bond

Ei saa mitte vaiki olla ehk muljed esimesest modellisaatest

Jajaa, sõbrad, jõulude paiku ostetud USB junn sai päriselt arvuti külge ühendatud, sest ma pidin seda KOHE nägema, mitte kunagi hiljem netist. Kanal 11 kahjuks küll ei näe, nii et ekstra jäi vaatamata.

Nii piinlik kusjuures polnudki, kui ma oleks arvanud, aga huumorit sai muidugi kõvasti. Igal juhul vaatamist väärt.

Eelvoorust jäi meelde grillkana, kes ütles, et ta ongi selline ja ei saa sinna midagi teha. Jajaa, saad küll. ÄRA KÄI SOLAARIUMIS ja oledki varsti normaalne 😀

Teine eelvooru pirn oli muidugi too pikk tšikk, kellele ei meeldinud, et Niit tal number suuremad teksad osta käskis. Ma küll hästi ei saanud aru, miks ta seda ülekaalus süüdistamisega võrdsustas, numbreid meenutades tundub ta küll alakaaluline olevat, aga ka alakaalulised võiks parajaid riideid kanda 😛

No ja kuulus disainer Fokin 😀 Ja see, kuidas kõik, kellelt mõne modelli nime küsiti, ikka esimeste hulgas Tyrat pakkusid. Oh jah. Aga no nalja peab saama, eks.

Kaja Vunder (miks ta nüüd äkki Wunder on, sellest ma aru ei saa) oli mulle äärmiselt tuttav nimi. Ma olin ju keska ajal maailmasuurim Brosnani ja Bondi fänn ning kui ta ühes filmis paariks sekundiks kaadrisse jõudis, kaasnes sellega ka Kroonika esikaas. Oo aegu ammuseid, see oli Tomorrow Never Dies, mida ma läksin vaatama ainult sellepärast, et plakatil oli nii ilus mees ja nii minust lootusetu Bondi fänn saigi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Hoopis sellest, et ma ei kannata Kaja häält – ma ei oska selle kohta isegi sobivat omadussõna leida. Liiga peenike või piiksuv või… Maitea. Igatahes häirib.

Ja kui žürii grillkanasid kritiseeris, siis minu meelest on Jõgger ka näost liiga pruun, no ei jätnud just maailma kauneimat muljet 😛 Ja ega mind eriti ei huvita, kas see pruun tuli solaariumist või purgist, kole oli ikka.

Niit ja Volkmann olid ägedad.

Soengud oli nii igavad – kohe näha, et Eesti värk. Lõikame katkised otsad ära, föönitame ja korras. Enamiku puhul ju rohkemat ei tehtud! Ja MIKS oli nii suur draama, kui hirmpikkadest juustest osa maha lõigati, nii et jäid järele lihtsalt pikad juuksed 😀 Oleks poisipea lõigatud, siis saaks veel aru.

Minu esialgsed lemmikud on Keiu ja Lisann (ehkki ma ei saa kurbusega juurdlemata jätta, kui noor tema laps olla võis ja kui kaua nad lahus olema pidid) – ja nendest viimastest lisandujatest oli too tantsutreener (Kerli?) ka huvitav.

Ega’s midagi, ootame järgmist esmaspäeva. Miss J kohale lennutamine on muidugi superluks, annab asjale kohe vunki juurde.

Quantum of Solace – mõttetu!

Vaatasime siis ka viimaks uue Bondi ära ja tõepoolest – kinos käimata jätmine ei olnud mingi kaotus. Ma nõustun igas aspektis Marise arvamusega – Bondist on filmis väga vähe järel (ta loetleb neid väheseid tunnuseid, ei viitsi kordama hakata), suht mõttetu märul. SISU nagu eriti polnud.

Nojah, Daniel Craig mulle nagunii ei meeldi… See selleks. Aga mis on üks Bondi-film, kus pole Moneypennyt ega Q-d (ok, too on surnud, aga isegi mitte tema järeltulijat R-i), kus M käitub idiootselt, kus Bond seksib ainult ühe naisega, kes on pealegi mingi mõttetu kõrvaltegelane ja seda isegi ei näidata.

(No ja milleks, MILLEKS on vaja näidata, kuidas M omale kodus öösärgis kreemi näkku määrib? Mu jumal, mu jumal!)

