igapäevaelu

Plika viriseb ja joriseb. Okei, õhtu, väsinud, arusaadav.

Plika tõmbab laua pealt maha hommikul sinna ununenud pooliku kohvitassi. Tulemus: kohv Plika kampsunivarrukal, minu lammastega õlakotil, raamatul selle sees, kardinal, ilmselt ka vaibal, lauast endast parem ei räägigi. Karjusin tema peale, sest ma olin nii väsinud. Mitte et tema milleski süüdi oleks olnud, eks, ise oleks pidanud tassi hommikul kööki viima.

Hea küll, läheks siis magama. Panen ta oma voodisse. Viriseb, joriseb, nutab. Kannatlikult laulan talle veerand tundi, räägin ja rahustan ja olen tore. Lõpuks lihtsalt ei jõua enam ja karjun jälle.

Hea küll, rahunen maha, tõstan ta suurde voodisse enda kõrvale. On pool minutit vait, siis hakkab jälle karjuma. Hoian kaisus, rahustan, ei midagi. Karjub, karjub, karjub. Lõpuks ei jõua enam seda kuulata, jätan ta üksi tuppa ja tulen ära.

Karjub ennast üksi hüsteeriasse, siis tuleb mulle elutuppa järele. Hea küll, tassin teda süles, kuni ta enam-vähem rahuneb, enam ei nuta, ainult kõõksub. Läheme tagasi suurde voodisse. Mängime kindaga. Mängime nina näitamise mängu (kus on Plika nina? Kus on emme nina?). Mängime pardilambiga. Plika uus ja tüütu harjumus on tudukombe trukke lahti kiskuda – mitte eriti tore, arvestades seda, et magamistuba on jahe ja ta ajab tekki pealt ära. Kõige selle sekka vahepeale ka nutujorinaid. Hoian ennast üleinimliku jõupingutusega tagasi, et mitte jälle närvi minna. Mängin, lasen tal kombe poolenisti seljast kiskuda ja rahustan, kui nutab. Tundub, et igavesti.

Ja tõesti, LÕPUKS jääb ta magama.

Mina olen täiesti surnud. Jääks ka sinnasamasse kohe magama. Aga ei saa – Abikaasat pole, külalised ju veel linnas, võtit neil pole, meie uksekell ajaks surnudki üles, Plikast rääkimata. Helistaks, et midagi täpsustada, aga ei saa – krediiti pole. Idioodi tunne. Õeke peab Rootsist Kessule sõnumi saatma, et ta mulle helistaks. Saame räägitud, luban välisukse sneprist lahti jätta, et nad sisse saaks.

Avastan, et uks ei püsi ju lukust lahti olles üldse kinni, nii et see ka ei kõlba. Kuulen, et naabrid on, jumal tänatud, siiski kodus (kuna naabrimees polnud MSNis, olin kindel, et nad kas magavad või on väljas). Palun neil veel tunnike üleval olla ja sisselaskmisteenust mängida. Siis tuleb meelde, et Kessule oleks ka vaja plaanimuutustest teada anda. Palun naabreid, et nad talle sõnumi saadaks, sest mul pole ju krediiti. Idioodi tunne.

Õnneks olid naabrid minust natuke ärksamad ja pakkusid, et ma võin uksele vajaliku infoga sildi kleepida, polegi vaja sõnumit saata. Nii ma nüüd siis lihtsalt loodan, et hilisõhtused rongid käivad ilusti, nii et Kessul-Taunol ei läheks koju jõudmiseks üle tunni, et naabrid ei peaks sellepärast üleval passima, et mina ei jõua.

Idioodi tunne, noh. Oleks võinud ju selliste asjade peale varem mõelda. Oleks ju normaalne, et ma saaks välja helistada.

Ei, ma tavaliselt olen hea ja kannatlik ema. Aga vahel, kui keegi mind närvi ajab või kui ma olen nii väsinud nagu täna, siis ma lihtsalt ei jõua. Ma olen ka ainult inimene.

Nüüd te ei saa enam väita, et ma siin kunagi ei kurda, vaid ainult positiivsetest asjadest kirjutan, eks. Tõeline vingupostitus. Ma sain nüüd ennast välja elada ja natuke maha rahuneda. Nüüd võib rahus magama minna. Head ööd!