Emotsionaalne väsimus
Nii hull asi pole, et keegi mu tujude all kannataks – Abikaasa peale olen küll paar korda turtsunud, peamiselt töiste ületundide pärast, lastega olen suutnud õnneks rahulikuks jääda. Aga sisemuses ma hetkel küll rahulik pole, lihtsalt välimiselt sunnin.
Eks seda oligi oodata, et mingi hetk juhe kokku jookseb. Ma loodan, et saan selle kenasti kiirelt lahti harutatud, energiat ja positiivsust on vaja.
Eile õhtul kurjustasin Abikaasa peale, kes järjekordselt lubas õigeks ajaks koju tulla, mis järjest hilisemaks nihkus, lõpuks jõudis poole viie asemel seitsmest. Aga see on juba üks teine jutt, ei hakka sel teemal üldse mõtlemagi.
Sättimise poole pealt jõudsin eile ainult pesu pesta, veidi kööki kraamida, mõned kotid lahti pakkida ja magamistoa magamiskõlbulikuks teha – ehk siis piisavalt ruumi vooditele/madratsile ja voodipesu kõigile. Plika oli niigi õhtuni vanaema-vanaisa juures, ema tõi ta alles kaheksa paiku ära. Poiss magas peaaegu neljani akna taga, aga pärast tema ärkamist ma eriti ka enam midagi teha ei saanud – tahtis tähelepanu, Abikaasat ju polnud.
Plika oli hilisõhtuni hüperaktiivne, lihtsalt jooksis mööda korterit ringi ja kilkas (tal on OI kui kõva hääl). No arusaadav, suured muutused ju, uus kodu. Lihtsalt Poisi magama saamine sellises lärmis polnud just kergeimate killast. Harjumuspärase 20-22 vahemiku asemel vist ehk 23 või enne seda lõpuks kustus.
Lõpuks rahunes Plika ka maha ning saime hakata kõik magama sättima. No ja siis tekkis järgmine probleem – oli muidugi ka ette teada, et see tuleb. Nimelt on Plika harjunud õhtuti meie voodis magama jääma, aga siin seda kommet enam ei taha. Abikaasa oli pikast päevast väsinud ja suht-koht juba magas, mina veensin Plikat, kes kogu aeg meile kaissu ronida tahtis, et tema voodi on ikka palju ägedam – uksega ja puha. Uks tähendab paari äravõetud võrepulka 🙂
Plika veenmine tegi mind lõpuks ikka rämedalt närviliseks – kohe nii palju, et ma hakkasin Abikaasa kallal võtma, et ta seal rahulikult magab, et tema üldse Plika meie voodis magama harjutas 😀 No igatahes jäi Plika lõpuks ikka oma voodisse magama.
Plika hakkas öö jooksul mitu korda nutma ja nõudis sülle – esimene kord tõstis Abikaasa ta endale veidikeseks kaissu ja kui Plika uuesti sügavamalt magama jäi, siis oma voodisse tagasi. Teine kord oli hommikupoole, viiest või seitsmest. Siis jäigi Plika meie voodisse. no sai talle lubatud ka, et hommikul võib kaissu tulla. Usun, et kannatlikkuse ja ajaga hakkab ilusti terveid öid oma voodis magama. Et seda kannatlikkust ainult jätkuks!
Poiss oli ka öösel rahutum kui tavaliselt, sõi päris mitu korda. Ühest ja viiest tegelikult, kolmas kord oli juba kell kaheksa. Iseenesest pole midagi hullu, aga varasemat arvesse võttes täielik tagasiminek. Arvan, et see on vast ka uue kohaga harjumisest, küllap tema hea une jälle paika saame.
Tänane hommik läks ka kuidagi vaevaliselt. Kütsime köögi liiga kuumaks, nii et mul läks kohvi isu ära ja süda oli näljast paha, nii et süüa ei tahtnud (anomaalia, eks). Üritasime Plikale esimest korda speltanisu helvestest putru keeta – nats kõvaks jäi ja vähe sai, aga enamiku sõi ära ja maitse oli väga hea. Vaja lihtsalt kogust suurendada ja enne vees leotada.
Kohv maitses veidralt – ei teagi, kas sellepärast, et olen vahepeal presskannukohviga ära harjunud või sellepärast, et mahesuhkur mingit teist maiku andis. Peab katsetama masinakohvi valge suhkruga ja presskannu oma pruuni suhkruga 😀 Ühesõnaga tuleb emalt veidi valget suhkrut ja suurem presskann laenata. Praegune igatahes ei meeldinud, ehkki Abikaasa arvas, et harjuks ära. Kohvis endas ei saanud igatahes asi olla – sama Rimist pärit mahekohv, mida viimased kuud kogu aeg joonud oleme.
Ja siis läksime turule. Oh jumal, see oli ka nii väsitav käik, et… Ma kohe ei teagi, kuidas edaspidi saab.
