edevuse laat – Page 10

Mõnikord veab

14/01/2015 / rõõm, teise ringi mood / 4 Comments

Panin täna huvi pärast Humanas kirja, mida ja kui palju ma selga proovisin. Esimese ringiga jõudsid minuga proovikabiini 14 kudumit, millest kümme läksid kohe tagasi ja neli jäid esialgu alles. Teise ringiga seitse seelikut ja üks jabur jakk – pärast proovimist jäi alles neli seelikut. Kolmanda ringiga viis pikkade käistega pluusi, kaks viisakamat pintsakjaki laadset toodet, üks kudum ja mantel. Alles jäi mantel. Siis proovisin veel korra eelmistel kordadel valituks osutunud nelja kudumit ja nelja seelikut, lõpuks jätsin alles kolm seelikut ja kaks kampsunit. Ja mantli muidugi ka. Ja lõpuks leidsin veel salli.

€9.50 eest niisiis kolm seelikut, üks kampsun, üks kampsuni ja pluusi vahepealne toode, villane mantel ja sall. Pilte ei teinud, sest valgust ei ole 🙂

Seelikud on kõik villasegused, jahedal ajal kandmiseks, mitmevärvilised (üks põhitoon, teisega veidi mustrit). Kampsunid imepehmest materjalist.

Ja no MANTEL! Selliseid asju ma reeglina Humanast ei skoori.

Ammuilma olen mõelnud, et tahaks uut mantlit. Käin praegu tööl musta-valgekirju mantliga, sest see on mu ainus viisakas talveriietus (lisaks on soe sulejope). Tegelikult on see muidugi kevad-sügis mantel, aga noh, saapad on samamoodi kevad-sügis. Ja mütski 🙂 Autoga uksest ukseni, siis võib küll, ei jõua külm hakata. Kui pean pikemalt jala käima, kannan sulejopet ja Ecco saapaid, aga tööl mulle nii käia ei meeldi.

Sellest praegusest mantlist on juba igiammu kõriauguni, aga ma isegi ei mõtle selle peale, sest muud ju pole. Ja nüüd siis leidsin PÄRISELT Humanast musta villase mantli (sama õhukese kui praeguse), mis on nii pikk, et katab kenasti suurema osa tagumikust kinni, on rinnust paras, piisavalt pikkade käistega ja kena välimusega ka. Miks see senimaani alles oli – ilmselt sellepärast, et üks nööp paljudest (kokku kaks pikka rida) oli puudu ja sees polnud tavapärast varunööpi. Lisaks olid puusade koha peal vööaasad, aga vööd ennast mitte. Mind see ei morjendanud – aasad harutasin lihtsalt ära, sest nii lolli kohta poleks nagunii vööd tahtnudki, puuduva nööbi võtsin ülevalt kaunistusnööpide arvelt, kaunistuste asemele õmblesin kaks samasuguse kujundusega veidi väiksemas suuruses nööpi, mis olid õmmeldud täitsa üles lõua alla, kust ma neid aga ka elu sees poleks kinni panema hakanud. Nii et mul on nüüd ilus must villane mantel, mis maksis €1.50 🙂

Sooja salli soov on juba ammu, sest mul pole mitte ühtki. Kandsin seni mustvalge mantliga must-valget narmalist rätikut – ajas asja ära, aga tahtsin ühevärvilist ja sellist, mille otsad ei ripu. Olen salle Humanas mitu kuud vaadanud, aga miski pole kunagi kõnetanud. Ei tahtnud ma neid hiigelpikki jurakaid, ei tahtnud ka pashminasid. Tahtsin midagi ilusat ja sooja, aga samas kompaktset – näiteks sellist, mis on otsapidi kokku õmmeldud ja moodustab nö ringi, selliseid on kõik riidepoed praegu täis, popp värk.

Näppisin üht kena täpselt minu värvi lillat salli, sidusin lahti ja vaatasin – ennäe, ongi ring. Mõnus pehme ja ilusa veidi augulise mustriga – aga mitte mingi lirakas, nagu nood augumustriga vahel on, vaid siiski soe. Ostsin rõõmuga ära, maksis ainult 50 senti. Olin täiesti kindel, et materjaliks on 100% akrüül, nagu see enamasti on – kodus silti lugedes aga selgus: 80% vill, 20% kašmiir.

Vaat nii soetatakse endale uut talvegarderoobi 🙂 Sellepärast ongi Humana nii võluv koht – KUNAGI ei tea, mis seekord õnnestub leida. Kui midagi konkreetset otsida, siis enamasti ei leia 😛 Tuleb lihtsalt käia ja vaadata ja vahel joppab.

