film – Page 7 – Tikri blogi

Uue Bondi ootuses

31/07/2012 / bond, film, rõõm / 6 Comments

See oli 1997. aasta jõulude ajal, ma käisin siis kaheksandas klassis. Oli aeg, mil kinopilet oli odav ja kinos oli igal nädalal vaid kaks-kolm filmi. Sai ikka käidud ja ära vaadatud kõik, mis vähegi huvi pakkus. Toona polnud arvutit, et treilereid vaadata, isegi enne filmi tol ajal vist ei näidatud, puhtalt kinoplakati kõrvalt loetu põhjal sai otsustatud.

Nii sattusin ma vaatama oma elu esimest Bondi – Tomorrow Never Dies. Seda küll isegi mitte plakati kõrvalt loetu põhjal, vaid ainult sellepärast, et plakatil oli jube pandav mees 😀

Ja nii juhuslikult saigi alguse minu igikestev armastus Pierce Brosnani ja James Bondi filmide vastu. Eriti muidugi Brosnani, kes on nüüdseks küll minu jaoks pigem vanaisa, kui pandav (Mamma Miat vaadates pidin õudusesse surema, I Don’t Know How She Does It oli seevastu enam-vähem). Minu ideaalne Brosnan on just Bond ja muud sarnased rollid – näiteks ülim lemmik The Thomas Crown Affair ja teine väga hea film After the Sunset.

Aga mitte Brosnanist ei tahtnud ma rääkida.

Ma olen kõik Bondid ära vaadanud (issand, mul olid need kunagi videokassettidel, telekast vist lindistasin :D) ja kuna ma ei ole suurem asi vanade filmide fänn, siis mul oli hirmus raske noid vanemaid Bonde nii coolilt ja tõsiselt võtta, kui nad oleks seda väärt olnud – välimus oli lihtsalt liiga naeruväärne. Minu ideaalne Bond on ikkagi Brosnan… Ehkki tema filmid läksid ausalt öeldes järjest halvemaks, viimane ei meeldinud üldse.

Daniel Craigi suhtes on tunded olnud vastakad. Brosnani kaotusvalus ei suutnud teda algul kuidagi omaks võtta. Kõik muidugi kiitsid, kiidavad siiani. Casino Royale on IMDB kõrgeima reitinguga Bond üldse. No see oli veel suht hea, jah. Näe, isegi blogis kirjutasin. Ehkki oli asju, mis ei meeldinud – sellest kirjutasin ka. Aga vaat Quantum of Solace mulle ei meeldinud. Nui neljaks, ei meeldinud. Kui see kinodesse tulemas oli, olin viimaseid päevi rase ning plaanitud kinokülastusest ei tulnud seega midagi välja. Vaatasime kodus arvutist ja mul oli hea meel, et kinopiletile raha ei raisanud.

Ühesõnaga viimane film oli suur pettumus ja nüüd jäi jälle nii suur vahe ka, et unustasin Bondi täiesti ära.

Aga nüüd… Aga nüüd! Nüüd on tulemas Skyfall. Ja õnnistet FB hoiab ju kõigi lemmikfilmide ja sarjade arengutega kursis. Ja ma vaatasin just Skyfalli uut treilerit. Ja ma olen äärmiselt erutunud. Just nimelt erutunud 😛 Ma ei saa sinna midagi parata, Bond ajab mind elevile. Juba see muusika… See action… Vähemalt M on endiselt alles (Judi Dench on mu SUUR lemmik). Craigiga hakkan ära harjuma. Ja treiler paistis üsna paljutõotav. Veidi sünge ehk, jah, aga siiski… Äkki nad võtsid kriitikat eelmisele filmile kuulda, äkki Bond on nüüd jälle rohkem Bond? Aa, veel üks asi, mis treileris tohutult muljet avaldas – mulle VÄGA meeldis uus Q!!! Ta oli tõsiselt äge 😀

Nii et ma nüüd ootan. Erutusega. Novembrit. Sel ajal pole ma enam kindlasti Eestis, aga lapsehoidmise probleemi õnneks pole. Bondi PEAB vaatama KÕIGE esimesel õhtul kalli raha eest kinos. Ma kavatsen seda traditsiooni jätkata. Ja ma nii kangesti loodan, et ma ei pea jälle pettuma.

Aga vaadake teie kah:

Mina olen igatahes nii kõhevil, et otsustasin kõik Bondid uuesti otsast peale ära vaadata. Sellest ajast saati, kui Abikaasa väljamaale läks, on saanud harjumuseks igal õhtul üks film vaadata – nüüd on kohe mitu head nädalat sisustatud. Ehk olen nüüd küpsem ja oskan neid vanu filme ka rohkem nautida.

Niisiis jalavann ja Dr. No!

Aga mõni film on selle eest nõme ka

09/07/2012 / film / 1 Comment

Something Borrowed võib rahus vaatamata jätta.

