Esmaspäeval ostsin Papiniidu Humanast kaks pluusi, mõlemad €2:
Reedel sain Ülejõe Humanast €1 eest pruuni kampsiku:
Uuskasutuskeskusest seelik, €2.50:
Jenny Krusest kaks vaasi (kokku €4.70) ja Sõbralt Sõbrale poest kolm klaasi (kokku €1.20):
Ma sain prillid kuueaastaselt, 1991. aasta kevadel. Alguses olin nende üle millegipärast hirmus rõõmus, kui koolis narrima hakati, siis enam mitte 😀 Läbi aegade on mul olnud ilmselt ligi kümme paari prille – nooremana vahetusid tihti, mida edasi, seda harvemini. Vaatasin oma arvutis olevad fotod läbi ja leidsin mõned stiilinäited ka. Viimasel pildil on need prillid, mida praeguseni kandsin.
Üheksanda klassi alguses – sügisel 1998 – kauplesin emalt läätsed välja ja sellest ajast saadik olen põhikohaga neid kasutanud – alates 2007. aastast järjest kandmiseks mõeldud läätsi, mis olidki kuu aega järjest silmas, kuni nad kuu viimase päeva õhtul prügikasti viskasin ja järgmisel hommikul uued silma panin.
Käisin ikka vahetevahel silmakontrollis, et uurida, kas ma võin nii jätkata – alati öeldi, et kui kaebusi pole, siis võin.
Kaebused tekkisid viimase töökohavahetusega, ma veedan nüüd päevi erakordselt kuiva õhuga ruumides. Peaaegu kaks kuud polnud mingit muret, aga juuni lõpus hakkasid silmad järsku meeletult sügelema ja kipitama. Kuna prillidega tööle minek oli minu jaoks välistatud, kandsin neid siis lihtsalt kodus võimalikult palju, et silmadele puhkust anda ning kasutasin tööl ühepäevaseid läätsi, mille varud mul veel vanast ajast alles olid. Juuli alguses käisin suure hirmuga silmaarsti juures – kartsin, et äkki keelatakse läätsede kandmine hoopis ära. Õnneks polnud häda midagi – soovitati lihtsalt silmatilku ja läätsevabu päevi. Mõtlesin, et kasutan tööl ühepäevaseid läätsi, kodus prille ja järjest kandmiseks mõeldud läätsi. Juuli jooksul aga jamad kadusid, nii et lõpuks olid kasutusel ikka ainult järjest kandmise läätsed ning silmatilkade järele ka vajadust ei tundnud.
Kodus olin enamik ajast prillidega ja piinlesin – need olid neetult ebamugavad, panid mu nina valutama. Ma ei mäleta, et alguses oleks nii olnud – see valu on just viimase viie aasta mure. Selle aja, mil ma prille praktiliselt ei kandnudki. Lootsin, et ehk nüüd rohkem kandes harjun jälle ära, aga seda ei juhtunud. Ninajuur oli valus ja ninapatjade koha pealt punane.
Aastaid ei näinud ma prillide välja vahetamisel mingit mõtet – see tundus läätsehindadega võrreldes üüratu väljaminek, pealegi ei kasutanud ma neid pea üldse ning mõtlesin mingi hetk operatsioonile minna. Plaanisingi ju oppi, aga jäin siis rasedaks… Kaks rasedust ja imetamist hiljem polnud jällegi enam kuskilt võtta seda 4000 eurot, mis lisaläätsede paigaldamiseks vaja on. Ja mida aeg edasi, seda vähem ma oppi tahan ka.
Ühesõnaga kui augustis auto välja vahetasime ja rahaline seis tänu sellele korraks veidi parem oli, otsustasin endale lõpuks ometi uued prillid osta.