Õhtul veetsin tavapärase mõnusa pooltunnikese kõiki uusi riideid selga proovides ja olemasolevatega kombineerides. Mul on küll nii seelikute kui pluuside hulgas paar sellist neutraalset ühevärvilist (must, hall, tumepruun, tumesinine) baastoodet, mis sobivad enam-vähem kõigega, aga mulle meeldib hoopis rohkem, kui mul õnnestub ühes toonis värvilisemat värvi asju (punane, roheline, lilla, roosa) samades toonides kirjude/ mustrilistega kokku sobitada.

Üks vanaroosa pluus, mida ma seni vaid musta seelikuga kanda sain, sobib täpselt uue halli roosaka/lilla mustriga seeliku juurde. Ja täna ostetud hall kampsun-pluus (paksemast pehmest pigem kampsuni materjalist, eest nööpidega, aga kehasse ja poolkäistega – võta siis kinni, mis see täpselt on) sobib ideaalselt olemasoleva halli-punaseruudulise seelikuga, millega kandsin enne üht pluusi, mille lõige mulle väga ei meeldi ja tahaks ära anda, aga pole samas toonis midagi etemat leida õnnestunud… Ühesõnaga jah… Naine olen, tõeline naine 🙂

Teise ringi poed – praktiline hobi

14/01/2015 / rõõm, teise ringi mood / Leave a Comment

Minult küsiti eelmise postituse kommentaaris, miks ma nii tihti Humanas käin, kui mul tegelikult midagi vaja ei ole. See on juhtumisi teema, millel ma olen tahtnud juba ammu pikemalt kirjutada, sulg on soe ja und veel ka pole, nii et…

Mul absoluutselt EI OLE vaja veel rohkem riideid 😀 Ok, vahel on mõni baasese, mille järele on konkreetne vajadus, aga sedagi viimasel ajal pigem harva. Ma võiks ära anda kolmveerandi oma riidekapist ja ma saaks ikka hakkama 😛

Suusapüksid olid sel talvel ainus, mida mul tõesti väga vaja oli – aga neid olen otsinud aastaid, pikkade inimeste rõõm. Varem oli raha, aga ei leidnud midagi sobivat, nüüd polnud enam raha ka. Ja nii ma, lootusetu külmavares, lastega õues möllamisest rõõmu tunda ei suutnudki. Soe jope on, soojad kindad on, saapad on, pikk villa-siidi aluspesu on – aga teksade all polnud sellest tolku ja muid pükse mul üldse polegi. Juhtusin seda mainima Annikale, kes tõi mulle järgmine kord külla tulles proovimiseks imeilusad lillad suusapüksid – tema emale oli keegi andnud, emale ei sobinud, andis Annikale edasi, talle ei lähe jalga, tõi siis mulle. Istuvad ideaalselt! Jah, pikkust on 10 cm puudu, aga topin saapasääre sisse ja ongi korras. Nii et täitsa iseenesest ja ilma rahata tulid need püksid minu juurde. Nüüd pole ainult üldse õues lume sees möllamise ilma olnud 🙂 Kui see tuleb, siis olen lõpuks ometi igakülgselt varustatud!

Aga see, mida ma pidevast Humanas käimisest ja oma kirjust riietekapist saan, on tohutult palju positiivset emotsiooni. Võiks öelda, et teise ringi poodide külastamine on üks mu suurimatest hobidest. Ja on nii välja kujunenud, et just Humanast leian endale kõige rohkem sobilikke asju, ehkki teen iga paari kuu tagant tiiru ka mujal.

Vaatasin huvi pärast üle, kui palju raha ma eelmisel aastal teise ringi poodides oma riietele kulutasin, laste ja Abikaasa riideid ning kodukraami arvestamata. Jaanuar – €1. Mai – €7.53. Juuni – €42.44. Juuli – €23.29. August – €36.44. September – €12.35. Oktoober – €6. November – €7. Detsember – €6.

