igapäevaelu

Reisieelne sissekanne

Eile õhtul kella pool kaheteistkümne paiku, kui me juba mõnda aega magasime, helistati uksekella (mhm, sedasama, mis ajab surnudki üles). Abikaasa vaatas aknast, mingi rämpstoidukuller. Kuna ta järgmiseks koputas (naabrite kell ei tööta), eeldasime, et ju oligi lollakas kuller, kes kõigepealt helistas ja alles siis silti luges. Lõpuks tuli välja, et naabrid polnud ka midagi tellinud, kuller lihtsalt eksis aadressiga.

See kõik on ju väga kena ja eksimine on inimlik, ainult et Plika sattus uksekellast hüsteeriasse. Röökis pool tundi, enne kui meil ta maha rahustada õnnestus. Kui teaks, mis koha kuller see oli, siis kaebaks. Eile oleks ta lihtsalt maha löönud…

Ostsin eile enda arust DVD-toorikuid. Vaatasin ja valisin veel poes, need olid CD tornidega koos, et ikka õiged saaks, 16x kiirus oli ja puha. Täna õhtul teen lahti… Otse loomulikult CD-d. Ma lihtsalt ei saa aru, kuidas ma sain niiviisi mööda panna. Õnneks sain naabritelt, kõrvetamata ei jää 😛

Täna olen hirmus tubli olnud – kõvasti koristanud, kolm masinatäit pesu pesnud ja asju pakkinud. VIST sai kõik vajalik kohvrisse. Nüüd on hirmus väss kah peal ja homme pean juba enne kuut tõusma, et seitsmeks Victoriasse bussile jõuda, seega pikka pidu enam pole.

Uued uudised Eestimaa pinnalt!

Täna on siin kevad

Kaheksa kraadi ja päike 🙂 Ei pannud teksade alla sukkpükse, ei pannud jope alla jakki, ei olnud külm 😀 Käisime Plikaga mänguväljakul. Kiikusime… Siis istusin lihtsalt päikese käes, Plika turnis palgi najal ja kitkus maast rohtu. Kuna eile sadas terve päeva, oli see suhteliselt porine tegevus.

Lõpuks jalutasin ta üle pika aja kärus magama – no lihtsalt nii mõnus ilm oli, tahtsin päikest nautida, sain veel kaks pargitiiru teha.

Oh, et seda ilma nüüd jätkuks, vähemalt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal olen talvises Eestis, siis pole natuke aega vahet.

Tänases päevas on olnud mitu huvitavat üllatust. Toredat üllatust 🙂 Mõtlen jälle elust ja tulevikust ja… Olen lihtsalt rõõmus.

ma olen ära unustanud, kuidas kevade lõhn mõjuda võib…

Unine päev

Ma ei ole täna absoluutselt MITTE midagi kasulikku teinud. Hea küll, nõusid pesin 😛 Muidu olen ainult Plikaga mänginud ja niisama olesklenud. Lõpetasin näiteks kaks raamatut ära… Nüüd võib lõpuks mõne uue ette võtta.

Kogu see nädal on olnud vaikne ja sündmustevaene. Ega ma ei kurda – ilm on selline, et välja ei kipu ja rahaline seis karjub kokkuhoiurežiimi järele. Veedame õhtud mõnusasti diivanil lösutades Gilmore Girlsi seltsis. Üleeile küpsetasime koos õunakooki ja…

Blogisse, nagu näete, eriti midagi kirjutada pole. Eks ma siis üritan seda videotega kompenseerida 🙂

Kolm kuud on täis…

…ja igasugused isud tagasi 😛

Kuni hommikul kardinaid eest ära ei tõmba ega nina õue ei pista, võiks isegi ekslikult kevadet aimata – päike sirab nagu hull. Kraadid on paraku taas nulli ringis ja vahelduva eduga tuleb taevast midagi lumetaolist (mis kokkupuutes maapinnaga siiski õnneks haihtub).

Aga südames on ikkagi kevad, see on ju peamine, eks!

Oih

Ma pole siia juba kolm päeva miskit kirjutanud! Ise ei saanud arugi, et aeg nii kiirelt läheb.

Nädalavahetus oli mõnus. Eilne päev möödus tubaselt Gilmore Girlsi maratoni ja pideva söömisega. Täna seevastu ärkasin vara, koristasin, tegin naabrinaisele juubelitorti, käisime all kartulisalatit nosimas ja siis võtsin taaskord ette pooleteisttunnise teekonna põhja Evely juurde, et naistega käsitööd teha.

Seekord olid peale meie – kolme Eesti tšiki – kohal veel Evely mehe vanaema ja üks UK tšikk, Iirise kõhutantsuõpilane. Väga äge on brittidega suhelda, teise põlvkonnaga ka muidugi. Kohe huvitavam! Muuhulgas tuli näiteks välja, et siinmaal seisneb terminite city ja town vahe selles, et citys peab olema katedraal.

Muidu heegeldasin usinalt Iirise vannitoavaipa ja hävitasin järjepidevalt snäkke. Raseda naise teema, noh. Hästi tore oli, taas kord. Ootan järgmist 🙂

Aga nüüd on supp ja Gilmore Girlsi kolmas hooaeg. Ma olin seda mitu korda järjest otsast alustanud, aga ei jõudnud kordagi teise hooaja algusest kaugemale – nüüd on juba mõnda aega huvitav, pooled asjad ununenud, põnevust jagub. Ülikooliaastad saavad muidugi kõige ägedamad olema 😛 Vaatamist veel nädalateks.

PS. Arvuti jõudsin täna esimest korda sisse lülitada alles õhtul kell kaheksa!

Scroll to Top