edevuse laat – Page 27

Urinal

26/11/2010 / edevuse laat, virin/urin / 2 Comments

Taaskord Murphy – minu ainsad tõeliselt hästi istuvad ja kõigega sobivad mustad teksad (no teate – ei ole liiga kitsad ega liiga laiad, täpselt õige pikkusega, ei jäta poolt p*rset paljaks, lukk ei lähe lahti jne jne jne) on lihtsalt KADUNUD!

Olen 99% kindel, et need sai esimese asjadelaadungiga Londonist tagasi saadetud – tookord läksid need asjad, mida me suuremat ei kasutanud, mu kõht neisse enam sisse ei mahtunud. No aga nüüd ma olen ammu-ammu kõik Londoni kastid lahti pakkinud ja kõik muu üles leidnud (sh nende ideaalsete teksadega koos ostetud enam-vähem okeid tumesinised teksad, mis on siiski sutsu liiga ümber ja madala lõikega), aga lemmikteksasid pole.

KUHU TE KADUSITE??? Mul pole ju mitte midagi muud jalga panna. Peale nende mitte nii ideaalsete ja siis veel vähem ideaalsete variantide. Kodus ma võin oma pooletoobiste pükstega käia, aga kui vahel kuskile minek on, tahaks ometi hea välja näha. Einoh, ma näen üsna sama hea välja ka nonde tumesinistega, mis ma endale praegugi jalga venitasin, aga enesetunne oleks teistega hoopis parem… Nii füüsiliselt kui emotsionaalselt.

Eh, Murphy, mine kanni 😛

Mis seal ikka, ilu nõuab ohvreid!

Väike plaanimatu osturetk

12/11/2010 / poiss, rõõm, taaskasutus, teise ringi mood / Leave a Comment

Jajaa, ma ju olen siin viimased paar postitust kirjutanud, kuidas kõige pealt meeletult kokku hoida üritan, selle valguses tundub praegune jutt eriti… Võlts 😛 Aga läks nii, et emal jäi klient tulemata ja mul oli vaja üks pakk saata ja läksime pärast seda poodi, kus kõrval oli Humana, kus oli uus kaup, kust ma tahtsin Plikale pluuse vaadata (sest neid on tal reaalselt VAJA).

Mis ma siis ostsin? Endale kampsuni ja Poisile kombe 😛

Kampsun on punane ja väga sarnane sellele, mis mul poes juba seljas oli. Too sai ostetud Primarkist sügisel 2008, et mahutada paisuvat kõhtu – oli odav (£6/110 kr) ja nägi algul väga hea välja, oligi mõeldud nö ajutiseks kasutamiseks. Kuna aga midagi paremat ei olnud, käib nüüdseks juba kolmandat aastat, on üpris väsinud ja topiline (100% akrüül, mis sest tahta). Lisaks oleks võinud käised pikemad olla ja kõrge kaelus oli küll ilus lai, aga vajus kogu aeg ära.

Uus kampsun on H&M, maksis 149 krooni – kaltsuka kohta kallis. Aga ainult 61% akrüül, 16% mohäär, 10% vill, 12% polüamiid, 1% elastaan. Mõnusalt pehme ja paras, täpselt õige pikkusega käised ning mis kõige ägedam – kah selline suur mõnus kaelus, nagu mulle meeldib, aga see on kahekordne ja toekas – esimene, mis tõesti ka hästi istub ja kuskile ei vaju. Natuke soonikut ja ilusad nööbid kah… Superluks. Pildi peal ei paista pooltki nii kena, kui tegelikult seljas on. Mul polnudki ühtki esinduslikuma välimusega sooja kampsunit 😛

Poisile kombet ostes kahtlesin, kas mul seda ikka reaalselt vaja on – teadsin, et umbes samas suuruses on üks juba kodus olemas, aga see meeldis mulle lihtsalt nii väga, et ei suutnud ostmata jätta. Otsustasin, et kuna teine on nagunii tasuta saadud, võin selle 69-kroonise väljamineku ju teha, hiljem poleks mingi probleem sama raha eest maha müüa.

