Olen korralik…
Joon veini, mängin Tsirkust, kondan keset ööd Kalamajas ja Koplis.
Ja kõige hullem on see, et süümepiinu ei tunne ma kõige vähematki.
Lubadusi pole vist mõtet anda, nagunii välja ei tule.
Head ööd. Umbes kahe tunni pärast pean üles tõusma…
Nagu te kõik rohkem või vähem teate, käisin ma kevadel Egiptuses. Paljud ahhetasid reisi hinnast kuuldes, sest oleme harjunud supersoodsate 3000-krooniste pakkumistega (mis sisaldavad endas vaid edasi-tagasi lennupiletit ning hotellituba ühes kahest tuntud kuurortlinnast). Seletasin siis ka jõudumööda, et minu reis oli väheke teistsugune. Milline?
Loe siit.
Ja tänu Marisele sain Egiptuse kohalike oludega rohkem tuttavaks, kui see oleks tavaturistina eales võimalik olnud (no tegelikult võimalik ikka, aga tavaturistina oleks tulnud selleks rämedalt palju rohkem vaeva näha :)).
Mina olen igatahes väga rahul. Ja mõtlen, et peaks järgmisel kevadel Kreekasse minema…
Tegelikult pole sellel pealkirjal mingit sügavamat põhjust. Ma lihtsalt tulin just õuest 🙂 NII ILUS oli! Lumi oli maas ja päike paistis. Ja inimesi oli laupäevahommikule omaselt vähe. Oleks tahtnud hoopis metsa jalutama minna tööle tulemise asemel… Igatahes sain sellest paarist minutist väljas positiivse laengu terveks päevaks.
—
Liimisin kolmapäeval lõpuks selle sahtli kinni, mille esikülg juba mitu nädalat pidevalt küljest ära kukkus. Mitte et seda poleks võinud kohe teha, ega ju 🙂 Oli vaja ära oodata Kanters ja talle häda kurta, et ta saaks öelda: minge ostke PVA-d ja liimige see kuradi sahtel lihtsalt kinni.
Igatahes, sellega seoses on kahe sahtli sisu kuhjatud laua ja toolide peale. Päris kole.
Ma mõtlesin juba neljapäeval selle segaduse ära koristada, aga jõudsin tol õhtul ootamatult alles veidi enne keskööd koju.
Siis mõtlesin eile pärast tööd korralikult otse koju minna ja selle segaduse ära koristada, aga kuidagi läks jälle nii, et jõudsin koju alles peale ühtteist ja olin pealegi väga purjus. Võite kolm korda arvata, kas need asjad kuhjuvad siiani laua peal või mitte 😛
Eile oli igatahes Lepp on kõiges süüdi. Ta nimelt teatas, et ei taha üksi juua ja mina pean seega temaga jooma hakkama.
Ehk siis…
Ma jõin üle pika aja Varblasel (ok, vanal Varblasel, seal ma pole tegelikult rangelt võttes varem joonudki, sest alati on mingid idioodid ees olnud).
Ma jõin üle pika aja koos Lepaga.
Ma jõin üle pika aja Seitset.
Ma tegin üle pika aja (Lepa vastikut kanget punast) suitsu.
Ja Lepp üritas mulle muuhulgas seletada, miks kõik läks nii, nagu läks (teate küll, see oli see, mida ta on lubanud juba kuu aega teha, kui mitte rohkem).
Tegelikult ma eriti targemaks ei saanud. Mõned faktid ainult, mis on iseenesest kasulikud, aga mitte kuigivõrd seletavad. Muus osas olen sama tark (loe: loll) edasi.
Või võib-olla on asi hoopis selles, et mul on hetkel juba suhteliselt ükskõik. Läks kuis läks, mis siis ikka.
Aga tegelikult oli hästi tore üle pika aja välitingimustes juua. Ma tegin endaga mõneks ajaks soojade riiete suhtes rahu, kuna leidsin, et suur soe punane sall ja müts, kui seda veidi teistmoodi kanda, näevad piisavalt okeid välja, et ma iga kord peeglisse vaadates ei karjuks. seega oli mul SOE. Mingi ajani. Sest lõpuks külmusid sõrmed ja varbad paratamatult ikkagi ära (ühesõnaga oleks vaja villaseid sokke ja soojemaid kindaid). Aga Lepal olid sügavad taskud, kuhu mahub ära terve õllepudel ja kus oli sama hea ka käsi soojendada.
Koduteel tekkis geniaalne mõte veel alkoholi osta, seega läksin Linnu tee Rimisse. Kassasabade pikkus oli šokeeriv. Õnneks olin ma nii purjus, et mul oli täiesti ükskõik – kuulasin NINi ja ei lasknud ennast millestki häirida. Tagantjärele tundus küll, et veetsin seal kõige pikemad 18 minutit oma noorest elust.
