film

Söök ja toitumine on teemad, millesse suhtun äärmiselt kirglikult. Mul on mingid ideaalid, mille puhul tean, et ei suuda nendeni ilmselt kunagi jõuda, aga ma vähemalt üritan, tasapisi. Ja väga hea on, kui aeg-ajalt mõni dokumentaal ette satub, mis selle kõige üle taas mõtlema paneb. Seekord jagas keegi FB-s filmi Fed Up – kuna see oli Youtube’is, siis põhimõtteliselt vaatasingi selle sealsamas FB-s ära. Panen teile ka, äkki kellelegi pakub huvi:

Toitumisel on nii palju aspekte. Ma tean, et meie pere sööb isegi ilmselt üle keskmise tervislikult ja ma igapäevaselt absoluutselt ei põe. Aga üldjoontes tean ja tunnen ikkagi, et saaks veel palju paremini.

Tervislikku toitumist peab planeerima. Kodus on selles mõttes lihtne, koju saab osta ainult neid asju, mis oma nõuetele vastava “tervisliku” kontrolli läbivad. 95% ajast me koju töödeldud toitu lihtsalt ei ostagi. On algained ja teeme ise süüa. Küll üsna piiratud menüü järgi, sest kumbki ei suuda ega viitsi uusi põnevaid retsepte otsida, aga vähemalt teeme ise, kontrollitud koostisosadest, katsume süüa palju värsket jne.

Aga kodust väljaspool on keeruline. Lasteaia puhul pole midagi teha – söövad, mida pakutakse. Isegi suht mitmekesine menüü on, ehkki jah, ma ei tahaks laskuda lasteaiaõpetajatega diskussiooni teemal “vesi on kasulikum kui piim” 😛 Võrreldes Ameerikaga on meie lasteaedade ja koolide toidud ikka üpris normaalsed.

Tööl käies on keeruline. Abikaasa praeguse tööga lõuna kodust kaasa võtmine ei toimi, seega ta käib väljas söömas. Ta on küll ise ka igati tervisliku toitumise poolt, nii et noil päevil vist sööb enamjaolt suppe. Mis, võib vähemalt loota, on üks parimatest valikutest, mida harilikus söögikohas teha saab.

Ma ise võtan reeglina tööle kaasa eelmise õhtusöögi ülejäägid. Aga eriti viimase kuu jooksul neid tihti pole… Võiksin käia üleval kohvikus päevasuppi söömas, aga esiteks ma ei viitsi ja teiseks on mul neist suppidest ammu kõrini. Mis tähendab, et kui mul lõunat kaasa võetud pole, siis ostan midagi Rimi soojaletist. Enamik asju seal on täielik kräpp, olgu siis maitse või sisu poolest. Valid midagi välja, saad oma karbi kätte, hinnasildi peal on koostis kirjas – loed ja hoiad kahe käega peast kinni. No näiteks puraviku püreesupi koostis oli ikka täiesti kohutav.

Põhimõtteliselt on kaks asja, mida ma enamasti ostan, kumb siis sel päeval saadaval on – kas riis kanalihaga või pilaff (mis on, eks, täpselt samamoodi riis lihaga). Sest kartulit ega tatart ma soojaletist tõesti ei taha ja igasuguseid nisu ja piimaga tehtud tooteid (pasta, koorekaste) üritan vältida, seega suurt valikut polegi, neil on ka koostis vastuvõetav. Ega ma sellest soojaleti toidust vaimustuses pole ja võimalusel väldiks iga hinna eest, aga ikka kasulikum kui juustu-sibulaleivad, mida vahepeal tööl sõin, sest olid odavad ja peletasid suurema nälja (ja mis olid ikka täielik kräpp). Rimis on ju salatibaar ka, aga ma olen lõuna ajal reeglina nii näljane, et ainult salat mu kõhtu ei täidaks.