Kodus avastasin aga kombesid võrreldes suure rõõmuga, et liiast pole miskit. Meil on hetkel kasutuses kaks kombet – Kratilt saadud numpsik kollane Lenne kottkombe, väidetavalt 0-6 kuud, ning mu enda Rootsist ostetud käpajälgedega fliiskombe (SEK78/125 kr), väidetavalt 62 suurus (tegelikult esimesel suurust see kirjas pole ja teisel oli maha kulunud ning kaltsuka poolt käsitsi peale kirjutatud). Esimene on soojem, seda kasutame kärus, teist autosõitudel, sest kottkombe rihmaaugust meie turvahälli rihmad läbi ei mahu ja üleüldse oleks tal nii paksu kombega autos palav.

Kratilt saime veel õhema fliiskombe, millel jällegi suurust sees polnud, aga olevat umbes 74. Too Kapp Ahli kombe, mille nüüd Humanast ostsin, oli kah 74 suurus. Kodus võrreldes leidsin aga, et minu ostetu on esiteks siiski suurem ja teiseks tunduvalt soojem (ma ei ole küll kindel, kas kevad-sügis või talvekombe, ma ikka ei tee sel vahet). Lisaks avastasin hoolikamal uurimisel, et see kollane kottkombe meid vist küll päris pool aastat ei teeni – see oleks võimalik sellises vankris, kus on korv ja turvarihmu pole, aga meil on ainult käru, kus rihmad kogu aeg kinni – rihma augu järgi otsustades on see kombe pigem 62 suurus ehk kuni kolm kuud, hiljem ei saa enam hästi läbi.

Nii et mul on nüüd ees ootamas nii suurem autosõidu- kui kärukombe. Super! Minu meelest on lapse talvekombega turvahälli toppimine täielik kuritegu, kui pole just plaanis hiljem pikalt väljas olla – autoga sõidame meie aga ainult siis, kui on vaja kiirelt ja mugavalt kuskile kohale jõuda, sel puhul meil käru kaasas polegi ning lapsel on palju inimlikum olla, kui seljas õhem kombe, millele vähestel õues läbitud meetritel saab teki peale visata. No ja meie mitte just kõige kinnisema käru puhul tuleb nagunii isegi soojale kombele vastavalt ilmale igasugu lisakihte ja tekke ja kotte lisaks, jalakott ja vihmakile aitavad kah vajadusel sooja hoida.

Huvitav on muidugi see, et Poiss on praegu 64 cm pikk ja see väidetavalt 62 suuruses fliiskombe on talle hetkel isegi natuke suur, kasvuruumi jätkub. Samas kollane kott-kombe, mis on eelmisega võrreldes suht sama mõõtu, on juba viimase piiri peal, ega kaua enam ei kasuta. Et ei teagi… Eks nad vast mõlemad suuremat sorti 62 ole, hall fliiskombe vast näiteks 68 ja no see pruun on igatahes 74, selles pole kahtlust. Ja eks erinevate firmade suurused ongi erinevad, see on paratamatus.

Igal juhul on mul hirmus hea meel. Nüüd oleme küll igakülgselt kevadeni varustatud.

Kui nüüd veel Plikale mõned pikkade käistega pikemat sorti pluusid leiaks, mis iga väiksema liigutuse peale püksist välja ei tuleks… Ja talveks oleks vist ka ikka midagi juurde vaja… Või ma ka ei tea, iseenesest on tal Lenne soojad traksipüksid ja mingisugune mitte kõige õhem jope, lisaks saime Kratilt villase aluskombe, mille võiks külmemate ilmadega neile alla panna… Äkki saame niisama hakkama. Kui muidugi jälle püsiv -20 ei tule 😛 Kellelgi pole 92/98 suuruses talvekombet üle, mida mulle kinkida või müüa tahaks?

Öine vahekokkuvõte

27/08/2010 / igapäevaelu, plika, poiss, seltsielu, teise ringi mood / 3 Comments

Vahepeal on jälle nii palju juhtunud… Und mul miskipärast pole, ehkki sügav öö on käes (peale kella üheksat õhtul joodud väike tass kohvi on äkki süüdlane, no me jõudsime alles veerand ühest koju nagunii), üritan siis nüüd kõik tagantjärgi kirja panna.