Pärast viit aastat lastega kodus olemist läksin lõpuks ometi tööle ja sain LÕPUKS OMETI ilusasti riides käia. Seelikud! Sukad! Kõrvarõngad! Idüll 😀 Esimene töökoht mind riiete ostmise suhtes nii väga ei sütitanudki – istusin seal oma kontorilaua taga ja nokitsesin enamik ajast omaette, peale kolleegide mind keegi eriti ei näinud, natuke riideid kodus ju oli, rahaline seis ka eriti kehv. Aga mais sain uue töö, avalikumas kohas 😛 – ja siis lõi naine minus täiega välja. Tööle sobilik (suve)garderoob vajas pärast pikka kodus olemise perioodi paratamatult uuendamist, suvel oli rahaliselt natuke kergem ka, nii et käisin Humanas suht suvalistel aegadel – ka siis, kui hinnad olid kallimad. Ja ostsin kuhjaga riideid 🙂

Septembris käisin korra uue kauba nädala kõige esimesel hommikul, aga tõdesin siis, et esiteks mulle see tunglemine ei istu, teiseks oli rahaline seis selleks ajaks stabiilselt kitsas. Seega tegin uue reegli, et käin Humanas ainult viimasel nädalal, alates kolmapäevast 😛 Ja olen sellest reeglist ka kenasti kinni pidanud.

Iga kord, kui ma Humanasse sisse astun ja neid värvilisi riideid täis stangesid näen (palju põnevam ja rikkalikum valik, kui nö tavalises riidepoes!), tekib minus tohutu elevus. Mida ilusat ma seekord leian? Mulle tohutult meeldib kiirelt riideid läbi lapata, kuhjadega proovikabiinis käia… Tavaline on see, et proovin ühe poeskäiguga selga 3×10 riideeset. Ära ostan neist lõpuks ehk kolm, vähemalt viimased kuud on nii läinud 🙂

Mulle nii tohutult meeldib see, et mul on riidekapis valikut. Et ma saan kanda iga päev erinevaid riideid, nii mitu nädalat järjest. Kas teate, millist tohutut elevust ja rahulolu ma olen viimased neli päeva tundnud, sest mul on olnud igal hommikul täiesti uued värvilised kõrvarõngad, millega sobitada kogu ülejäänud riietus? 😀

Pärast augustikuist ülevaadet tegin oma riidekapis sügisel põhjaliku suurpuhastuse. Andsin ära palju riideid, mida polnud ammu kandnud. Tõenäoliselt sattus nende hulka ka mõni samal suvel Humanast ostetud hilp. Aga mul pole selle vastu mitte kõige vähematki, otse vastupidi – mul on hea meel, et kõik on ringluses. Mulle meeldib ilusasti riides käia, mulle meeldib vaheldus, mul on samas vähe raha – seega on teise ringi poodides shoppamine minu jaoks ideaalne süümepiinade vaba naiselik hobi, mida saan endale võimaldada ka siis, kui eelarve on rangelt piiritletud. Ühtaegu on see minu jaoks väga õpetlik – järjest enam oskan realistlikult hinnata, mida ma ka reaalselt kandma hakkan ja mis sel hetkel ilus tundub, aga hiljem pigem seisma jääb. Eks vahel jääb midagi seisma ikkagi, see on paratamatus – aga sellisel juhul annan need asjad ka kiirelt ära.

Mõni kogub marke, mõni kingi, mina kogun ilusaid teise ringi poest ostetud riideid – see on tunduvalt praktilisem 🙂 Suurim nõrkus on seelikud ja kleidid, seejärel kõrvarõngad ja sukad – viimaseid muidugi teise ringi poest ei saa. Kõrvarõngaid leiab õnneks ka väga soodsalt, aga sukad on Eestis üsna kallid, nii et olen ostnud vaid mõned ühevärvilised neis toonides, mida kõige rohkem kannan, üldiselt kasutan vanu varusid ja mängin rohkem muude riietega. Väga palju kannan mugavaid pluuse ja kampsikuid, neid Humanast ikka leiab.

Müüa asju, mis ma olen ostnud teise ringi poest paari euroga? Tõesti ei viitsi 🙂 Müüki panen vaid need asjad, mis olen ostnud uuelt, aga pole mingil põhjusel siiski kandnud. Ära andnud olen väga palju ja annan edaspidigi. Sõpradele või lasterikaste perede liitu. Igakuiselt oma hobi eest €5-10 maksta, arvestades saadud positiivsete emotsioonide hulka ja igapäevaselt suurepärast väljanägemist – ma ütleks, et väga hästi kulutatud raha!

Naine mis naine

06/01/2015 / edevuse laat, kõrvarõngad, rõõm / Leave a Comment

Alustasin uut aastat väga mõistlikult. Hoidsin rahaasjadel silma peal ja lubasin endale, et hoian poodidest eemale.