Kui me veel Tartus turul käisime, oli Plika kärus ja ringi vaatamine seega imelihtne. Kui me suvel paar korda turul käisime, hoidsin mina Plikal silma peal, kuni Abikaasa ostles. Aga nüüd, kahe lapsega ja koos valides… Plika tuiskas ainult ringi, edasi-tagasi, ei kuulanud kedagi, tahtis kõike katsuda. No täielik kahene 🙂 Kurjaks ma tema peale õnneks ei saanud, aga sisemiselt närvi läksin ikka. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaks kahe lapsega üksi turul käidud saama, kui kogu energia läheb Plika valvamisele. Kuidas ma siis neid asju valin ja ostan 🙂 Poisist pole muidugi mingit tüli, tema magab oma kärus.
Mõtlen, kas ma olen Plikat kuidagi valesti kasvatanud või kasvatamata jätnud. Kessu käib kogu aeg oma plikaga Nõmme turul ja pole ma kunagi kuulnud, et neil selliseid probleeme oleks. Eks Plikal on nüüd kombeks poeski riiulite vahel eest ära joosta ja kõike näppida – ta üldse ei nõua, et me neid ostaks, lihtsalt nii huvitav on ju see kõik. Võib-olla on asi selles, et me pole temaga viimased viis kuud üldse eriti poes käinud, pole olnud võimalust harjutada? Eks kannatliku meele ja meelitamisega saame ta alati lõpuks ära kutsuda, aga see kõik on nii närvesööv ja aeganõudev! No ja ma olen KUULNUD, et on olemas samas vanuses ka selliseid lapsi, kellega annab normaalselt ostlemas käia, tahan ka! Ma ei tea, kuidas ma Plika nii kaugele saan, aga kuidagi peab saama.
Iga päev ma igatahes küll turul käima ei hakka. Pigem prooviks piirduda kahe-kolme korraga nädalas, millest üks on nädalavahetusel ja nädala sees ehk õnnestub Abikaasal mõni hommik ka vabaks võtta – ületunde jätkub. No ja alati on võimalus ema appi paluda, et ta Plikaga nii kaua pargis mängiks, kuni mina Poisiga süüa ostan, aga sellisel juhul ei õpi Plika ju minuga normaalselt kaasas käima (mitte et ma teaks, kuidas oleks võimalik seda üldse õpetada, ehk peakski lihtsama vastupanu teed minema ja alati ema abi paluma).
No ja siis muidugi turult ostmine üleüldiselt. Ma saan suurepäraselt aru, et see oli üle pika aja esimene kord. Et me pole veel Pärnu turuga tuttavad. Et kõige sellisega lähebki aega, et harjuda, omad lemmikud leida, rutiin kätte saada. Eks me ostsime tänagi päris korralikult, umbes 200 krooni eest – selle mõttega, et kolmeks päevaks söögimaterjal olemas oleks. Kõiksugu kodumaiseid juurikaid ning väljamaiseid puuvilju (viinamarjade ja mandariinide puhul pole just erilist valikut… Üleüldse peaks aias tiiru tegema, ilmselt leiab seal veel õunugi).
Mis meetoditega need kõik aga kasvatatud on, olgugi et kodumaised, pole mul muidugi õrna aimugi. Plika valvamisega oli piisavalt tegu, et jõuda hädavaevu kõik ära valida. Kui saaks mõnikord üksi rahulikult minna, siis võiks ju uurida ja igalt müüjalt küsida, kuidas kasvatatud on. Ehkki jah, olgem ausad, nad esiteks ei pruugi teada ja teiseks võivad ükskõik mida kokku valetada. Oma talunikku oleks ikka vaja, peab uurima. Maatoit.ee oli minu meelest see Pärnu mahering, aga nende leht on juba kuid üsna katki – ei tea, kas üldse lähebki enam käima.
Õnnelike kanade mune ei õnnestunud kah leida, polnud isegi eriti üllatunud. No ma peaks varsti Mormelari käest kontakti saama, siis saab sealtkaudu. Aga praegu nood kanad sulgivat 😀
Mahepoest saaks muidugi kõike kraami garanteeritult mahedalt, aga eks see kajastu ka hinnas, no ja turg on meie kodule tunduvalt lähemal ka. Märgist kui sellisest on mul ju täitsa suva, lihtsalt usaldusväärne müüja peaks olema.
Oo, ja mis mind eriti masendas – ühe turulkäiguga tuli meie majapidamisse KÜMME väikest kilekotti. No ei tulnud endal üldse pähe, et võiks kaasa võtta, ega meil siia neid ju veel kogunenud polegi. Huvitaval kombel ei tulnud turul pähe ka asju niisama riidekotti panna – pesemata kartulite ja räimedega muidugi nii toimida ei saa, aga vähemalt kartulite jaoks võiks ju vabalt oma koti kaasa võtta. Ja igasugu muu kraami jaoks ka. Täna olime aga kui peata kanad.