Kõigepealt kolmapäevased sündmused.

Käisime perearsti juures – Poiss kaalus kahenädalaselt 4380 g ehk on veidi üle poole kilo juurde võtnud. Näljas see laps just pole 🙂

Siis läksime korraks Marisele külla, et talle mõned asjad viia, mida õekesel Rootsis vaja on. Sai ühtlasi ka aega raisatud, kohvi ja keeksiga mõnuletud ning kassi üle irvitatud.

Seejärel sattusin üle mitme aasta Humanasse ja tuli meelde, kui väga kaltsukad mind vaimustavad. Kahetsusväärselt oli seal uue kauba aeg ja seega võrdlemisi kallid hinnad, mistõttu ma ennast oluliselt tagasi hoidsin ja vaid kolm asja soetasin (body 29, punane seelik 59, must seelik 79). Eks lähen tagasi, kui 10 krooni päev on. No hea küll, 25 krooni päev kõlbab ka 😛

Pärnus pole kaltsukatega mu meelest kuigi head lood, aga ma kavatsen neid nüüd igatahes avastama hakata. Kui keegi oskab häid kohti soovitada, andke teada.

Lõpuks läksime Kaubamajakasse erinevateks üritusteks kinke ja kaarte otsima. Sealt välja minnes jäime rõveda paduka alla. Vandusin terve tee, kui oma õhukeste riietega parkimisplatsil jooksin, autos sai hüsteeriliselt naerda.

Õhtul tegi Plika tsirkust – tiris omale Poisi mütsi pähe ja toppis luti suhu. Väga ebapedagoogiline minust seda lubada, ise samal ajal naerdes ja pilti tehes… Enam ei tee, ausõna 😛

Täna käisime pulmas. Sellele eelnes muidugi tavapärane jant. Alustagem tüüpilisest naiste hädast ehk mitte midagi pole selga panna. No mul on siin Pärnus ju ülimalt piiratud garderoob – üle poole riietest on Tartus kastides, pidulikumate riiete koha pealt oli seis eriti kehv. Üks must seelik mul oli ja Londonist ostetud lilla pluus ka. Aga pluus miskipärast ei meeldinud, ema kapist polnud ka ükski asi päris see. Päeva päästis Abikaasa, kes oma ülikonda otsides ühe ema riidekapis rippuva koti seest minu hiina stiilis kleidi ja pluusi välja kaevas, ma olin nende olemasolu täiesti unustanud. Ostsin need kunagi Londonist, Camdenist, kui Plikat ootasin. Pole kumbagi kordagi kandnud, nüüd oli pluus ideaalne. Kleit oli kitsas, kõhult pole veel päris kõik rasedususpolster maha läinud (ehkki ega seal eriti midagi enam alles ka pole), pluus oli õnneks veidi laiem ja käis külje pealt täiesti lahti – all lukk, üleval trukid, tissitamine oli seega ka üsna lihtne.

Oma kostüümiga jäin niisiis rahule. Täna hakkasin aga Plikale kleiti otsima ja otse loomulikult tekkis järgmine ikaldus – üks kleit oli liiga lühike, kaks tükki liiga laiad ja luitunud värvi, ühesõnaga ükski ei meeldinud. Lõpuks panin hoopis püksid, ehkki endal süda tilkus verd – nii harva, kui on tõeliselt põhjust kleiti kanda ja siis ka pole. Oleks ma veidi varem sellele mõelnud, oleks võinud kaltsukast miskit vahvat osta, aga kõik tuleb ikka viimasele minutile jätta, eks. Vähemalt Plikal endal oli pükstega mugavam 😉

Päeva esimene pool oli täna ülimalt pingeline. Ema läks juba hommikul ära, nii et pidin üksinda lapsi kantseldama ja nende kõrvalt kõik muu vajaliku tehtud saama. Ema küll aitas hommikul enne äraminekut ja vanaisa mängis ka hiljem natuke Plikaga, nii et natuke abi ikka oli. Aga mul endal polnud Plika jaoks üldse aega, oli vaja ju sättida ja pakkida ja… Vaene Plika, käis ja tegi ainult pätti, et mingitki tähelepanu saada, mille peale mina muidugi kannatamatult karjuma pistsin. Pahasti käitusime mõlemad, aga tema on ju väike ja mina suur, mina peaksin paremini teadma ja targem olema. Oeh. Raske on see elu kahe lapsega sellistel puhkudel.

