Jäin siin TV3 pealt ühte filmi vaatama – In Good Company – ja naersin mõnuga. Kohe tuli reklaam ja tsitaatide alt oli sama koht täitsa olemas:
Dan Foreman: [picking up another phone to interrupt his daughter’s phone conversation with her new boyfriend]: Hello, this is Mr. Foreman. If you give my daughter an alcoholic beverage or a joint, I will hunt you down and neuter you.
Mh… Kirja panduna ei kõla see üldse nii naljakalt. Näitlejatöö oli oluline osa 🙂
Ma ütleks, et eilne päev läks igati plaanipäraselt.
Väljasõit täpselt kell kümme, nagu lubatud. Kaheteistkümneks olin Tallinnas ja sõitsin otsemat teed pidi Merlise poole. Mõned saiakesed, kohv ja mõnus jutuloba hiljem avastasin, et kui tahan enne kino Beebimaailmast läbi jõuda, tuleb kohe liikuma hakata. Poes sai käidud ja lina ostetud, Merlis kinno kaasa kutsutud.
SATC 2 oli mõttetu 🙂 Tähendab, ma ei kahetse, et ära nägin, kõigile fännidele soovitan ka, aga võrreldes esimese filmiga oli kuidagi tühi. No ja esimene film, mis oli täitsa hea, oli sarjaga võrreldes liiga veniv. Ühesõnaga allakäik. Kui sarjas mahutati igasse 25-minutilisse ossa üks konkreetne probleem, lisaks veel pikemaajalised teemad – sai nalja ja oli huvitav… Siis esimeses filmis olid küll täitsa arvestatavad probleemid, aga film ise lihtsalt liiga pikaks venitatud. Ja teises filmis olid küll probleemid olemas, aga neid käsitleti niivõrd möödaminnes ja pealiskaudselt – peamine oli glämm, luksus ja palju kalleid riideid. Liiga kerge ja tühine isegi minu maitsele, oleks enamat tahtnud 🙂 Kui kolmas film peaks kunagi tulema, siis vist nii suure kannatamatusega enam kinno ei kipu, samas ära vaatan kindlasti.
Pärast kino kihutasin läbi vanalinna Toompeale Marist õnnitlema. Siis istusime veidike kohvikus, seejärel ühikas, siis sõitis nende pere Pärnu poole, mina aga andsin alla tekkinud isule ja läksin Mandarini hiinakat sööma.
Lõpuks korjas Pips mu Kristiine juures peale ja viis enda poole. Tegi mulle suuure mõnusa voodi, rääkisime terve õhtu juttu ja miski hetk olevat ma poole sõna pealt magama jäänud 😀
Hommikune väljasõit oli planeeritud 7-7.30 vahele ja tõepoolest – juba enne poolt oli auto maja ees ning üheksaks olime Pärnus.
Oo, mul oli väga tore päev. Nautisin täiega vabadust ja seda, et ei pidanud kogu aeg kellegi teise pärast muretsema. Õhtul tuli muidugi Plika-igatsus peale, täna hommikul ei jõudnud ära oodata, millal teda kallistada saan 🙂
Varajasest ärkamisest tulenevalt olin nii väsinud, et ei jõudnud teistega laadale minna (no seal Raeküla turu juures oli) – lesisin paar tunnikest voodis ja turgutasin ennast. Selleks ajaks, kui kõik tagasi jõudsid, oli juba hulka värskem olla. Plika sai söödetud ja tuttu pandud – jäi üle ma ei tea kui pika aja magama ühegi piuksu ja protestikisata, viie minutiga. Juhtuks seda aga tihemini 😛
Käisin kiirelt pesus ja tõmbasin küüntele kihi lakki peale, nüüd on juba ütlemata mõnus olla. Abikaasa läheb tunni pärast tööga tutvuma ja minu õhtupoolik näeb ette Külliga kokku saamist. Ilm läks muidugi metsa ja vihma hakkas tibutama, nii et mänguväljaku plaanid tuleb sujuvalt ümber mängida… No aga kõigepealt tuleb ju üldse Plika ärkamist oodata, selle aja peale on äkki jälle ilusam ka.
Ei väsi vingumast 😛
Igal pool kirjutavad kõik sellest, kuidas SATC 2 vaatama lähevad, mina lihtsalt ei saa. Nii lootsin, et tuleb järgmisel nädalal, aga ei – tuleb hoopis The Back-Up Plan, mida ma küll näha tahan, sest Lopez on äge, aga vaevalt et selle eest maksma hakkan. No ja siis tuleb muidugi jaanipäev, nii et kino on üldse kinni.