Eagle Visionis hakkasid just soodustused – klaasid -25%, paljud raamid kuni -50%. Käisin seal küsimas ja proovimas – minu lühinägelikkuse numbri ja silindri puhul enamik raame lihtsalt ei sobi. Noid raame, mis mu uutel prillidel nüüd on, poleks ma nende kuju tõttu elu sees ise proovimiseks välja valinud, aga ega valikut palju polnud – müüja lihtsalt andis kätte neid, mis mu klaasidega enam-vähem normaalsed jääks, need tundusid välimuselt suht okeid ja olid 50% soodsamad ka. Mõtlesin, et mis seal ikka.
Muretsesin sellegipoolest. Tänapäeval olevat prillidega igavene jama – ajavat alguses südame pahaks ja mis iganes. Pealegi on silmaarstidel olnud miskipärast viimased korrad raskusi mulle prilliretsepti välja kirjutamisega – neli aastat tagasi kontrollis käies ei saanud optometrist üldse hakkama ja saatis mu teise poodi päris arsti juurde, sel suvel arstil käies oli ka häda, et ma nägin oma prillidega paremini, kui ükskõik millise variandiga, mis mulle ette pandi.
Ühesõnaga mul oli nelja aasta tagune retsept ja suvine retsept ja ebakindlus, kas kumbki neist ikka päris õige on. Õnneks oli praeguse kampaania raames silmakontroll ostjale tasuta, nii ma siis lasin optometristil oma silmad veel korra väga hoolikalt üle vaadata. Ta võrdles mu praeguseid 12 aasta vanuseid prille ja kaht viimast välja kirjutatud retsepti ning proovis siis igasugu klaase ja silindreid sajas erinevas variandis, kokku läks mul seal tund aega. Aga lõpuks olin tõesti kindel, et sai parim ja õigeim tulemus. Kiita sain ka, nägin prillidega 100%.
Järgnes mitmenädalane ooteaeg, klaasid tulid Jaapanist. Reedel sain oma uued prillid lõpuks kätte. Esimest korda ette pannes oli pilt nagu lainurkobjektiiviga tehtud foto 😀 ja virvendas, ehmusin täitsa ära. Õnneks oli vaja lihtsalt harjuda, nii et kümne minuti pärast julgesin isegi rattaga koju sõita.
Tööl käisin täna ikka läätsedega, aga muidu on mul reedest saadik ainult prillid ees olnud. Käin ennast iga natukese aja tagant peeglist imetlemas ja olen vaimustuses või võtan lihsalt prillid hetkeks eest, et neid heldinult silmitseda 😀 Vanad prillid kaalusid 40g, uued 30g – vahe on tohutu. Nii kerge on neid käes ja ees hoida! Nina ei valuta, sest ninapadjad on tunduvalt laiema vahega. Ja klaasid on normaalset värvi, mitte rõvedalt pruunid! Ma ei tea, miks ma 12 aastat tagasi arvasin, et tumenevad klaasid on hea idee – tegelikkuses ma reaalselt silmaga päikese käes seda tumedust ei tunnetanud, lihtsalt iga kord välja minnes olid prilliklaasid jõlepruunid ja isegi toas koleda pruunika alatooniga. Mõnede teiste prillide puhul mind tumenevad klaasid üldse ei häiri, aga minu väikeste paksude klaasidega oli see jube.
Ühesõnaga – igati õnnestunud ost. Maksin oma prillide eest €272 – täishind oleks olnud midagi €500-ga. Ja no tõesti, super mugavad on ning mis võrdselt oluline – ma ei tunne ennast enam prillidega koledana. Läätsedega on väljas käia endiselt mugavam ja muretum, aga kodus või kiirematel käikudel kannan nüüd prille suurima rõõmuga.
Tegin vanadest ja uutest prillidest rohkelt võrdlevaid pilte – kõigil fotodel on vanad prillid ülemised/vasakpoolsed.
Huvitav, et mulle kunagi nii kitsa ninapatjade vahega prillid üldse müüdi. Toona sai ju ka raamivalikul nõu küsitud…
Ülevalt on uute prillide klaasid tunduvalt õhemad kui vanadel:
Alt on uute klaasid paksemad – silindrit on nüüd rohkem ka.