Tallinnasse jõudsime plaanipäraselt, kiirustama ei pidanud, hiljaks ei jäänud. Olin eeldanud, et Plika magab autos terve tee, see oli just tema lõunaune aeg, aga otse loomulikult passis ta peaaegu kogu aja üleval, sellest omakorda pool aega virises. 40 minutit vast sai lõpuks magada.

Kuna eeldasin süüdimatult, et peokohta läheme pulmarongis, ei vaevunud ma selle nimegi meelde jätma, rääkimata sellest, et kaardilt vaadata, kus see täpselt asuda võiks. Tegelikkus oli veidike teistsugune – Tallinna tipptunniliikluses on väga raske ühtset rongi moodustada, meie jäime teistest kohe maha. Kokkusaamise koht oli muidugi kokku lepitud, pärast linnapiiri, seal saime teised kätte. Aga siis oli meil bensiin peaaegu otsas, nii et sõitsime kärmelt 5 km edasi lähimasse tanklasse – lootuses, et jõuame enne ära tankida, kui rong meist jälle mööda sõidab. Saime eduliselt hakkama, pidime teisi veel veidi ootamagi. Nii et kõik läks hästi. Omal käel oleks peokoha leidmine igatahes meie olematu ettevalmistusega pea võimatu olnud 😛

Täitsa lõpp, kui lahe koht oli! Vaatasin nüüd kutse pealt järele, Männiaru puhkemaja nimeks. Niiii ilus! Sihuke maaelamise tüüpi, palgid ja värgid… Kõik hullult ära sätitud, suur õu ja erinevad majutusvõimalused (suure maja teine korrus, omaette väikesed armsad majakesed jne), pimedas pandi maja küljes elektriküünlad põlema, laternad ja päris küünlad ka ja… Oo, võrratu. Ma arvan, see on üks kõige ilusamaid taolisi kohti, mida ma üldse näinud olen.

Toidud olid neil ka väga head. Ja see jättis hästi sümpaatse mulje, et töötajad olid vormiriietuses – ettekandjad üleni mustas, kokal valge pluus ja must põll ja… No kohe sihuke hea tunne tekkis 😀 Sõbralikud ja muidu toredad olid nad otse loomulikult ka.

Peost endast ma küll väga palju osa võtta ei jõudnud – Poiss otsustas ka “osa võtta” ehk oli terve aja üleval ning väga rahulolematu. Mis tähendas, et mina veetsin palju aega teisel korrusel tissitades ja kussutades, Abikaasa vahetas mind aeg-ajalt välja, kui mul väga kopa ette viskas. Gaasirohtu polnud ma ka miskipärast kaasa võtnud, õnneks meie vastas istus üks paarike ühekuuse lapsega, nad laenasid – see vist lõpuks meid päästiski. Igatahes üheksa paiku jäi Poiss lõpuks magama, nii et ilutulestikku ja torti saime rahulikult nautida.

See oli Plika esimene ilutulestik. Vaatas hoolega ja meeldis väga, paugud ei häirinud kõige vähematki. Kui otsa lõppes, näitas muudkui näpuga taevasse ja vigises, tahtis veel. Nüüd teame, et aastavahetusel teda enam tuppa jätma ei pea 😛

Tort maitses ka imehästi, saime seda veel kaasagi – hommikusöögi kõrvale on mul maius olemas, mmm.