Bond PEAB Moneypennyga flirtima ja teravmeelsusi vahetama, tal peab olema nutikaid-põnevaid mänguasju-tööriistu, millega Q teda filmi alguses tutvustab ning mida ta eduliselt filmi jooksul pahadega võitlemiseks kasutab. M peab olema konkreetsem, mitte mingi naine (see tähendab, et ta ei tohiks käituda nagu naine, mulle muidu Judi Dench hullult meeldib selles osas). Ja Bond peab, kurat võtaks, ringi seksima! Arusaadav, et tänapäeval enam nii ei saa, nagu 60-ndatel, aga no ikka mitme naisega peaks flirtima, vähemalt kahega kuskile jõudma, soovitavalt mõlemaga ikka seksima ja seda, krt, peaks ikka natuke näitama ka!

Sest muidu pole Bond enam Bond.

Minu jaoks jäi Bondi-saaga lühikeseks – ega ma neid vanu filme ka eriti ei kannata, riided ja välimus häirivad liialt. Connery oli vähemalt suht pandav, Moore ja Dalton (Lazenbyst rääkimata) ei täida minu jaoks sedagi kriteeriumit.

Minu Bondiks jääb Brosnan, kellesse kaheksandas klassis armusin, eriti tema esimesed kaks filmi. Kolmas on ka täitsa okei, aga neljas mu meelest liiga sünge.

Mis seal ikka.

Jälle Bond? Jälle Bond!

Kaks aastat on seekord eriti kiiresti mööda lennanud… Või on asi selles, et eelmiste filmide vahele jäi nelja-aastane vahe? Igal juhul vahtis üleelusuuruses Daniel Craig mulle nädal aega koduteel vastu, enne kui päriselt kohale jõudis, et tõepoolest – uus film ongi kohe-kohe tulemas.

Noh, Maasikal oleks targem veel oodata… Kangesti vaja ju järgmisel reedel kinno minna 😉

Kiire kiire kiire

Võiks ju arvata, et kui tööl käima ei pea, siis on aega küll ja veel. Aga ma kulutasin kõik selle aja eelmisel nädalal ära, nii et nüüd olen taas nagu orav rattas ja üritan teha kõike, mis eile koostatud üksikasjalikku nimekirja üles tähendatud sai.

Eile käisin Bondi-näitusel. Kuivõrd see oli pühendatud Ian Flemingu elule, polnud see minu jaoks just NII huvitav, kui oleks võinud olla, sest ehkki ma olen kõiki Bonde näinud, olen siiski peamiselt Brosnani fänn. Brosnanist aga polnud terve näituse peale haisugi. Kõigist teistest bondidest oli, KÕIGIST. Lazenbyt ja Daltonit ja Craigi oli veidi, Conneryt ja Moore’i rohkem. Brosnanist ei miskit 🙁 Aga noh, mul siiski hea meel, et üle vaadatud sai ja oli sellegipoolest huvitav.

Kuna Brixton jäi tee peale, käisin sealsetes poodides vajalikke asju otsimas, ei saanud küll midagi peale silmatilkade… Aga ma vähemalt proovisin 😉 Ja hommikul jõudsin netist ka üht-teist ära tellida, läätsed ja Marise raamatud.

Ja õhtul oli viimane beebikooli loeng. Õpetati pesema ja mähkima ja muud toredat. Näis, palju sellest veel viie nädala pärast meeles on 😉

Täna pean kõigepealt korra tööle minema, et vormiriided tagasi viia, viimane payslip kätte saada ja värske remont üle vaadata (restorani pool läks just kinni, kui mina ära tulin). siis on 13-17 breastfeeding workshop… Ja siis veel Tinderboxi, kus vanade töökaaslastega kohting kokku lepitud. Andreea lubas mulle head kohvimasinat soovitada, ostan ikka UK-st kaasa – Eesti valik on niru ja hinnad kallid.

Homme peaksin hambaarsti juurde minema, aga ma pole veel otsustanud, kas lähen. Ja hiljem Iirisega Oxford Streetile, kust on vaja osta igavene hunnik asju alates voodipesust ja Pipsi kingitusest kuni imetamisrinnahoidjateni.

Ja reedel… Reedel tulevad juba Mehe sugulased. Küll kuus, mitte seitse, nagu algselt plaanis. Ja siis on nädalavahetus täis turistilõkse, loodetavasti saan lõpuks ka loomaaeda ja Aquariumisse.

