edevuse laat

Hoirassaa ja pudel rummi

/ edevuse laat, igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Kell pole veel kaksteistki, aga minu päev on juba üliväga meeldiva suuna võtnud.

Kuna ootasin seda pakki, mis teisipäeval tagasi saadeti (ei mahtunud postipilust sisse, mina ja Mees olime tööl, Swamm magas), siis panin kella igaks juhuks 9.45 helisema – ma polnud kindel, kas postiljon, kel on välisukse võti olemas, ikka helistaks väljast meie uksekella või koputaks juba trepikojas sees olles lihtsalt uksele, mida ma poleks läbi une kohe kindlasti kuulnud.

Ja mul oli õigus. Ta ainult koputas. Muide – kell oli TÄPSELT sama palju, kui teisipäeval (see paber, mille ta tookord maha jättis, seal oli kellaaeg peal) – pool üksteist. Peen värk.

Ja viis minutit pärast postiljoni külastust (sain kõik oma tantsufilmid ja Las Vegase kätte :P) helistati mulle sellest agentuurist. Vaatasin hiljem järele – oligi too esimene kord mulle ka sealt helistatud, number oli peaegu sama, vaid viimane nr erinev. Vot siis.

Küsiti, kas ma vaatasin nende kodulehte ja kas olen endiselt huvitatud. Ütlesin jah. Siis küsiti, kas olen midagi sellist varem teinud ning pikkust ja vanust. Öeldi, et nad annavad mu pildi nüüd mingitele järgmistele tegelastele edasi ja kui nemad on huvitatud, siis helistatakse mulle järgmisel nädalal tagasi.

Põnev, põnev. Ma nii loodan, et nad on – see oleks kindlasti väga äge kogemus ja raha on praegu hullult vaja.

Nüüd ma kavatsen duši all käia ja ennast ilusaks teha ja natuke koristada ja oma DVD-hunnikus mingi süsteemi ja korra luua…

Ja peale kõigi kohale jõudnud DVD-de on mul veel ootamas kuus esimest osa America’s Next Top Modeli uuest hooajast ja EuroTrip.

Juhhei!

Ma ei julge hambaid pesta

/ edevuse laat, london/UK, seltsielu, töö, virtuaalelu / 10 Comments

…sest hambapasta on otsas. Loodan sellele, et hommikul pigistan veel killukese välja – pesemata hammastega oleks ikka VÄGA s*tt tööle minna.

Londonisse kolimise ajast on mu toolbarile lisandunud järgmised lingid: Wikipedia, IMDB, Amazon, eBay, shopsafe.co.uk, Google Reader, BBC London weather, Lloyds, Journey Planner ja Torrentz. Vanadest on alles hot (ei kasuta), Blogger, blogi, Orkut, hanza.net, TeleYks (ei kasuta), Google, Neti, Gmail ja Sitemeter. Ajaloo prügikasti on lennanud Delfi naistekas (Delfi on endiselt koduleht, ehkki ei loe ka seda kunagi), ilm.ee, rada7 ja… Kindlasti on midagi veel, aga rohkem ei mäleta. Lingiriba oli küll juba Eestis täis, aga avastasin hiljuti, et saidi nime polegi vaja – pea kõigil on ju oma logod olemas.

Saite targemaks, ah?

Google’i kaudu on minu blogini jõutud järgmiste otsingutega: eestlased londonis, are jaama, “rate.ee”, up and down down and up up, söögikoht tige tikker (muhahaa, teengi neile juba reklaami), msni nimed (no tõsiselt, ise ei oska välja mõelda v?), restoran tige tikker (ausalt, kui sinna detsembris lähen, siis nõuan neilt reklaami eest pappi!), london märts 2007

Ja siis on mul veel uus linkija: Kroku (tegelikult ta vist enam nii uus pole, sest ma olen sel lehel varemgi käinud, tookord ilmselt samuti Sitemeteri referrali kaudu).

Käisin täna Londonis elatud aja jooksul esimest korda klubis. Stopp… Kerime tagasi… Õnneks mitte esimest, vaid teist. Esimene oli siis, kui Pips siin oli.