Aga siis ma sain teada, et üks ehtepood pannakse meie majas kinni ja nägin sealt mööda jalutades, et kõigil toodetel on lõpumüügi hind -70%. Ilmselgelt sai see pood erandiks 🙂

Suvel Humanast järjest pruuni ja rohelisega riideid skoorides otsisin nende juurde sobivaid kõrvarõngaid. Sealt poest leidsin ühed, mis meeldisid, aga kuna olin pluusi ja seeliku eest maksnud kokku €3, siis tundus kohatu osta selle komplekti juurde kõrvarõngad, mis maksavad €7.50. Samuti mäletasin, et vaatasin toona mingeid hästi nunnusid puidust kõrvarõngaid, mille ostmist ma aga isegi ei kaalunud, sest need maksid €12.

Nüüd sain mõlemad südamerahuga ära osta ja kolm paari veel. Ja viie paari eest maksin kokku €10.50. Puhas rõõm!

Üritasin neid pildistada tööl, kus valgus on kodust poole parem, aga rippuvad kõrvarõngad ei ole laua peale panduna just kõige kenamad. Värvid ja teravus on aga siiski parimad, nii et panen siia ka. Esimeste puhul ma juba natuke kahtlen, kas nee on ikka päris minu maitse, aga kannan natuke ja siis otsustan – €1.80 pole eriline kaotus, kui need ka lõpuks ära andma peaksin. Teised maksid sama palju, kolmandad on need puidust ja kõige kallimad, mis maksid nüüd soodukaga €3.60, neljandad €2.25 ja viimased kõigest €1.05 – aga nende puhul mulle tundub, et ma võtan kaks rida vahel ära ja teen need veidi väiksemaks, sest see suurus on isegi minu jaoks veidi liig. Aga ma olen juba igiammu tahtnud just roosasid, lillasid ja pruuni-rohelisega kõrvarõngaid, nii et te võite isegi ette kujutada, kui rahul ma olen 😛

Kodus kehvas valguses üles riputatuna (+ 1,5 paari vanu kõrvarõngaid):

Pidin kogu kõrvarõngaaluse ümber tõstma, et viis uut paari ära mahutada 😛

Nojah, ja siis ma läksin Rimisse süüa ostma. Tavaliselt lähen otse keskelt kassade vahelt sisse ja toitu valima, aga mul oli seekord vatitikke vaja, nii et läksin alustuseks tööstuskaupade poolele. Ja sinna olid kohe kõige ette riputatud KLEIDID. Täpselt sellise lõikega, nagu mulle meeldivad. No ja siis ma ju ei saanud teisiti, kui pidin proovima. Oli kolme eri värvi, lühikeste käistega ja küünarnukini käistega. Oleks eelistanud pikemaid, aga neid oli vaid halli ja musta. Mulle aga meeldis tumesinine… Istus ideaalselt ja nii ära ostetud saigi. Maksis €10.

No tõsiselt, ei anna enam täpsemalt minu stiilis kleiti teha. Täpselt põlvini, nii et pole liiga lühike ega liiga pikk. Mõnusalt kehasse ja kinnisema kaelaauguga ja need voldikesed, mida ma jumaldan. Kodus avastasin veel, et sellele sobib ideaalselt peale tumesinine valgete mummudega kampsik, mida suviste soodukate ajal Lindexist ostmata ei suutnud jätta, aga mida mul eriti millegagi kanda polnud… Ja selle kampsuni juurde sobisid omakorda mustad valgete mummudega sukad… Nii et võin põhimõtteliselt ka kohe homme tööle selga panna 😀

Piltide kvaliteet on valguse tõttu muidugi olematu, aga no uskuge mind, IMEILUS kleit. Nüüd tahaks veel tumesinise ja valgega kõrvarõngaid 😛 Ja sellele kleidile sobiks ideaalselt peale üks kitsas vöö. Ma arvan, et valge… Aga seda kunagi hiljem, kui midagi sobivat peaks ette jääma. Kodus on ainult must ja see jäi tsip igav.

Ühesõnaga kavatsused olid üllad, aga mis sa hing teed, kui süüa ei saa ka ostmas käia, ilma et ilusaid kleite nina alla topitaks.

Nüüd ma siis hoian edasi poodidest eemale 😛

Vaiksed kiired päevad

13/11/2014 / igapäevaelu, rõõm, teise ringi mood / 2 Comments

Kiired selles mõttes, et tegemist jagub. Vaiksed selles mõttes, et midagi erilist ei toimu. Aga katsun aeg-ajalt siiski kirja panna, ka kõige üldisemad asjad. Analüüs on ikka kasuks.

