blogimine

Tegelikult tahtsin ma kirjutada selle postituse täpselt kuu aega tagasi, aga siis olin kõhuviirusega siruli voodis ega jõudnud mitte kui midagi teha. Kirjutan siis nüüd – parem hilja kui mitte kunagi 🙂

Kessu tuli minu ellu teadagi kuidas – blogi kaudu. Lehitsesin arhiivi algusesse, 2007. aasta alguses on tema esimene kommentaar, 2007. suvel lugesin ma tema blogi läbi, sellest ajast saati oleme suhelnud – esialgu virtuaalselt, siis…

Siis jäin ma rasedaks. Mina, maailma kõige lastekaugem inimene, jäin väga ootamatult rasedaks. Ja Kessu, kes oli juhuslikult jäänud rasedaks umbes-täpselt pool aastat enne mind, oli see, kes mind, võhikut, kogu sellest rasedusest kättpidi läbi talutas. Mulle esimese paki Moltexeid kinkis, esimese aasta jagu titeriideid laenas ning apteegis näpuga näitas, mis kraami vaja varuda on.

Plika sündimise ajal elasime ju Tartus. Alguses Tiigi tänaval Maideni ema imearmsas värvilises korteris, kuna see aga väikeseks jäi, kolisime poole aasta pärast Tähtverre. Praktiliselt Kessu naabriteks. Oeh, milline igatsus tuleb peale sellele mõeldes. Nii imemõnus oli pikemalt ette planeerimata üksteist külastada.

Kessu on ka Plika ristiema.

Aga siis… Siis me kolisime Londonisse. Ja siis Pärnusse. Ja nüüd me näeme nii umbes korra-paar aastas – kui hästi läheb. Sest pere ja töö ja temal pidevalt veel kool ja… Ühesõnaga vahemaa + kiire-kiire-kiire.

Aga ma ikka vahel mõtlen ja igatsen tagasi seda aega, mil me olime peaaegu naabrid.

Kessu on sarnaselt Madikenile üks neist inimestest, kelle puhul ma ütlen siiralt ja südamest – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahan olla nagu Kessu.

Ma olen ääretult rõõmus ja tänulik selle eest, et nii imeline inimene tänu blogile minu elus on.

Kuna ma aga ilusat juttu kirjutada ei oska, lingin parem seda, mida Liis Kessule sünnipäevaks kirjutas. Sest sellele kõigele ma kirjutan kolme käega alla. Lihtsalt Liis oskab minust mitu korda paremini sõnu seada 🙂

Täna saan kirjutada suisa kahest toredast inimesest. Nad mõlemad on mu elus tänu blogile. Nende mõlema olemasolust sain teadlikuks umbes siis, kui Plika sündis ehk ligi kaheksa aastat tagasi.

KAHEKSA AASTAT. Kui sellele nii mõelda, siis tundub see kuidagi uskumatu. Nii pikk aeg!

Ülle ei ole kunagi bloginud, aga blogisabast on ta mulle tuttav… No ma ütlen, kaheksa aastat 🙂 Ma ei suuda kõiki kommenteerijaid alati meeles pidada ja eristada, aga tema jäi kohe meelde.

Üllega oleme viimased kuus aastat pidanud ka kirjavahetust. See pole kunagi olnud väga tihe – vahel kuu-paari tagant, vahel jääb pool aastat pausi… Aga kui juba kirjutame, siis tavaliselt pikalt-pikalt. Ta on minust vanem, seega ka tunduvalt kogenum ja tal on tihti igasugu asjade kohta head nõu jagada 🙂 No ja lihtsalt on tore tema eluga ka kursis olla.

Kohtunud me kusjuures ei ole. Usun, et kunagi see juhtub 😀

—

Jaanika on minu blogi lugenud kaheksa aastat, mina tema oma umbes neli. Noh, ma muidugi lugesin kõik algusest peale läbi, nagu ma seda alati teen.

Jaanika blogi on kinnine. Kinnised blogid on mõnusad. Seal saab palju vabamalt kirjutada 🙂 Nii et olen tema elule virtuaalselt kõik see aeg hoolega kaasa elanud. See on ikka täiesti imetlusväärne, kui mõnusalt rahulik ta on ja kui hästi oma eluga hakkama saab. Ja ta teeb teadust, teadust tegevad inimesed tekitavad minus aukartust 😛

Kohtunud oleme paar korda ja pigem põgusalt. FB chatis oleme see-eest jutustanud omajagu. Pikem veiniklaasi taga lobamine on veel tegemata. Küll jõuab! Võib ka ilma veinita 😀

Ma olen väga-väga tänulik selle eest, et blogi on toonud mu ellu kaks nii mõnusat inimest.

Vaatasin ringi postkastis ja blogikommentaarides, et meenutada, mis ajast ma Madikeni tean. Ja õige küll, tuleb täitsa meelde – kõik sai alguse sellest, kui ta kommenteeris mu blogipostitust, mille kirjutasin veidi pärast oma 30. sünnipäeva. Läksin vaatama, tekkis huvi, küsisin parooli… Ja noh, võib öelda, et ülejäänu on minevik 🙂 Kas eesti keeles üldse kasutatakse sellist väljendit? The rest is history, ma mõtlen.

Madiken on üks minu suurimaid eeskujusid blogimaastikul ja pidev inspiratsioon. Tema minevik on ilmselt isegi veel kirjum kui mul ja ta on NII palju arenenud ja NII äge inimene. Mitte et meie kirju nooruspõlv midagi halba oleks, üldse mitte 😛 Lihtsalt, ajaga ikka areneb. Seda ma ju tegelikult ka kirjutasin tolles postituses, mida ta kommenteeris.

Ma armastan Madikeni juures seda, et tal on olnud elus igasuguseid perioode, mõned neist ikka päris rasked… Aga ta on neist välja tulnud, positiivsena. Ja jaganud mõnd neist keerulistest aegadest ka teistega – olles oma ausate blogipostitustega abiks kümnetele noortele emadele. Ja näiteks Madikeni kunagine postitus rinnaga toitmisest oli otseselt ka minu jaoks sajas mõttes silmiavav.

Madiken tundub mulle nii tark, et see on peaaegu et aukartust äratav. Ja see, kuidas ta suudab igasse teemasse süveneda, ennast huvitavate asjade kohta nii palju uurida… Olgu see lastekasvatus, ökoteemad või remont.

Kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Madiken 🙂

Haapsalu ja seal resideeruvate toredate tuttavate külastus on meil juba kaks suve plaanis olnud ja erinevatel põhjustel ära jäänud. Aga ükskord me jõuame sinna niikuinii.

Aitäh Sulle, et Sa oled, blogid ja inspireerid!