Täna nägi asi välja umbes nii, et saime Ronni-Katrega reinu pubis kokku (Reinu polnud üldse tööl ja mina jõudsin töölt alles selleks ajaks, kui pubi kinni pandi (aga vähemalt Mees oli nunnu ja ostis mulle siidri mustsõstrasiirupiga teele kaasa, et ma kuivale ei jääks)), jalutasime ringi ja otsisime kohta, kus veel üks jook juua ja siis koju minna, tahtsime minna stripibaari, aga tekkisid kahtlused selles osas, kas näiteks kahe joogi eest £250 arvet ei väänata ning avastasime, et nad sulgevad 10 min pärast, leidsime lõpuks klubi, kus sissepääsu eest raha ei nõutud, maksime £2.50 garderoobi ja 2x£7 red bulli + viina eest, istusime tantsupõranda ääres, vaatasime ahvidiskot (Ronni väljend, irw) Pussycat Dollsi saatel (vist on nende laul: don’t u wish your girlfriend was hot like me…?) ja läksime koju.

Khm, jah. Selles mõttes ma olen täitsa rahul, et tegu polnud mu esimese klubiskäiguga, muidu oleks ehk igaveseks tuju ära võtnud. Irw.

Juhtusin arvuti kella vaatama ja see on 2:00. Järelikult ta keeras ennast just tund aega tagasi. Kahju, et minut varem ei vaadanud, oleks saanud silma peal hoida, kuidas kell 2:59 pealt 2:00-ile läheb 🙂 Aga see post tuleb veel mingi 2:… kellaajaga, kirjutama hakkasin ma ju varem.

EDIT: hmm, 1:41, imelik… Kas kella ei keerata siis kolmest, vaid kahest?

Pean seitsmest tööle minema, oleks vist kohane magama minna. Mees ammu nohiseb.

Ah, seda ka veel, et kui ma üksjagu aega tagasi kirjutasin, et sain team leaderiks, siis sellega tulid mingid jamad, sest kõrgem ülemus hakkas näkku panema ja ei tõstnud mu palka (nagu ma supervisorite jutust aru sain, siis sellepärast, et oktoobri alguses tõusis miinimum ja kõigi teiste baristade palka pidi kohustuslikus korras tõstma, seega minule “ei jätkunud” – ehk firma kitsi kokkuhoiupoliitika, mitte Pete’i isiklik vimm minu suhtes) ja mina sain sellest alles poolteist nädalat hiljem teada. Kaks ja pool nädalat hiljem teatati, et nüüd on kõik korras… Ja mulle maksti isegi juba selle poolelioleva nädala eest £6, nagu täna payslipilt teada sain, ehkki arvasin, et alles sellele järgnevast nädalast alates. Aga seda pole ikkagi ametlikult teatavaks tehtud, et ma team leader olen – supervisorid teavad, tavabaristad mitte. Mul pohh, kuni mulle makstakse 😀

Ja oma national insurance numberi plastikkaardi kujul sain ka juba paar nädalat tagasi kätte, aga payslipil see mu meelest siiani ei kajastu, ehkki ma andsin numbri Tarasele juba kuu aega tagasi, kui see team leaderi jutt esimest korda oli. Ja mu aadressil, millel payslipil üks täht puudu oli, on nüüd üks täht ülearu. Ma ei viitsi teist korda enam vinguma minna, ehkki häirib. Ja lepingut, mida mulle kuu aega tagasi samamoodi team leaderiks saamisega lubati, pole mulle ka ikka veel tehtud. Ja jällegi pean tunnistama, et mul on sügavalt pohhui – ei lepingu ega selle numbri olemasolu ei muudaks mu jaoks midagi, sest ära võib töölt nagunii minna nädalase etteteatamisega ja iga nädal palka saades maksad makse ka nii või teisiti vähe.

PS. Ma ostsin endale eile salli (£15) ja mütsi (£12). Ma TEAN, et ma olen idioot ja ma reeglina ei maksa riiete eest nii mõttetult suuri summasid. Aga need olid nii pehmed ja soojad… Ja PUNASED… Ja läikiva punase niidiga läbi kootud, nii et nägid välja sellised, nagu tavaline kootud müts, kui sa oled lumesajuga väljas käinud ja siis tuppa tulnud ja lumi sulab mütsil ja veepiisad sätendavad… Äh, sattusin lihtsalt jõulumeeleollu. Natukene.

Ühte ja teist

/ edevuse laat, igapäevaelu, TV/sarjad / 3 Comments

…mis eile kirjutamata ununes.

