igapäevaelu

Palavik oli eile lõpuks stabiilne 39, värisesin lihtsalt terve õhtu voodis, korra isegi oksendasin ja kartsin meeletult, et olen jälle kõhuviiruse külge saanud (liikuvat ju praegu jälle ringi) – viimased korrad olen sellega haiglasse tilgutite alla sattunud, tõesti enam ei tahtnud.

Igatahes läks hästi, kõht on korras, süda rohkem pahaks ei läinud, sidrunivesi pani küll sees keerama, aga tavalist vett sain juua. Magasin kuidagi öö maha ja hommikul kell pool kuus oli juba selline nälg, et pidin kohe kööki sööma minema 😀 Mõtlesin küll, et ei tea, mida ja kui palju võib, äkki ikka kõht ei kannata… Sõin maitsestamata jogurtit ja paar kiivit, ei juhtunud midagi. Siis võtsin peavalu vastu ühe Paracetamoli ja magasin veel kolm tundi, pärast seda oli juba täitsa inimese tunne. Palavik oli varahommikul 37.4, rohkem pole kraadinud, peakski jälle…

EDIT: Juhhei, palavikku pole enam! Paracetamol ja magamine aitasidki viimasest jupist üle saada. Kusjuures ainult palaviku pärast ma poleks ilmselt rohtu võtnud, aga see peavalu oli vastik. kaks kärbest ühe hoobiga 😛

Abikaasa sai ennast täna poolest päevaks vabaks võtta – Poisil oli kell kaks massaaži aeg, viis ta ise sinna. Mina olin selleks hetkeks suht väsinud, üritasin voodis puhata. Plika jäi pärast Abikaasa ära minekut kööki välisukse juurde võtmetega mängima, aga iga kord, kui uks lahti teha, tuleb sealt ju pahvakas külma õhku… Mul ei olnud jõudu ega kannatust temaga seal seletada, võtsin lihtsalt võtmed käest, keerasin ukse lukku ja läksin voodisse tagasi. Kisa oli siis muidugi taevani, tükk aega nuttis ja virises. Mul olid närvid püsti, karjusin tema peale, et ta vait jääks. Sain muidugi ise ka aru, et nii ei tohiks, aga no ei jõudnud noh… Natukese aja pärast ütlesin talle rahulikult, et kui ta midagi tahab, siis öelgu või tulgu minu juurde, aga virisemist ma ignoreerin, olen liiga väsinud. Tükk aega hiljem ta tuligi minu kõrvale, rahunes maha, naeratas ja jäi mu kätt hoides magama. Ma ise ka magasin ja üles ärgates avastasin, et ta on voodisse pissinud.

Nüüd on hirmsad süümekad, et lasin tal niiviisi nutta, pole ime siis, et pärast kurnatult magama jäi (potil ju ka enne ei käinud) ja õnnetus juhtus. Lisaks pean hakkama kattemadratsi katet pesema ja vaatama, kuidas kattemadratsit ennast kuivaks saada. Uhh, suur töö, ei taha mõeldagi. Alumine madrats on õnneks kuiv ja pesumasin on ju küll suur, aga ikkagi…

Nojah, omad vitsad peksavad.

Vähemalt kõhuviirusest pääsesin, eks 😀