igapäevaelu

Plika kaua oodatud sõltumatus

/ igapäevaelu, plika, rõõm / Leave a Comment

Olgu rutiiniga ja kõige muuga kuidas on (olgem ausad, ega eriti polegi), aga ühes asjas on üle kuu aja ema juures elamisest küll suuresti kasu olnud – Plika on nüüd vanaema-vanaisaga täiesti ära harjunud, saab nendega pikemat aega omaette suurepäraselt hakkama.

See on tavaline, et hommikul jookseb Plika kõigepealt teise tuppa vanaisa juurde diivanile istuma ja temaga mängima. Igasugused ära käimised üritasin alguses ikka Plika lõunaune peale ajastada, aga selge tõdemus, kui hästi asjad on, tuli siis, kui Plika ühel ilusal õhtupoolikul rõõmsalt vanaema-vanaisaga randa läks ja meie koju jäime. Päev hiljem samamoodi – siis oli raskendavaks asjaoluks veel see, et Abikaasa oli just töölt jõudnud ning kartsime, et Plika pole nõus kodust lahkuma. Aga ei – kaks minutit kalli-kallit ja juba ta läkski. Vähimagi protestita 🙂

Pärast seda oleme ikka aeg-ajalt tunniks-paariks ära käinud, Plika pole meist kunagi puudust tundnud.

Issikas on ta endiselt, samas on asjad palju paremaks läinud – hommikuti läheb Abikaasa tööle enne, kui Plika ärkab, pole mingit viginat ega nähtavat igatsust. Need hommikud on muidugi kõige rõõmsamad, kui issi ärgates ka kodus on.

Täna õhtul jõudsime koju, kus olid külalised, kellega polnud jaksu suhelda ning nii palav, et õhk üldse ei liikunud. Saime loa Plika maha jätta ning ise välja minna. Käisime jälle Steffanis pizzat söömas, tahtsin hiljem veel Si Si-st itaalia jäätist saada, aga ainult melon ja šokolaad olid valikus, ei ahvatlenud. Koju jõudsime pool üksteist – Plika oli rahulikult vanaemaga magama jäämas, minu tulek tekitas muidugi elevust, oli vaja veel korra potile minna ja… Aga siis jäi mul kaisus ilusasti magama. Kui me oleks kauem ära olnud, oleks emaga ka jäänud, probleemideta.

Ühesõnaga tundub, et kuu lõpus teise linna pulma minna pole vähimgi probleem. Ma plaanisin alguses Plikaga koju jääda, aga olin natuke mures, et kõigest 12 päeva enne tähtaega – mis siis, kui… Aga see on kahtlemata kõige parem lahendus – mina saan ikka ka pulma, mis siis et juua ei tohi… Ja KUI poiss peaks otsustama, et võiks juba tulla, siis oleme vähemalt Abikaasaga koos. See ongi kõige olulisem.

Aga noo, ma muidugi endiselt arvan ja loodan, et ootab tähtaja ära. Siis saab ema nii kaua Plikat hoida, kuni sünnitus läbi ning ta pärast seda meie juurde perepalatisse tuua.

Igatahes on mul hirmus hea meel, et Plika on meist vähem sõltuvaks muutunud. See oli ju üks Pärnusse kolimise suuri eesmärke 🙂

Selle suve parim päev

/ igapäevaelu, rõõm / 2 Comments

…siiani igatahes 😛

Hommik algas eriliselt selle poolest, et meid oli omaette jäetud – ja kui ema kell seitse ära läks, ei mul siis enam und tulnud. Kõigepealt läksin suurde tuppa maha jahtuma. Lesisin seal nii kaua, kuni jahe hakkas, siis ronisin tagasi voodisse magava perekonna kõrvale ja lugesin üle tunni aja raamatut.

Sain rahulikult duši all käia, enne kui keegi ärkas, Abikaasa veidi hiljem samamoodi. Sai rahus kõik uksed lahti jätta ja alasti mööda korterit ringi jalutada. Sain rahus ennast kreemidega möksida ja varbaküüsi lakkida. Saime rahus hommikust süüa, ilma et oleks olnud ruumikitsikust ega kellegi järel ootamist või tunnet, et keegi ootab meie järel. Ühesõnaga sai nautida kõiki neid pooleteise kuu eest veel nii iseenesestmõistetavaid pisiasju.