Tuletades meelde selle postituse lõpus kirjutatut – kolm ja pool kuud tagasi taheti mind extraks värvata ja jäi jutt, et nad helistavad mulle ise. Suht varsti pärast seda mingi tundmatu numbri pealt helistati ka, aga kuna olin tööl, ei saanud vastu võtta. Ise tagasi ka ei helistanud (ma ju polnud kindel, kas see oli see firma ja krediit vist oli ka hetkel otsas). Nii see jäigi – liiga palju muid asju oli mõttes ja kogu teema ununes täiesti.

Tol esimesel korral selle tüübiga rääkides oli mul palavik ja sellest tulenevalt s*tt olla. Eile, kui ma lippasin töölt korraks Sainsbury’sse saia ostma (käib supi juurde, ostame seda kogu aeg sealt), pidas sama tüüp mu taas kinni ja rääkis sama juttu. Seekord nägin ma lihtsalt suhteliselt ebakaubanduslik välja – jakk töö T-särgile peale tõmmatud ja…

Igatahes – mu nimi pandi uuesti kirja ja tehti uus pilt ja ma jään siis nüüd jälle kõnet ootama. See eelmine number on mul salvestatud, nii et kui peaks jälle vastamata kõne tulema, siis ma vähemalt TEAN, et tegemist on nendega ja võin tagasi helistada. Ja ma üldiselt eriti ei saa võõrastelt numbritelt kõnesid.

Huvitav tähelepanek on see, et ma suutsin oma telefoninumbri alles väga hiljuti pähe õppida ja seekord polnud mul mobiili kaasas – poleks number peas olnud, ei oleks saanud järele ka vaadata.

Mis juhtuma peab, juhtub varem või hiljem nagunii? Ma usun sellesse. Eks näis. Kui see asi on mulle mõeldud, siis see saab ükskord ka reaalsuseks.

—

Veel DVD-hullusest rääkides – ma tahan endale kindlasti muretseda Sex and the City, Gilmore Girlsi ja Las Vegase DVD-d. Gilmore Girlsi enam uuena täies ulatuses üldse ei müüda, Las Vegast saab igalt poolt ja eBays on kõige odavam (kasutamata ja õiged väljalasked ka), aga SATC… Shoebox on kõige odavam Virginis – £49.99 – aga ma üldse ei taha nii palju maksta. Rõõmustasin, et eBayst saab odavamalt, nii £35-40-ga, kui hästi läheb, aga avastasin täna, et see on mingi Aasia eriväljalase, millel muidu poleks ju absoluutselt midagi viga (inglise keeles jne)… Aga karbi peal on kirjas special editiong. Ja sellest trükiveast mulle piisab, et mitte osta. Tahan shoeboxi, aga need on eBays sama kallid. Noh, ma hoian silma peal, äkki saab millalgi kuskilt odavamalt. Näis.

—

Ly kolib täna välja – nad leidsid Nelega endale lõpuks elamise. Nii naljakas, kui see ka pole, aga nüüd on mul juba täitsa kahju. Läti tšikiga ma nii palju ei suhelnud ja Nele-Lyga alguses ka mitte. Varem olid nad kõik minu jaoks vaid inimesed, kes ebasobival ajal WC-d ummistasid või nõud pesemata jätsid, aga nüüd, kus siin elab ainult Ly ning ma olen nii tema kui Nelega palju rohkem suhelnud, on selline… Kurb tunne. Meil oli päris lõbus. Aga noh, küll Ladybird meid jälle kokku viib ja soolaleivapidu ootame ka 😀

—

Poisid said eile lõpuks normaalse modemi, mis tähendab, et meil on nüüd kodus korralik kiire jagatud internet – enne kasutasime selle jagamiseks mingit väärakat poolkatkist modemit, mis neti nii aeglaseks tegi, et kahe arvutiga aktiivselt surfates jooksis juba kokku, millegi tõmbamisest rääkimata. Nüüd on kõik lill. Shaun the Sheepi teise hooaja esimesed osad jõudsid just kohale 😛

Tibijuttu ja filmijuttu

/ edevuse laat, film, rõõm, seltsielu / 2 Comments

Eile saime Murakaga üle pika aja päevakese kvaliteetaega veeta. Või nojah, kvaliteet, irw – käisime kohvikus, shoppamas, teises kohvikus ja veel shoppamas 😀 Aga terve päev oli igatahes väga mõnus ja see on ainus, mis loeb.

