Ma Rentsiga ennist rääkisin ja seega teadsin, et midagi ta sel teemal kirjutas, aga jõudsin tema postituse lugemiseni alles nüüd.
Ja tõesti, nii lihtne see ongi! Ma liitun möödaminnes mingit suvalist absoluutselt lastega mitte seotud teemat uurides grupiga, millest ma midagi ei tea, millesse mul pole olnud aega süveneda… Siis kistakse see grupp ja seal toimuv meediasse… Järgmiseks pannakse mind nimepidi kellegi blogisse kommentaariga, et mina ka selle grupi liige olen…
Ja järgmiseks kommenteerib keegi: “Issand, poleks uskunud, et Tikker seda oma lastele teeks aga ei imesta enan millegi üle”
Ja nii lihtne ongi saada tembeldatud hulluks lastemürgitajaks. No päriselt ka, ma olen siiras hämmingus.
Aga muidugi jah, asja positiivsema poole pealt – Rents kinnitas mulle isiklikult, et ei vihka ega jälesta mind ning ma olevat üks kahest kõige meeldivamast ökoinimesest, keda ta teab. Et ta kirjutas selle postituse eeldusega, et ma olen tema huumoriga harjunud. Nii et ma ei peagi veel kaljult alla viskuma 😀 Samas on vist siiski hea, et meie vestlus toimus enne, kui ma reaalselt selle postituse lugemiseni jõudsin, mõtlen ma praegu.
Muidugi nutan ma endiselt vahel õhtuti patja kartuses, et Rents arvab minust siiski salamisi igasugu muid ebameeldivaid asju, sest lõppeks ei loe ma ju üldse uudiseid ega viitsi olulistel teemadel enamasti midagi arvata ja kirjutan blogis täiesti avalikult oma igapäevastest pisiasjadest, mis suures plaanis kellelegi korda ei lähe. Aga noh, mingid head küljed minus siiski on. Isegi Rentsi meelest 😛 Ma ei ole veel täiesti kadunud hing.
Ja see on tõepoolest täiesti uskumatu, kuidas minu jaoks millestki nii ebaolulisest nagu möödaminnes mingi FB grupiga liitumine keris ennast lahti sellises mastaabis sündmusteahel. No ei oska kohe mitte midagi selle peale öelda. Inimesed, kui teil on küsimusi, siis küsige, mitte ärge eeldage. See on ainus, mida ma oskan soovitada.