Ühesõnaga jah. tagantjärele olukorda analüüsides võiks ju öelda, et rangelt võttes oleks olnud targem minemata jätta, kahe lapsega oli ikka hirmus palju jantimist ja pidu nautida polnud väga aega. Aga mul on ikka hirmus hea meel, et käisime – ei oleks tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. Ja no eks sai ikka peost rõõmu tunda ka. Lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega, mil Poiss on ka juba nii suur, et võiks mõlemad lapsed vanavanemate hooleks jätta, ainult kahekesi pulma minna ja seal ka vabalt alkoholi tarbida. No järgmine suvi peaks põhimõtteliselt juba saama, kui ainult abiellujaid jätkuks.

Aga ei, ma olen rahul. Hea, et üldse oli võimalus minna 🙂

Lõpetuseks aga hoopis paar pilti juuli lõpu mustlaspulmast, mis Fady tegi ja lahkelt vaatamiseks välja panna lubas:

Shoppamise saak

17/07/2010 / edevuse laat, rõõm / Leave a Comment

Nii, sain nüüd lõpuks pildid tehtud – mitte küll kõige paremad, aga aimu saab küll 😛

Ehkki mul on lisaks kahele Plika ajal soetatud kallile ja koledale Mothercare’i telgile juba neli uut imetamisrinnahoidjat, ei suutnud vastu panna kiusatusele oma kogu täiendada, kui Annekas lahkesti Linette’i poe -25% sooduskupongi pakkus. Lõppeks sain uutest kaks tasuta ja ülejäänud kaks maksid vaid £10/180 kr. Ja must, minu lemmikvärv, on neist neljast vaid üks. Nii ma siis läksingi Linette’i ja küsisin 90B musta imetamisrinnakat. Oli suisa kaks tükki – pitsiga (279.-) ja tavaline sile (199.-). Sile istus paremini, soodukaga siis umbes 150 kr. Pilti ei hakanud tegema, no täiesti tavaline on. Aga pole telk, normaalmõõdus – suur rõõm.

Siis jäi ette Terranova. Enamik sealsest kraamist on küll ebakvaliteetne rämps, aga vahel leiab ilusaid asju ka. Otsisin peamiselt heledaid võimalikult lahedaid, aga samas kõhtu katvaid pluuse, mida praeguse kuumalainega ja rasedana mõnus kanda oleks – kuna muidu ma valget ei kanna ning kõht ka tavaliselt nii suur pole, ei tahtnud just palju maksta. Proovisin üht, teist ja kolmandat – miski polnud nagu päris see, nii jäigi ostmata. Küll aga jäid ette ühed ilusad linased (vähemalt sedalaadi, ma pole tegelikult silti vaadanud) püksid – ma tavaliselt pükse tavapoodides üldse ei vaata, aga tuli meelde, et Terranova omad on üsna pikad. S suurus oligi peaaegu õige pikkusega, mul hakkasid juba kõrvad liikuma… Kuni avastasin, et kõik püksid ongi suuruses XS ja S, midagi suuremat ei leidnud. Sobrasin aga edasi ning oh seda õnne, kui ühed beežid L suuruses ka leidsin. Täpselt parajad igas mõttes! Ja ainult 149 kr 😛 Kui see kuumalaine nüüd naatukene tagasi tõmbaks, siis on ideaalsed (raseda) suvepüksid olemas.

EDIT: Vaatasin silti ka: 40% lina, 30% viskoos, 20% polüester, 10% puuvill. Ma ju ütlesin, et nägid linased välja, ei pannudki väga mööda 😀

Lõpuks seadsime sammud New Yorkeri poole, mis oli esialgne sihtpunkt – kui me mõni aeg tagasi Abikaasale riideid otsisime, sai ema sealt ilusa batikmustriga topi, pidavat palju erinevaid värve olema, tahtsin endale ka. Sain! Kaks ilusat heledat sooniktoppi, mõnusalt venivad ja pikad, nii et kõht mahub ilusti sisse, M suurus sobis suurepäraselt. Hinnasildil oli 77.-, hiljem tšekki uurides avastasin meeldiva üllatusena, et maksid kõigest 46 kr. Suisa poolmuidu!

