edevuse laat

Kingad rasedale naisele

10 cm ja tikk-konts 😉 (mul pole elu sees tikk-kontsa olnud, eks)

Aga no need sobisid niii perfektselt mu kleidiga. Ja ma lähen pulma, eksju – pean hea välja nägema.

Ja üleüldse, te ju teate, kuidas mul tavaliselt kingade ostmine käib. Käin lihtsalt poodides ja vaatan, mis 41-42/8-9 suuruses üldse saada on, siis seda, kas enam-vähem meeldivad ja lõpuks proovin jalga, misjärel pooled nagunii liiga väikeseks/suureks (nt kui 9 on suur, siis 8 raudselt väike või seda lihtsalt polegi), ebamugavaks või lihtsalt koledaks osutuvad.

Kui mul on nii üksikasjalik nägemus kingadest, mida mul vaja (seekord siis mustvalge kombinatsioon, ümara ja soovitavalt veidi lahtise ninaga ning elegantse kontsaga), on nende leidmise võimalus nullilähedane. Aga täna juhtus ime – jalutasin juba lootuse kaotanuna kümnendasse Oxford Streeti kingapoodi, vaatasin, et seal müüakse vist ainult jubekõrge kontsaga tibikingi, otsustasin siiski riiulite vahel uidata, võtsin kätte suvalise kinga, mis mu nägemusega kokku sobis… Ja seda oli tõepoolest ainult üks paar ja ainult minu number ja see oli PARAS ja ma ei kukkunudki tikk-kontsadel käies pikali ja need olid pärisnahast ja… Ma otsustasin need ära osta hoolimata £45 hinnast… Ja kassas tuli välja, et need maksavad ainult £25.

Mis ma oskan öelda. Imesid juhtub!

Imedele jätkuks sain õhtul emalt meili, et nood ehted, mida ma palusin tal ühest poest vaadata, olid seal tõepoolest ikka veel olemas – sain sealt poest ca 3 aastat tagasi punase komplekti ning mäletasin, et nägin veel suhteliselt hiljuti samas poes sama sorti ehteid igas värvis, nüüd oli samasugust musta vaja… Tore, et Pärnu poodide kaubavalik nii muutumatu püsib 😉

Ühesõnaga täiskomplekt on olemas.

Rahulolu!

Suvehooaeg, alga!

Ma olen tõenäoliselt ülikooliaja algusest saati kogu aeg punaseks lakitud varbaküüntega ringi käinud. Aastaringselt. Tõepoolest KOGU aeg. Ikka nii, et iga paari nädala tagant kerge pediküür – vana lakk maha, väike jalavann, uus lakk peale. Ilma ei kannatanud üldse ringi käia, nii imelik oli.

Aga viimasel sügisel muutusin ma laisaks. Nii laisaks, et ei viitsinud ühel heal päeval enam küüsi ära lakkida – mis seal ikka vaeva näha, väljas käisin ju kogu aeg kinniste jalatsitega. Mees, muide, kiitis lakkimata küüned heaks. Ütles, et talle meeldivad isegi rohkem kui lakitud. Seda enam ma siis ei viitsinud 😀

Aga nüüd on käes mai ja nädalavahetuseks lubatakse jälle 20 kraadi ringis. Seega otsisin üle pika aja üles kilekoti küünelakkidega ja asusin tegutsema.

Oi, kui ilus ma nüüd olen. Punased küüned on ikka üle kõige! Ja Mees arvaku, mis tahab 😛

Pilti seekord ei teinud, aga (tuletage meelde minu varbafetišit!) teemakohased illustratsioonid leiate siit, siit ja siit.

EDIT: Mees leidis nüüd, et nii on ikka ka hea. Muig.

Elu parim allahindlus

…vähemalt minu mäletamist mööda.

Kunagi sügisel käisime Mehega kohalikus kaubanduskeskuses majapidamisse mingeid jubinaid otsimas ja möödaminnes sõrmitsesin üht seelikut, mis mulle kangesti meeldima hakkas. Hind oli üüratu – £47 – seega ma üldse ei mõelnudki “mis oleks, kui…”

Ja eile sattusin sinnasamasse kauplusse allahindluste ajal. Ja imekombel oli see seelik veel alles. Ja maksis nüüd ainult £15. NÜÜD ostsin südamerahuga ära.

Minu garderoobi lisandus üle pika aja jälle üks kaitseroheline riideese. Villane ja ruuduline, erinevates rohelistes toonides ja veidike valget sekka, pikkust üle põlve (umbes sama lõikega kui see seelik), vooder ja puha… Külma ilma seelik. Oi, kui rahul ma olen.

EDIT: Kui ma nüüd seda materjali silti lähemalt uurisin, siis tuli välja, et on nii viskoosi, polüestrit, puuvilla, akrüüli kui ka villa – kõike suht võrdsetes kogustes. Aga nojah, mõte jääb samaks – selline soojemat sorti seelik 😛

PS. Olen ühel neist kõrvarõngastest suutnud sulgedega osast pool ära kaotada. Nutt tuleb peale. Ma kavatsen küll mõned Claire’sid läbi kammida, aga augustist saati on palju vett merre voolanud ja lootust vist eriti pole. NIU!

Oleme elus

Kirjutada oleks nii palju, aga teha on veel palju rohkem. Arvuti taha jõuan vaid loetud minutiteks, mida pole piisavalt isegi teiste blogide lugemiseks, rääkimata enda oma kirjutamisest. Järgmisel nädala teises pooles peaks olukord paranema, sest ideeliselt on mu läpakas selleks ajaks hooldusest tagasi ja tõenäoliselt jääb mulle vaba aega erinevate inimestega kokku saamise vahele, mil ma võin Viru keskuses (või kus iganes mujal tasuta wifis) istuda ja KIRJUTADA. Loodetavasti. Aga kui enne ei jõua, siis kirjutan teile kasvõi tagantjärele Londonis olles – põhjalikult ja päevade kaupa. Sest Eestis on nii lahe, et ma tahan kogu reisi põhjalikult ajaloo tarbeks blogisse talletada.

Seniks aga vaadake pilte!

Scroll to Top