igapäevaelu

Andsin täna oma elu esimese digiallkirja – vähemalt üritasin 😛 Kindlustuslepingus sai mingi asi valesti, ei viitsinud uuesti panka minna. Eks homme saan teada, kas tegin kõik õigesti või näiteks salvestasin valesti, nii et allkiri ei saanudki alla. Ja see krüpteerimine… Uhh. ma ei tea, ühest küljest tundus kõik väga lihtne, aga neid aknaid järjest hüppas ette ja üldse… No loodame parimat. Kui hakkama ei saa, võin alati viimase hädaga kohale minna 😀

—

Tuli jälle meelde, et nüüd peame kindlasti beebimonitori muretsema. Enne polnud nagu karjuvat vajadust, aga nüüd – oma aiaga ja külmal ajal – tahaks juba küll. Uksi ega aknaid praeguse ilmaga just pikemalt lahti hoida ei tahaks, pind nüüd suht suur ka, ringi toimetades ei kuule ju kuidagi muidu väljast viginat. Ja eelmisel suvel Tähtveres oleks ka monitor kasuks tulnud – kui Plika õhtul toas magas ja meie veel aias chillisime.

Ühesõnaga monitor tuleb osta ja võimalikult kiiresti. Aga selle puhul, pean tunnistama, ei viitsi ma üldse mingit uurimustööd teha. Nii palju ainult tean, et need tavalised, mis ainult paarisaja meetri kaugusele levivad, ei tule kõne alla, ikka raadiosaatja tüüpi. Tean, et Cobra omi soovitatakse päris palju, ilmselt mõne sellise ostabki. Kui keegi siin just ei peaks mulle ütlema, et miski on veel parem või odavam 🙂

Uusi üldse ei taha, pean tunnistama, otsin kasutatult. Ühe kuulutuse leidsin, sinna saatsin meili, sain just vastuse. Eelmise aasta augustis ostetud ja vähe kasutatud Cobra MT725, hinnaks 600 kr + postikulu. Mis te arvate, ostan ära? Ikka parem, kui poest ja 850 kr…

—

Naljakas, ma ei oska oma uuest kodust rääkides seda kuidagi nimetada. Noh, kui on kontekst, kus peaks ütlema mitte kodu, vaid korter/maja. Korter see nagu pole, maja kõlab nii, nagu me elaks seal üksi, majaosa/pool maja kõlab ka kohmakalt. Ma seal ülal kirjutasin: pind on suht suur ka. Sellesse konteksti ükski neist väljenditest ei sobinudki.

—

Huvitav, kas ei ole kedagi, kes selle nädala lõpus tuleks Tartust Pärnusse… Saime teada, et Elisa netti meie uude koju ei saa (loe: Elion pole loll ja teab, et kui nad oma kaablit Elisale välja ei üüri, võtab klient neti neilt, sest muud valikut tal pole :D), seega peame oma Elioni ühenduse Tartust siia kolima, aasta tagasi jäi see meie Tähtvere kodu uutele üürnikele laenuks.

Ühenduse kolimine iseenesest on imelihtne – üks kõne klienditeenidusse ja 30 krooni teenustasu järgmise kuu arvel. Aga kõik seadmed on ju ka Tartus! Sain Elisast kirja samal päeval, kui Abikaasa Tartus käis, aga siis oli juba liiga hilja, muidu oleks saanud modemi kohe kaasa võtta. Nüüd siis pean leidma kellegi, kes tuleks Pärnusse või laskma pakiga saata, mis on võrdlemisi tüütu, õigemini jälle lisakulu.

Mis on kõige odavam viis pakki saata? Cargo või Eesti Post? Viimase puhul vist maksikirja mõõtudest läheks üle? Modem ise suht kerge, toitejuhe kaalub ilmselt rohkem 😛 No ja põrutada ei või ju saada, peab olema kindlalt pakitud… Äkki peaks üldse paluma see mõne Pärnu bussi peale panna ja bussijuhile nt 25 kr anda vms? Ma ei tea, palju see normaalne taks oleks, kas see on äkki liiga vähe? Samas bussijuht ju nagunii sõidab ja mingit lisavaeva see talle ei tekita… Ei teagi, milline variant kõige mõttekam oleks. Järgmiseks esmaspäevaks vaja igatahes kätte saada. Ja kohe homme-ülehomme nagunii ei saaks, nad peavad endale ju uue neti muretsema kõigepealt. Õnneks Elion on kiire, nädalase etteteatamisega peaks saama küll.