Murakas jõudis kohale kella 12 paiku ja meie esimene soov oli saada kuskilt tass kohvi (ja tükk kooki). Otsisime Brixtoni kõrvaltänavatest tagajärjetult mingit kohvikut ning lõpetasime peatänava suurimas kaubanduskeskuses – ma olin Caffè Nero silti sissepääsu juures korduvalt näinud, aga kus see seal täpselt on (keskusel on vist neli korrust), polnud õrna aimugi.

Saime ülimeeldiva üllatuse osaliseks. See oli tõsiselt mõnus koht! Hubane, hea kohv, maitsvad toidud – noh, okei, ma sõin vaid tiramisu kooki (njämm-njämm!) ja Murakas mingit jogurtitaolist asja, aga ma vaatasin nende võileivavalikut ka – igatahes ahvatlevam, kui meie oma ja neid saab koha peal soojendada. Supivalik oli ka suurem kui meil.

Niisiis istusime kõrge laua ääres akna all, rääkisime poolteist tundi juttu ja mõnulesime:

Siis läksime ja käisime läbi kõik need poed, mida ma nägin laupäeval E-ga jalutades – kus paistis olevat suur valik ja soodushinnad. Lähemal vaatlemisel osutus olukord muidugi arvatust nukramaks (nagu tavaliselt), aga saagiga võib siiski rahule jääda – mina sain endale pika säärega saapad (£20), kaabu (£7) ja käekella (£3), Murakas mantli (£28) ja teksad (£9).

Kuna uued asjad tuli ometigi kohe selga panna, siis läksime koju ja vahetasime riided. Järgmiseks suundusime… No otse loomulikult Vera Cruzi 😉 Et enne järgmist shoppingutiiru kõht korralikult täis süüa.

Siin on Murakas oma uue mantliga Vera Cruzis, saate kohviku seestpoolt ka ära näha:

Kõhud täis, võtsime suuna Oxford Streetile. Ma ei hakka parem halama teemal, kuidas signal failure‘i tõttu oli metroo Victoriast Brixtonini kinni, isegi rail replacement bus ei käinud ning inimesed suunati 2-ga Stockwelli Northern Line’ile… Kuidas ma ei saanud seega osta ka travel cardi, sest metroo oli kinni ja pidin jalutama 2/3 teed tagasi koduni, et osta see meie off license‘ist (kodust esimest korda tulles poleks saanud – pidin enne sularaha välja võtma ja automaadid on alles veidi enne jaama). Kohale me lõpuks jõudsime – küll nii pool tundi või isegi tund plaanitust hiljem.

Oxford Streetil tegin kõigepealt Murakast pilti, sest ta tahtis oma uusi oste demonstreerida:

Kuna minust eriti pilte pole ja üldsegi ei näinud ma kõige kaubanduslikum välja, siis peate leppima pildiga minu uutest ägedatest saabastest (konts on 7 cm, hõkk – ma pole juba mitu aastat kontsadel käinud… Aga üllatavalt mugav, hõõruma ei hakanudki, ainult ära väsisin lõpuks) ja pildile on jäänud ka jupp minu ägedast seelikust, mille juba mõni aeg tagasi ostsin ja mille kohta kõike ütlevad, et see pole üldse minu stiil – volangidega ja üleüldse liiga naiselik, aga NII nunnu!

Ja minu uuest kaabust (kaabu nagu must kaabu ikka):

(kott on kohe täitsa vana, ostsin eelmisel suvel Kaubamaja Humanast)

Oxford Streetilt leidis Murakas endale kassiga kõrvarõngad ja punamütsikese mütsi läheneva halloweeni jaoks ning £1 topi H&M (või äkki hoopis Nexti) lasteosakonnast.

Mina sain H&M-st £10 eest kaks sviitrit, mis ühekaupa ostes oleksid maksnud £8, nii et olen täitsa rahul.

Siis ostsin veel HMV-st kaks filmi ja Murakas ostis DVD-markerid… Ja lõpetuseks kolasime veidi Primarkis, kust ma leidsin £3 eest ägeda punase vöö ja ostsin E-le hommikumantli.

