Kas ma veel üldse kunagi järjele saan?
Viimasest postitusest on möödas 12 päeva. Oktoober hakkab juba läbi saama ja olen selle aja jooksul jõudnud blogida kõigest kaks korda. Kuidagi üldse ei jagu energiat selle jaoks, et tulla siia ja midagi mõttekat kirjutada.
Terve oktoober on olnud kuidagi pooletoobine. Kui septembris jagus veel energiat, et lisaks tavapärasele töö-hädavajalik kodu korrashoid-lapsed rutiinile jõudsin veel kodus suuremaid organseerimisi ette võtta, siis see ind rauges juba nädalaid tagasi. Tööl teen tööd ja naudin seda täiega, õhtul tulen koju, kallistan lastega ja ei viitsi enam midagi asjalikku teha.
Eks see ole mingis mõttes loogiline järg üsna kiirele septembri lõpule – tohutu pingelangus. Ma tundsin, et olen puhkuse ära teeninud ja kui ma ei viitsi koristada, blogida või mida iganes muud teha, siis ei ole järelikult ka vaja. Ühesõnaga olen peaaegu terve kuu vegeteerinud ja teinud vajalikku minimaalselt – töö käin, kodus nõusid kord-paar päevas pesen, köögi hoian nii korras, et saaks süüa teha ja süüa, nädalavahetusel pesu pesen, asju korjan vahel natuke kokku, kui karguga enam ka üle astuda ei saa. Lastega midagi asjalikku ega erilist teha ei jõua – igapäevaselt saab lihtsalt juttu räägitud, musitatud-kallistatud, õhtujuttu loetud, see on loomulik. Aga et nendega rohkem mängida või kuskil käia… Ei ole jaksu.
Okei, tunnistan ausalt, et laiskusele ei aita kohe üldse kaasa ka Gilmore Girls, mida ma septembri keskpaigast alates uuesti vaatama hakkasin ning pallid, mida ma alates augustist uuesti mängin. Gilmore Girls on lihtsalt nii nauditav, et õhtul vaatan tihti ikka kolm-neli osa järjest, sageli uneaja arvelt. Palle mängida on ka lausa lust, sest esiteks jagatakse igal nädalal tasuta superpalle, mis teevad rasketest tasemetest edasi pääsemise oluliselt lihtsamaks, teiseks mulle tundub, et selle viimase maailma tasemed ongi keskmisest kergemad – millalgi septembri lõpus jäin küll ühe nõmeda taseme juures nii kinni, et ei mänginud mitu nädalat, aga siis sain ikkagi hakkama, nüüd muudkui mängin ja kaifin. Õnneks piirab liigset ajaraiskamist see, et elusid on kaheksa ja kui need on maha mängitud, on mitmeks tunniks rahu majas, kuni tagasi tiksuvad 🙂 Hommikusöögi ajal mängin tavaliselt ühe korra elud nulli (alustan päeva tasemest ja kui see on lihtne, jõuan ka põhimänguni), õhtuti jõuan reeglina kaks korda elud maha mängida.
Aga jah. Kui kuu algul tundsin, et puhkus on õigustatud, siis nüüd tunnen juba, et olen liiga pikalt logelenud ja on vaja jälle asjalikuks hakata.
Eile oli see õhtu, kus ma pikalt elu üle mõtlesin. Panin kirja asju, millest sooviksin loobuda ning samuti asju, mida tahaksin saavutada… Mõtlesin igasuguseid suuri mõtteid, kirjutasin ühele inimesele ära ühe kirja, mida olen tegelikult juba ammu tahtnud kirjutada… Ei saanud magada enne, kui kell oli neli.
Tänase päeva olen küll maha lebotanud, aga üks puhkepäev pärast töönädalat kulub igati ära. Magasin üheteistkümneni, pidasin maha pika pool-eraelulise, pool-tööalase vestluse (teadagi, Liisiga, kellega siis veel), sõin hommikust, lugesin blogid läbi, mängisin pallide elud maha… Ja kell ongi juba neli.
Ma arvan, et ma oleks ehk asjalikum olnud, kui enesetunne nii imelik poleks. Pea hakkas eile öösel tuikama, tänaseks muutus see juba väikeseks valuks. Kuna mul oli niru olla, siis võtsin tabletti, mis natuke aitas, aga praegu on ikka peas pingetunne. Usun, et see on ka liigsest ekraani vahtimisest, mis tähendab, et kui ma olen selle postituse ära kirjutanud, siis panen arvuti tõepoolest kinni ja teen midagi muud.
Pühapäeval kella viieks on kokku lepitud täiesti võõra inimese külaskäik ja üks väga oluline põhjus, miks ma seda tegin, oli teadmine, et enne võõraste tulekut suudan ma alati kodu korda teha. Pere ja lähemate sõprade puhul see ei toimi – nemad on omainimesed ja kui ma olen parasjagu laisk, siis ma ei viitsi nende auks koristada.
Gilmore Girlsist olen ära vaadanud peaaegu kuus hooaega, vaadata on jäänud veel 26 osa. Ühesõnaga sellest sõltuvusest saan umbes nädala pärast vabaks 🙂 Pallid üksi ei võta õnneks nii palju aega, et see muud elu takistaks.
Siis on muidugi veel kõik need sarjad ja saated, mida jooksvalt jälgime, need võtavad ka oma aja. Koos vaatame Revenge’i, Castle’it, Bonesi – nendest on eelmise ja selle nädala osad vaja järele vaadata. Mina vaatan veel Kodutunnet ja USA värskeid modelle, nendega olen vist järje peal. Õige pea algab White Collari viimane hooaeg – Bonesil on samuti viimane käsil, nii et järgmisel sügisel on meil juba kaks sarja vähem. Millalgi peaks edasi minema ka Hart of Dixie, aga sellel pole vist veel kindlat kuupäeva paigas… No lühidalt – seitse sarja nädalas, mis teeb keskmiselt igal õhtul 45 minutit – pole kõige hullem, peaks jätma piisavalt aega muudeks tegevusteks.
Oeh, ma ei tea, kuhu ma selle kõigega nüüd üldse jõuda tahtsin. Jälle selline üsna igava sisuga postitus 🙂 Aga vähemalt elumärk, eks… Ja selline mu elu viimased kuu aega olnud ongi.
Eesmärk on muuta seda elu nüüdsest viljakamaks ja mitmekesisemaks. Vähem laiselda, rohkem ära teha. Ja rohkem blogi kirjutada 🙂