—

Ja kas keegi pole millalgi lähiajal Tallinnast Pärnusse tulemas? Keegi, kes viitsiks enne kahes poes käia ja mulle paar asja osta? 😀 Mul oleks vaja veel paari sellist madratsikaitset Mustamäe teel asuvast Beebimaailmast ja Loodusperest mini veelaborit 😛 Sellel on praegu sõbrakaardiga soodushind – mõtlesin, et võiks ju testida, kuidas meie uues kodus vesi on. Ma ei tea, kas see sõbrakaardi soodustus üldse kehtib, kaart ju minu käes. Aga nad on seal üldiselt suht vastutulelikud, kui ma nt ette kirjutaks ja ütleks, et keegi tuleb mulle ostma, siis nad kindlasti teeks talle ka soodustust.

Kaidiga ma tegelikult millalgi rääkisin ja ta vist isegi põhimõtteliselt oli nõus… Aga ma ei teagi, mille taha asi jäi, kas tal polnud aega poodi minna vms. No ja siis ma mõtlesin ise tlna tulla see nädalavahetus, aga tuletati meelde, et Plikal on sünnipäev (hea ema olen, eks), seega jäi ära.

Nii et üks variant olekski, et käin ikka ise ära, aga neid asju tahaks üsna kärmelt, seega pole kuskile edasi lükata. Ja see kõik nõuab ju hullu orgunni! Peab leidma sellise päeva, kus ema oleks nõus Plikat hoidma või Abikaasa saaks vaba(d) päeva(d) võtta ja seda ise teha. Kui tahan ööseks jääda, siis öömaja vaja (st Pipsil peab minu jaoks vaba õhtu olema :P), no ja et sõpradel üldse aega oleks minu jaoks, mistõttu nädalavahetus oleks ilmselt parem – Kratiga tahaks lõpuks kokku saada, Merlist kah näha… Siis tuleks veel otsustada, kas lapsega on mugavam bussis (kiirem) või rongis (rohkem ruumi ja odavam pilet, aga sõidab harva ja tunni kauem). No ja ideaalis tahaks muidugi üldse kellegi auto peale saada, kes nagunii sõidaks ja bensiiniraha ka ei tahaks 😀

—

Ma ei tea, vbla olen asjatult kitsi, et tahan nii kangesti igalt poolt kokku hoida? Kui ma saan osta KODU… Ja pesumasina ja voodi ja madratsi… Miks ma siis ei võiks maksta paarsada krooni tallinna piletite eest või 50 krooni paki saatmise eest, need on ju eelmiste väljaminekutega võrreldes kaduvväiksed summad? Samas kogu selle kodu ostmisega kaasnevate omafinantseeringute ja tasudega tõmbasime ennast nii nulli, kui üldse tõmmata sai, isegi ajutisse miinusesse. Õnneks Abikaasa vanavanemad omal algatusel natuke toetasid, ainult tänu neile saime miinuse väga kiirelt likvideerida ning voodi ja madratsi osta, meie enda selle aasta eelarvest oleks ainult pesumasina jaoks jätkunud, ülejäänud ressursid lähevad laenu tagasi maksmiseks, mille omafinantseeringu jaoks võtma olime sunnitud. Jumal tänatud, et mul üldse oli sõber, kellel oli selline raha olemas, kellelt ma üldse julgesin laenu küsida ja kes mind ka piisavalt usaldas, et seda anda. Me ei räägi siinkohal päris paarisajast kroonist, eks…

Nii et raha oleks nagu palju, aga samas nii vähe… Ja sellises situatsioonis olen juba loomu poolest paratamatult meeletult kokkuhoidlik. Kui on võimalik saada odavamalt või tasuta (nt kellegagi koos tallinna sõites või leides kellegi, kes asjad ära tooks, selmet neid postiga saata), siis ma alati kasutan seda – väljaminekud seoses uue koduga on nii suured, et tuleb hoida kokku igal pool, kus vähegi võimalik.