Hea küll, ma võiks pea anda, et paar päeva tagasi väitis kino koduleht veel seda, et kinni ollakse 21-28. juuni, nüüd on ainult 21-24… Seegi hea. Aga siiski. See, et nad oma kaht filmi näitavad, ei garanteeri mulle SATCi.
Täiesti p*rsekukkund üritus ühesõnaga. Millal küll keegi Pärnusse normaalse kino teeb? Ma nagu ähmaselt mäletan, et keegi kuskile (Port Artur 2?) kunagi olevat plaaninud… Aga nojah, väikelinn ja masu, mis siin ikka tahta.
Irooniline on see, et ma ei käi juba aastaid pea üldse kinos, tegu on tõesti ainsa filmiga, mille puhul minu jaoks suur ekraan oluline on. Vanasti oli teine selline Bond, Craig mulle aga ei meeldi, viimane film oli eriti mõttetu (kinno jäi õnneks minemata, sest Plika sündis enne ära, see oleks olnud ka tõeline raharaisk), seega vaatab edaspidigi arvutist. Äkki on SATC 2 ka nii halb, et kolmandat ei tunne enam vajadust kinos vaadata? Elame-näeme. Praegu hoian ennast sihilikult igasugu arvustustest eemal, et kogu sisu üllatuseks jääks. Näis, kaua veel kannatama pean.
Virina lõpp 😛
Olen juba mitu päeva vaadanud, et küüned on kogemata pikaks kasvanud, täna öösel kell üks otsustasin, et oleks hea aeg need punaseks lakkida. Päris naljakas tunne on nüüd.
Vaatasin ära filmi Valentine’s Day. Abikaasa on muidu hästi leplik ja nõus igasugu kerget kräppi minuga koos vaatama, kuna ta aga nagunii magas, siis mõtlesin, et vahet pole, ei hakka teda piinama. Sest no näiteks It’s Complicated, mida me viimati vaatasime, see oli ikka nii halb, et jube kohe.
Aga Valentine’s Day oli üllatavalt hea. Ma arvasin, et see on tüüpiline mõttetu happy ending romantiline komöödia ja eks ta ju põhimõtteliselt oli ka. Aga seal oli palju mõnusaid ja natuke ebatavalisi tegelusliine sees, palju tuttavaid näitlejaid, lisaks olid lõpplahendused ka enamjaolt midagi muud, kui oleks oodanud. Paremad ühesõnaga 🙂 Mina annaks sellele filmile küll rohkem punkte kui IMDB 5.7.
Aga nüüd on küll viimane aeg magama minna.
Kuna ma pole veel suutnud otsustada, mida järgmisena kõige targem heegeldada oleks (nõuandeid?), teen seni lõnga. lõikumine ja sõlmimine on õhtuse filmivaatamise kõrvale igati mõnusad tegevused.
Love happens on puruigav film, ei soovita mitte kellelegi. Tõepoolest, teil on selle ajaga targematki teha! IMDB annab ka ainult viis punkti, no ma annaks vist veel vähem. Ausalt öeldes ma üldse ei tea, miks ma selle filmi tõmbasin, treilergi polnud miskit erilist. Segadusehoos ilmselt 😛
Filmis oli muidugi ka üks helge hetk, kus me tõeliselt naerda saime. Peategelane – mees, kelle raamat leinaga toime tulemisest saab bestselleriks – läheb ühe oma koolituse käigus kõigi seal osalevate inimestega ehituspoodi, et aidata oma poja surmast üle saada isal, kes ametilt remondimees ning kuna poeg töötas temaga koos ja sai tööpostil surma, siis ei suutnud ta pärast enam remondipoodi sissegi minna.
Noo, ilus julgustav jutt, läheb lõpuks sisse… Keegi ulatab talle tööriistavöö, paneb selle peale… Pühaliku muusika saatel liigub seina juurde… Võtab sealt… HAAMRI… Kaalub käes ja paneb lõpuks vöö külge. Ja meie möirgame naerda.
Keegi peale Kessu ei saa sellest hindamatust stseenist vist küll aru. Või on mu blogi lugejaskonna hulgas teisigi sama andunud Dexteri fänne, kes praegust hooaega jälgivad ning hinge kinni pidades viimast osa ootavad?
If I had a hammer…
Igatahes au ja kiitus Dexteri loojatele – neljanda hooaja algus oli täiesti jama, aga lõpuks suutsid nad pinge mõnusasti üles kruvida. Ei suuda järgmist esmaspäeva ära oodata…