Teisipäeval olime hommikupoolikul Poisiga kodus. Tegin kõik vajalikud toimetused ära, jäi aega ka kahekesi olemiseks. Lasin Poisil endale riided valida – õigemini tema valis seeliku ja mina ülejäänu sellega kokkusobiva. Valituks osutus pruun seelik, mille allääres on värvilised litrid – teadagi, mis silma jääb, see on laste lemmikseelik.

Poiss teab, et üks mu lemmikmänge on raudtee ehitamine, eelmise raudtee olime me mõni aeg tagasi just kasti pannud, sest see seisis rohkem niisama ja sealt joosti lihtsalt üle, nii et tükid olid taga. Nüüd vedas ta mind jälle raudteekasti juurde ja ehitasime uue. Meil käib see pigem nii, et mina ehitan, tema vaatab pealt ja sõidab rongide või autodega.

Tööpäev oli meeldiv nagu tavaliselt. Õhtul läksime mu ema juurde Poisile järele ja jäime Plika soovil sinna – lapsed vaatasid multikaid, mina sain süüa ja emaga jutustada. Abikaasa sai rahulikult üksi kodus olla ja puhata, meie jõudsime koju alles magamise ajaks.

Samas oli üsna keeruline lapsi ema juures koju minemiseks riidesse ja hiljem kodus magama saada. Kui on õhtu ja kell on juba kaheksa ligi, olen ma reeglina pikast päevast väsinud ja laste lollitamise tuju (iga pisiasja peale meeletult naermine ja teineteise üles keeramine sel ajal, kui nad peaks kas õue minekuks riidesse panema või rahulikult magamiseks valmistuma) paneb mu kannatuse tublisti proovile. Pole mingi probleem jääda alguses rahulikuks, aga kui seda rahulikku juttu lihtsalt ei kuulata, vaid sellest üle lõkerdatakse… Pole asjale veel head lahendust leidnud.

Väga hulluks asi õnneks ei läinud, oli küll veidi kõva hääle tegemist ja tülitsemist, aga saime nad siiski kenasti magama. Ise mõtlen, et töö/lasteaiapäevadel külas käimine vist siiski väga ei toimi – kui lapsed saavad viiest-kuuest alates kodus mängida, on nad ennast magamamineku ajaks enamasti piisavalt “välja elanud”, kui aga tulla õhtul kell kaheksa külast, kus nad on veel telekat vaadanud, siis on nad kodus kõike muud kui valmis magama minema. Peaks vist külaskäigud ikka pigem vabadele päevadele jätma.

Üks FB tuttav jagas just teemaga sobivat artiklit, kuidas saab vanem vähendada lasteaialapse stressi – nõuanded on kõik ju üsna tuttavad ja iseenesestmõistetavad, samas kipuvad ikka ununema, nii et minule tuli meelde tuletamine igal juhul kasuks. Katsun neid kõiki järgida ja loodan konfliktisituatsioonide vähenemisele.

(Mis tuletab meelde, et laupäeval oleme kutsutud Tage plika sünnipäevale ja laste taas plaani võetud lõunauni jääb seega vahele… Noh, minemata ikka ei jäta… Peab kuidagi hakkama saama)

Eile oli õnneks idüll. Plika oli küll hommikul taas viril, seega pidime uuesti kaisutama ja kõik eelmisel hommikul räägitud jutud uuesti ära rääkima, aga aitas jälle 🙂

Tööpäev oli pigem vaikne.

Sattusin üle pika aja Humanasse, polnud seal seekordse kauba ajal üldse käinud – see oli tegelikult täiesti sihilik otsus. Polnud eriti ei aega ega tahtmist ja rahaline seis on ka kitsas. Nüüd, kus päevahind oli lõpuks €1.50, tuulasin aga mõnuga. Käisin tunni aja jooksul kolm korda hunnikut riideid proovimas ning ostsin ühe villaseguse jaki (ma küll eelistan üldiselt pikemaid, aga rattasõidul on selline mugav) ja kaks imepehmet kudumit täpselt sellistes sügavates mõnusates sügistoonides, nagu mulle meeldib. Pilt ei saanud just kõige parem, sest valgusolud on teadagi olematud, aga aimu saate… See kõik siis €4.50 eest 🙂

Ja õhtu kodus oli eriti nauditav. Poiss oli ema juures söönud, Plika lasteaias… Seega ei tundnud me ülearu suuri süümekaid sellepärast, et soe söök tegemata jäi. Keetsin meile mõned munad, suuremas osas sõime värsket kraami – terve kausitäie mungube, banaani, õuna, külmutatud vaarikaid… Ühesõnaga lapsed olid rahul. Meie, kes me polnud päeva jooksul nii palju süüa saanud, sõime õhtul kell kümme veel ahjust tulnud sooja leiba.

