film

DVD-hullus

Mulle, nagu teada, meeldib põhjalikku eeltööd teha. Eriti, kui on kavas osta suuremas koguses. Ma tahan olla kindel, et ma ostan asjad just sealt, kus hind on kõige odavam (eeldusel, et kvaliteet on sama, eks).

Leidsin sellise lehe – ja vähemalt mulle oli see küll asendamatuks abiliseks. Ma olen suhteliselt kindel, et enam odavamalt ei saa. Noh, ma olen ka terve öö üleval istunud ja kõigil sobivatel lehtedel ükshaaval oma lemmikfilme otsinud… Ja nautinud iga minutit sellest 😉

Lõppkokkuvõttes tundub, et homme tellin endale kuuest erinevast netipoest 31 erinevat filmi ja see kõik läheb mulle kokku maksma £114, mis teeb keskmiselt £3.68 ehk ca 85 kr ühe DVD kohta. Kõik need pole tegelikult mu kõige-kõige lemmikumad filmid, aga osad tulid lihtsalt kaasa – mõnikord oli lihtsalt odavam osta 3 filmi kogumik vms (ja kõik nö kaasa tulevad filmid paistavad ka huvitavad :P).

Ühtlasi jõudsin järeldusele, et kõik sarjad ja Bond on ikkagi odavam osta eBay kaudu, aga sellele mõtlen kohe palju hiljem.

*hõõrub rahulolevalt käsi*

*haigutab*

*keerab ennast magama*

Tibijuttu ja filmijuttu

Eile saime Murakaga üle pika aja päevakese kvaliteetaega veeta. Või nojah, kvaliteet, irw – käisime kohvikus, shoppamas, teises kohvikus ja veel shoppamas 😀 Aga terve päev oli igatahes väga mõnus ja see on ainus, mis loeb.

Murakas jõudis kohale kella 12 paiku ja meie esimene soov oli saada kuskilt tass kohvi (ja tükk kooki). Otsisime Brixtoni kõrvaltänavatest tagajärjetult mingit kohvikut ning lõpetasime peatänava suurimas kaubanduskeskuses – ma olin Caffè Nero silti sissepääsu juures korduvalt näinud, aga kus see seal täpselt on (keskusel on vist neli korrust), polnud õrna aimugi.

Saime ülimeeldiva üllatuse osaliseks. See oli tõsiselt mõnus koht! Hubane, hea kohv, maitsvad toidud – noh, okei, ma sõin vaid tiramisu kooki (njämm-njämm!) ja Murakas mingit jogurtitaolist asja, aga ma vaatasin nende võileivavalikut ka – igatahes ahvatlevam, kui meie oma ja neid saab koha peal soojendada. Supivalik oli ka suurem kui meil.

Niisiis istusime kõrge laua ääres akna all, rääkisime poolteist tundi juttu ja mõnulesime:

Siis läksime ja käisime läbi kõik need poed, mida ma nägin laupäeval E-ga jalutades – kus paistis olevat suur valik ja soodushinnad. Lähemal vaatlemisel osutus olukord muidugi arvatust nukramaks (nagu tavaliselt), aga saagiga võib siiski rahule jääda – mina sain endale pika säärega saapad (£20), kaabu (£7) ja käekella (£3), Murakas mantli (£28) ja teksad (£9).

Kuna uued asjad tuli ometigi kohe selga panna, siis läksime koju ja vahetasime riided. Järgmiseks suundusime… No otse loomulikult Vera Cruzi 😉 Et enne järgmist shoppingutiiru kõht korralikult täis süüa.

Siin on Murakas oma uue mantliga Vera Cruzis, saate kohviku seestpoolt ka ära näha:

Kõhud täis, võtsime suuna Oxford Streetile. Ma ei hakka parem halama teemal, kuidas signal failure‘i tõttu oli metroo Victoriast Brixtonini kinni, isegi rail replacement bus ei käinud ning inimesed suunati 2-ga Stockwelli Northern Line’ile… Kuidas ma ei saanud seega osta ka travel cardi, sest metroo oli kinni ja pidin jalutama 2/3 teed tagasi koduni, et osta see meie off license‘ist (kodust esimest korda tulles poleks saanud – pidin enne sularaha välja võtma ja automaadid on alles veidi enne jaama). Kohale me lõpuks jõudsime – küll nii pool tundi või isegi tund plaanitust hiljem.

Oxford Streetil tegin kõigepealt Murakast pilti, sest ta tahtis oma uusi oste demonstreerida:

Kuna minust eriti pilte pole ja üldsegi ei näinud ma kõige kaubanduslikum välja, siis peate leppima pildiga minu uutest ägedatest saabastest (konts on 7 cm, hõkk – ma pole juba mitu aastat kontsadel käinud… Aga üllatavalt mugav, hõõruma ei hakanudki, ainult ära väsisin lõpuks) ja pildile on jäänud ka jupp minu ägedast seelikust, mille juba mõni aeg tagasi ostsin ja mille kohta kõike ütlevad, et see pole üldse minu stiil – volangidega ja üleüldse liiga naiselik, aga NII nunnu!

Ja minu uuest kaabust (kaabu nagu must kaabu ikka):

(kott on kohe täitsa vana, ostsin eelmisel suvel Kaubamaja Humanast)

Oxford Streetilt leidis Murakas endale kassiga kõrvarõngad ja punamütsikese mütsi läheneva halloweeni jaoks ning £1 topi H&M (või äkki hoopis Nexti) lasteosakonnast.

