem nende peal klikkima, Plikale väga meeldis. Ja panin siis nüüd talle mingi video sealt… Tähe oma ei kõlvanud, tahtis numbrit. Vaatas selle video ära, mis ma talle panin ja ütles: pane mulle nüüd palun vanaema numbrit. Minul hämming, mis see veel on. Plika ütleb: oota, ma näitan. Panin siis talle videote lehe tagasi, tema valis sealt number kahe.

Jajah, Leol on kaks vanaema. Seda videot ta tookord vaatas vist kümme korda 😀 Hea mälu lapsel, teadis täpselt, mida valida.

Väike manipulaator

/ poiss / 2 Comments

Läksin korraks kööki tühja titetoidu purki ära viima ja selle 30 sekundiga suutis Poiss mu hajameelsusest lauanurgale jäetud rabarberikisselli tassi põrandale ja riidega kaetud tumbale tühjaks kallata. Plika seisis sealsamas kõrval ja vaatas pealt.

Oi, ma olin kuri. pahandasin Poisiga, et ta lollusi teeb ja Plikaga, et ta venda ei takistanud. Mhm, ma tean, et sellel kõigel polnud mitte mingisugust mõtet, aga ma olin tõeliselt nördinud 😀 Muudkui pahandasin ja puhisesin ja koristasin. Üks hetk kuulsin Poisi “olen eriti nunnu” häält. Vaatasin selja taha – oli ennast põrandal tekile kõhuli visanud, pea viltu maas, vaatas mulle otsa ja… Ma hakkasin kohe naerma, sest ta oli nii armas. No täiega noh, ta tegi seda meelega 😀 Ta TEAB, et ma ei suuda sellele vastu panna.

See on Poisil viimasel ajal ära õpitud komme – pea kellegi õlale, peopesale, diivaniäärele, padjale, rinnale või kuhu iganes mujale toetamine. Täitsa üle mõistuse armas. No ja kuna ma siis kunagi muudmoodi ei saa, kui talle seda ütlen, on ta ära õppinud sinna juurde ka nunnu hääle tegemise.

Väga efektiivne vihalahustaja 🙂

Viirus üle elatud

/ igapäevaelu, tervis / 2 Comments

Noo, olekski olnud liiga lihtne, kui Abikaasa kõhuviirus oleks ainult tema eralõbuks jäänud. See tuli küll nii täpselt pärast saunapidu, et esiti ei osanud halva enesetunde põhjustajaks küll viirust, vaid liigset alkoholi pidada, kui olemine aga järgmiseks hommikuks paranenud polnud, siis tekkis kahtlus, et võib-olla on ikka midagi muud.

Ühesõnaga Abikaasa oli täitsa rivist väljas ööl vastu reedet ja terve reedese päeva, laupäevaks oli juba parem ja laupäeva õhtuks täitsa hea. No ja siis pühapäeva hommikul, kui Abikaasa pizzat tegi, tundsin mina, et kõhus keerab… No muidugi, eks, just siis, kui ma olen tükk aega pizzast unistanud.

Plika sai ühe öö vahepeal kodus olla, siis saatsime ta jälle vanaema juurde tagasi. Ja no üldiselt ütleks, et läks isegi hästi, eelmiste kõhuviirustega olen ju haiglas lõpetanud. Seekord oli inimlikum, ehkki eilse päeva veetsin ma voodis ägades ja aeg-ajalt (no olgem ausad, üsna tihti) vannitoa vahet käies. Õhtuks tuli esimest korda nii inimese tunne, et julgesin ennast diivanile poolistukile lesima sättida, et rohtu juua (varem oleks see raudselt välja tulnud, isegi vesi ei tahtnud pidama jääda) ja korra arvutisse piiluda.

Ja kuna mul õhtuks hirmus värske ja kerge isu tuli, siis tegi Abikaasa ainsat lubatud jooki – haput rabarberikisselli. Oo, imehea. Ja siis me vaatasime veel isegi kaks osa House’i, sest ma olin terve päeva pikali olnud ja õhtul ei tahtnud uni tulla, selg ka valutas.

Täna hommikul on juba üsna kobe olemine, ehkki väsin kohutavalt kiiresti. Poiss otsustas ekstreemsusi proovida ja pool kuus ärgata, vahelduva eduga on ta üsna viril ka olnud. Aga no Abikaasa temaga tegeles, kaheksa paiku enne tööle minekut pani juba välja magama, nii me siis magasime Poisiga poole kümneni. Siis oli ta vaheldumisi jälle väga heas ja väga virilas tujus, mina väsisin vahepeal nii ära, et tukkusin maas teki peal, kuni Poiss vannitoas laamendas, ühe paiku sain ta jälle magama ja kustutasin oma hirmsat nälga suure klaasi kisselli ja suure tüki pizzaga. No ma alustasin hästi tasakesi, aga kõht ei protestinud kuidagi, nii ma siis ei suutnud vastu panna ja sõin selle tüki lõpuni. Nüüdseks on pool tundi möödas ja siiani ei ole midagi juhtunud, loodame parimat 😛

Aga ma nüüd lähen viskan jälle külili, tuleb ju lapse magamisaega ära kasutada ja võimalikult palju puhata.

Scroll to Top