Ja kui värskest kraamist kõhtu täis ei saa, aga soojaletist midagi ei taha, siis mida mul oleks üldse osta? No mitte midagi ei olegi, kõik on ju kräpp 🙂 Sellepärast ongi hea, kui on eelmise õhtu söögist nii palju üle jäänud, et jagub töölõunaks ka. Varem jagus suht kogu aeg, viimasel ajal ehk 2-3 päeva nädalas…

Tõsi on, et praeguses ühiskonnas tuleb tervislikuks toitumiseks vaeva näha. Enamik poodides müüdavast on paraku täiesti mõttetu ja toiteväärtusetu. Pead olema ise informeeritud, teadlik, viitsima otsida, kust saab, viitsima kokata. Just see viimane on minu jaoks kõige nõrgem koht, sest söögitegemine pole kunagi olnud mu meelistegevus. Kui ma oleks ropprikas, siis ma palkaks koka 🙂

Aga jah… Kuna söögitegemisega mul sooje suhteid pole ja vaba aeg meeldib ka, siis võimalusel ma sööks kogu aeg väljas, nii mugav ju. Iseasi, MIDA seal väljas süüa saab. Okei, eks valikuid on erinevaid, aga tavalise söögikoha menüüs tunduvad enamasti maitsvamad ikkagi need ebatervislikumad valikud 🙂

Tegelikult Pärnus ju päris mitmed kohad täitsa on, mis on orienteeritud just tervislikule ja kohalikule, mitmel puhul ka taimsele toidule – Tervisetoidukoda, Murumaja kohvik, Picadilly, Jääkuum, Hea Maa… Reaalselt olen ma nendest käinud vaid ühe korra Jääkuumas, mis oli täitsa mõnus, samas ideaalne ikkagi eelkõige päris pisikeste laste vanematele ja sai just arutatud, et neil on suht paljudes toitudes mingi piimatoode sees, mida me ka hetkel väldime. Aga jah, ma käin kesklinnas nii harva ja Murumaja kohvik pole pikalt lahti, nii et kodu ümbruses mingit head varianti väga polegi – arvestades, et kodust kesklinna on 2km, siis muidugi pseudoprobleem.

No enamjaolt me siiski kokkame kodus, rahalistel põhjustel – väljas söömine ei mõju piiratud eelarvele väga hästi. Aga selle võiks küll täitsa plaaniks võtta, et KUI väljas süüa vaja on, siis võiks ikkagi külastada mõnda noist ülalmainituist. Mitte osta kebabi, nagu juhtus eelmisel reedel reisile minnes. Samas, kebab pole vist ka sugugi kõige hullem valik…

Libastumised tulevadki just siis, kui pole jõudnud ette planeerida ja tervislikku toitu valmistada ja on juba nälg. Mina lähen näljaseks tihti üsna ootamatult ja siis on mul tuju ka kohe täiesti väljakannatamatu, tahaks kõigil päid otsast hammustada. Ja siis on enamasti ainus valik ikkagi mingi valmisprodukt supermarketist või lähimast toidukohast, mille tervislikkuse aspektist eriti rääkida ei saa.

Ühesõnaga… Tuleks rohkem planeerida. Tervislik toitumine on täiesti tehtav ka väikese rahaga, aga mida vähem raha, seda rohkem planeerimist ja aega kulub.

Tegelikult oleme aastate jooksul ikka nii palju edusamme teinud. Oleme jätnud maha mahla, piima ja saia ostmise. Ei saaks öelda, et neid enam üldse ei tarbi, aga koju ei osta kunagi – mahla joon tõesti ainult siis, kui see on kodune või värskelt pressitud, piima panen vaid kohvi peale, saia söön vahel külas ja väljas süües. Samuti on magusa ostmine tunduvalt vähemaks jäänud – kunagi sai ikka ostetud liitrite kaupa jäätist, et teha kokteili, vahel magusaisuga šokolaadi, kommi vms. No nüüd ka vahel harva ostame, aga tõesti VÄGA harva. Nisu- ega lehmapiimatooteid hetkel koju üldse ei osta. Leiba ja ka muid asju küpsetan suhkru asemel datlitega – need Rimi datlid on ikka super avastus, kuivatatud datleid peaks ju enne leotama, aga nood on lihtsalt karbiga külmkapis ja vajadusel saab kohe kasutada. Poes siltide lugemine on harjumus ja üldiselt käime poodides enamikest riiulitest lihtsalt mööda, ostame vaid väga valitud asju. Ühesõnaga muudatusi, mida hakkasime teadlikult tegema millalgi pärast Plika sündi ehk ca seitse aastat tagasi, on olnud omajagu.