No tõsiselt, noh. Esiteks juba see teema ise… No sealt ei saanudki miskit head tulla. Peategelasest mees oli mu meelest täielik m*nn. Ja see blond mimm ka äärmiselt ärritav tibi. Ülejäänud olid lihtsalt mõttetud. Võta üks ja viska teist.

Crazy, Stupid, Love.

30/06/2012 / film, rõõm / Leave a Comment

Ma vaatan nii palju Hollywoodi romantilisi komöödiaid, et enamik neist jätab mind üsna külmaks. Aga see film oli küll üle pika aja tõeliselt mõnus. Vaadake ka!

Leidsin oma absoluutse lemmikstseeni ka Youtube’ist üles – aga soovitan vaadata ainult neil, kes juba filmi näinud, spoiler ju.

Ei saa mitte vaiki olla ehk muljed esimesest modellisaatest

05/03/2012 / bond, top model, TV/sarjad / 6 Comments

Jajaa, sõbrad, jõulude paiku ostetud USB junn sai päriselt arvuti külge ühendatud, sest ma pidin seda KOHE nägema, mitte kunagi hiljem netist. Kanal 11 kahjuks küll ei näe, nii et ekstra jäi vaatamata.

Nii piinlik kusjuures polnudki, kui ma oleks arvanud, aga huumorit sai muidugi kõvasti. Igal juhul vaatamist väärt.

Eelvoorust jäi meelde grillkana, kes ütles, et ta ongi selline ja ei saa sinna midagi teha. Jajaa, saad küll. ÄRA KÄI SOLAARIUMIS ja oledki varsti normaalne 😀

Teine eelvooru pirn oli muidugi too pikk tšikk, kellele ei meeldinud, et Niit tal number suuremad teksad osta käskis. Ma küll hästi ei saanud aru, miks ta seda ülekaalus süüdistamisega võrdsustas, numbreid meenutades tundub ta küll alakaaluline olevat, aga ka alakaalulised võiks parajaid riideid kanda 😛

No ja kuulus disainer Fokin 😀 Ja see, kuidas kõik, kellelt mõne modelli nime küsiti, ikka esimeste hulgas Tyrat pakkusid. Oh jah. Aga no nalja peab saama, eks.

Kaja Vunder (miks ta nüüd äkki Wunder on, sellest ma aru ei saa) oli mulle äärmiselt tuttav nimi. Ma olin ju keska ajal maailmasuurim Brosnani ja Bondi fänn ning kui ta ühes filmis paariks sekundiks kaadrisse jõudis, kaasnes sellega ka Kroonika esikaas. Oo aegu ammuseid, see oli Tomorrow Never Dies, mida ma läksin vaatama ainult sellepärast, et plakatil oli nii ilus mees ja nii minust lootusetu Bondi fänn saigi. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida… Hoopis sellest, et ma ei kannata Kaja häält – ma ei oska selle kohta isegi sobivat omadussõna leida. Liiga peenike või piiksuv või… Maitea. Igatahes häirib.

Ja kui žürii grillkanasid kritiseeris, siis minu meelest on Jõgger ka näost liiga pruun, no ei jätnud just maailma kauneimat muljet 😛 Ja ega mind eriti ei huvita, kas see pruun tuli solaariumist või purgist, kole oli ikka.

Niit ja Volkmann olid ägedad.

Soengud oli nii igavad – kohe näha, et Eesti värk. Lõikame katkised otsad ära, föönitame ja korras. Enamiku puhul ju rohkemat ei tehtud! Ja MIKS oli nii suur draama, kui hirmpikkadest juustest osa maha lõigati, nii et jäid järele lihtsalt pikad juuksed 😀 Oleks poisipea lõigatud, siis saaks veel aru.

Minu esialgsed lemmikud on Keiu ja Lisann (ehkki ma ei saa kurbusega juurdlemata jätta, kui noor tema laps olla võis ja kui kaua nad lahus olema pidid) – ja nendest viimastest lisandujatest oli too tantsutreener (Kerli?) ka huvitav.

Ega’s midagi, ootame järgmist esmaspäeva. Miss J kohale lennutamine on muidugi superluks, annab asjale kohe vunki juurde.

Mõtteid toidust

23/02/2011 / film, puhas toit, toitumine / 1 Comment

Veidi üle nelja kuu tagasi lubasin ära vaadata filmi Food, inc. Täna lõpuks vaatasin. Ja pani sügavalt, VÄGA sügavalt mõtlema.

Kogu see ökoteema on keeruline. Ma usun kõigest hingest keskkonnateadlikku elamisse, tervislikku toidu söömisesse jne. Aga vahetevahel viskab üle ja ma väsin nii kohutavalt ära – soovin, et saaksin pimedana edasi elada, nii oleks palju kergem. Sest ma tean – inimeste ökovaimustust kasutatakse ära ning sageli on raske aru saada, kas on siis tegu rohepesuga või mitte.