Külgvaates on jällegi uued tunduvalt õhemad ning laiem sang varjab klaasi paksust kenasti:
Ja selle kuuekümnendate stiiliga olen juba ka täitsa ära harjunud – vahelduseks hea ja sobib mulle küll. Ma nägevat välja nagu kooliõpetaja 😀
Tohutult vabastav tunne on, kui prillid on seniste inetute pruunide pudelipõhjade asemel, millega kellegi silma alla sattuda ei taha, järsku pigem iluvidina staatuses. Ma ei saa öelda, et need mind nüüd otseselt seksikaks teeks vms, selleks on klaasid ikka liiga paksud ja silmad seal taga väikesed – prillideta meeldin endale endiselt rohkem. Aga ma olen ka prillidega täitsa kena ja see on minu jaoks midagi täiesti uut. Soovitan soojalt kõigil läätsekandjatel endale võimalusel lisaks kenad prillid tellida – tänapäeval leiab igaüks midagi sobivat ja kui minu lühinägelikkuse juures õnnestus normaalsed prillid saada, siis saate teie ka. Elu on kohe palju elamisväärsem!
Mäletan aega, mil mul olid täpselt ühed aastased läätsed ning kui lääts oleks katki läinud või ära kadunud, oleksin pidanud nii kaua prille kandma, kuni uued saan. On meeles üks konkreetne kord, kui ma läätsed kogemata viienda korruse aknast välja viskasin ja neid pärast asfaldilt taga otsisin. No ma hoidsin läätsetopsi köögi aknalaual ja pärast läätsede silma panemist oli lihtsam läätsevedelik kraanikausi juurde minemise asemel otse aknast välja kallata 😀 Üks kord läätsi silma panema hakates viskasin need aga hajameelselt hoopis koos vedelikuga aknast välja.
Vahepeal on ajad õnneks edasi läinud ning hinnad soodsamaks muutunud – ei pea enam raha kokkuhoiu eesmärgil korraga vaid üht läätsepaari omama ega silmi aastaste läätsedega retsima, läätsi annab tellida netist kiirelt ja mugavalt. Mul on õnnetusjuhtumite puhuks alati kotis kaasas paar ühekordseid läätsi ning mu kodused varud on hetkel sellised:
Aga mis mul see lühinägelikkus siis täpselt on, seda ma ikka ei tea 😀 Läätsed on tavalised ja -10, prilliklaasid midagi -11-12 ringis ja silindrit ühel klaasil äkki 1,5, teisel vist veidi vähem. Retsepti otsima ei viitsi minna.
Eks elu näitab, kas opiplaanid kunagi jälle reaalseks muutuvad – kui ma olen mingil hetkel nii rikas, et iga vaba raha remondi alla matta ei taha, siis võib seda ju uuesti kaaluda. Seda aega ma aga niipea tulemas ei näe. Nii et naudin seniks oma prille 🙂
Nagu ma Liisile ükspäev muigamisi kommenteerisin – augustikuus pole mu blogis olnud muud, kui vaid “vaadake, mis ma ostsin” postitused. Sellel on peamiselt kolm põhjust – esiteks suvised allahindlused, teiseks fakt, et rahaline seis oli sel ühel ja ainsamal kuul parem, kui ülejäänud aasta jooksul (septembris jätkub tavapärane kokkuhoid). Ning kolmandaks – kes see suvel ikka blogi kirjutada viitsib, parematki teha. Selliseid sügavmõttelisemaid postitusi, mis nõuavad päriselt mõtlemist – neid mõtteid saab pigem heas seltskonnas suuliselt mõlgutatud. Sestap jah – blogisse jõuavad peamiselt ostud. Sest on ju ikkagi suve lõpp ja allahindlused ja üleüldine naiselik rõõm, kui midagi ilusat garderoobi lisandub.