Meil oli ju kõik ilusti ära arvestatud, et saame kõvasti kokku hoides kogu vajaliku remondi oma eelarvega tehtud. Mõni aeg tagasi turgatas mulle aga pähe esialgsetest plaanidest teistsugune, palju parem, suisa ideaalne võimalus ruumipaigutuseks ja see eeldab otse loomulikult veidi suuremaid ümberkorraldusi, paari seina lõhkumist ja ehitamist, paari ukse liigutamist, paari uut akent ja paari teise akna kohest väljavahetust ja… Kulukas lõbu ühesõnaga. Aga ei saa vist enam kuidagi odavama variandi juurde jääda – nüüd, kus see ideaalne juba peas on. Kõik oleks lihtsalt niivõrd palju parem ja loogilisem ja kui me rahulduks esialgse mitte nii hea variandiga, siis mõtleksin edaspidi kogu aeg sellest, mis oleks võinud olla.

Nii et tuleb kuidagi lisaressursse leida – mis siis, et see plaan meie praegust niigi vaevu ots otsaga kokku tulevat remondieelarvet ilmselt umbes kahekordistab. No eks sellest räägib millalgi ehitajaga, vaatab, kui palju annab juppide kaupa teha, osaliselt kindlasti saab, ehkki päris palju tuleks siiski korraga teha.

Where there’s a will, there’s a way… Ühesõnaga kui midagi väga tahta, küllap siis kuidagi tekivad ka vajalikud vahendid, arvan ma.

—

Paar päeva tagasi jõudsin aga arusaamisele, et raha on ja jääbki järgmiste aastate jooksul ühepalju (loe: VÄHE :D) olema, aga puhkust lihtsalt ON vaja, seega pole mingit mõtet seda rahapuuduse taha varjudes edasi lükata, mõned kulutused lihtsalt tuleb teha. Ja ma ei pea siin silmas soojamaareise, eks, lihtsalt väikest keskkonnavahetust ja aja mahavõtmist teises linnas elavate sõprade külastamise näol.

Tallinna plaanist juba kirjutasin, lisaks on Jõgeva-Tartu plaan. Abikaasa tahaks Tartus sõpradega korralikult kõmmida, mina tahan Haide uut põnni näha, enne kui ta lootusetult suureks kasvab (ja tema minu oma samamoodi :D).

See kõik nõuab ka hullu orgunni – leida aeg, mis sobiks nii Haide perele, Abikaasa sõpradele (ühesõnaga ilmselt pigem mingi nädalavahetus) kui ka minu emale, kes peab meie road tripi jaoks autot laenama. Aga see kõik on tehtav, arvan ma. Ja ei jõua ära oodata!

—

Hehee, üks naljakas seik seoses eelnevalt mainitud nulli tõmbamisega 🙂 Täna pesumasinat valimas käies otsustasin lähedal asuvast New Yorkerist läbi lipata – ma võtan seda juba tükk aega ette, kuidagi ei sattunud linna, hädasti oli vaja veidi oma pesuvalikut täiendada.

Läksin siis kohale, valisin oma bokserid välja, läksin kassasse maksma. Arve suht väike, miskine 123 krooni vist. Andsin krediitkaardi, sest tavalisel nii palju polnud ja ehmatasin ennast pooleks, kui krediitkaardil ka raha ei jätkunud. No mul limiit ainult 3000 kr, maksin sellega ju madratsi ettemaksu (no et keegi ära ei ostaks, meie rahalaevad olid alles veidi hiljem saabumas) ja jätsin enda meelest küll piisavalt veel igasugu muudeks väljaminekuteks, aga ju siis olin suutnud paar korda toidupoes käies juba kaardi peaaegu tühjaks tõmmata.

Lõpuks sain ikka makstud – ühe paari eest krediitkaardiga, teise eest deebetkaardiga. No täitsa piinlik oli, sihuke olematu summa ja ikka pole raha – tundsin ennast nagu šopahoolik, kes oma krediitilimiite ületada üritab…

Läksin siis poest välja ja minut hiljem turgatas pähe – mul oli kotis eraldi pandud sularaha, mida ei olnud jõudnud veel automaati panna, nii et oleks probleemideta sellega maksta saanud. Aga no ei tulnud meelde ja nii klapitasime viimaseid kroone erinevatel kaartidel.

Rahvast oli õnneks vähe, nii et keegi minuga tegelemise pärast sabas ootama ei pidanud, müüja oli ka sihuke heatujuline, ei lasknud ennast kuidagi häirida.

—

Kui me täna pesumasinale kohta otsimas käisime, siis avastasin, et ma olin küttesse puutuva veidi valesti meelde jätnud. Arvasin, et vett soojendab vannitoa ahi, aga tegelikult hoopis seesama pioneer pliit, mis kogu seda poolt kütab, kus me esialgu elame.