Koju jõudsime õhtul kell üheksa – väsinud, aga rahulolevad.

—

Täna hommikul olen aga uurinud DVD-filmide hindu Eestis, et jõuda järeldusele, mis hinnani on mõtet neid siit osta ja mis hinnast alates juba Eestist. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on Eesti allahindlused näkased ja mõttetud, seega võin siit osta vabalt kuni £8 maksvaid DVD-sid (sest Eestis on normaalhind 199 kr). Ja muidugi sarju, neid pole Eestis vist üldse.

Tegin endale eBay ja Paypali kontod, Amazon on vist juba varasemast olemas. Hoidke alt!

Sest ma hea meelega maksan originaalide eest, kui tegu on mu lemmikfilmide ja -sarjadega, aga ma ei ostaks elu sees ühtki filmi, mida varem näinud pole – sel puhul käin kinos või tegelen piraatlusega 😛

Igasuguste filmide ja sarjade ostmise mätta otsast on Londonis ikka väga pro elada 🙂

Niisama ka

/ edevuse laat, igapäevaelu / 3 Comments

Möödunud päevadest võiks ju mõne kronoloogilise märgi ka maha jätta.

Laupäeval läksid absoluutselt kõik plaanitud asjad valesti ja tuju oli terve päeva kole halb. Tahtsime minna Vera Cruzi hommikust sööma, aga neil oli köögis miski katki ja lõpetasime ikka mäkis. Unustasin ära, et läheme ilmselt õhtul välja ja toppisin tööle minnes suvalised riided selga, mis polnud üldse välja minemise riided ja kõrvarõngad unustasin ka panna. Selleks ajaks, kui ma ükskord õhtul töö lõpetasin, oli Mees ennast nii segi joonud, et lasi mul metrooga Notting Hilli sõita, et seal teatada, et ta on nii purjus, et tuli pubist ära (et, et, et – sry, ma ei viitsi mõelda, kuidas paremini saaks) ja liigub kodu poole, aga ei tea, kus ta on, nii et ei saa minuga kokku saada ja ma võin ise üksi koju minna. Ja ta oli tõepoolest nii purjus, et temaga polnud mõtet vaielda. Läksin koju ja muretsesin. Ta jõudis ka lõpuks… Ütleme nii, et sai oma vitsad ise kätte, mul polnud vaja riielda 😛

Pühapäeval selle eest loksusid paika kõik need asjad, mis päev varem olid valesti läinud ja elu oli väga lill. Ilm oli ilus, mina olin ilus (kusjuures täpselt samade riietega, ainult teised püksid ja teine soeng – noh, teate küll, see on lihtsalt see TUNNE, et näed hea välja, hea tuju aitab ka kaasa) ja Vera Cruzi köök oli korda saanud:

Õhtul pidas Ly oma sünnipäeva ja keegi polnud ennast minu tuleku ajaks jõudnud segi juua, niisiis sain oma peo ka kätte – ja jõime kõik ennast suure sõbraliku perekonnana koledasti purju.

Teisipäeval võtsin ennast lõpuks kokku ja käisin ära Primarkis, et osta uus lina teise voodipesu komplekti juurde (olime kogemata fitted sheeti asemel flat sheeti ostnud ja kuna ma tean, et see mul kahe päevaga käkras põrandal vedeleks, siis ma lihtsalt keeldusin seda kasutamast ja otse loomulikult olime liiga laisad, et seda kuu jooksul ära vahetada, seega tagastada enam ei saanud ja ostsin lihtsalt uue) ja hommikumantel (sest ma magan alasti, aga siin korteris elab peale Mehe ka teisi inimesi, mis tähendab, et ma puhtast viisakusest ei jookse alasti mööda korterit ringi ja ennast iga kord vetsu minemiseks riidesse toppida oli ikka väga nüri)… Ja lisaks ostsin veel – üllatus-üllatus – viis paari sukki 😀

Sukkadele ma pühendan varsti omaette sissekande. Siis, kui tuju tuleb.

Kell on nüüd viis läbi ja ma kavatsen lõpuks ometi magama minna.

Piia, ma arvan, et sa jõuad kogu mu tänaöise loomingu juurde suisa kolm tassi kohvi juua. Vaska, sa peaksid nüüd ka natukeseks rahul olema, eks? 😉

Scroll to Top