igapäevaelu

Ma olen lihtsalt nördinud. Enne olin maruvihane, nii et seegi on edasiminek.

Kõik läks täna nii hästi. Mul oli juba rohkem energiat (no teate küll, piisab usust, et vitamiinid mõjuvad) ja ma üritasin usin olla. Ärkasin suht okeil ajal, veidi peale üheksat, Plika ärkas ka juba enne kümmet. Sain laste kõrvalt ilusti kõik eelmistest päevadest tekkinud läbu ära koristada, Plikale putru teha, Poisi üheteistkümne paiku välja magama panna (lootuses, et ehk teeb ta nii õhtupoolikul ühe lühema toaune ja jääb siis üheksast ööunne), pesu pesta, Plika arvutist eemal hoida ja talle päeva jooksul ainult 20 minutit multikaid näidata. Ei olnud pea mingit jonni, mõnest virinast saime ilusti jagu, muidu koristasime tema mänguasjakappi, mängis päris pikalt ise ja minuga ka.

Ma ei käinud küll Plikaga õues, sest veidi haige tunne oli ikka veel, ei tahtnud ennast külmetada ja ei viitsinud ka. Plika ei maganud küll lõunaund, sest ta ei paistnud väsinud olevat ning vanaisa helistas ja ütles, et tuleb külla ja toob leiba. Tuligi, tõi kaks SOOJA leiba, piima ja Plikale mandariine. Plika oli rõõmus.

Abikaasa tuleku ajaks olin küll juba päris väsinud, aga Poiss jäi ilusasti poole kuue paiku magama, nagu mul plaanitud oli, mina sain pessu minna, Abikaasa tegi Plikaga süüa. Enda puhtaks küürimisest sain nii palju energiat juurde, tuju oli jälle hea. Poiss ärkas ja me sõime kõik koos ja Plika oli laua ääres nii unine, et Abikaasa pani ta veidi enne seitset paari minutiga magama. Küll selle mööndusega, et hambad jäid pesemata ja potil käimata, ta jäi lihtsalt Abikaasa kõrval suures voodis magama, Abikaasa pani talle siis ööriided selga ja tõstis oma voodisse.

Siis läks Abikaasa veel natukeseks tööle tagasi, mina koristasin Poisi kõrvalt köögi ära, läksime seejärel koos tuppa Abikaasat ootama, mina unistasin juba, kuidas Poiss jääb ilusti üheksast magama ja meil on ometi võimalus House’i viimane osa ära vaadata, ehk midagi muudki. Võimalus olla kahekesi ja nautida vaikset õhtut… Sest terve päev oli olnud nii ilus ja õhtu ka – perekondlik, sõbralik, õdus, arvutivaba… Mõtlesin, et nii heale päevale peab ju sama hea lõpp tulema.

Milline naiivne idioot ma küll olin!!!

Poiss muutus kaheksa paiku nii virilaks, et ei rahustanud miski peale tissi. See oli küll alles tund hilisemaks planeeritud, aga mis seal ikka. Pärast söömist ei tahtnud ta sugugi magada, vahtis ainult ringi. Ja siis otse loomulikult ärkas Plika üles ning hakkas nutma. Kell oli pool üheksa. Minu rahustamine ei aidanud, nõudis issit. Helistasime siis Abikaasale, too rahustas Plikat, lubas varsti tulla. Plika keeras ennast meie voodisse, tundus juba, et ehk jääb uuesti magama. Poiss, oh imet, jäi mu süles magama, panin ta oma voodisse. Läksin Plika kõrvale, tal olid juba silmad kinni, ilmselt oleks magama jäänudki…

Aga siis jõudis Abikaasa koju. Ma olin öelnud, et tulgu vaikselt, võtku riided seljast ära, ärgu tulesid põlema pangu, ehk saame Plika kohe uuesti magama. Oleks teadnud, et Plika nii uniseks jääb, oleks palunud tal üldse mitte magamistuppa tulla, aga ma ju ei teadnud. Nii äratas Abikaasa tulek Plika hoopis rohkem üles.

