blogimine

Alice on mulle blogijana ja kommentaaridest tuttav juba aastast 2009, kuid tihedamalt oleme suhelnud alates 2012 lõpust. Nende nelja aasta jooksul on saanud blogituttavast (blogi)sõber, kes on aeg-ajalt sattunud ka haldjast ristiema, psühholoogi ja nõuandja rolli. Vastavalt olukorrale 🙂

Ühtlasi on Alice üks neist vähestest, kelle blogi loen suurima rõõmuga, kirjavigade üle vähimatki virisemata. Ja see juba tähendab minu puhul midagi 😀 Ma naudin nii väga inglise eluolust lugemist seal elavate eestlaste pilgu läbi ja Alice kirjutab palju. Ma imetlen seda, KUI põhjalikult ta jõuab kirjutada näiteks koolist… Seda on nii põnev lugeda, ma ise nii ei oskaks.

Üritan praegu meenutada, mitu korda me kohtunud oleme. Kaks või rohkem? Noh, ega suurt vahet polegi, kindlasti lisandub neid tulevikus veel. Peamiselt suhtleme siiski kirja teel. Vahel kümme kirja päevas, vahel mitu kuud vaikust. Harilik 🙂

Ja ega ma ei oskagi seda väga hästi sõnadesse panna, KUI palju on need meie hiigelpikad kirjavahetused mulle andnud. Ei oska ka öelda, millest kõigest me nende nelja aasta jooksul rääkinud oleme. Ilmselt kõigest. Elust 🙂 Nii hea on vahel arutada kõiksugu põnevaid teemasid või ka näiteks oma probleeme inimesega, kes on äärmiselt tark ja nii laia kogemustepagasi ning silmaringiga, samas ei ole mu eluga nii otseselt seotud – st vaatab kaugemalt ja oskab seetõttu objektiivsemaid tähelepanekuid teha. Ja olla samas ise nii arusaav, kõige ja kõigi suhtes. Kui keegi oskab asju erinevate mätaste otsast vaadata, siis on see just tema 🙂

Ma olen taas kord, ma ei tea mitmekümnendat korda, südamest tänulik, et nii suurepärane inimene tänu blogile minu elus on.

Milline oleks mu elu, kui mul poleks seda blogi, kõiki tänu sellele aset leidnud toredaid juhtumisi, kõiki neid imelisi inimesi minu elus… Raske ettegi kujutada. Blogimine on mu elule nii tohutult palju juurde andnud.

Mormelar on minu elus tänu blogimaailmale. Nagu tavaliselt noid postitusi kirjutades, käisin blogi ja kommentaaride arhiivis luusimas – esimest korda on ta mind kommenteerinud mais 2009, mina teda blogis maininud sama aasta novembris… Ühesõnaga ammu 🙂 Praeguseks blogib ta ise üsna harva. Aga kui kirjutab, siis alati nii hästi, et puhas nauding on lugeda.

Mormelar on üks minu suurtest eeskujudest. Juba kolmas inimene, kelle kohta selle projekti raames nii kirjutada saan, ja kõik nad on mu tuttavad just tänu blogimaailmale. Nii äge!

Morme on lihtsalt nii… ÄGE. No ta on nagu Gilmore Girlsi elutervem versioon, kui ma nii öelda tohin 🙂 Nii noorelt laste saamine on ikka parasjagu keeruline ja ta sai sellega nii suurepäraselt hakkama. Tuli läbi tulest ja veest ja on saavutanud järjest kõike, mida me ikka elult ihkame – armastav pere, oma kodu, südamelähedane haridus ja töö…

Esimesed asjad, mis mind Morme juures köitsid, olid tema riietumisstiil (hee, ma ei julge seda isegi kuidagi sildistada, gooti poole vist, äkki saan talt mööda päid ja jalgu, sest hoopis midagi muud) ja rohemeelsus. Ta on olnud Epu kõrval üks minu põhilisemaid mõjutajaid selle teekonna algusaastatel.

Ja eriti vahva on see, et ta elab siinsamas Pärnus. Nii äge inimene, siinsamas, käeulatuses. Kunagi, kui lapsed olid väikesed, sattusin tänu temale ühte beebigrupi seltskonda, paar korda olen erinevatel põhjustel tal ka külas käinud… Aga see kõik tundub nii ammu, kui ma veel lastega kodune olin ja oli rohkem aega. Nüüd on elu ja kiire, temal ilmselt veel kolm korda enam 🙂 Aga ega see polegi üldse oluline, täitsa piisab sellest, kui saab FB ja blogi kaudu vahel põgusa pilguheidu tema tegemistesse – ning vahel, võib juhtuda, trehvame juhuslikult tänaval ka.

Ühesõnaga – kui ma ükskord suureks saan, siis ma tahaks olla nagu Morme. Ma olen väga-väga tänulik, et ta tänu blogile servapidi mu ellu sattus ja mind jätkuvalt inspireerib.

Merlis, mu kallis Merlis… Ma mõtlesin pikalt, mida Sinust kirjutada. Lehitsesin blogi arhiivi, et meenutada meie tutvuse algusaegu ja leidsin selle postituse. Seal on põhimõtteliselt ära öeldud kõik, mida ma oleks tahtnud siia kirjutada.

Mida ma siis NÜÜD veel öelda saan?