Abikaasa käis õhtul üht arvutit parandamas, nii et me olime lastega pool ajast omaette. Toimetasin vaikselt oma tegemisi ja olin valmis pöörama lastele tähelepanu niipea, kui seda peaks vaja minema. Aga nad olid kahekesi nii mõnusas mänguhoos, et mul polnud teha muud, kui kõrvalt vaadata ja nautida. Teate seda vanusele 1+ mõeldud plastist vikerkaarevärvides poolkerade komplekti, mida saab teha nii torniks kui viieks palliks, mis mahuvad kõik üksteise sisse? Nendest tehti planeete ja terve mäng keerles selle ümber. Üks väike mehike, kes tavaliselt motika seljas istub, oli ühel mängimiseks ja teisel vist mingi teine mehike… Ja siis nad muudkui mängisid ja mõtlesid igasugu asju välja. No puhas rõõm oli, ausõna. Nii ma lihtsalt koristasin veidike ja veetsin hiljem aega erinevaid riidekomplekte selga proovides – et saada aru, millised olemasolevad pluusid uue lilla kampsiku alla kõige paremini sobivad.

Jalavann ja magamaminek olid samuti mõnusad ja rahulikud. Ja Abikaasa tundis end üle mitme päeva veidi kobedamalt, nii et ei vajunud õhtul kell kaheksa magama, vaid vaatasime koos Castle’it ja Bonesi.

Tänane hommik oli jälle veidi närviline, nii et kui Abikaasa ja lapsed olid lasteaia poole teel ning mina harjumuspäraseid hommikusi toimetusi tegin, olin alguses üsna pahas tujus. Paha tujuga tulevad teadagi meelde igasugu varasemad pahad asjad, mille üle siis ka hea puhiseda on. Kuna mulle aga tujutsemine üldse ei meeldi, siis ütlesin üsna kiirelt: “STOPP” ja hakkasin mõtlema, kuidas tuju paremaks teha. Panin küünla põlema ning mängima jõululaulu, mis mul eile pool päeva kummitas. Ja tõepoolest – nii läks tuju kohe paremaks. Kui siis Abikaasa veel korra kodust läbi tuli ja naljatlemisi küsis, mis pidu mul siin on, sain tallegi rahulikult paari lausega ära seletada nii tänahommikuse kui eelmises postituses mainitud paari õhtu taguse juhtumi ning minu tunded nendega seoses. Et mul oli halb, aga minu meelest oleks olnud tibake teistsuguse käitumisega võimalik neid probleeme ennetada. Nii et see sai ka südamelt ära ja ilma igasuguse tülita. Loodetavasti oleme järgmises sarnases situatsioonis juba targemad.

Lõpetuseks tahtsin näidata teile origamikomplekti, mille Plikale sünnipäevaks kinkisin. Meie viimase aja ühine tegevus on voltimine – enamasti voldin mina talle, lihtsamaid asju voldib ta minuga koos (no näiteks laeva ja mütsi jne). Mul on arvutis PDFina lapsepõlvest tuttav kollase kaanega Steinbergi “Paberist voltimine”, aga isegi täiskasvanuna rahulikult kõiki algvõtteid otsast peale tehes ei saa ma neist kõigist lihtsalt aru ja see ajab mind närvi. Olen otsinud ja teinud paar asja ka interneti õpetuste järgi – need on olnud arusaadavad, aga mulle lihtsalt ei meeldi netis sobrada, Plikaga koos veetmise aeg võiks olla arvutivaba. Nii et raamatupoes origami teema peale sattudes rõõmustasin väga ja valisin tükk aega, millist kinkida. Mulle meeldis väga see raamat, aga otsustasin lõpuks raha kokkuhoiu ja proovimise mõttes ühe tunduvalt odavama, ca €4 maksva komplekti kasuks, kus oli taustaks papist džungel ning kaasas 30 lehte paberit erinevate loomade voltimiseks. Raamat maksis €12, selles olid suuremad ja mõnusamad õpetused ning 50 suuremat paberit, aga polnud papist “tausta”. Ühesõnaga mõtlesin, et alustuseks sobib väike küll ja vaatab, kuidas sellega läheb – kui tundub, et on huvi, võib hiljem raamatu ka osta.

