Võitsidki!!!
Oo, mul on niiii hea meel! Liina on juba tükk aega lemmik olnud, ta on lihtsalt nii äge… Nii elu täis! Ma isegi hääletasin esimest korda elus!
Käisime kolmepäevasel minipuhkusel. Homme ehk kirjutan pikemalt, praegu liiga väsinud.
Tuttu.
igapäevaelu
Emor käis külas
Hehee, ma arvan, et nad ei satu just ülearu tihti inimeste otsa, kes hullult rõõmustavad, et saavad küsimustele vastata – kutsuvad kohe sisse ja uurivad murelikult, kas nad ikka valimisse sobivad. Ma ei tea, mis loogika täna oli, aga küsiti, kellel meie perest järgmisena sünnipäev on ja kuna minul oligi, siis ma sobisin 😀
Mingi ELi teema, majanduskriis, tulevikuväljavaated jms. Mina, poliitikavõhik, muidugi PEAN alati sellised saama. Millal küll mõni lahe tarbijaküsitlus tuleb, ah?
Igatahes on äge, ma loodan, et Emor tuleb edaspidigi. Eelmine suvi käis Tartus ka keegi, nii et täna oli juba teine kord.
Õeke on Eestis, mul on igasugu tegemist ja muidu ka tavaline hullumaja (hehee, Plika õppis täna ütlema: ullumaja), ei jõua midagi tehtud, kogu aeg väsinud, õhtuti langen surnult magama, selle asemel, et pikemalt blogi kirjutada. Aga kunagi ikka!
Kus mu ilus prints küll jäi
SEE on igatahes päris kole. Ma ei tea, kas tohib sellise tähtsa isiku kohta nii arvata, aga minu meelest on ta kuidagi vanaks ja kergelt kiilaks jäänud.
Ja ma nii hästi mäletan noid aegu, kust ta veel väga pandav oli! Ma kohe limpsasin keelt, kui tast kuskil mõnd pilti nägin…
Ohohohoo, jajah, vanad ilusad ajad. Aga ma nüüd lähen vaatan, kuidas tuli on pliidi all jälle ära kustunud, ma olen ju kobakäpp süütaja 🙂 Plika on vanaema-vanaisa juures, kui Poiss veel piisavalt kaua akna taga magab, siis saan ehk pikemalt ka kirjutada 😛
EDIT: Ta põles! Juba teise korraga!
Nädala töö
Jõudsin täna kolimisjärgse segadusega mingi murdepunktini – esialgne läbu on likvideeritud. Esiteks tõstsime Abikaasaga elutoas veidi mööblit ümber, et oleks meie vajadustele sobivam. See on küll väga ajutine ja järgmine püsivam tõstmine tuleb siis, kui Abikaasa vanaonu käest diivani ja tugitoolid kätte saame, aga igatahes parem kui enne. Kõik on loogilisemalt ära paigutatud – meie arvutilaud, Poisi “mähkimislaud”, vaip on nüüd ka mööbli alt vaba ja seal, kus Plika ideeliselt kõige rohkem mängib. Ja Plika mänguasju oli rohkem ruumi laiali laotada.
Kõik ASJAD on muidugi suvaliselt sektsiooni kappidesse ja riiulitesse pandud, puudub igasugune kord ja organiseeritus. Poolte asjade puhul vist enam-vähem tean, kust neid otsida.
Magamistoast sain ka viimase kohvri põrandalt ära. Terve kastitäis riideid ootab endiselt pesemist. Enamik hetkel mitte kasutuses olevaid lasteriideid on täiesti suvaliselt kilekottidega riidekappi topitud. Kummutisahtlites on vaid need, mida praegu kasutame. Meie endi riided on ka kiiruga kappi topitud – paar vaba riiulit suutsin nende jaoks tekitada. Mingit süsteemi küll rohkem pole, kui et jällegi need riided, mida praeguse ilmaga kanname. Kõik liiga suvised on kuskil kilekotis, nendega on aega. Puhtaks pestud voodipesu ja rätikud on samuti sorteerimata kuhjades kapis. Aga vähemalt väljastpoolt oleks nagu korras. Mis siis, et kapiuste taga kaos valitseb, eks 😛
Köök on kogu aeg suht korras olnud, aga sealgi on kapid üle kuhjatud, pole olnud aega organiseerida. Eeskojas on veel üks poolik köögiasjade kast, mida ma ei saa enne tühjendada, kui kappides mingi kord ja ruum on. Eeskojas on tegelikult mingeid asju veel, aga need pole mul ees, seal ruumi on 😀 Seega las olla, kuni sinnani jõuan.
