film

Kui ma veel nädal-paar tagasi arvutasin oma kulusid-tulusid ja tundus, et ei ole nagu hullu midagi, siis vahepealse aja jooksul veidike üle kulutades ja täna uuesti reaalsemate numbritega arvutades (sest tegelikult ma vist ikka nädalas nii palju palka saama ei hakka, kui lootsin, ehkki palgatõusu sain kätte) on olukord tunduvalt nukram.

Lubasin endale pühalikult, et ei vaata enam mingite DVD-lehekülgede poolegi, igasugustest (riide)poodidest hoian eemale ja väljas (joomas) ei käi. Ja veel üks lubadus, mis just praegu pähe kargas – registreerin ennast raamatukogu lugejaks. Sest raamatute ostmiseks pole ka enam raha.

Kuna november on kõige vastikum kuu aastas (sellele järgneb pingereas kohe tihedalt veebruar… Ja need on juhtumisi kuud, mil mu emal ja õel sünnipäevad on – ei midagi isiklikku, ausalt :D), siis ei tohiks soojas kodus püsimine eriti raske olla. Ülejäänud DVD-dega võin vabalt järgmise aastani oodata, selleks ajaks lähevad need ainult odavamaks. Riideid on mul ka, olgem ausad, küllalt, et hakkama saada. Ehkki tahaks veel ja veel. Kuni poodidest hoiduda, ei tohiks suurt kiusatust olla. Kõige raskem saabki olema ilmselt kõikvõimalike väljas (söömas, joomas ja niisama lõbutsemas) käimistega, aga siinkohal loodan ma eelkõige Mehe toetusele, kes on praeguseks läheneva Eesti reisi tõttu suht samal säästurežiimil.

Te ju teate mu ainsat ja kõige pühamat uue aasta lubadust – seda tuleb alustada võlgadeta. Aasta lõpp on lähedal, enam pole nende eest kuskile põgeneda.

Ja ma usun, et ma saan hakkama!

PS. New York Minute oli esimene noist filmidest, mida ma tõesti täiega nautisin (isegi rohkem, kui Raise Your Voice‘i) – see oli lihtsalt nii naljakas… Ja ilusad peategelased. Mehele meeldis ka 😛 Ja First Daughterit olin kunagi Eestis telekast näinud, ehkki väga ähmaselt oli meeles. See oli täitsa okei, aga ei midagi erilist.