No ja siis läks nagu alati. Virin ja nutt ja hüsteeria ja “ei taha tudu”. Otse loomulikult ärkas Poiss ka üles. Otse loomulikult oli vaja veel tükk aega potil istuda ja nõuda korduvalt “tuppa” (elutuppa minemist).

Ja kui mul oli õnnestunud Plika tund-poolteist hiljem lõpuks maha rahustada, veenda teda oma voodisse minema, nii et kutsusin Abikaasa, et too Plikal magama jääda aitaks (kuna Plika nõudis endiselt issit) ning Poisi mulle annaks, siis otse loomulikult oli alguses kõik kena ja vaikne, Abikaasa laulis Plikale ja puha. Aga mingi aeg hiljem pikka nuttu kuuldes, mis enam kuidagi ei vaikinud, läksin asja kontrollima ning leidsin otse loomulikult eest magava Abikaasa ja Plika, kes oli oma voodist välja roninud ning tema jalgade ees kummuli nuttis.

Ja otse loomulikult võttis Abikaasa pärast seda, kui ma olin ta üles raputanud, Plika oma kaissu, selle asemel, et paluda tal oma voodisse minna. Ja otse loomulikult ei suutnud ma selle peale enam rahulikuks jääda, sest nii ei hakkagi Plika kunagi oma voodis magama. Otse loomulikult olid paar minu kurja lauset Abikaasale nagu hane selga vesi ja kuna ma isegi teadsin, et ma sellega kuskile ei jõua, taandusin Poisiga tagasi elutuppa.

Pärast seda, kui mul oli õnnestunud Poiss lõpuks magama saada ning ma ta voodisse tõstsin ja kergendatult ohates elutuppa ära tulin, ärkas ta otse loomulikult veel kord üles. Kuna ma ei saanud alguses aru, kumb lastest nutab, siis ei läinud kohe vaatama, mille peale tuli lõpuks muidugi vihane ja unine Abikaasa Poisiga, küsis, mis ma endast õige mõtlen, jättis Poisi elutuppa ja marssis minema. Mille peale ma rämedalt vihaseks sain, Poisi voodisse tagasi viisin, Abikaasa peale karjusin (no hea küll, ma ei karju õhtuti, ütleme siis nii, et rääkisin väga kõva häälega) ja magamistoa ukse kinni virutasin.

Õnneks oli Poiss piisavalt väsinud – ma ei tea, kas Abikaasa teda veel kussutas või jäi ta kohe magama, igatahes nuttu sealt enam eriti ei tulnud ja nüüd magavad kõik.

Ja ma tean suurepäraselt, et ma ei tohiks kasutada väljendit “otse loomulikult” nii ohtralt negatiivses kontekstis, sest sellega ma nagu tõmbaks endale seda negatiivsust kaela. My ass, kirjutan nii, nagu hetkeemotsioon on, taolised variatsioonid meil enamasti iga õhtu korduvadki.

Ma olen lihtsalt nii kohutavalt nördinud.

Ma võiks leppida sellega, et Poisil ongi öökulli graafik – nagu näha, siis teda vist enam üheksast magama ei saa, need ajad on möödas. Olgu siis nii, et päeva jooksul on kaks lühemat und toas ja üks pikem väljas, mingu siis ööunne alles kell üksteist.

Ma tean, et Plikal on tänu kolimistele ja pingetele meeletult raske. Et ta on kõigest väike laps ja meie, tema vanemad, peame aitama tal jälle turvatunde tagasi saada. Peame aitama õppida tal niiviisi magama jääma, et see oleks tema jaoks meeldiv tegevus, mitte midagi, mis seostuks igaõhtuse hüsteeriaga.

