igapäevaelu

…siiani igatahes 😛

Hommik algas eriliselt selle poolest, et meid oli omaette jäetud – ja kui ema kell seitse ära läks, ei mul siis enam und tulnud. Kõigepealt läksin suurde tuppa maha jahtuma. Lesisin seal nii kaua, kuni jahe hakkas, siis ronisin tagasi voodisse magava perekonna kõrvale ja lugesin üle tunni aja raamatut.

Sain rahulikult duši all käia, enne kui keegi ärkas, Abikaasa veidi hiljem samamoodi. Sai rahus kõik uksed lahti jätta ja alasti mööda korterit ringi jalutada. Sain rahus ennast kreemidega möksida ja varbaküüsi lakkida. Saime rahus hommikust süüa, ilma et oleks olnud ruumikitsikust ega kellegi järel ootamist või tunnet, et keegi ootab meie järel. Ühesõnaga sai nautida kõiki neid pooleteise kuu eest veel nii iseenesestmõistetavaid pisiasju.

Lõuna paiku saime kokku Marko, Heidi ja nende põnniga ning käisime korraks Tammistes laadal, mis oli täiesti mõttetu. Mõtlesime siis hoopis ranna poole jalutama minna. Sujuvalt tekkis idee, et peaks kuskile sööma minema ning otsustasime Steffani kasuks. Kohale jõudes pidime saba nähes peaaegu alla andma, mõtlesime pizza kaasa osta – aga selle ajaga, kui olime suutnud menüüst midagi välja valida, oli saba juba edasi liikunud, nii et otsustasime ikkagi jääda.

Õigesti tegime! Steffani on ikka suurepärane koht. Väliterrassil oli mõnusalt varjuline ja tuuline. Pizzad imehead nagu alati… Ja no mis mind muidugi eriliselt võlub, on see, et vesi jää ja sidruniga on endiselt prii (kraanivett joon ma ju nagunii kogu aeg). Selle raha, mis joogi ostmisest kokku hoiab, jätan hea meelega jotsiks 🙂

Pugisime kõhud pizzat täis ja liikusime seejärel ranna poole. Isutas jäätisekokteili järele, mis oleks mõnusale einele punkti pannud. Mäletasin, et Kuursaali väliletist sai 0,33 klaasi 25 krooni eest, rihtisimegi sinnapoole. Aga tee peale jäi Onu Säm ning too teine putka, mis seal kõrval on, kus meeldiva üllatusena sai 25 krooni eest tervelt pool liitrit! Ikka puhas jäätis ja mahl, polnud mingit piima sisse segatud, nagu näiteks ühes promenaadi alguse putkas tehti. Jällegi leidsime sealsamas mõnusa varjulise istekoha ja nautisime elu.

Minu meelest on kuritegu jäätisekokteili 0,25 klaasis serveerida, sellest saab ainult maitse suhu ja isu vaid suureneb. 0,33 on enam-vähem, aga isu täis saamiseks lähebki vaja pool liitrit. Ja kui sellele on eelnenud kolmveerand imemaitsvat pizzat, siis paneb lõpuks suisa mõnust ägisema.

Ühesõnaga üle pika aja õnnestus väljas niiviisi süüa, et kõik oli meeletult maitsev, kõhu sai ääreni täis ning polnud tunnet, et oleme mõttetult kulutanud.

Jalutasime veel natuke ning otsustasime lõpuks jõkke ujuma minna. Mõeldud, tehtud. Minu selle suve esimene ujumine, lõpuks ometi! Plikale oleks kindlasti meres rohkem meeldinud, jões oli tema jaoks sutsu jahe, no ja nii kiiresti läks sügavaks, polnud madalaid sooje lompe, kus istuda. Aga tal oli ka siiski päris lõbus, mere äärde läheme vast homme.

Koju jõudsime poole seitsme paiku õhtul ja nüüd on hirmus väsimus peal. Aga tõepoolest, nii mõnusat päeva pole veel olnud. Natuke privaatsust, normaalne ilm (24 kraadi ringis ja piisavalt tuult), minimaalselt pingeid, hea seltskond, hea toit… Mida enamat veel elult tahta?

Mm, ma tean küll – tahaks, et selliseid päevi tuleks veel PALJU!

Jälle pikem paus – no teadagi… Polnud millestki kirjutada või ei tahtnud viriseda. Ei saa kaugeltki öelda, et kõik vahepealsed päevad hirmus halvasti möödunud on, pool ajast oli täitsa rahumeelne, lihtsalt igav. Aga teine pool oli muidugi hüsteeriline küll.