Vannitoa ahi kütab lihtsalt vannituba ja selle kõrval asuvat suuremat teise poole tuba, teine pliit kütab teist kööki ja teise poole väiksemat tuba. Memmeke ütles, et tema pole vannitoa ahju enam üldse kütnudki, vahel ainult puhurit kasutanud, aga mina arvan, et meie ikka kütame, sest ma olen jõle külmavares ja tahaks ikka hästi sooja vannituba. Või no kõigepealt muidugi katsetab, kuidas ilma on, äkki polegi nii hull.

Aga kui me peaks seda ahju ka kütma hakkama, siis kütab see nagunii veel ühe toa soojaks, nii et me võiks isegi kohe pmst kolm tuba kasutusse võtta. Natuke teistest eraldatum see ju on, aga… Elutoa võiks siis äkki sinnapoole teha. Või ma ka ei tea, peab mõtlema. See lahendaks probleemi, kuidas Plikat uues kohas magama panna.

Me nimelt ei suuda kuidagi otsustada, kuidas seda targem teha oleks, kui meil alguses ainult kaks tuba kasutuses on. Siin Pärnus on ta ära harjunud õhtuti suures voodis magama jääma ja kuna uues kodus tahaks nagunii võimalikult kiiresti eraldi lastetoa teha, siis ühest küljest ma leian, et oleks mõttekas Plika kohe eraldi tuppa magama panna, no et poleks hiljem ümber harjutamist. Nagunii uus keskkond, äkki läheb kergemini. No seda küll, et kui me lõpuks päris lastetoa teeme, siis see tuleks teise ruumi, aga vähemalt oleks tal siis eraldi magamise harjumus olemas.

Aga sel juhul tähendaks see, et Plika voodi on elutoas ja me ei saaks seal õhtul nii kaua midagi teha, kuni ta sügavalt magab… Ja siis ka väga vaikselt.

Teine variant oleks see, et magame kõik koos magamistoas, kuni suurema remondi teeme ja teised kaks tuba kah kasutusele võtame. Aga ma ei tea, kas meil õnnestuks Plikat samas toas veenda, et ta OMA voodis magama peaks, mitte meie voodis, eraldi tubades oleks ehk kergem. Seda nagunii, et oleks mugavam lapsi magama panna, kui nad magaks eraldi tubades, ühe vigin ei segaks teist.

Aga jah, kui nüüd hakkaks seda vannitoa ahju nagunii kütma, siis pmst VÕIKS kolmanda toa kasutusse võtta. Ja siis ma muidugi mõtlen, et kui palju ma reaalselt seal elutoas üldse oleksin, kui päeval lastega toimetan. Või õigemini – kui palju on Plika nõus oma toas mängima, kui mina olen oma toimetustega teises toas ja köögis. Siiani on ju nii olnud, et elutoas on nii minu arvuti ja muud tegemised kui Plika mängunurk.

Lisaks saime teada, et vanasti oli teise köögi pliidi asemel olnud üks suur ahi, mis küttis nii kööki kui mõlemaid tolle poole tubasid. Väga kahju, et see ümber tehti! Pikemas perspektiivis, arvan, võikski jälle vanamoodi tagasi teha – ahi kütaks tervet seda poolt, vannitubadesse paneks üldse põrandakütte, sest seda ahju vannitoast ainult sooja jaoks kütta on ikka suht mõttetu. Põrandaküte on küll kulukas (elektriarvete mõttes), aga vannituba on nii niiske ruum, et sinna oleks nagunii vaja korraliku kütet ka suvel, kui puudega kütta ei taha.

Ja kui me tahame, et vett oleks võimalik soojendada nii elektriga (suvel) kui puudega (kui külmal ajal sama süsteem nagunii kütab, pole ju mõtet lisaks elektrit kulutada, kui soe vesi niisama tuleb), kas peame lihtsalt elektriboileri juurde panema, nii et jääb kaks süsteemi ja kaks boilerit või on neid võimalik kuidagi ühildada? Kahtlane… Aga ma ei tea noist asjust midagi, eks tuleb asjatundjate käest küsida.

Oh, no see kõik on juba kaugem tulevik.

—

Hea küll, tahtsin ainult paarist asjast kirjutada ja jälle tuli romaan kokku, ma olen ikka parandamatu. Viimane aeg magama minna!