edevuse laat

Oleme elus

Kirjutada oleks nii palju, aga teha on veel palju rohkem. Arvuti taha jõuan vaid loetud minutiteks, mida pole piisavalt isegi teiste blogide lugemiseks, rääkimata enda oma kirjutamisest. Järgmisel nädala teises pooles peaks olukord paranema, sest ideeliselt on mu läpakas selleks ajaks hooldusest tagasi ja tõenäoliselt jääb mulle vaba aega erinevate inimestega kokku saamise vahele, mil ma võin Viru keskuses (või kus iganes mujal tasuta wifis) istuda ja KIRJUTADA. Loodetavasti. Aga kui enne ei jõua, siis kirjutan teile kasvõi tagantjärele Londonis olles – põhjalikult ja päevade kaupa. Sest Eestis on nii lahe, et ma tahan kogu reisi põhjalikult ajaloo tarbeks blogisse talletada.

Seniks aga vaadake pilte!

Kangesti tahaks uut…

…blogikujundust. Kuna blogi kolimise idee olen esialgu maha matnud, siis üritan nüüd olemasolevate vahenditega hakkama saada. Tegin endale Bloggeris privaatse blogi katsetamiseks, piinasin natuke Piiat ja Nadjat ning olen viimased paar tundi katsetanud nagu segane. Mingid edusammud kahtlemata on, need pole aga kaugeltki piisavad – läheb ikka kõvasti aega, enne kui kõik korda saan (kui üldse saan) ja julgen päriselt blogi kallale minna. Noh, vähemalt on mul tegevust, eks 😉

Kui ma eelmises postituses rääkisin teile Londoni võrratust sügisilmast, siis vanajumal maksis mulle ülbamise eest koheselt kätte – nädalavahetus on olnud külm, tuuline ja vihmane. Mis seal ikka – hea, et viimasegi päikesepaiste fotole püüda jõudsin.

Eile õhtul läksin pärast tööd mingisse Old Streetil asuvasse pubisse, kus Mees&co poolest päevast saati joonud olid. Hoolimata oma armetust joobeastmest oli mul siiski üliväga lõbus.

Et mõni pilt ikka ka üles saaks, siis siin on teile foto küünlast, mille peal Mees ja Rarru oma voolimisoskust katsetasid:

Hiljem käisime läbi kahest Brixtoni baarist, millest ühte jäime veidi pikemaks pidama ning lõpuks liikus seltskond edasi veel kolmandasse baari, mille meie Mehega küll vahele jätsime ja koju magama tulime.

Täna käisime Mehega talle riideid ostmas ja väljas oli nii kolepahakülm ilm, et täitsa jube kohe. Isegi bussis ei saanud korralikult sooja… Ja kindaid ka ei leidnud. Küll aga leidsin endale üllatuslikult kombel terve hunniku pesu – ostsin £11 eest kuus paari stringe ja kolm paari tavalisi aluspükse. Jube nunnusid kusjuures. Mitte et mul oleks päriselt olnud raha, mida kulutada, aga kuivõrd ma olen ilusat ja odavat pesu juba kuid otsinud, ei saanud ometigi head võimalust käest lasta 😛 Mõtlesin teile neist pilti ka teha, aga ei viitsinud.

Kell on kuidagimoodi jälle pool kolm saanud, lähen parem magama ära, et mitte oma unetsüklit täitsa p*rse keerata.

Kuradi sipsikud, tõepoolest

Today’s fortune by Tikker:

If something seems too good to be true, it usually is.

Ehk siis ma olen päris tige. Nii nende kui enda peale. Eelkõige, olgem ausad, ikka enda peale.

Kui ma üleeile unustasin piltide hinna kohta küsida, siis mõtlesin, et vahet pole – mulle pidavat ju järgmisel päeval veel helistatama.

Läks aga nii, et me suhtlesime hoopis sõnumite teel, kuhu eriti palju infot just ei mahu ja lõpuks ei viitsinud ma sellepärast eraldi sõnumit saatma hakata – mõtlesin, et kui kallis ikka olla saab.

Khm, jah.

Õnneks pisteti hinnakiri mulle pihku enne, kui meiki tegema hakati. See stuudio polnud agentuuriga otseses seoses, agentuur kasutas vaid nende teenuseid. Summa, mis minu eest oleks kinni makstud (stuudioaeg, meik, fotograaf), oli £220. kena küll, mis.

Aga piltide hinnad olid täiesti utoopilised:
1-3 pilti – £70 tk
10-12 pilti – £40 tk
15-20 pilti – £30 tk
20 pilti CD-le – £450
kõik pildid CD-le – £550
(ja kõik muud variandid, mis sinna vahele jäid)

Et nagu??? Mis mõttes mitte keegi ei hoiatanud mind? Ma ise olen muidugi ka loll, et ei küsinud, aga siiski… Selliste hindade puhul pean ma täiesti iseenesestmõistetavaks, et agentuur annab neist enne teada. No tõepoolest.