Seda, et ma igatsen Sinu järele. Lihtsalt NII VÄGA!

Kas see on tõsi, et me panime viimati maailma asju paika neli ja pool aastat tagasi? Vähemalt blogi põhjal tundub nii.

Sest et jah. Siis me kolisime Norrasse. Ja siis muutus Sinu elu üsna kardinaalselt. Ja siis me kuidagi kadusime üksteise orbiidilt. Sul on olnud vähemasti võimalus need aastad minu eluga mingil määral blogi kaudu kursis olla, minul… Noh, FB. Parem kui mitte midagi, eks? Aga kaugeltki mitte piisav!

Ma usun, me oleme mõlemad selle ajaga kõvasti muutunud, aga ma VÄGA loodan, et mitte lahku kasvanud. Sellega ma ei ole nõus. Ma trambin jalgu selle mõtte peale!

Ma tahan nii väga Sinuga kokku saada, et kõik need viimase nelja ja poole aasta asjad tagantjärele paika panna. Tahan mitte tunnikest kohvitassi taga, vaid ööd veinipudeli taga! Palun ütle mulle, et me leiame ükskord selle aja!

Mäletad kõiki meie plaane? Noori tõmmusid poisse, keda tagumikust näpistada? Ameerikat? Ainult seda ma ausalt ei mäleta, mis peitub sõna “kael” taga Sinu kommentaaris 😛

Sa oled endiselt minu jaoks üks maailma kõige ägedamaid inimesi ja ma armastan Sind nii väga! Ja ma olen nii-nii-nii tänulik, et Sa mu ellu tulid. Ma väga loodan, et jääd. Igaveseks.

Tsiteerides Sind: “Peaasi on omada Plaani. Ja hea, et Sa oled olemas.”

Anu tuli minu ellu kõigest veidi enam kui aasta tagasi, kui tema blogi avastasin. Ma ei saa teda isegi mitte blogituttavaks nimetada, sest me pole tuttavad 😀 Aga ometigi on tema blogi mulle selle viimase aasta jooksul nii palju rõõmu ja inspiratsiooni pakkunud, et tahtsin temast kirjutada 🙂

Anu kirjutab lihtsalt NII HÄSTI. Ja ta paistab oma iseloomu poolest nii minu inimene. Selline positiivne ja mõnus ja tark ja lihtsalt tore. Ja oskab kirjutada!

Ja no… Kanada! Ei saa üle ega ümber Kanadast! Täitsa alles on mul unistus kunagi ka mõnda aega Vancouveris elada.

Anu ise on muidugi juba edasi liikunud, Nanaimosse 🙂 See, kuidas nad sinna jõudsid, oli nii põnev järjejutt – ta kohe oskab niiviisi kirjutada, et põnevusega ootad järgmist osa. Kui mul midagi põnevat öelda on, plartsatan kohe kõik korraga välja ja valmis 😀

Ma oli ääretult rõõmus, kui Anu viimasel blogiauhindade jagamisel välismaiste blogide kategoorias võitis. No VÄGA õigesse kohta läks see võit, enam õigemini poleks saanud.

Ma olen väga-väga tänulik, et ma Anu blogi otsa komistasin (kui päris aus olla, siis imestan, kuidas mul sellega nii kaua aega läks!) ja tema tegemistele nüüd kaasa elada saan. Loodan, et tal jagub seda blogimise indu veel aastateks!

Piia tuli minu ellu tänu tööle. Aasta oli siis, ma pakun, 2005. Kuna töötasime eri linnades, siis mingit suuremat kokkupuudet alguses polnud – teadlikumalt ja ilmselt paljuski tänu blogidele hakkasime tõenäoliselt suhtlema 2006 sügisel ehk umbes kümme aastat tagasi. Olid õndsad ajad, mil Piia ja Nadja veel blogisid. Mul on need blogid siiani blogrollis alles, kui kõige alla kerite, pole raatsinud ära kustutada.

Igal juhul, esimene postitus, kus olen Piiat maininud, pärineb oktoobrist 2006. Kuna järgmine on sama humoorikas kui esimene, siis palun – detsember 2006. Ja üks veidi hilisem meenutus, mis mind ennast tagantjärele muigama paneb – märts 2007.

Kuna Tartust kolisime ära juba 2009, siis pärast seda on meie suhtlus olnud äärmiselt napp. Lihtsalt ei satu üksteise trajektoorile – kui, siis väga korraks ja väga juhuslikult. Õnneks on olemas FB, mis hoiab tibakenegi eludega kursis, ilma, et peaks ise lillegi liigutama 😛

Piia tööalast tegutsemist olen aastaid vaikselt kõrvalt jälginud ja lasknud end inspireerida – nii mõnus on vaadata, kuidas inimene muudkui õpib juurde ja areneb ja tegutseb oma unistuste suunas.

Ma juba pikemat aega unistan sellest, et leiaks ükskord ometi ühise vaba õhtu, millal ma saaks minna Tartusse, et Piia ja Nadjaga kokku saada ja juua… No minugipoolest, kasvõi tikripeeti, kui Nadja seda Siirilt veel skoorima peaks 😀 Et saaks ometigi pikemalt jutustada ja kõik maailma asjad paika panna.

Ükskord see päev tuleb, ma ütlen teile. Ükskord!

Igatahes, Piia on äge!