Ringi uidates jäid ette päevitusriided, minu salajane nõrkus. Absoluutselt igal kevadel ja suvel, kui need müügile tulevad, vaatan alati igas poes kõik läbi – lootuses leida midagi ideaalset, mis sobiks nii lõikelt kui meeldiks ka värvilt ja mustrilt. Viimased päevitusriided ostsin 2004/05 talvel, arvan – või siis aasta varem. Nägin neid toona Kaubamajas juba suvel ja ihusin hammast, aga hind oli liiga kallis (Triumph pole just kõige odavam), seega ei raatsinud osta. Talvel allahindlusega juba kannatas küll 😛 Ja need on mind seni ilusti teeninud, olin nendega üpris rahul, seega otsest HÄDA nagu polnud… Aga õhukesed kolmnurkbikiinid sobivad mulle ideaalselt vaid siis, kui olen rase ja tavalisest suurema rinnapartiiga, muidu jäävad veidi niruks. Pluss mulle ei meeldinud, et kukla peal peab paelu siduma, need olid peenikesed ja soonisid. Pluss üks pael oli lahti hargnenud ja nii venivat materjali koduste vahenditega parandada on väga niru.

Nojah, igatahes ma alati vaatan ja kunagi midagi ei leia – enamasti ei meeldi ega sobi ükski lõige, ilusaid mustreid vahel ikka näeb. Aga nüüd leidsin midagi peaaegu ideaalset – rinnahoidja oli väikese polstriga ja käis kukla tagant (mulle meeldib, kui selg ilusasti ära päevitab, ilma et paeltest lollakad triibud jääks), aga paelad olid laiemad ja klõpsuga. Pükstel oli eriti äge pannal. Värv meeldis, muster ka… Proovisin selga, rinnahoidja oli naatukene kitsas. Küsisin, üle 80 suuruse seal poes polegi. No ei suutnud ostmata jätta – mul ongi see rinnaalune ümbermõõt rasedana veidi laiem kui tavaliselt – ja eks vast venib veidi välja ka, seega peaks edaspidi täitsa paras olema. Maksid kokku miskine 327 krooni vist, ilma igasuguse allahindluseta. Ei tundunud kallis.

Oh, ja kassasabas igavledes nägin üht riidest kotti – mustvalge on mu lemmik, pikkupidi kotid meeldivad kõige rohkem, lukk on oluline, et pikanäpumehed ligi ei saaks, A4 mahutavus on miinimum. Vastas kõigile tingimustele, maksis vaid 46 krooni. No otse loomulikult pidin ära ostma 😀

Ühesõnaga raha läks üksjagu, aga sain mitu ilusat ja vajalikku asja. Eestis shopates mõtlen kõigi asjade hinnad alati naelteks ümber ja kui siis ka veel tunne on, et soodsalt sain, on ikka tõesti hästi läinud. Seekord jäin väga rahule.

Nüüd on hammas verel ja veel mitu asja mõttes, mida vaja läheks. Lühikesi pükse ja uut pesu näiteks. Lähen mõnel palaval päeval emaga veel poodidesse, allahindlusi tuleb ometi ära kasutada!

Oh, ma olen ikka tüüpiline naine vahel… Paarist uuest hilbust nii pikalt ja põhjalikult vahutada. Küsitav, kas keegi peale minu sellest ka päriselt huvitub 😀

20 000 sammu, suur shoppingupäev ja ettevalmistused reisiks

11/05/2010 / edevuse laat, plika, rõõm / 4 Comments

Pärast ühe õhtu põhjalikku uurimustööd, et leida võimalikult kodu lähedalt koht, kus oleks võimalikult lähestikku nii Primark, Asda kui Matalan ning soovitavalt ka muid tavalisi high streeti poode, otsustasin Muraka Kingstonisse kutsuda. Ta ei pannud vastu 🙂

Rõõmustasin just, et meie rongid jõuavad täpselt ühel ajal kohale, miskipärast ei torganud mulle aga pähegi, et kuna peame mõlemad korra ümber istuma, lõpetame ühe ja sama rongi peal 😛 Sain sellest aru alles siis, kui rongis istusin ja kuulsin, et järgmine peatus on too, kus Murakas ümber istuma pidi. Helistasin talle kiirelt, aga jäin hiljaks – ei jõudnud ta minuga ühte vagunisse, läbi otsauste ka ei saanud. No saime siis alles jaamas kokku 🙂

Olin natuke mures, kuidas ma üksi Plika käru tassimisega hakkama saan – st hakkama saan vabalt, aga 17 kg käru ja last trepist üles-alla tassida pole vist päris see, mida kuus kuud rase naine tegema peaks… Lifte eriti polnud, aga tarvitses mul vaid korra kuskil trepi juures ohata ning juba pakkuski keegi abi 😀 Siinmaal on ikka kerge.