Põhimõtteliselt tulin sealt lihtsalt tulema. Ja nüüd mõtlen, et oleks vist viisakas agentuuri helistada ja teatada, et sellist raha piltide alla panna mul kahjuks pole. Aga ma ei kavatsegi seda teha, sest krediit on endiselt nullilähedane. Küll nad helistavad ükskord ise. Või kui mitte, siis on see juba nende probleem.

Kõige naljakam kogu tänase käigu juures oli see, et kui ma seal stuudios istusin ja ootasin, kuni meiki tegema hakatakse ning uskumatult hinnakirja jõllitasin, siis kõrvaldiivanil istus üks hallipäine vanatädike, kes küsis mult, kas ma teadsin, et see on nii kallis. Ja et kas mind kutsuti sinna ka nö tänavalt. Selle agentuuri haare on vist lai 😀

Aga jah, üldiselt… Selle kõrval, et ma tunnen ennast natukene (või veidi rohkem, kui natukene 😉 ) idioodina, siis eelkõige olen ma ikkagi tige. Tige sellepärast, et ma neile oma aega ja mõtteid raiskasin, tige nende peale, et nad kõige olulisemast (ja ebameeldivamast) rääkimata jätsid, tige enda peale, et ma ei osanud kohe küsida.

Noh, hea elukogemus.

Muidugi võib veel juhtuda, et nad helistavad ja teatavad, et mul on nii hea välimus, et nad võivad mu pildid ka siis kinni maksta. Jaa, ma usun ka, et nii läheb. Muhahahahahaa.

Mina usun endiselt sellesse, et kui agentuur kedagi piisavalt tahab, siis katab ta kõik kulud. Ja kuni nad mind nii palju ei taha, on mul ka pohhui. Pole see modellikarjäär kunagi mu suur salajane unistus ja kirg olnud, ainult põnev vaheldus. Ja kui ma peaks päriselt tahtma kunagi endast stuudios profipilte teha, siis ma saan Eestis seda kõike tunduvalt odavamalt.

Ja selle peale raiskasin pool oma vabast päevast. Urr!

EDIT: Hakkasin mõtlema, et võib-olla sellised hinnad ongi Londoni kohta normaalsed ja lihtsalt mina olen naiivne, ma ei tea ju modellimaailmast midagi. Võib-olla ma oleks pidanud tänulik olema, et see £220 taheti mu eest kinni maksta (ehkki ma kaldun arvama, et sel agentuuril on stuudioga mingi leping ja nad maksavad neile sellest summast tunduvalt vähem). Aga ma siiski leian, et kui ma neile eelnevate telefonikõnede jooksul selgeks tegin, et mul pole selles vallas absoluutselt mitte mingit kogemust, siis oleks neist viisakas olnud mind piltide hindadest eelnevalt omal algatusel informeerida.

Update, vol 2

NÜÜD on neil siis punased kõrvaklapid ka. Nüüd, kus ma olen enda omad juba ammu aega tagasi ära ostnud ja pole neid nagunii viimased kuud kordagi kasutanud. Asjade selles valguses pole erilist mõtet hakata teist paari juurde soetama puhtalt värvi pärast – või seal on ju väidetavalt peen mürasummutusefekt ka juures. Ma veel mõtlen. Ja vaatan siin kaubanduses ringi (järgmisel aastal, kui jälle raha on), sest asjad on siinmaal kohati odavamadki.

Kui ma viimati oma MP3-mängija nunnuma vastu välja vahetasin (ok, maht oli ka poole suurem), oli lõpptulemus niru – vanale sai faile otse kopeerida, uuega peab Windows Media Playerit kasutama, mida ma pole siiani selgeks saanud ja mul on siiani mängijal umbes 20 laulu ja ma pole seda juba kuid laadinud ja üldse on aku s*tem, kui eelmisel. Vat lange veel välimuse ohvriks… Aga ma pole kunagi miski eriline muusikainimene olnud, olgem ausad, mulle meeldib vaikus. Ja metroos loen pigem raamatuid.

Mulle pole ikka veel helistatud. Igasuguste vääritimõistmiste ja segaduse vältimiseks saatsin teise sõnumi, kus ütlesin, et ma ikka veel ei tea, kus stuudio asub ja vabandasin mitte helistamise pärast, sest mul on krediit peaaegu otsas. Ja nad, raiped, pole vastanud.

