Tegelikult aeg ju lippab
Ma ei saagi täpselt aru, miks ma kartsin nii kangesti lastega kolmeks päevaks üksi jääda – tegelikult saan ma sellistel puhkudel kenasti hakkama. Jah, eilne pliidiremont ja sellest tulenev hilisem suurem koristamine olid veidi halvasti plaanitud, aga nö tavalised asjad sujuvad mõnes mõttes isegi ladusamalt.
Kultuurkihi koristamiseni ma ei jõudnudki, tegin selle asemel ahjus saiakesi, lugesin ja korjasin kolmveerand liitrit vaarikaid, mille lapsed ärgates nahka pistsid – puhas töö! Käisime poes, saime viis minutit mänguväljakul olla, siis hakkas tibutama ja tulime koju ära. Lapsed mängisid veel natuke omaette, siis oligi juba Poisi magama panemise aeg, Plikaga sõime õhtust ja enne kümmet oli ka tema voodis.
Vaat, kui ma olen üksi ja tean, et kellegi peale pole loota, siis ma ei loodagi ja kõik saab õigeaegelt tehtud. Kui Abikaasa on kodus, siis loodab üks teise peale ja vastupidi, lõpuks jääb kõik hoopis venima. Ja ma olen kannatamatum ka, kui on olemas teine, kellele toetuda. Muidugi meil on Plikaga mõlemal päeval mõned tülid olnud, no ma ei kannata vahel üldse neid situatsioone, kus ta tüüpilise kahesena pool tundi kummuli maas nutab, sest ma julgesin ise WC poti nuppu vajutada või mis iganes. Ma üldiselt küll jään rahulikuks ja hoian ennast tagasi, aga vahel kihvatab ja siis on draama. Suurema osa ajast saime siiski ilusasti läbi 🙂
Kui Abikaasat pole pikemat aega kodus, püsib kõik palju paremini korras – ma koristan kõik ära ja suudan seda korda ka hoida. Laste järelt on lihtne koristada, nõusid on vähem pesta, üks inimene on vähem, kes oma asju igale poole laokile jätab. Ja korras kodus on rõõm elada. Koristamine on 95% minu teema ja ma pole sellele vastu, sest mina olen ikkagi kodune, mulle meeldib seda teha jne. Lihtsalt frustreeriv on vahel, kui mul on tunne, et ma alles lõpetasin hunniku nõude pesemise, aga jälle on kraanikauss kuhjas või et alles ma lõpetasin koristamise ja jälle on kõik kohad asju täis.
Kui ma üksi olles süüa teen, pesen kõik nõud alati juba toidu valmistamise ajal ära, kõik nõud ka alati kohe pärast sööki. Ja kõik asjad panen alati kohe omale kohale tagasi, näiteks rätiku pärast Poisi pepu kuivatamist või mähkmepüksid pärast jalast võtmist, mänguasju korjan möödaminnes ikka kokku. Abikaasa on aga see tüüp, kes viskab kõik asjad sinna, kuhu juhtub – pmst üks laps juures, kelle järelt koristada. Okei, ta mingi hullem räpakoll pole, mustad riided jõuavad ikka õigesse kohta, süüa tehes ta ilmselt osa nõusid peseb ka jooksvalt ära jne. Aga just need märjad käterätid ja laste riided ja… No ühesõnaga palju palju kergem on hoida korda, kui teda kodus pole 😛
Tavaliselt Plika magamisajad alati venivad kohutavalt. Hea küll, Plika sai eile lõunaunne pliidiremondiga seotud jamade tõttu alles kell neli, aga täna oli ta voodis juba enne poolt kahte, mis on viimaste kuude rekord. Mõlemad õhtud on ta enne kümmet voodis olnud… Ja mingeid probleeme pole, on ilusti magama jäänud. Ma ise mõtlen, see uneasi on nii hea sellepärast, et kui ma olen üksi laste eest vastutav, siis ma ei jõua ära oodata, et nad magama saaks ja minul puhkemoment oleks. Aga kui Abikaasa on ka kodus, siis saab rohkem omi asju teha, kuni teine lastega tegeleb, nii see laste magama panek edasi lükkubki. Laisad vanemad oleme 😛
Kõige parem oleks ikka konkreetsed ülesanded ära jagada – kas teeb üks ühte ja teine teist või siis üle päeva vms. Siis pole seda värki, et loodame, et teine teeb ja lõpuks jääbki tegemata – või noh, saab ikka tehtud, aga liiga hilja. See pole ju tegelikult normaalne, et Plika õhtul kell üksteist magama läheb. Poole kümne ja kümne vahel, nagu viimased kaks päeva, on täiesti okei.
Ah, mis ma jahun, lähen parem magama. Loodetavasti tuleb homme veel parem päev ja loodetavasti tuleb Abikaasa homme koju 🙂