Teisel pool on muidugi veel hunnik Tartu kaste. Nendega ei hakka vist enne tegelema, kui siin pool asjad organiseeritud, midagi karjuvalt vajalikku seal vist pole, seega las olla esialgu. Karjuvalt vajalikud asjad on veel Tartus, näiteks nugadest tunneme puudust, veekeetjast ja… Kartulikoorimisnoast 😀 Noh, vast saab paari nädala jooksul seal jälle ära käidud ja kõik siia, raamaturiiulit igatsen ka.
Otsustasin täna magamisega lõdvalt võtta ja ei üritanud Plikat suunata. Magas lõunaund neljast poole kaheksani ja jäi ööunne alles enne keskkööd. Vähemalt oli õhkkond rõõmus ja rahulik (või noh, päeva esimene pool tegelikult ei olnud, aga hiljem juba küll).
Otsustasin, et kuna suurem läbu on nüüd koristatud ja kotihunnikute otsas enam jalgu ei murra, olen edaspidi eriliselt laisk ja zen. Sätin tasapisi, ei sunni ennast takka, kui üldse ei viitsi, siis tegelengi ainult lastega. Üritan Plika unesid vaikselt õigemate kellaaegade poole suunata, aga pigem lasen tal kauem üleval olla, kui üritan teda “õigel” ajal magama panna, kui endal parasjagu nii s*tt tuju on, et seda kuidagi taltsutada ei suuda.
Terved närvid ja rahulik õhkond on olulisem, kui sorteeritud kapid ja kellapealt magamine… Küll jõuab kõike.
Tegelikult ei ole ju midagi halvasti – me kolisime siia päriselt sisse alles reedel, Abikaasa on kõik need kolm päeva kodus olnud (no täna tegelikult oli pool päeva tööl ka), et saaks võimalikult palju ära sätitud… Ja saigi ju! Homsest läheb ta aga tööle nagu tavaliselt ja mul on tegelikult üksi kergem rutiini harjutama hakata – sätin kõik tegemised ainult enda ja laste järgi, Abikaasaga pigem kipub kõik venima 😛 Ja Poisi puhul näiteks sain nende kolme päevaga teada, et kui ta 11-13 vahel välja magama panna, siis venib see uni rahulikult 4-5 tunniseks, mis annab mulle piisavalt aega Plikaga õues käia, talle hiljem süüa anda ning siis lõunaunne panna. Noh, teoreetiliselt peaks asjad selles järjekorras toimima, kunagi Londonis toimisid. Ema juures elades jätsin igasugused katsetused rutiinseteks söögikordadeks (ja ka unedeks, need on mingil määral ju seotud) üsna kiirelt sinnapaika, sest liiga palju inimesi elas üheskoos, pidi paindlik olema, et ära mahtuda. Nüüd aga on jälle oma elamine – oma tuba, oma luba.
Kusjuures üllatavalt kiirelt olen ära harjunud selle omaette olemisega 😛
TEGELIKULT pole ju võrreldes aasta taguse ajaga suurt midagi muutunud – hea küll, hommikul pean paralleelselt Poisiga tegelema, aga hommikuti on ta suht heas tujus ja võib nii kaua oma lamamistoolis hängida, kuni ma näiteks Plikale putru keedan. 11 paiku lähen Plikaga välja, Poiss jääb kärus magama ja magab nii kaua, et saan kõik muud toimetused Plikaga segamatult ära tehtud. Ja siis ongi juba õhtupoolik, Abikaasa tuleb ka koju ja koos saame kõigega hakkama. Nii et rasket ei tohiks midagi olla! Sain ükskord Plika rutiiniga ära harjutatud, saan ka nüüd. Tänu Poisi pikkadele unedele saan sellele piisavalt tähelepanu pöörata.