Muraka käest sain alustuseks tegelusteki (müüja elas temaga samas linnas, Murakas käis minu palvel lahkesti järel) ning suure kotitäie riideid Plikale – Muraka kasvandikest üle jäänud, peamiselt 4-5 aastastele, mis oleks muidu heategevuspoodi rännanud. Ta kunagi varem pildistas kõik üles ja lasi mul valida, seal on miskine 25 asja vähemalt. Ja nii ilusad 😀 Igatahes sellistel puhkudel on lapsega rändamine asendamatu, tema käru alla ja sangade külge saab lõputult asju ladustada.

Kuna enamik poode asus keskuses, seadsime alustuseks sammud Asda ning Matalani poole, mis olid väheke kaugemal. Asdast ei leidnud midagi, Matalani jalutamine võttis suisa võhmale, aga pood oli lõpmata äge. Kallim kui Primark, aga odavam kui kõik tavalised high streeti poed – ja palju ilusaid asju. Veetsime seal vähemalt poolteist tundi ning lahkusime rahuldava saagiga. Mina sain endale lõpuks tavalise laiusega tavalise vöö, mis sobiks kõigi pükste peale (polnud nõus üle maksma, odavates poodides on kõik hirmkitsad või -laiad, idiootset värvi või bling-blingi täis, seega olen pool aastat asjatult otsinud), Plikale vannipardid (tal küll Marko kingitud juba on, aga seal oli suur part ka, nii äge oli, no parte võib alati palju olla 😀 ), ühe ilusa sügavpunase/roosa saunalina (£6/108 kr), katsikukingi Patrikule ja… Imetamisrinnahoidjad!

Ma tegelikult kahed juba sain – MrsB pärandas mulle enda omad, hirmilusad ja naiselikud ja pitsilised, istusid vahetükiga ideaalselt. Aga kuna esimesed kuud on piimapais ja seega eriti suured rinnad, siis otsustasin, et midagi veidi lihtsamat, suuremat ja mugavamat võiks ka olla – Matalani 40C vastas täpselt nõudmistele ja maksis kõigest £10/180 kr 2 tk. Lihtsad, puuvillased, väike pitsiriba ääres, ei ole liiga suured telgid nagu nood, mis ma Plika ajal kandsin… Ma olen vaimustuses, tõepoolest! Ostsin kohe õekesele ka, M&Si omad on talle juba nagunii, eks ta siis ise valib ja kui mõlemat ei taha, viin hiljem ühe komplekti tagasi. Ideaalis oleks mul nüüd veel ööseks ühte-kahte topi moodi tudurinnakat vaja, Mothercare’i omad on mõnusad ja sobiva lõikega, aga nii palju mul neid siiski enam vaja pole, et £20 maksta… Äkki saan kuskilt odavamalt või ajan ilma läbi.

Primarkist ostsin viimaseid asju Anneka poisile, endale varuks paari pesukindaid, Plikale paki bodysid ning tudukombesid (olid mingid uued veidi erksamad värvid tulnud – ei midagi erilist, aga piisavalt okei, et selle raha eest osta) ning ägeda koti.