Ma võin palju lugeda ja uurida, palju filme vaadata… Aga minu häda on selles, et ma kipun seda kõike liiga kergesti uskuma. Ma olen nii noor, mul pole piisavalt elukogemust ja nii laialdasi teadmisi kõigest, mis oluline on… Ma ei saa kunagi olla kindel, kas see, mis mulle õige tundub, seda ka päriselt on.

Aga muidugi ma uurin ikka edasi – harin ennast nii palju, kui võimalik. Ja seniks lähtun lihtsalt oma sisetundest.

Pärast selle filmi vaatamist on mul tohutult hea meel, et ma elan väikeses Eestis. Eelistades kohalikku toitu, on mu toidulaud igal juhul tervislikum kui keskmise ameeriklase oma. Muidugi, ka meil on kindlasti igasugu tootjaid, aga… Üldiselt on asi siiski tunduvalt parem.

Ja taaskord sai kinnitust minu sügav sisetunne, et see tee, mille ma olen valinud, on õige. Jah, ma ei saa kunagi olla päris kindel, kas toit, mida müüakse mahesildi all, seda ka on. Jah, on kindlasti võimalik, et kontrollide ajal (mis on kahtlemata karmid, kuid neid tehakse ju harva) on kõik korras, muul ajal aga kasutatakse jama. Aga ma olen positiivne ja ma tahan uskuda, et see pole nii. Ma arvan siiralt, et enamik Resti mahetootjaid teeb oma asja hingega. Kasvõi juba sellepärast, et Eesti on nii väike, et mahetoidu tootmisega pole nagunii võimalik suuri rikkusi kokku ajada 🙂

Kõige parem oleks muidugi kõike ise kasvatada ja ma üritan vaikselt selles suunas liikuda. Ja mahemärk pole sugugi kõige olulisem – ikka usaldusväärne müüja. Ja äärmiselt oluline on igal pool oma arvamust avaldada – kui me soovime, et poodides oleks rohkem kodumaiseid ja mahetooteid, siis peame sellest poodidele teada andma.

Ma kirjutasin ükskord Selverile ja nurisesin pasteedis sisalduva naatriumglutamaadi üle, ühtlasi soovitasin neil kätte võtta ja hakata Eesti toidupoodide mahepioneeriks – pakkuda võimalikult laias valikus kodumaised ja mahedaid tooteid, sest nõudlus selle järele ainult suureneb. Nad vastasid mulle väga kenasti – ütlesid, et E621 on pasteedis sisalduvas maitseaines, millele nad pole seni sobivat alternatiivi leidnud, et sisaldus on väga väike… Ja et mu kiri edastatakse kindlasti ka juhtkonnale, et nad teaksid, mida kliendid soovivad. Jah, võib ju olla, et see kõik on ilus vale – et tegelikult nad kasutavad rõõmsalt seda maitseainet edasi ja mu kiri läks prügikasti. Aga ma loodan ja arvan, et siiski mitte 🙂

Ma kirjutasin hiljuti Salvestile, olles kiiruga ostnud purgi hernesuppi ning avastanud kodus silti lugedes sealt seest sellesama naatriumglutamaadi, mis ajas mind suisa ahastusse. Sain neilt vastuse, et nad töötavad alates eelmise aasta lõpust oma toodete koostise muutmise kallal, et sealt E621 eemaldada. Et praegu on olemas hernesupp suitsuribilihaga, kus seda pole. Suurepärane ju!

Jah, muidugi oleks kena teha alati kõik toidud kodus nullist valmis, aga paraku alati ei jõua/ei viitsi. Ja selleks puhuks on kodumaine purgisupp üks parimaid poolfabrikaate, mis ma oskan välja mõelda. Kunagi ehk saame nii kaugele, et teeme ise kõik supipõhjad valmis, seni aga ostan rõõmuga Salvestit.

Nii et ma olen lõpmata tänulik – selle eest, et ma elan väikeses Eestis ning et meie rahaline seis on praegu piisavalt hea, et ma ei pea ostma kõige odavamat toitu. Ja ma üritan edaspidigi osta võimalikult palju kohalikku, kodumaist, mahedat, väiketootjatelt… Ja ma tean, et see alati ei õnnestu, ma tean, et ma olen vahel väga laisk, ma tean, et meie toidulaud on praegu väga ühekülgne… Et praegu tuleb 90% toidust Selverist (enamik sellest sugugi mitte mahe, aga vähemalt suures osas kodumaine ja E-vaba)… Aga ma püüan.

Ja sellest teadmisest mulle praeguseks täiesti piisab.

Võib ju öelda, et elamine on üldse kahjulik, ei jõua kõike jälgida ja silte lugeda… Tõepoolest, on asju, mille puhul me ei saa midagi muuta. Aga on ka tohutult palju kohti, kus me saame valida. Ja toit, see võiks olla üks tähtsamaid valikuid – me ju sööme seda sisse!