Aga nüüd on kell juba üle mõistuse palju, hommikune tõusmine saab ilmselt vaevarikas olema. Kähku magama!
Juba parem
Plika eile lõunaund ei maganudki – pärast seda, kui ta oli üle tunni voodis lalisenud, ei näinud enam sundimisel mõtet. Otsustasime ta selle asemel õhtul varem magama panna ja seekord asi tõesti ka toimis. Abikaasa tegi imehea söögi – keedetud kartul hapukoorega ja praetud räimed – Plika puukis ennast täis, peale seitset pesime tal hambad ära ja panime ööriided selga, siis läksid Abikaasaga voodisse raamatuid vaatama, kaheksast magas.
Öösel küll mitu korda nuttis (korra tahtis poti peale, hiljem juba teadmata põhjustel), nii et pidi rahustamas käima, aga pikemalt üleval kordagi polnud, hommikul ärkas oma voodis kell üheksa ja heas tujus – see on juba suur asi.
Poisi panin eile üheksast voodisse ja olin täiesti kindel, et see on ööuni – tutkit, enne kümmet olid silmad lahti ja passis üheteistkümneni rõõmsalt üleval. Need on need nelja-viietunnised päevauned… Aga ma ei raatsi viimastest ka loobuda. Näis, kuidas edaspidi kujuneb.
Koristada, jah, eile küll üldse ei jõudnud. Põhimõtteliselt ma tean küll, et ma ei PEA midagi tegema, aga mul endal on ju halb, kui kõik asjad nii sassis ja midagi üles ei leia. Ma andsin endale eile suurepäraselt aru, et peaks kõik muu sinnapaika jätma ja midagi sellist tegema, mis endale meeldib, aga ei mõelnudki miskit välja, mille tegemise tuju oleks. Pea sutsu valutas, lugeda ega arvutis istuda ei tahtnud, magada ka mitte. Nii see päev kuidagi mööda sai. Ainult kööki koristasin, söögitegemise ja söömise järel tekib ju ikka läbu.
Õhtul, kui Poiss lõpuks magama jäi, vaatasime uue House’i ära, see oli küll mõnus.
Täna käisime Abikaasa vanaema juures ja seal oli ka hirmus tore nagu alati. Ta elab meil nüüd kõrvaltänavas, väga mugav on käia. Abikaasa noorem õde oli oma poistega seal (üks on Plikast aasta vanem, teine Poisist paar nädalat vanem) ja vanema õe 9-aastane tütar ka. Nii et maja lapsi täis, tited muidugi magasid kogu aja rõdul.
Oh, kuis Plikal oli lõbus, jooksid muudkui ringi, kilkasid ja ajasid üksteist taga. Tundus, et väsitas ennast küll parajalt ära, oli nõus veidi peale kahte koju jõudes kohe voodisse minema ja välja sealt enam ei tulnud, aga siiani laliseb… Alguses oli nõus isegi üksi olema, siis hakkas papat hüüdma, Abikaasa seal nüüd ilmselt magab, Plika täna vast küll ka jääb. Sest no tõesti, selle ringi jooksmisega peaks ikka hea uni tulema.
Täna kohe TAHAKS hirmsasti sättida, aga nii kaua, kuni Plika ei maga, ju ikkagi ei saa. Otsin siis elutoast tegevust, ehkki tõesti, siinsed asjad on kõige ebaolulisemad. Aga ma ju rääkisin sedasama juttu juba eile 🙂 Lõpetan parem ja lähen tegudele.
õhtul peab kuskile telekat vaatama minema – tantsudest ei taha küll ilma jääda. võib proovida muidugi digiboksi arvuti taha panna, see tegelt toimis küll kunagi, kui samal ajal teise arvutiga netis olla ei üritanud.