Lõuna paiku saime kokku Marko, Heidi ja nende põnniga ning käisime korraks Tammistes laadal, mis oli täiesti mõttetu. Mõtlesime siis hoopis ranna poole jalutama minna. Sujuvalt tekkis idee, et peaks kuskile sööma minema ning otsustasime Steffani kasuks. Kohale jõudes pidime saba nähes peaaegu alla andma, mõtlesime pizza kaasa osta – aga selle ajaga, kui olime suutnud menüüst midagi välja valida, oli saba juba edasi liikunud, nii et otsustasime ikkagi jääda.

Õigesti tegime! Steffani on ikka suurepärane koht. Väliterrassil oli mõnusalt varjuline ja tuuline. Pizzad imehead nagu alati… Ja no mis mind muidugi eriliselt võlub, on see, et vesi jää ja sidruniga on endiselt prii (kraanivett joon ma ju nagunii kogu aeg). Selle raha, mis joogi ostmisest kokku hoiab, jätan hea meelega jotsiks 🙂

Pugisime kõhud pizzat täis ja liikusime seejärel ranna poole. Isutas jäätisekokteili järele, mis oleks mõnusale einele punkti pannud. Mäletasin, et Kuursaali väliletist sai 0,33 klaasi 25 krooni eest, rihtisimegi sinnapoole. Aga tee peale jäi Onu Säm ning too teine putka, mis seal kõrval on, kus meeldiva üllatusena sai 25 krooni eest tervelt pool liitrit! Ikka puhas jäätis ja mahl, polnud mingit piima sisse segatud, nagu näiteks ühes promenaadi alguse putkas tehti. Jällegi leidsime sealsamas mõnusa varjulise istekoha ja nautisime elu.

Minu meelest on kuritegu jäätisekokteili 0,25 klaasis serveerida, sellest saab ainult maitse suhu ja isu vaid suureneb. 0,33 on enam-vähem, aga isu täis saamiseks lähebki vaja pool liitrit. Ja kui sellele on eelnenud kolmveerand imemaitsvat pizzat, siis paneb lõpuks suisa mõnust ägisema.

Ühesõnaga üle pika aja õnnestus väljas niiviisi süüa, et kõik oli meeletult maitsev, kõhu sai ääreni täis ning polnud tunnet, et oleme mõttetult kulutanud.

Jalutasime veel natuke ning otsustasime lõpuks jõkke ujuma minna. Mõeldud, tehtud. Minu selle suve esimene ujumine, lõpuks ometi! Plikale oleks kindlasti meres rohkem meeldinud, jões oli tema jaoks sutsu jahe, no ja nii kiiresti läks sügavaks, polnud madalaid sooje lompe, kus istuda. Aga tal oli ka siiski päris lõbus, mere äärde läheme vast homme.

Koju jõudsime poole seitsme paiku õhtul ja nüüd on hirmus väsimus peal. Aga tõepoolest, nii mõnusat päeva pole veel olnud. Natuke privaatsust, normaalne ilm (24 kraadi ringis ja piisavalt tuult), minimaalselt pingeid, hea seltskond, hea toit… Mida enamat veel elult tahta?

Mm, ma tean küll – tahaks, et selliseid päevi tuleks veel PALJU!

Tehnokontroll ja meeldivad pisiasjad

/ igapäevaelu, rasedus, rõõm / 6 Comments

Käisin täna ämmaka juures. Pärast kaht kuud muutumatut kaalu on viimase kolme nädalaga ometi kaks kilo juurde tulnud – oli ka aeg sel lapsel kasvama hakata. Ämmakas mõõtis ja arvutas, et poiss kaalub praegu umbes 3 kg, sünnihetkeks ennustas kaalu 3,3-3,5 kg, mitte rohkem. Sobib! Asend oli sama, mis kolm nädalat tagasi – ilusti peaseisus ja sealt enam ära ei keeravat.

Vererõhk kõikus keskmise ja madalapoolse vahel, aga kuna enesetunne on hea, pole vahet. Mingeid soolasid oli natuke liiga palju olnud (ehkki normi piires), nii et pean nüüd rohkem vett jooma. Ja maasikaid ka kahe suupoolega pugima, kuni veel antakse – järgmise kolme nädala pärast võtab siis vereproovi ka.

Oo, ja siis ma sain teada, et kui ma lauale pikali heitsin, oli kõht korraks toonusesse tõmmanud. Ma pole nimelt kunagi varem aru saanud, kas mul siis on neid toonuseid või mitte – valulikke igatahes mitte, aga vahel olen mõelnud, kas see kõht siis nüüd tõmbas kõvaks või… Et ju siis vahel on. Aga ega ma muidugi enamasti midagi aru ei saa 🙂

All in all – etteaimatav, aga siiski alati hea kuulda, et kõik on suurepärases korras.