Vitamiinid ilmselt mõjuvad, ma tõesti jälle tunnen, et mul on sisemist jõudu see pikk ja vaevaline teekond ette võtta. Ma olen tarku raamatuid lugenud ja hüsteeria/jonnihoogude koha pealt veidi targemaks saanud, kahese kasvatamise/kuuletuma õpetamise koha pealt ka. Ma täitsa vaimusilmas näen, kuidas kogu see õhtune jant toimima peaks. Ma tean, et see ei ole kerge, aga ma olen igati valmis seda läbi tegema. Plikat nii kaua kindlameelselt oma voodisse suunama, kõik tema hüsteeriahood rahulikult välja kannatama ja talle toeks olema, tal tundide kaupa kätt hoidma, kuni ta lõpuks jälle normaalselt magab.

Aga mul on KAKS last ja ma ei saa seda kõike üksi teha. Ei saa teha ka nii, et Abikaasa tegeleb Poisiga ja mina Plikaga, sest Plika on eluaeg olnud issikas ja pool tema stressist tuleneb sellest, et ta Abikaasat nii vähe näeb. Tema jaoks on meeletult oluline, et issi oleks õhtuti kodus, et issi oleks see, kes teda magama paneb.

Ja see magama panemine EI SAA käia nii, et issi magab viie minutiga ja Plika nutab poolteist tundi.

Ja ma EI OLE SUUTNUD siiani Abikaasale selgeks teha, et mul on vaja ka tema 100% panust. Me oleme sellest korduvalt rääkinud, aga pole jõudnud kunagi mingite viljakate tulemusteni – nagu räägiks ja nagu lepiks milleski kokku, aga see lihtsalt ei toimi ja kõik läheb vanaviisi edasi. Ta kas lihtsalt läheb närvi, sest Plika “jonnib” või jääb lihtsalt magama. Või siis laseme Plikal keskööni meiega koos üleval olla, kui me siis kõik koos magama läheme, siis jääb Plika ka võrdlemisi valutult, vähemalt pole nii pikka hüsteeriat, lihtsalt veidi virinat-jorinat. Aga üks kaheaastane laps EI SAA kogu aeg keskööni üleval olla, see pole normaalne.

Ühesõnaga hoolimata sellest, et mul on parimad kavatsused, teadmised ja valmisolek… EI SAA ma seda teha. Sest Plika nõuab issit. Ja issi, kes on muidu maailma parim isa, pole miskipärast aru saanud, et tema laps vajab teda õhtuti nii väga, et ilma kohe kuidagi ei saa. Kellele ei jõua millegipärast kuidagi kohale, et õhtud, mis pole juba ammu enam meeldivad olnud, ei saagi enne kunagi normaalseks, kui ta suudab ennast nii palju kokku võtta, et lapsele pühenduda, mitte enne teda magama jääda ega tema peale närvi minna… Kuni meie pingutused lõpuks vilja kannavad.

Ja ma ei julge üldse unistadagi sellest, kuidas ma peaks Poissi iseseisvalt magama harjutama – see nõuab ka omajagu aega ja energiat ning pole kuidagi võimalik, kui Plika samas kõrval hüsteeritseb. Plika tuleb kõigepealt  korralikult magama saada, siis saan Poisi ette võtta. Praegu uinub ta mul enamik ajast süles ringi tassides, see kõige halvem variant ühesõnaga. Aga jääb reeglina vähemalt suht kiirelt, see käimine ei tekita enamasti frustratsiooni – mis siis, et vahel peab teda viis korda voodisse panema, kuna iga kord ärkab ja viriseb edasi.

Einoh, ma ei tea, miks ma seda kõike üldse siin kirjutan. Tean küll, ma olen lihtsalt nii närvis ja nördinud ja kurb ja õnnetu, et lihtsalt pidin ennast välja elama. Eks ma üritan leida võimalikult kiiresti aja, et Abikaasaga sellel teemal põhjalikult rääkida – seda aega ei kipu lihtsalt kunagi tulema. Täna näiteks tuli ta koju, siis käisin mina pesemas, kui ta süüa tegi, siis sõime koos, siis läks ta juba tööle tagasi, siis… Homme on tal saunapäev, mis tähendab, et enne üheksat-kümmet õhtul ma teda üldse ei näegi.

Kuidagi peab saama. Lastest on kahju ja endast ka.