Helistada ma neile ei taha, sest esiteks mul on krediiti veidi üle naela, teiseks… Mulle ei meeldi telefonis rääkida ja kolmandaks ma olen juba natukene trotsi täis ka. Mis mõttes te ei helista ise. Aga kell on juba pool viis läbi ja normaalsete inimeste tööpäev seega ka läbi saamas (ma ei tea muidugi, kuivõrd modellimaailma normaalseks pidada saab?)… Et ma ehk ikkagi varsti neelan trotsi ja häbelikkuse alla ning helistan ise. Ja loodan, et nad ei võta vastu, et nad peaks mulle tagasi helistama? 😉 Mul tõesti pole mingit tahtmist oma viimast raha sellise asja peale kulutada, sest mu eelarve on väga limiteeritud ja sinna tuleb auk nende fotodega, sest fotode eest pean ma ju ise maksma (teaks siis, kui palju).

Trots on tegelikult sellepärast ka – sest on ju küll ja veel kuulda olnud fakti, et kui agentuur sind tõesti tahab, siis ei küsi nad alguses sult mitte millegi eest raha, vaid teevad kõik tasuta. Ja see jutt “stuudio-fotograaf-meik on tasuta, sina maksad ainult fotode eest” on ju ilus, aga korralikul agentuuril on ilmselt kõik need inimesed püsipalgal, nii et neile ei maksa see nagunii suurt s*ttagi ja fotod ka mitte… Ja lõpuks olen ikkagi ainult mina see, kes maksab. Okei, nad kulutavad siiski minu peale oma aega, eks.

Ja kui järele mõelda – kui tahaks endast niisama ilusaid pilte, siis ju laseks ka kosmeetiku juures raha eest meigi teha (vähemalt juhul, kui olla meigi tegemises selline kobakäpp nagu mina) ja läheks siis stuudiosse ja maksaks fotograafile kallist raha selle eest, et ta sind pildistaks… Et erilist vahet ju pole? lusaid pilte saab ju ikka.

Mul on lihtsalt igav ja ma olen nende peale natukene kuri.

Seda ma ei karda, et mingite nurgataguste ahistajatega tegemist oleks, kodulehekülg on selleks liiga professionaalne.

Võeh.

Ma ei ole siiani miskit asjalikku teinud, lesin voodis ja surfan netis. Ja üldse ei viitsigi hakata neid riideid valima enne, kui olen stuudio aadressi teada saanud, sest kui see homne asi peaks järsku mingil põhjusel ära jääma, siis ilmaasjata ma seda vaeva näha ei viitsi.

Ah, tegelikult, olgem ausad, olen ma lihtsalt laisk. Laisk kui… … … No ei tule see väljend meelde. Väga laisk igatahes.

EDIT: Otse loomulikult oli aadress mulle selleks ajaks, kui siin oma häda ja nördimust pasundasin, juba SMS-iga saadetud. Mu telefonil on lihtsalt VÄGA vaikne sõnumihääl. Ma hoidsin seda aknalaual, mis on kohe voodi juures ja muusika mul ka ei mängi, nii et kummaline siiski, kuidas ma ei kuulnud. Kummaline ka, kuidas ma seda varem ei näinud – enda arust vaatazin ca iga 5 min tagant närviliselt telefoni, et näha, ega ma pole midagi maha maganud. Igatahes kesklinn, täpselt Oxford Circuse ja Tottenham Court Roadi metroopeatuse vahel. Hakkan siis nüüd neid kuradi riideid kokku otsima… Uuuuuh.

Update

Viimase kolme tunni jooksul olen ma:

  • saanud sõnumi sisuga: hi it’s VM (no nemad kirjutasid nime välja, aga mina veel ei taha enda blogi nii konkreetselt seostada, Google’i otsingud jne) here just wanting 2 confirm your appointment at the lounge studio tomorrow, if u could please text or call back so we can secure this for u. speak to u soon
  • saatnud neile vastuseks sõnumi, et see olen tõepoolest mina
  • oodanud, et nad mulle tagasi helistaksid
  • võtnud koos Swammiga vastu Austria tüübi kutse hommikusöögile (kell pool kaks päeval) Vera Cruzi
  • istunud poolteist tundi rasvahaisu sees, mistõttu ma haisen veel praegugi (tavaliselt ma seal nii kaua ei jõua olla, et haisema hakata ja noh, nagunii peab varsti duši alla minema, et ma väga ei kurda)
  • mõtisklenud teemal, kas ma sain mulle saadetud sõnumist kuidagi valesti aru ning kuna kell on juba kolm läbi, kas ma peaksin neile ikkagi ise helistama (ma ei teinud seda, kuna krediit on peaaegu otsas, sõnum oli odavam), sest ma endiselt ei tea, kus kuradi kohas see Lounge Studio asub…
  • lugenud Vaska blogi (hakkasin eile õhtul algusest peale lugema ja olen praegu veebruaris)
  • mõelnud, et peab hakkama homseks riideid valima
  • mitte viitsinud riideid valida ega koristada ega midagi muud asjalikku teha
Aga muidu on kõik lill.
Scroll to Top