Humanasse jõudsin pärast kuu alguse suurepärast saaki veel kahel korral – poolteist nädalat tagasi tegin tiiru Papiniidu Humanas ning täpselt nädal tagasi Tallinnas Järve keskuses. Mõlemal puhul sattusin poodi täpselt õigel ajal, mil happy houri raames kõik kraam -30% oli. €25 eest sain kolm seelikut, kaks toppi, ühe kampsiku, musta vöö, väikese musta õlakoti ja Poisile seljakoti.
Kaks seelikut jahedamaks ajaks:
Ja üks suvine, mis on tiba pikem, kui reeglina kannan, aga oli lihtsalt nii imeilus – Monsooni värvilisi riideid ma Londonis elades ikka imetlesin, aga osta ei lubanud rahakott toona midagi, räigelt kallid olid. Nüüd siis läks õnneks 😛
Heledat mugavat kampsikut, mida tööl peale tõmmata, kui konditsioneeritud ruumis jahe hakkab, otsisin terve suve. Ideaalset ei leidnudki, seega ostsin ära enam-vähem normaalse variandi, mis lõpuks Järve Humanas näppu jäi. Värvuselt võiks olla tibake heledam, eest võiks käia nööpidega kinni ja lõige võiks olla kinnisem, aga samas on kena, materjal on mõnus ja ei paista läbi, nii et selle raha eest küllalt. Ainult et suvi on vist läbi ja heleda seelikuga ma enam tööl ei käi, sestap jääb kampsik järgmist suvehooaega ootama.
Selle musta topi võtsin proovikabiini ainult selleks, et mul oli tol päeval väga kirju pluus seljas ja tahtsin värvilisi seelikuid millegi neutraalsemaga proovida. Olin ju eelmisel Humana tretil kolm erinevat lühikeste käistega musta pluusi ostnud ning vajadust neljanda järele, olgem ausad, polnud. Aga see oli nii mõnusast pehmest materjalist ja need voldikesed-krooked jällegi, mu nõrkus. Nii ta minuga koju rändaski.
Ja ehkki lillasid käisteta toppe mul juba ka leidub, siis see oli täpselt mu lemmiklilla (selline külmem, pigem sinaka kui punaka alatooniga) ja mulle meeldis see ülemine osa…
Olen juba mõnda aega mõelnud, et peaks oma väikese musta õlakoti välja vahetama – kasutan seda küll pigem harva, aga vahel on vaja ja senine variant on umbes aastast 2006 (kusjuures ka Humanast), mil mu maitse oli veidi teine. Nüüd leidsin enam-vähem normaalse ja mõtlesin, et võib ju ära osta, olemasolevast parem. Küll mitte ideaalne (veidi liiga tibilik mu jaoks), aga maksis ca €3, nii et kui midagi ägedamat leian, võin südamerahus välja vahetada. Ämblikmehe seljakotti nähes teadsin, kui väga see Poisile meeldiks, nii et haarasin kaasa. Ja musta peenikest vööd oli mul ka juba ammu vaja, sest olemasolev on üsna vana ja katkine. Mulle hullult meeldib see lipsuke seal ees – palju ägedam, kui tavaline pannal.
