Jõudsin täna kolimisjärgse segadusega mingi murdepunktini – esialgne läbu on likvideeritud. Esiteks tõstsime Abikaasaga elutoas veidi mööblit ümber, et oleks meie vajadustele sobivam. See on küll väga ajutine ja järgmine püsivam tõstmine tuleb siis, kui Abikaasa vanaonu käest diivani ja tugitoolid kätte saame, aga igatahes parem kui enne. Kõik on loogilisemalt ära paigutatud – meie arvutilaud, Poisi “mähkimislaud”, vaip on nüüd ka mööbli alt vaba ja seal, kus Plika ideeliselt kõige rohkem mängib. Ja Plika mänguasju oli rohkem ruumi laiali laotada.
Kõik ASJAD on muidugi suvaliselt sektsiooni kappidesse ja riiulitesse pandud, puudub igasugune kord ja organiseeritus. Poolte asjade puhul vist enam-vähem tean, kust neid otsida.
Magamistoast sain ka viimase kohvri põrandalt ära. Terve kastitäis riideid ootab endiselt pesemist. Enamik hetkel mitte kasutuses olevaid lasteriideid on täiesti suvaliselt kilekottidega riidekappi topitud. Kummutisahtlites on vaid need, mida praegu kasutame. Meie endi riided on ka kiiruga kappi topitud – paar vaba riiulit suutsin nende jaoks tekitada. Mingit süsteemi küll rohkem pole, kui et jällegi need riided, mida praeguse ilmaga kanname. Kõik liiga suvised on kuskil kilekotis, nendega on aega. Puhtaks pestud voodipesu ja rätikud on samuti sorteerimata kuhjades kapis. Aga vähemalt väljastpoolt oleks nagu korras. Mis siis, et kapiuste taga kaos valitseb, eks 😛
Köök on kogu aeg suht korras olnud, aga sealgi on kapid üle kuhjatud, pole olnud aega organiseerida. Eeskojas on veel üks poolik köögiasjade kast, mida ma ei saa enne tühjendada, kui kappides mingi kord ja ruum on. Eeskojas on tegelikult mingeid asju veel, aga need pole mul ees, seal ruumi on 😀 Seega las olla, kuni sinnani jõuan.
Teisel pool on muidugi veel hunnik Tartu kaste. Nendega ei hakka vist enne tegelema, kui siin pool asjad organiseeritud, midagi karjuvalt vajalikku seal vist pole, seega las olla esialgu. Karjuvalt vajalikud asjad on veel Tartus, näiteks nugadest tunneme puudust, veekeetjast ja… Kartulikoorimisnoast 😀 Noh, vast saab paari nädala jooksul seal jälle ära käidud ja kõik siia, raamaturiiulit igatsen ka.
Otsustasin täna magamisega lõdvalt võtta ja ei üritanud Plikat suunata. Magas lõunaund neljast poole kaheksani ja jäi ööunne alles enne keskkööd. Vähemalt oli õhkkond rõõmus ja rahulik (või noh, päeva esimene pool tegelikult ei olnud, aga hiljem juba küll).
Otsustasin, et kuna suurem läbu on nüüd koristatud ja kotihunnikute otsas enam jalgu ei murra, olen edaspidi eriliselt laisk ja zen. Sätin tasapisi, ei sunni ennast takka, kui üldse ei viitsi, siis tegelengi ainult lastega. Üritan Plika unesid vaikselt õigemate kellaaegade poole suunata, aga pigem lasen tal kauem üleval olla, kui üritan teda “õigel” ajal magama panna, kui endal parasjagu nii s*tt tuju on, et seda kuidagi taltsutada ei suuda.
Terved närvid ja rahulik õhkond on olulisem, kui sorteeritud kapid ja kellapealt magamine… Küll jõuab kõike.
Tegelikult ei ole ju midagi halvasti – me kolisime siia päriselt sisse alles reedel, Abikaasa on kõik need kolm päeva kodus olnud (no täna tegelikult oli pool päeva tööl ka), et saaks võimalikult palju ära sätitud… Ja saigi ju! Homsest läheb ta aga tööle nagu tavaliselt ja mul on tegelikult üksi kergem rutiini harjutama hakata – sätin kõik tegemised ainult enda ja laste järgi, Abikaasaga pigem kipub kõik venima 😛 Ja Poisi puhul näiteks sain nende kolme päevaga teada, et kui ta 11-13 vahel välja magama panna, siis venib see uni rahulikult 4-5 tunniseks, mis annab mulle piisavalt aega Plikaga õues käia, talle hiljem süüa anda ning siis lõunaunne panna. Noh, teoreetiliselt peaks asjad selles järjekorras toimima, kunagi Londonis toimisid. Ema juures elades jätsin igasugused katsetused rutiinseteks söögikordadeks (ja ka unedeks, need on mingil määral ju seotud) üsna kiirelt sinnapaika, sest liiga palju inimesi elas üheskoos, pidi paindlik olema, et ära mahtuda. Nüüd aga on jälle oma elamine – oma tuba, oma luba.
Kusjuures üllatavalt kiirelt olen ära harjunud selle omaette olemisega 😛
TEGELIKULT pole ju võrreldes aasta taguse ajaga suurt midagi muutunud – hea küll, hommikul pean paralleelselt Poisiga tegelema, aga hommikuti on ta suht heas tujus ja võib nii kaua oma lamamistoolis hängida, kuni ma näiteks Plikale putru keedan. 11 paiku lähen Plikaga välja, Poiss jääb kärus magama ja magab nii kaua, et saan kõik muud toimetused Plikaga segamatult ära tehtud. Ja siis ongi juba õhtupoolik, Abikaasa tuleb ka koju ja koos saame kõigega hakkama. Nii et rasket ei tohiks midagi olla! Sain ükskord Plika rutiiniga ära harjutatud, saan ka nüüd. Tänu Poisi pikkadele unedele saan sellele piisavalt tähelepanu pöörata.
Aga nüüd on kell juba üle mõistuse palju, hommikune tõusmine saab ilmselt vaevarikas olema. Kähku magama!