Plika magab nüüd pärast neljakuist pausi kolmandat ööd jälle võrekas. Ühtlasi hakkasime teda üleeile lõpuks ilma tissita magama jääma harjutama. Minevikukogemuse ja nonde kahe viimase õhtu põhjal võin öelda, et viimase õnnestumise eelduseks on kaks fakti: esiteks peab Plika olema viisakas tujus, teiseks piisavalt väsinud. Nende kahe asja eelduseks paistab omakorda olevat see, et me ei ürita Plikat kohe pärast vanni voodisse panna, vaid laseme tal veel tunnikese hämaras toas niisama hängida.
Eile ta seda sai ning oli seejärel täitsa nõus oma voodis olema – jauras küll veerand tundi, ajas ennast püsti, mängis öölambiga (õeke kinkis jõuludeks pardikese, mis läheb peale vajutades põlema, see on nüüd Plikal voodinurgas), vahepeal natuke jorises… Aga mina olin sealsamas kõrval oma voodis, hoidsin vajadusel nats kätt ja nii ta magama jäigi. Suht kiiresti ja valutult, olen väga rahul.
Note to self: vanniaeg tuleb tunnike varasemaks lükata. Pool kaheksa, ehk isegi seitse. Plika võiks hiljemalt kolmveerand üheksa oma voodis olla.
Lugesin eile ühest blogist uneteemalist sissekannet ja kommentaare, kus oli muuhulgas jutuks tegelikult mullegi hästi teada fakt, et tihti reageerivad emad iga lapse niheluse peale, ehkki laps lihtsalt vigiseb läbi une ja saaks endaga ise ka hakkama. Ma enda arust pole küll esimese vigina peale patsutama läinud, aga no teate ju küll, öösel unise peaga, laps magab voodi kõrval… Täna öösel otsustasin siis teadlikult, et EI sekku, kui Plika just tõesti korralikult nutma ei hakka. Ja võta näpust – paar-kolm korda ta küll vigises, kohati päris pikalt, aga nutust oli asi kaugel ja lõpuks jäi ise vait. Mina ei pidanud midagi tegema. Mii et tuleb teadlikumalt kõiki neid häid teooriaid ellu viia, mis muud 🙂
—
Meie tavaline tööpäevahommikute rutiin on selline, et Abikaasa ärkab viimasel minutil ja kiirustab tööle, mina ajan ennast voodist välja selleks ajaks, et talle enne lahkumist musi anda ja Plikaga tadaa teha.
Eile jäime kõik kümne paiku magama, nii et täna hommikul läks mul kolmveerand seitse uni ära. Pool tunnikest sai veel voodis vedeletud ja sosinal juttu räägitud, siis tõusime ikka üles. ENNE poolt kaheksat. Mõlemad. Hullumaja 😀 Plika magas meist pool tunnikest kauem, aga ärkas ka tavalisest varem.
Eile õhtul olime väsinud ja ei viitsinud koristada, tellisime selle asemel pizzat ja vaatasime Gilmore Girlsi. Sain hommikul rahus toa korda sätitud, kõik nõud pestud, Plikale tavalisest tunnike varem putru keeta ja isegi Abikaasaga koos hommikust süüa. Imeline!
Ja et hommik ikka võimalikult seiklusrikas oleks, ei läinud Abikaasal auto käima. Ta üritas seda seal üksinda nihutada, misjärel mina pidin lõpuks alla minema ja teda aitama, vastasel korral oleks see järgmisele autole otsa vajunud. Heakene küll, ma ei saa öelda, et ma pole elu sees kordagi juhi koha peal istunud, aga kindlasti pole ma kunagi pidurit vajutanud, käsipidurit maha võtnud ja peale pannud, süüdet ja rooli keeranud… 😀 Huvitav kogemus. Lubade tegemiseks ikkagi mingit isu pole.
Õnneks tulid naaberkorteri remondimehed Abikaasale appi, nii et mina sain õige pea tuppa tagasi minna – jätsin Plika kinnise turvavärava taha mängima ja hiilisin ise minema, aga ta oli muidugi mu puudumise juba avastanud ja vigises seal.
Auto ei läinudki käima, Abikaasa pidi jala tööle minema. Just täna, kui meil on päriselt soolas üks £10 maksev sofabed, mis on kõigest nelja miili kaugusel, Abikaasa pidi minema ja vaatama, kas see mahub autosse. Njah.
Igal juhul ei saa igavuse üle kurta 😀