Nädal tagasi tegin ekspromtvisiidi Tallinna. Lihtsalt sattusin reedel Pipsiga rääkima, kelle puhkus hakkas just läbi saama ja tuli mõte, et läheks. Saime temaga laupäeval kokku ja shoppasime terve Kristiine läbi. Leidsin heledad lahtised kingad, mis olid üsna teisikud nondele, mis ma eelmisel suvel ostsin. Aga kuidas ma jätan ostmata mugavad ilusad Tamarise nahkkingad, mis on €55.95 pealt 50% alla hinnatud ja siis veel viimase paari lisaallahindlus 10%, nii et lõppkokkuvõttes maksin nende eest €22.66 😀 Kui ma praegused kingad ribadeks kannaks ja alles siis uusi otsima hakkaks, siis raudselt ei leiaks selle raha eest 😛
Noh, ja lõpetuseks juhtus veel nii, et paar päeva tagasi emaga kaasa lonkides leidsin Takko soodusstangelt ühe lilla pluusi, mille suurus oli XS, aga seljas oli paras, nii et koju ta minuga rändas. €6.99 hinnaga ma võin ju mõne pluusi uuelt ka osta…
Lastele ostsin täna Maximast neli paari odavaid sukkpükse, ehkki praegused VIST pole veel väikseks jäänud. Aga noh, jäid ette ja kasutasin juhust. Pildistada ei viitsinud 😛
Tegelikult läksin ma Maximasse hoopis riidepuid ostma, sest rohked uued riided ei mahu enam ammu kappi ära. Olen siiani eelistanud puidust riidepuid, aga kuna riidekapis on kitsas, ostsin seekord hoopis eriti peenikesed sametise materjaliga kaetud variandid – vahetasin oma kapist kümme veneaegset palju ruumi võtvat riidepuud välja, lisaks kaheksa uut ja tegelikult oleks umbes kuut riidepuud veel vaja, aga ma täitsa umbes ostsin (haa, Abikaasa läks nüüd uuesti poodi salatimaterjali ostma ja toob mulle puuduolevad ka ära). Kaks seelikupuud ostsin ka, rohkem ei olnud. Aga seelikupuudega on endiselt tõsine ikaldus – sellist sorti, nagu mulle kõige rohkem meeldib, LIHTSALT EI MÜÜDA. Ma ei teagi, kust ma neid nii palju saanud olen – mõned Londonist, kui seeliku ostmisel küsiti, kas soovin puud ka, aga nii palju ma kindlasti seelikuid ei ostnud, kui mul selliseid puid kodus on. Eestis sellist asja paraku ei küsita ja Humanas ma olen küll üritanud neid moosida, et müügu mulle, aga no ei olda nõus.
Need tänased, mis ma Maximast ostsin, on parimad, mis ma meie kaubandusest siiani leidnud olen – vähemalt laius on piisav, mitte nagu noil keskmistel, mis kunagi varem Novaluxist leidsin. Aga minu lemmikud on sellised, nagu fotol kõige all ja neid ma pole kuskil müügis näinud. Kui kellelgi on üle, siis palun andke või müüge mulle, hädasti oleks 10-15 seelikupuud juurde vaja!
Täitsa naljakas suvi oli sel aastal. Praktiliselt terve juuni oli s*tt suusailm, tööl käisin kinniste kingade, sukkade ja mantliga – kui juuksed hommikusest pesemisest niisked, siis ka mütsiga.
Siis tuli meeletu kuumus. No vist oli ikka normaalsemaid päevi ka, aga mina mäletan vaid kuumust. Sellist kuumust, et hommikul 9-10 vahel tööle minnes polnud jakki vaja ja õhtul 18-19 ajal tulles ka mitte.
Ja siis järsku – vihm ja täitsa sügise tunne. Paki suvekingad ja lühikeste käistega pluusid heaga ära. Kas nüüd jääbki nii? Natukene järsk üleminek oli. Ei taha veel suvist garderoobi talvituma saata 🙂
Seoses järsult vihmaseks ja jahedaks muutunud ilmadega tegin ka ühe suurema väljamineku – vähemalt minu jaoks on €66 suvejope eest üks üsna räige summa. Aga ma käin tööl rattaga ja tõesti ei tahtnud igal hommikul külmetada. Nii on mul nüüd suvine vihma- ja tuulekindel Icepeaki jope. Põen küll natuke, et ehk oleks pidanud rohkem otsima (piirdusin Kaubamajaka spordipoodidega, kesklinna Sportlandi outletti jms ei jõudnud) või siis lihtsalt ootama, sest varsti oleks valikut kindlasti rohkem olnud, aga külm oli ju… Ja jope on iseenesest armas.