Ema oli nii kaua Plikaga mänguväljakul, pärast läksime korraks suurde Maximasse. Seal on see eraldi kassa, kus rasedad ja alla kolmeaastaste lastega on sildi järgi eelisjärjekorras. Parasjagu maksis üks lastega pere, pärast neid oli kaks-kolm niisama tüüpi. Mina muidugi seisin rõõmsalt saba lõppu – häda mul ju miskit pole, ei ole minust vahele trügijat, isegi kui sildi järgi tohiks. Aga kassapidaja ütles ise teistele, et nad meid ette laseks. Keegi veel midagi virises, aga sai vastuseks: mina neid reegleid ei tee. Nii et kõrgemalt poolt on käsk kätte antud, sweet. Eks ole ju ikka mugav, kui kiiremini saab 😛

Mulle see suur Maxima hirmsasti meeldib – valik on hea, ruumi palju ja hinnad ka soodsad. Mitte sugugi kõik, nagu mu ema juurde märkis, aga siiski paljud.

Aga nüüd ma lähen võtan natuke herneid, kirsse ja kommi (mm, Maximas on praegu üks itaalia maiuse nimeline komm soodukaga, hirmus head on!) ning loen raamatut, kuni Plika üles ärkab.

Otsime ajutist odavat üürikat Pärnus

/ igapäevaelu / 3 Comments

Neljapäevasel kokkusaamisel said mõned asjad selgemaks, ühtlasi paraku ka see, et praegu ei tule püsivast kolimisest midagi välja. Sellega seoses on vaja leida võimalikult kiiresti ja odava raha eest suvaline üürikas kaheks kuni neljaks kuuks – lihtsalt selleks, et omaette saada, muidu läheme siin kõik hulluks. Ütleks, et erilisi nõudmisi pole, samas ei kujuta päriselt ette ilma pesemisvõimaluseta või pesumasinata – saaks ju kõike seda vanemate juures teha, aga mis elu see oleks. Mööblit meil Tartus mingil määral on, häda pärast saaks selle ära tuua, samas oleks kahtlemata mugavam, kui oleks juba olemas, ei peaks jamama hakkama.

Aga kes on see loll, kes üüriks suvel Pärnus hästi odavalt ja lühikeseks ajaks? Kedagi ei huvita, et meie ei tulnud siia suvitama – fakt on see, et vajame eluaset maksimaalselt pooleks aastaks, loodetavasti aga mitte rohkemaks kui paariks kuuks. Suht surnud seis.

Meil on hetkel ainult üks variant – sugulaste kaudu, seega ilma vahendustasuta, 2000 kr kuus. Aga pagan… Meil on rahaline seis nii õrn, et kuidagi ei taha/kannata nii palju maksta.

Kui peaks leiduma mõni pärnakas, kes tahaks meid südameheadusest aidata ja oma miskipärast tühjalt seisva kinnisvara mõneks ajaks korralikule ja usaldusväärsele perekonnale hirmus odava raha eest üürile anda, siis pakkuge aga 😉

(Ja pst… Ausalt pole vaja mõnitada, et me naiivselt suvepealinnas keset suve sihukest diili üritame leida. Küsija suu pihta ei lööda!)

Elu või asi

/ igapäevaelu, virin/urin / Leave a Comment

On nii palju head emotsiooni… Ja ma mõtlen, kuidas tahaks seda kõike kirja panna, teiega jagada. Enne, kui mul võimalus avaneb, lajatab aga negatiivne niiviisi pähe, et kogu hea on nullitud ja kirjutamistahe kadunud. Ja kui ma olen oma hüsteeriahoost lõpuks rahunenud, olen lihtsalt väsinud ja tuim. Söön ära suure kausitäie jäätist maasikatega, loen natuke foorumit ja lähen magama.

Nii palju siis sellest. Eks ma mainin seda head emotsiooni paari lausega ja igavalt kunagi hiljem, kui tuju on. Ja kes seda veel arvata oskaks, millal ma ükskord viitsin fotod arvutisse tõmmata… Pole seda juba mitu nädalat teinud.

Oeh. Sellisel puhul ei aita ka kõik nood eelmises postituses mainitud kuldsed reeglid. Ma suudan üle poole ajast neid järgida, aga… Seda on kaugelt liiga vähe.

Scroll to Top