Mina sain H&M-st £10 eest kaks sviitrit, mis ühekaupa ostes oleksid maksnud £8, nii et olen täitsa rahul.

Siis ostsin veel HMV-st kaks filmi ja Murakas ostis DVD-markerid… Ja lõpetuseks kolasime veidi Primarkis, kust ma leidsin £3 eest ägeda punase vöö ja ostsin E-le hommikumantli.

Koju jõudsime õhtul kell üheksa – väsinud, aga rahulolevad.

Täna hommikul olen aga uurinud DVD-filmide hindu Eestis, et jõuda järeldusele, mis hinnani on mõtet neid siit osta ja mis hinnast alates juba Eestist. Nii palju, kui ma olen aru saanud, on Eesti allahindlused näkased ja mõttetud, seega võin siit osta vabalt kuni £8 maksvaid DVD-sid (sest Eestis on normaalhind 199 kr). Ja muidugi sarju, neid pole Eestis vist üldse.

Tegin endale eBay ja Paypali kontod, Amazon on vist juba varasemast olemas. Hoidke alt!

Sest ma hea meelega maksan originaalide eest, kui tegu on mu lemmikfilmide ja -sarjadega, aga ma ei ostaks elu sees ühtki filmi, mida varem näinud pole – sel puhul käin kinos või tegelen piraatlusega 😛

Igasuguste filmide ja sarjade ostmise mätta otsast on Londonis ikka väga pro elada 🙂

Filmimärkmeid, vol 2

Freaky Friday tuleks üle vaadata – avastasin, et mul on see Orkutis lemmikfilmide alla kirjutatud. Mäletan vaid nii palju, et sattusin suvalisel õhtul TV3-st vaatama ja sain palju naerda ja südamlik oli ja…

Bridget Jones: the Edge of Reason on ka vaja üle vaadata, sest ma olen seda ainult korra näinud (kinos) – hiljem tõmmata üritades tulid konstantselt valed filmid ja siis unustasin.

Aga tegelikult selline mu filmimaitse ongi. Sarnaselt raamatutele. Kerge ja ilus ja lõbus. Ma ei viitsi vaadata tõsiseid filme vägivallast ja probleemidest. Ok, erandeid on, Lilja 4-Ever ja Thirteen meeldisid – aga ehk sellepärast, et nois olid tegelasteks teismelised? Mulle lihtsalt meeldivad (kooli)noortest tegelastega filmid, ma ei tea, miks.

Et (Ameerika) noortekomöödiad, head romantilised komöödiad (Notting Hill, Love Actually), põnevuskomöödiad (Ocean’s 11, Bond)… Ja umbes-täpselt nii ongi.

Sellised filmid, mis IMDBs 9-10 tärni saavad, kultusfilmid… Need on mu meelest igavad. Kui filmi alguses on kohe mingi vägivald, veriseks peksmine/millegi segi peksmine vms, siis ma lihtsalt ei taha seda vaadata, olgu sel kuitahes palju tärne või sügav point. Mulle sobib elegantne ja mitte nii verine vägivald – Bondi ja Charlie inglite stiilis.

Ja sellepärast ma tunnen aeg-ajalt häbi oma kergemeelsuse pärast. Et mulle ei meeldi tõsised raamatud ja tõsised filmid. Intelligentsete inimeste raamatud ja filmid.

Aga ma ei tea… Elus on niigi palju probleeme ja masendust. Kui ma loen või filmi vaatan, siis ma tahan lõõgastuda, põnevust ja nalja. Mitte meeletult süveneda, et aru saada ja masenduda kirjutatud probleemide pärast, väriseda väljamõeldud jõhkruse pärast.

Õudusfilmid, nagu arvata võite, ka üldse ei meeldi.

Filmimärkmeid

Käisin täna pärast tööd mõtliku näoga mingis plaadipoes ja vaatasin odavaid DVD-sid. Ära ei ostnud midagi. mõtlesin, et tulen kõigepealt koju ja vaatan, kas What a Girl Wantsi saab nt Amazonist odavamalt. Ei saanud. Aga Amazon pakkus koos selle filmiga ka mingeid teisi, mis tuletas meelde, et IMDB pakub ka alati ühe filmiga viis samalaadset kaasa. Läksin siis jälgi ajama… Ja siin on nimekiri (ilmsel(gel)t ajudeta) koolikomöödiatest, mis ma kavatsen lähemas tulevikus ära vaadata. Nagu Kristil, on ka mul nende vastu nõrkus. Ja ma pole juba ammu ühtki näinud.

A Cinderella Story (2004)
Chasing Liberty (2004)
New York Minute (2004)
First Daughter (2004)
A Walk to Remember (2002)
How to Deal (2003)
The Sisterhood of the Traveling Pants (2005)
Raise Your Voice (2004)
Summer Catch (2001)

Ahjaa, EuroTrip tuleks ka üle vaadata. Ja selle What a Girl Wants DVD ma vist ostan homme ära – tõmmatud versioon on väga nigela kvaliteediga ja see film meeldib mulle piisavalt, et originaali eest £5 maksta 😉

Head ööd!

Rahu on jälle maa peal. Praeguseks vähemalt 😉

Käisime kinos. Waitress on ajaviiteks täitsa okei film, aga võib vabalt arvutist/telekast vaadata, suure ekraani peale pole mõtet raha raisata. Suht tavaline romantiline komöödia, ei midagi erilist.

Homme läheme Pariisi.

PS. Ja seda pähklit pole ma siiani katki hammustanud, miks Brixtoni metroojaamas kogu aeg klassikalist muusikat mängitakse.

Scroll to Top