Hansapäevad olid minu jaoks täiesti ebaõnnestunud ettevõtmine. Käisin kolmel päeval natuke, ei osanud ennast kordagi riidesse panna – ikka oli kas liiga külm või liiga palav. Käimine väsitas, hinnad olid kõrged, muusika oli liiga vali, kõigest sai liiga kiiresti kopp ette 😀 Aga tegelikult olid vist lahedad päevad, teised küll kiidavad. Nii et täiesti tunnistan, viga on minus.

Aga täna on küll mõnus olnud. Kohe nii mõnus, et tuli üle pika aja tahtmine blogi kirjutada.

Käisin silmaarsti juures – too ütles, et hõre ju on, aga ei miskit hullu, kui last liiga suureks ei söö, siis võin ise sünnitada küll. Seda enam, et eelmine sünnitus nii kergelt läks – vaevalt et nüüd hullemini. Lapse suureks söömisesse mina ei usu, ma ei ole muidugi kunagi nende kurjade Eesti ämmakatega kokku puutunud, kes iga lisandunud kilo pärast dieedile panna tahavad. Aga ma ei ole viimased kuud üldse juurde võtnud, ikka seesama 8-9 kilo. Ja ämmaka sõnul olevat laps väike. Ühesõnaga ei muretse.

Plika on viimased päevad lõuna ajal täiesti probleemideta magama jäänud – ilusti kell üks ja max 10 minutiga. Kahtlemata on kaasa aidanud see, et ilmad on nii ilusad, seega olen hea meelega teda hommikuti väljas väsitamas käinud. Majaesine mänguväljak on juba päris omaseks saanud, kõrvalmaja oma ka. Ja siis muidugi Selveri oma, sinna ikka vahel satume.

Oo, ja täna oli esimene õhtu, kus Plika jäi magama, aga meie mitte… Ja meil polnud ka põhjust närvi minna, mis tavaliselt alati juhtunud on – olgu me alguses kuitahes rahulikud ja parimate kavatsustega. Kui ta lihtsalt tund-kaks viriseb ja ei ole nõus magama, siis ajab ikka juhtme täiesti kokku küll. Ei teagi, mis siis täna teisiti oli, kas tõesti ainult see, et ta õhtul nii hea isuga sõi ja piisavalt väsinud oli… Tunnike läks aega küll, aga see oli kuidagi rahumeelne – virinat oli imevähe, rohkem niisama sahmimist.

Läksime Abikaasale poole viieks tööle vastu, et sealt koos randa minna. Otse loomulikult tuli tal viimasel minutil mingi probleem, mis nõudis kohest lahendamist, seega saime umbes pool tunnikest oodata ja niisama passida. Aga õnneks oli seal suurepärane laste mängutuba, nii et Plikal oli lõbu laialt – sai joonistada ja autodega mängida ja liugu lasta ja ronida… Mis nii elul viga.

Rannas käis Plika esimest korda vees – meeldis väga, kuni kõhuli kukkus, siis oli kisa lahti. No kleit sai ju märjaks, tuul oli kõva… Aga ei olnud suuremat häda – kuivatasime ära, lippas edasi. Endal oli ka mõnus ja värskendav jalutada, närv kohe puhkas.

Koju muidugi jala ei jõudnud – täiesti tavaline keiss on see, et miski hetk väsib mu selg lihtsalt hirmsasti ära. Ema tuli autoga järele 🙂

Oo, ja kodus ootas eriline pidusöök – praetud kukeseened värske keedukartuli ning kurgi-tomatisalatiga. Ja siis veel onu käest saadud suitsulatikas… Ja siis tõi Abikaasa ema meile veel pesukausitäie maasikaid. Maasikad jäätisega, mmm. No kas saab midagi paremat veel olla? Sain esimest korda sel suvel oma maasikaisu tõeliselt täis söödud. Homseni vähemalt 😀

Omaette kolimine on hetkel reaalsem kui kunagi varem… Ülehomme on üks kokkusaamine, eks siis ole täpsemalt näha. Praegu tundub kõik üsna positiivne, ehkki piisavalt keeruline saab see olema igal juhul.

Aga nüüd vaatan Abikaasaga ürgmeest. Niigi on ta tükk aega kannatlikult oodanud, et ma oma tegemistega valmis saaks 🙂