Nojah, sellest komplektist voltisin kõik loomad siiski mina – Plika voltis koos minuga ühe linnu, aga ülejäänu on tema jaoks veel veidi keeruline. Pakil on kirjas for ages over 5, adult assistance recommended – ehk on asi pigem selles, et minul pole piisavalt kannatust teda juhendada? 😛 Igal juhul on ta suurepäraselt rahul ka sellise töökorraldusega, et mina voldin, tema voldib mõne lihtsama asja, kleebib elukatele silmi pähe (need olid ka komplektis) ja muidugi MÄNGIB nendega. Nii et kink läks igati asja ette ja seda raamatut tahaks ikkagi ka 🙂 Mõne aasta pärast ehk, kus me saame koos voltida nii, et ta suudab juba ise juhendit järgida ning vajab vähem assisteerimist. Igal juhul on voltimine väga äge!

Homseks on mul suured plaanid – kell üks on linnas kokkusaamine ja ma pole nii ammu kesklinna sattunud, et tahaks igasugu asju teha, mis juba tükk aega meeles mõlguvad. Ema lubas autot laenata, see teeb liiklemise oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks. Plaanin suurt taaskasutusringi ning samuti kõigi ökopoodide külastust (mõtleks, ma pole senimaani jõudnud Mai ökopoodi, mis avati juba kevadel). Terve rida asju on üles kirjutatud, mida oleks vaja osta või vähemalt hinnauuringut teha (sest raha tuleb teadagi kokku hoida). Ootan kannatamatult!

Viis kuud nutikat elu ja “pimp my phone”

09/11/2014 / edevuse laat, mobiil, tehnika / 4 Comments

Päeval kirjutatud postitus oli mõeldud küll vaid mobiilioperaatorite konkurentsi üle arutlemiseks, aga sinnagi hiilis veidi üldist nutikajuttu sisse. Nüüd, kus nutikogemust on viis kuud, tahaks sellesse teemasse pikemalt süveneda.

Mis mulle nutika juures meeldib? Kõige olulisem – et mailid ja FB chat on kogu aeg olemas ning vajalik info on seega alati värske. Eriti muidugi väljas asjatades, aga väga mugav ka kodus, kus ma üritan arvutit võimalikult palju kinni hoida (tahtes samas olulistest (töö)asjadest ikkagi jooksvat ülevaadet omada). Veidi vähem olulisem – kui on vaja kuskil aega surnuks lüüa ning arvutit pole käepärast, saan näiteks kosmeetiku ukse taga oodates kiirelt blogid läbi lugeda või pikas poesabas seistes Candy Crushi mängida. Teoreetiliselt vajalik – saan alati otsida netist infot, kui see vajadus peaks kuskil arvutist kaugemal tekkima. Mugav on see, et fotokas on alati käepärast, fotofailide nimetused on ideaalsed (aasta-kuu-kuupäev-kellaaeg), need laevad ennast automaatselt Dropboxi, nii et ei pea muretsema fotode backupi pärast.

Mis mulle nutika juures EI meeldi? Puutetundlik ekraan – õigemini pigem see, et ÜHTKI füüsilist nuppu pole. Ma tahaks kõnet vastu võtta ja fotosid teha reaalselt nupule vajutades – kõike muud võin ma põhimõtteliselt ka näpuga vedada, aga õues käigu pealt kinnastatud käega kõnele vastates oleks füüsilise nupu olemasolu kordi mugavam, samuti on minu jaoks üsna häiriv pildistamiseks ekraani toksimine. Aku vastupidavus – enne tööpäeva laen alati öösel, vaid siis, kui on ette teada, et kodust lahkumise plaani pole, jätan laadimise reaalselt selleks ajaks, kui aku tühjaks saab. Kahte päeva vastu ei pea… Kõigi toimingute sooritamine, mis nõuavad pikemat lugemist/kirjutamist – tillukese puutetundliku ekraaniga üsna tüütu, arvutis kordi mugavam. No ja üleüldiselt fakt, et telefon on nii lahmakas ja õrn. Ja fotokas on nutika kohta küll pigem hea, aga jääb minu jaoks tavalisest fotokast nii kvaliteedilt kui kasutusmugavuselt märgatavalt alla.