Esmaspäeval ilmselt viimast korda Croydonisse + viimane külaskäik kohaliku arsti juurde, et lendamiseks tõend saada. Ja öösel siis lennujaama… Ja teisipäeva lõunaks Eestisse 🙂

Sellised plaanid siis.

Mul on eilsest hommikust saati kõhu alt valutanud – no umbes see osa, mis jääb aluspükste sisse, aga mitte veel jalge vahele – ma teaduslikku ega ladinakeelset nimetust ei oska öelda 😀 Valutab iga lihaspingutuse peale ehk käies ja püsti tõustes ja voodis külge keerates… Küsisin eile õhtul selle tädi käest seletust, kes loengut pidas – ta arvas, et Maasikas lihtsalt seab oma pead sisse. Küsisin, kas ma valutan siis samamoodi järgmised viis nädalat, aga ta arvas, et mitte. Öösel oli igatahes võrdlemisi ebamugav ja tänaseks pole asi paremaks läinud. Just siis, eks, kui mul on kiire nädal ees ja kuidagi pole võimalik kodus olla.

On kellelgi sarnast valu olnud, oskab keegi tarka nõu anda või arvata, kui kiiresti see üle minna võiks?

Eile õhtul Mehega haiglast koju tulles arutasime, et pole kumbki siinkandis ühtegi rebast näinud. Jõudsime järeldusele, et pole lihtsalt öisel ajal piisavalt palju väljas olnud.

Ja täna hommikul me siiski nägime oma rebase ära. Tuli teine ette aia peale (meil on maja ees madal müür – umbes sellise kõrgusega, kuhu peale on hea korra istuda vms) – elutoa suurest aknast oli 5+ vaade, suur oranž rebane päikesepaistes (tavaliselt näeb neid pimedas ja tunduvalt suurema distantsi pealt) 🙂 Päris tükk aega seisis seal, aga fotokat ei jõudnud välja otsida. Noh, vähemalt nägime!

Pean nüüd asjalikuks hakkama ja duši alla minema – varsti vaja sammud linna poole seada.

London Eye

E-l oli eelmise nädala alguses kaks vaba päeva ning mina suutsin ka poolteist päeva vabaks kaubelda, niisiis oli meil hiline nädalavahetus. Esmaspäeva õhtul käisime lihtsalt linna peal jalutamas ja minu agitatsioonil sõitsime lõpuks ära London Eye – (hetkel veel) maailma kõrgeima vaateratta peal (lähemalt võid lugeda siit), mis oli üks neist vähestest asjadest, mida ma Londonis elamise jooksul KINDLASTI ära teha tahtsin.

Ma pean tunnistama, et oli suht mõttetu jah, aga samas ma siiski ei kahetse kõige vähematki. Vaade oli võrratu… Ja ma tahan kindlasti veel üks kord tagasi minna, pimedas.

Ahhaa, ja kui ma aprillis õega vahakujude muuseumis käies ahastasin, et Bondi polnudki, siis nüüd sain teada, miks – Brosnani kuju on London Eye piletimüügisaali kõigile vaatamiseks välja pandud. Täiesti tasuta! Aga ta nägi nii kulunud ja retsitud välja, et ausalt öeldes olin veidi pettunud. Kole läikiv nägu ja üldse suht ebaloomulik… Aga no eks otsustage ise:

Ja ratta pealt nägime selliseid asju:

See, muide, on kohalik Pirogov – suur muruplats Thamesi ääres London Eye lähedal, kus me ilusate ilmadega üksjagu joomas oleme käinud:

Selline nägi kapsel seestpoolt välja. Kahju, et kõik ära klaasitud oli, värske õhk oleks ikka palju etem olnud. Aga turvakaalutlusi ja Londoni ilma silmas pidades muidugi arusaadav.

Ja kuna nett läks järsku nii aeglaseks, et enam ei saa ühtki pilti üles laadida, siis Windsor & Eton jäävad järgmiseks korraks, homme ehk.

PS. Siinsamas riiuli peal on silt, mis teatab muuhulgas seda, et raamatukogus ei tohi magada. Kas te kujutate ette, et Eesti raamatukogudes selline silt oleks? 😀

Scroll to Top