Ei tea, kas oleks võimalik osta samasugust tuule- ja veekindlat riiet ning lasta õmblejal endale sellest midagi soojemat ja viisakamat õmmelda? Ma valisin küll võimalikult neutraalse lõike, sest ülejäänud riietus on endiselt seelikud-sukad-kontsad, aga see jope on ikkagi silmnähtavalt spordipoest pärit. Ja kui külmemaks läheb, jääb jahedaks ka. Tahaks midagi veidi pikemat, pigem mantli lõikega ja voodriga, aga kindlasti peaks olema kapuuts ja väga hea kaitse vihma ning tuule vastu. Tavalised mantlid eriti vett ega tuult ei pea, on mõeldud rohkem autoga liiklejatele…
Walking on pood, kuhu ma satun väga harva. Shoppan noil päevil peamiselt Kaubamajakas ning isegi kui kesklinna satun, jääb ette pigem Port Artur 2.
Allahindluste ajal minu numbrit enamasti pole, aga Walking üllatas juba eelmise suve lõpus meeldivalt. Ja täna juhtus täpselt sama – suured allahindlused, 41 number üllatavalt hästi esindatud. Kõik ei meeldinud ja kõik ei sobinud, aga kaks paari kingi täitsa sain.
Suve algul musti lahtiseid kingi otsides leidsin ainult ühe vastuvõetava variandi, mis oli küll mu maitsele veidi liiga bling, aga ajas asja ära. Olin rõõmus, et need vaid €15 maksid, sest nii pole kahju, kui uued ja paremad leiaks.
Täna siis leidsingi. Jana ja antishokk ehk üsna kvaliteetsed ja mugavad – Riekeriga muidugi ei anna võrrelda, aga üle keskmise ikkagi. Terve poe peale oli neid kingi täpselt üks paar ja see oli number 41. Poole võrra allahinnatud, maksid €22.50 🙂 Neti pildil on konts hästi näha, aga muidu on nad seal üsna ilmetud, nii et pidin ikka õhtul kell üksteist minema jalgu väänama ja pildistama 😛
Ideaalsed kingad tööl käimiseks ja 6 cm konts on see viimane piir, millega ennast mugavalt tunnen.
Lisaks leidsin mustvalged Tamarise plätud, mis olid €39 pealt alla hinnatud €23.99-le – eelmiste kingadega võrreldes tundub küll, et oleks võinud pigem vähem maksta, aga noh… Mu seitse aastat vanad mustvalged plätud läksid jälle katki ja äkki oleks lõpuks aeg need välja vahetada – karta küll on, et liimin uuesti kinni ja jätan igaks juhuks ikkagi alles, sest need on lihtsalt nii mugavad. Mugavaid plätusid on raske leida – enamasti on need kõvad ja tihti laiad, seega hakkavad loksuma. Uutel on sisetald seemisnahast, nii et need on jalas väga pehmed ja mugavad, ning rihmad pole liiga kitsad ega liiga laiad, täpselt ilusti ümber jala. Ütleks, et isegi mugavamad, kui vanad, aga välimuselt meeldivad vanad vist tsip rohkem 🙂
No ja kuna mul olid lapsed kaasas (tegime seltskonda oodates aega parajaks) ning ma poes päris tükk aega veetsin, siis ei saanud ma ju Plikale ei öelda, kui ta endale printsessikingad leidis. Polnud teised isegi alla hinnatud, aga maksid €9.90, nii et ma ei näinud probleemi. Oligi kogu aeg jama, kui pidulikumat kinga vaja läks, seni oli ta lihtsalt tavaliste rihmikutega teatris ja lasteaiapidudel käinud, nüüd on tsip parem variant 🙂
Mul on plaanis talle sünnipäevaks Aliexpressist mõni koheva seelikuga kleidike tellida (tutu dress), siis ongi sobivad kingad ka olemas 🙂
Poiss oli aga tüüpiline mees – aina mossitas ja käis küsimas, millal me juba ära läheme 😀