Minu ideaalne telefon oleks väiksem ja vastupidavam (nii disaini kui aku pidavuse poolest), nuppudega, mingi vahepealses suuruses värvilise pigem mittepuutetundliku, aga siiski piisavalt normaalse ekraaniga. Kuhu jookseks sisse nii meilid kui FB chat kui blogid ja oleks teoreetiline neti kasutamise võimalus 🙂 Ja fotokas võiks ka ikkagi olla võimalikult hea. Aga ma ostaks selle telefoni kõrvale ideaalis siiski ka mõne nunnu kompaktkaamera ja jätaks telefonikaamera vaid nondeks puhkudeks, mil päris fotokat pole kaasas.

Aga sellist telefoni vist ei ole 😀 Nii et eks ma siis kasutan oma nutikat edasi, üldiselt ei saa väga kurta.

Lõpetuseks lähemalt pimp my phone aktsioonist. Kui ma nutika õelt sain, oli sel vana kulunud mustast nahast ümbris. Aja jooksul lagunes see üha enam (näiteks hargnesid lahti kinnituse õmblused ja magnet kukkus sealt seest välja), nii et lõpuks oli seda piinlik teiste nähes väljagi võtta. No ja must on minu jaoks surmigav värv nagunii. Tahtsin endale Aliexpressist uut ja ilusat ümbrist tellida, aga valik on seal nii suur, et ma üritasin korduvalt ilusti hinna järgi sortida ja järjest kõik läbi vaadata, aga tüdinesin sellest alati väga kiirelt – ammu enne seda, kui omadega reaalselt kuskile jõudsin.

Septembri teises pooles jõudsin lõpuks nii kaugele, et tellisin ära kolm erinevat ümbrist – kahed nahast “kaaned” (nö flip case), kolmas plastikust tagumine pool. Nii umbes nädalake tagasi sain need kõik järjest ka kätte ja ehkki olen põhimõtteliselt kõigiga rahul, pole ükski ideaalne 😀

Plastikust tagus maksis €3.75. Tellisin ühe teise pildi, mis neil otsas oli ja sain teise eelistuse, mis on ka väga nunnu, aga kuna see sinine ei sobi karvavõrdki mu tumepunase telefoniga, ei hakka ma seda kasutama (kui ma peaks kunagi uue nutika ostma, mida ma küll lähiaastatel juhtumas ei näe, siis võtaks kindlasti valge, sest see sobib igasuguste ümbristega kõige paremini). Väga hea tagus on muidu – ma vihkan läikivaid pindu, aga see on mõnusalt matt.

Kaalun oma lemmikpildiga taguse tellimist, mille kollased toonid peaks mu telefoniga kenasti kokku minema. Samas pean tunnistama, et olen kaante moodi ümbrisega juba harjunud ja mulle on oluline see, et ekraan on kaitstud… Seega ei tea, kas on ikka mõtet.

Kirju ümbris maksis €3.95 ja meeldib mulle tellituist kõige rohkem, seda kasutangi – värviline ja rõõmus on lihtsalt minu teema. AGA ma ei pannud tellides tähele, et selle sisu on HELEROOSA… Mis on viimane värv, mida ma enese lähedale sooviksin. No mis teha, pigistan silma kinni.

Kolmas ümbris oli kõige kallim – €5.52 – ja näeb neist ka kõige elegantsem välja. Peamine argument selle tellimisel oli sisemine fototasku – mulle kangesti meeldivad sihukesed asjad, saan igale poole perepilte toppida. No ja punane on ju üks mu lemmikvärve. Ja on tõesti ilus, aga ühevärviline tundub nii igav ja kirju meeldib ikkagi rohkem, seega osutuski esimeseks valituks see – enamasti on ümbrisest ju näha ikkagi välimine pool, mitte sisu. Ei suuda otsustada, kas peaks jätma alles, et seda vahelduseks kasutada või ei hakka ma seda nagunii tegema ning võiks maha müüa.

Mu ideaalne ümbris oleks kombo kõigist kolmest – fototaskuga kaaned, mille peal mu lemmikfoto plastiktaguselt (selle sarja fotosid kahjuks kaantena ei ole). Kunagi ilmselt lappan veel Aliexpressi ja üritan ehk midagi paremat leida, aga kuna praegune ajab asja ära ja mul on muudki tegemist, siis usun, et seda niipea ei juhtu.

Kui mõni Samsung S3 omanik tundis seda postitust lugedes, et tahaks endale kangesti seda plastikust tagust või punaseid kaasi, siis ma põhimõtteliselt võin maha müüa 🙂 Kui ei, siis seisku kodus edasi. Kuskile osta.ee stiilis portaali ma neid igal juhul üles toppida ei viitsi.