Ja lõpuks juhtus nii, et mina üldse rohkem ei joonudki. Murakas jõi. Mina hoopis sõin. Ja sõin. Ja sõin. Alkohol teeb kuradi näljaseks.
Igatahes! Ma kougin kuskilt varasemast sissekandest välja lubaduse, et täna lähen peale tööd otse koju ja olen korralik. Homme on nimelt taas Tartus koolitus ja ma pean sellepärast jube vara tõusma, pealegi tuleb need asjad ükskord sahtlisse tagasi panna ja on muidki vajalikke asju, mille tegemist ei saa igavesti edasi lükata.
PS. Kas keegi teab midagi valgusfooride hingeelust? Me arutasime Murakaga teel bussipeatusesse, kas valgusfooril on pirnid või mingi muu värvilise valguse allikas ning mis need põlema paneb – kas patareid või elekter… Vat sellised toredad mõtted ilusal laupäeva hommikul.
Juuksur. Musi. Kuum šokolaad. Hea seltskond. Aitäh, R! 🙂
Lumi.
Ja kodus ees ootav e-mail firmast, kuhu hiljuti kandideerisid ning esialgu eitava vastuse said, mis uurib, kas oled kandideerimisest endiselt huvitatud.
Eesmärk: muretseda palju sooje riideid, et talve nautida.
Eesmärk: saada see töö.
Hea!
Today’s fortune:
The great pleasure in life is doing what people say you cannot do.
Võib-olla on asi selles, et ma lugesin liiga palju ühe inimese enamjaolt depressiivset blogi. Või ilmas. Või milleski kolmandas.
Aga kui mul oleks võimalus minna ära. Kaugele. Välismaale. Siis ma läheks kohe. Istuks kohe praegu Londoni lennuki peale näiteks. Ja vaataks koha peal, mis edasi saab.
Tööst sai järsku nii kõrini. Lugesin just mõttevahetust seoses inventuuriga, kus mõlemad osapooled rääkisid mu arust täiesti nõmedat ja mõttetut juttu. Jah, on rõve puudujääk. ei, ma ei tea, kuidas oleks kõige targem sellega käituda. Ei, ma ei hoia kalleid asju kunagi kohtades, kus need oleksid varastele kättesaadavad ja otse loomulikult tundub mulle, et mina olen ainus hea ja kohusetundlik, samas kui mu kolleegid on süüdimatud tähelepanematud luuserid.
Milline egoism ja eksiarvamus. Üldiselt olen ma täpselt samasugune luuser kui nemadki. Ma lihtsalt arvan endast hästi.
On hästi palju hästi toredaid kolleege, keda ma siiralt armastan. On neid, kellest on suva. On neid, kes ei meeldi. On ülemused, kes on kohati normaalsed ja kohati käivad ajudele igasuguste pseudoprobleemidega, mis ajavad nii meeletult tigedaks ja tekitavad tunde, et ma tallan tühja tuult.
Ja faktiks jääb see, et ehkki ma tunnen, et töö on mu teine kodu… Ma ei arene enam seal. Oleks aeg edasi liikuda. Aga on finantsilised kohustused, mis hetkel seovad. On viitsimatus otsida uut tööd. Praegu on kõik nii sissetallatud ja turvaline.
—
Ja need kuradi suhted. Mul on neist ka kõrini. Tahaks seda Hästi Õiget Tunnet. Sellist, mis oli A-ga. Ja Lepaga. Kellegi teisega polegi olnud. Tunnet, et kõik on õige, et kõik peabki just täpselt nii olema, see täiuslik mugavus TEMAGA koos olles…
On isegi olemas inimene, kelle puhul ma kujutan ette, et temaga võiks See Tunne olla, aga ma olen 100% kindel, et seda ei saa kunagi olema.
Ja siis on igasuguseid teisi inimesi, kes on ka väga huvitavad ja meeldivad ja kellega ma veedan hästi aega, aga mul on eelaimus, et Seda Tunnet nendega ei tule.
Ma võin muidugi eksida.
Nullseis igatahes.
Ja kuna ma väga väga tahaks, et See Tunne tuleks, siis see ju ei tulegi. Vana tuntud tõde 🙂
Ma muide arvan, et homme hommikul ärkan üles, teen kohvi ja röstsaia, lähen tööle, tõmban ennast pseudoprobleemidega käima, koristan ennast lolliks ja tunnen ennast jälle võrdlemisi hästi.
Aga praegu… Miks ei paku keegi mulle võimalust: paki asjad ja sõidame tunni pärast lennujaama. Ma läheks.