Suhkru suhtes on mul ikka VÄGA tõsine vastumeelsus. Minu ideaalmaailmas lisatud suhkruga tooted puuduksid. Ja ma lähen nii närvi, kui tullakse jutuga, et lapsel on ikka suhkrut vaja ja kuidas ma nende lapsepõlve rikun, kui neile midagi ei luba. Jah, on vaja, aga piisab täiesti KASULIKEST suhkrutest – ehk siis puuviljad, nii värsked kui kuivatatud, mesi… Ja igasuguseid kooke ja küpsiseid saab samuti teha ilma suhkruta. Ja kõik see muu kräpp, mida nad tahavad, see ongi puhas suhkrusõltuvus. Paraku. Ei läheks nende elu sellest kuidagi kehvemaks, kui õnnestuks neid lisatud suhkrust täiesti eemal hoida, pigem vastupidi.

Ma saan aru, et VEIDI suhkrut pole mingi probleem, minu enda toitumises polegi. Aga lastele seda selgeks teha on väga raske ja nemad on mu meelest täiega suhkrusõltlased. Koju võib ju osta ainult kasulikku magusat, aga mujal pakutakse ikka kõike muud. Ja paraku jah, ma olen arvamusel, et keelamine olukorda ei lahenda, seega kui pakutakse, siis nad otsustavad ise. Ma küll seletan alati, miks me koju ei osta ja miks mulle meeldiks, kui nad mujal ka ei sööks, aga ma ei keela. Ja nad söövad ikka 😛

Vähemalt ei joo nad limonaadi, seegi on töövõit. Nad reaalselt joovadki kogu aeg vett. Ok, kui pakutakse, siis piima ja mahla ka, aga ma julgustan neid alati just vett valima ning tuletan meelde, et piim pole inimesele üldse vajalik (palun ärge üldse tulge minuga vaidlema, kui olete eriarvamusel, ma ei viitsi, teie võite arvata ja juua, mis tahate) ning ainus mahl, mis on kasulik, on värskelt pressitud. Ja limonaad lastele tõesti ei maitsegi. Win!

Aga ikka ju tahaks vahel väljas käies süüa tükikese kooki või osta lastele jäätist. Ja noh, eks siis ikka söömegi ja ostamegi. Mulle endale poejäätis üldse ei maitse, ise ma seda praktiliselt ei söö, aga lapsed ja Abikaasa armastavad igasugust jäätist.

Nüüd jäätise osas on nii palju edasiminekut, et me ise hakkasime müüma ja ka mõnes muus Pärnu poes on olemas Jäämari pulgajäätised – neid ma ostan lastele hoopis meelsamini. Hind on muidugi ka vastav…

See ongi see tervisliku toidu häda – kui tegu on millegi enama kui algainetega, siis kuradi kallis on. Nii lihtne on haarata magusaisu puhul esimesest ettejuhtuvast poest jäätis või väike šokolaad, mis maksab kõigest 50 senti või ehk euro. Kui tahta aga midagi tervislikku, siis maksadki ligi €2 käsitöö pulgajäätise või toorbatooni eest. Kolm-neli korda rohkem!