Nojah, esimene kord, küllap läheb paremaks, nüüd oskame paremini valmistuda. Vähemalt on meil nüüd kilo värsket räime täna praadimiseks (njämm!), kapsast hakkliha-kapsahautise jaoks ja porrut püreesupi jaoks homseks-ülehomseks, porgand ja kaalikas niisama näksimiseks, lisaks veel kartulit, sibulat, küüslauku (ei jõua ennast ära siunata, et suvel juhust ei kasutanud, kui Liis FB-s ise kasvatatud 100-kroonise kilohinnaga maheküüslauku pakkus, no siis ei mõelnud veel üldse… Järgmine aasta ehk!), viinamarju, mandariini ja Pajumäe jogurtit.
Hapukoore ja piima ostsin turu juures asuvast Säästukast, seal on liiter kroon odavam kui mujal 🙂 Maapiima jahile pole ikka jõudnud, ehkki see on endiselt plaanis. Midagi ei paista siin aga jõudvat.
Hetkel paneb Abikaasa juba pikemat aega Plikat magama – käisin piilumas, Abikaasa magab ja Plika on oma voodis, seegi hea. Tema muidugi ei maga, räägib omaette juttu. Vast jääb ka varsti. Poiss jäi vähemalt veidi peale kahtteist turuteel tuttu ja põõnab siiani akna taga.
Koju jõudsin vist veidi enne kahte, isegi olen saanud nüüd tund aega rahulikult arvutis istuda, kõik meilid-blogid-foorumid läbi lugeda ja siia kirjutada. Aga ikka on nii pingeline olla, selline tunne, et juba läheb pimedaks ja päev saab läbi, aga pole jõudnud mitte midagi asjalikku ära teha.
Plika ärkas küll hommikul alles üheksast ja sai ometi värskes õhus ringi joosta ja kiikuda, aga IKKA on kell juba pool neli ja ta pole veel lõunaunne jäänudki. Meie enda viga muidugi, et hommikul nii kaua mökutasime ja turu poole alles peale lõunat minema hakkasime, Plika sai peale kahte alles sööma ja sellele kulus ka omajagu aega.
Kardan juba ette õhtust magamaminekut, õigemini siis panekut – ehkki peaks ju vabalt võtma ja positiivselt suhtuma. Tahaks lihtsalt juba seda aega, kus Plika jälle üheksast voodisse läheb ja hiljemalt kümneks magab, täna aga nihkub see jälle tõenäoliselt tund-paar edasi. Ehk vähemalt sellist hüperaktiivsust pole nagu eile ja ehk saab Poisigi hiljemalt kümnest ööunne.
Oeh, ma ei teagi, mis nüüd teha. Arvutiasjadega olen ühel pool, peaks hakkama sättima. aga kuni Plika ei maga, ei saa ma seal eriti ringi liikuda – üleüldse on magamistoa koristamine kõige olulisem, aga isegi kui Plika lõpuks tuttu jäänud on, siis peaksin seal ringi hiilima. Eh, eks ma üritan siis rohkem kööki organiseerida, mul on eeskojas veel üks poolik kast, mis Londoni köögikraami täis on. Kuhu see küll kõik mahub, see on iseküsimus. Aga ikkagi ei saa ma enne sinna kolistama minna, kui Plika on kustunud. Seni lihtsalt närin küüsi ja üritan midagi vaikselt-vaikselt elutoas sättida.
Ma ju tean, et kõik läheb paremaks, ma tõesti tean seda. Aga mul on vaja positiivsust. Mul on vaja teadmise asemel ka TUNNET. Siis jõuan jälle sellest kaosest läbi närima hakata. Praegu pole aga ei särtsu ega eluvaimu. Paanika tuleb, kui mõtlen, kuidas ma siin üksi hakkama saama pean – kahe lapse eest hoolitsetud ja kodu korda sätitud… Ema muidugi aitab ja Abikaasa PEAB hakkama töölt õigel ajal koju tulema. Oeh.
Homme läheme Abikaasa vanaema poole lõunale – enne seda tuleks veel Plikaga väljas kiikuda ja joosta, sest pärast peaks ta kodus otse magama minema. Mis kõik omakorda tähendab, et homme ei saa ka enne pärastlõunat koristama hakata. Aga no krt, puhkust on ka vaja. Eelmine nädalavahetus jäi niigi traditsiooniline vanaema juures käimine ära, sest siin oli nii palju tegemist.
Ma võiks täna vist lõputult vinguda, seega parem lõpetan. Ja panen teile ühe pildi meie vingest pesurestist, nüüd kuivab seal küll kõike. Eile sain ka rõõmustada, kui avastasin, et riidepuid saab selle riputusosa otsas igapidi keerata – just kartsin, et need jäävad nüüd risti ja võtavad mitu lühikest nööri kuivatusruumi ka ära, aga sai teistpidi panna. Kõigele on mõeldud!