Ma otsin juba kuid kotti – ideaalne oleks mahukas, pealt kinnine, veekindlast materjalist, mitmete taskutega ja ägeda välimusega. Noo, ideaalne see kott paraku polnud, sest on riidest ja pealt lahti. Suur on see-eest küll – 40 cm kõrge, põhi on 15×20 cm, aga no riie ju vajub täpselt nii, nagu vaja on. Ja kotisuu on kitsam ning käib trukiga kinni, seega pikanäpumeestel on natuke raskem ligi pääseda. £3 eest enam kui küll, oma ideaalset kotti võin rahus edasi otsida, suveperioodil ajab praegune kenasti asja ära. Mitmeid värve oli, fuksiaroosa ja türkiissinine olid ka väga ilusad, aga sebra tundus praktilisem – sobib kõigega ja on ägedam, kui igav must. Pildil on Matalani vöö ka näha:

Kuna Plika kisub kogu aeg mu päikeseprille ning üritab neid endale pähe toppida, otsustasin talle H&Mi lasteosakonnas hetkeemotsiooni ajel päris isiklikud osta. Said sihukesed vanakooli omad, ülejäänud olid liiga plikalikud, ma eelistan unisex asju. Maksid £1.99/36 kr. Mingit reaalset kaitset neil muidugi pole, aga Plika ei vahi päikesesse ka, vaatab pigem kõrvale. Ja no need prillid on rohkem mänguasjaks, et ta minu omi ei retsiks. Lõbu laialt ka pilves ilmaga. Fotol näha veel Matalani vannipardid (£4/72 kr) ning 74/80 suuruses müts, mis Plikale veel napilt paras on, aga ilmselt pigem venna kasvamist ootama jääb – oli lihtsalt nii nunnu, et tellisin hetkeemotsiooni ajel, eBayst muidugi, £3.50/63 kr.

eBay sõltuvuse teemal jätkates panen siia veel mõned asjad, mis ma viimasel ajal saanud olen.

Saime õekese käest jõulude ajal laenuks Pipi pildiga pudipõlle – sihukese kilejast riidest, millel on pikad käised ja tasku. Tavalised riidest pudipõlled kiskus Plika kohe eest ära, aga Pipiga polnud kunagi probleemi, see sai kiirelt lahutamatuks ja väga praktiliseks osaks kõikidele söögikordadele – Plika juba ammu teab, et kõigepealt Pipi, siis söök. Aga vahel on põll pesus, nii et oleks teist vaja, lõpuks läheb see Rootsi tagasi, teine pudistaja on ju ka varsti sündimas (kuulge, targemad, mis vanusest alates lapsed ilma pudipõlleta söödud saavad?)… Otsustasin mõned veel soetada, leidsingi ühe pakkumise kahe ilusat värvi põllega, maksin kokku £4.02/72 kr.

Kuna Primarkis olid kuni tänaseni ainult pastelsetes toonides hirmigavad pidžaamad ja tudukombed, jõudsin Plikal eBayst juba mõned tellida. Abikaasa tõi täna ära paki kahe übernunnu Nexti kombega:

Nii, ostude koha pealt nüüd vist kõik. Igatahes jõudsin täna koju sihukese pakihunnikuga, et hoia ja keela… Aga kõik vajalikud asjad, mina olen rahul 🙂 No ja Muraka toodud riided olid nagunii tasuta.

Ehkki hirmväsinud, olen terve õhtu usinalt koristanud – no ikka sellepärast, et kõik meie ära minnes võimalikult korda jääks 🙂 Kohvri pakkimine on veel pooleli, tahtsin enne blogi ära kirjutada – aga enamik vajalikest asjadest on diivanile kokku kuhjatud, vaja veel ainult Plika riided välja otsida ning kõik kohvrisse mahutada. Lähengi nüüd seda kiiresti tegema, et lõpuks ometi magama saaks.

Tuhajamad paistavad praeguse info järgi olevat vaid Iirimaal ja Hispaanias, seega on lootust kohale jõuda 🙂 Homme kella seitsme paiku stardime Victoria poole, et seal kaheksase bussiga Stanstedi sõita. Wish me luck…

Ahjaa, mis puutub 20 000 sammu, siis Murakal oli sammulugeja ning kuna meil mõlemal on kodust rongijaama umbes 10 minutit jalutada, siis said meie teekonnad suht ühepikkused ja just nii palju käisime täna maha. Hea küll, mul on pikemad jalad, seega ka sammud… Aga ikkagi 😛