Kui raha on vähe, tuleb sellevõrra rohkem ise sebida. Jäätist ja toorbatoone saab ju vabalt ise kodus teha, kui vähegi viitsimist on – mul see sageli puudub. Ja seda €2 ka väga tihti maksta ei raatsi. Ja nii ongi, et kodus on enamasti lihtsalt puuviljad, vahel ostame kallist kvaliteetmagusat ja vahel harva ka odavat kräppmagusat. Seda viimast söövad lapsed siiski rohkem mujal, sest ikka ju pakutakse. Seda vähem on motivatsiooni koju osta 🙂

Aga kui rahakott vähegi lubab, siis magusaisu puhul on toorbatoonid mu meelest küll super leiutis. Tõsiselt, iga kord, kui on kommi või šokolaadi isu, söö parem selle asemel toorbatoon – isu kaob ja kehal on hea. Ja kakaoga variandid on mõnusalt šokolaadi maitsega 🙂 Ja valik on nii lai – ainuüksi meil on müügil Ampstükid, Pranabarid, Raw Bite’id – ja neid on ju veelgi, igasuguseid. Lihtsalt seda tuleb silmas pidada, et koostises oleks tõesti ainult kuivatatud puuviljad ja pähklid (osad ökobatoonid sisaldavad lisaks siirupeid ja muud, mis on täiesti tarbetu, sest datlid ja rosinad magustavad piisavalt) ning tegu võiks olla ikkagi toorbatooniga, et kõik vitamiinid-mineraalid oleks säilinud.

Külas ma söön kõike, mida pakutakse, teiste valikute kritiseerimine oleks esiteks ebaviisakas ja teiseks mõttetu (igaüks peab omadele järeldustele ise jõudma) – ja ma olen lihtsalt alati siiralt tänulik, kui keegi mind toidab.

Aga jah, et muus osas asja parandada, peaks esiteks väljas söömisel rohkem valima tervisliku menüüga kohti, mida tegelikult jagub… Teiseks katsuma ikkagi koju mitmekesisemat menüüd planeerida. Kolmandaks katsuda igasugune ise kräpi ostmine viia tõsise miinimumini ning haarata selle asemel pigem toorbatoon, hinnast hoolimata.

Kusjuures, kõige suurem probleem on minu jaoks hoopis see, kui on parasjagu nii suur nälg, et magusat enam nähagi ei taha, seega toorbatoonid ja puuviljad on välistatud, võimalust süüa teha/sööma minna pole ja oleks vaja mingit soolast tervislikku suupistet. Eks neid kuivatatud toortoidu variante mõningaid on, aga midagi väga maitsvat ja taskukohase hinnaga pole leidnud. Küüslauguleibades on miskipärast kõigis nisu ja suhkur, seega neid väga ei taha. Kartulikrõpsud on mahedalt räigelt kallid, tavalised räige kräpp. Juurviljakrõpsud on maitsvad – Mulgi krõpsud on näiteks väga mõnusad ja tavalistest kartulikrõpsudest on need kindlasti tervislikumad. Paraku ikkagi mahedad pole ja hind on üsna krõbe. Osades Selverites ja ilmselt ka mujal poodides on müügil selle firma krõpsud hummusest, läätsedest, kinoast – pole küll mahedad, aga vähemalt veidigi tervislikumad, neid olen vahel ostnud. Pakk maksab vist ka €2 ringis, aga on selle eest üpris suur. Igatahes, kui kellelgi on selles suhtes mingeid soovitusi, olen üks suur kõrv.

Õnneks ma ise suur magusasõber pole, seega magusas polegi minu jaoks küsimus (see on rohkem laste pärast) – tervislikke alternatiive on piisavalt ja eriti suvel on nii palju erinevaid maitsvaid marju, samuti arbuusihooaeg, polegi väga muud vaja. Kui mul on nälg, siis ma tahan soolast toitu, kodus kokata kogu aeg ei jõua – seega just päris söögis on küsimus. Kuidas võimalikult tervislikult hakkama saada, ka väljaspool kodu?

Ja noh, kõik need teised aspektid ja dilemmad seoses liha söömisega ning nisu- ja piimatoodete vältimisega, I don’t even go there… Niigi sai juba meetripikkune postitus.